01/2013
Sulev Kivastik, Sadala koguduse pastor
Aga... kas Jumal on üldse olemas?
Kakskümmend viis aastat ei olnud Jumalat olemas. Minu jaoks. Seda kinnitas ka toonane ametlik ateistlik propaganda. Silmaga näha, kõrvaga kuulda, käega katsuda, keelega maitsta, ninaga haista ei saa – järelikult pole. Kuid siis tuli keegi ja ütles, et on. Püüdsin ütlejat mõistusele tuua, näidata tema usu alusetust, tõin otse geniaalseid argumente... aga usku ma temalt ära võtta ei suutnud. Hoopis minu enda uskmatus lõi kõikuma... äkki keegi kusagil siiski on? Asi läks huvitavaks, hakkasin temalt lähemalt järele pärima. Ta selgitas kannatlikult, tsiteeris Piiblit, kinkis isegi Uue Testamendi, viis koguduse jumalateenistusele. Seegi paistis lihtne ja loogiline, ja peale selle veel hea ja ilus, midagi hingematvalt kauni, ammuse, kadunud õnnemaa taolist. Kuid siiski polnud asi veel otsustatud, enne kui otse küsisin, kas Jumal on ikka olemas. Jumala enda käest. Oma esimeses palves. Põlvedel. Ja saadud vastus oli ammendav. Mitte küll selline, nagu soovisin: mingit häält ei kuulnud, tuld taevast ei langenud, mäed paigast ei nihkunud. Väliselt ei muutunud suisa mitte midagi. Aga minu sees oli sündinud midagi täiesti uut – side elava Jumalaga. Avanenud uus, vaimne maailm.
Jumal oli ennegi, ta oli, on ja jääb olemasolevaks ja sellekssamaks, ainult mina polnud sellest teadlik olnud. Ja ei mina ega keegi teine poleks sellest teadlikuks saanud kui Jumal ise poleks seda inimkonnale öelnud, ennast ilmutanud oma sõna, kirjapanduna Piiblisse, kaudu.
Risti kandmine ei pruugi olla meeldiv, kuid on vajalik.
... kelle juurde tulla?
Millise Jumala juurde tulla? Jumalatest ja jumalustest pole meie maailmas ju puudust: Jahve, Allah, hinduismi ja budismi arvukad jumalused, pluss vähem(tuntum)aid loendamatu hulk. Lisaks kõiksugu jumala aseained, nagu päike, maa, kuu, mäe-, jõe- ja puuhaldjad, puuslikud, töö, hobi, mammon jne.
Kui juba tulla, siis ikka Kõigevägevama Jumala juurde, kes on teinud taeva ja maa. Muidugi, praegu usutakse, et maa ja taevas tekkisid ise suure pauguga ja siis tekkis elutust ainest elus ja see muudkui arenes ja areneb lihtsamalt keerulisemale. USUTAKSE evolutsiooniTEOORIAT. Ütleme, et astub mees mööda teed, näeb maas käekella ja hüüab: „Näe, kui kena käekell on siin aastatuhandete ja miljonite vältel välja arenenud!" Loomulikult on see väljamõeldud lugu. Kella on ikka inimene valmis meisterdanud. Aga universumi tekke, milles isegi üksainus elusrakk on võrreldamatult keerulisem kui käekell, usaldame muretult juhuse ja mitte Looja hoolde. Minagi usaldasin. Kuni Piibli selged sõnad, et „alguses lõi Jumal taeva ja maa" (1Ms 1:1), kohale jõudsid.
... miks tulla?
Jumal, kes on loonud taeva ja maa ja kõik, mis seal sees, on loonud ka inimese. Seega ta teab, mis on meie elu mõte ja eesmärk. Lisaks ta ka hoolib meist ja armastab meid. Selle tõenduseks on Jumala enda inimesekssaamine Jeesuse isikus, kelle sündi me äsja tähistasime. Ingel kuulutas karjastele Päästjast (Lk 2:11). Vaevalt küll selline Päästja nende – ja meiegi – ettekujutusele vastas. Inimliku mõõdupuu järgi peaks ju päästja olema mõni suur tegelane, kes väe ja võimuga viletsad vangid, hädalised ja hukkujad vabastab. Vastsündinud Jeesus aga oli habras taimeke, kes ise kaitsjat ja hoidjat vajas. Ja ometi oli Jumala nõu päästa inimkond just selliselt, oma Vaimu abil, seespidiselt, puhtuse ja pühaduse abil. Suureks sirgudeski ei võtnud Jeesus appi väge ja võimu, tuld ja mõõka, vaid sõna, heategemisi, teiste teenimise. Teda aga kiusati taga, tiriti kohtu ette ja otsus oli – süüdi! Ja karistuseks ei vähemat kui surmanuhtlus. Selline oli – ja on – inimliku kohtu kõrgeim tase: Jumala Poeg on süüdi selles, et ta nimetab end Jumala Pojaks ehk Jumalaks endaks. Ja Jeesus, kummaline küll, allus sellele ebaõiglasele kohtuotsusele. Seda sinu ja minu pärast, et kanda ära karistus, mille meie olime ära teeninud, et meie seda kandma ei peaks. Ja siis läks käiku inimlikust kohtust veel kõrgem instants – Jumala kohus. See mõistis Jeesuse õigeks ja äratas ta surmast – tühistas inimeste kohtuotsuse. Ja selles on meiegi lootus, et selle õiguse, mis meil jääb saamata inimeste kohtu ees, saame Jumala kohtu ees. Kui vaid võtame vastu Jeesuse ohvrisurma meie eest, võime tulla Jumala ligi patust puhastatuina ja elada.
Ja kui tuleme, siis pole see rõõmuks mitte ainult meie, vaid ka Jumala südamele, kes kui isa meid lapsi ikka koju ootab.
Ega Jumala ligi oldud aega ei kahetsetagi, küll aga temast eemal oldud aega.
... kuidas tulla?
Jumala juurde ei tulda kui meeldib, ega minda kui ei meeldi. Jumal ei kutsu meid enda juurde ju meelt lahutama või meid kohe taeva rõõmupeole viima, vaid et anda meile töö ja tee. Sest tema töö siin maailmas pole veel lõppenud ja tema tee on endiselt avatud. Meie tuleme ja saame päästetud, kuid palju on veel neid, kes tulemata. Nendegi heaks on Jeesus tulnud. Nõnda, kui juba tulla, siis selleks, et jääda. Jeesus ütleb: „Kes ei kanna oma risti ega käi minu järel, see ei või olla minu jünger." (Lk 14:27) Miks käia tema järel? Et jõuda koju, sest Jeesus ju ütles: "Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu." (Jh 14:6) Ja kutsuda sellele teele teisigi. Risti kandmine ei pruugi olla meeldiv, kuid on vajalik. Töö ja tee ei pruugi olla meeldivad, piisab sellest kui tulemus ja sihtpunkt on seda. Ainult endale meeldiva tee käimine võib viia paika, mis pole üldse meeldiv. Nõnda ei saa me tulla oma plaani, nõudmiste ja õigusega, vaid alistuda tuleb Jumala omadele.
... kuhu tulla?
Ega ühel lihast ja verest inimesel pole kerge üles leida Jumalat, kes on Vaim. Inimene vajab ikka midagi käegakatsutavat, silmaga nähtavat, kõrvaga kuuldavat. Kas peaks Jumala otsinguil minema Iisraeli, Jeruusalemma, et seal on Jumal meile ligi? Kuid ei suuda taevas ega taevaste taevaski teda ära mahutada, nii ei mahu ta meile ligemale ei Pühal Maal ega viimase mere ääres ega avakosmoseski. Ei vii meid Jumala ligi geo- ega kosmograafia, vaid ikka seesama meelsus, südamehoiak, vaimulik otsimine. Kuid siingi on Jumal meile tulemise lihtsamaks teinud, koondades siia maa peale kokku temasse uskujad, oma koguduse, Kristuse nähtava ihu. „Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel." (Mt 18:20) Nii saame meie tulla tema ihu juurde ja saada tema erinevateks ihuliikmeteks ja ometi üheks ihuks. Veel enam, ta on seadnud koguduses mõned apostleiks, prohveteiks, õpetajaiks jne, et kogudus oleks ikka tema juhtimise all ja liiguks ühes suunas.
... millal tulla?
Paljud mõtlevad, et tulevad Jumala juurde küll, aga kunagi hiljem kui elus on jalad alla saadud, lapsed kasvatatud ja koolitatud ning vanadusepõlv käes, kus enam palju muud targemat teha pole. Et kui maises elus on kõik saadud ja saavutatud, siis tuleb ka igavese elu peale mõtlema hakata. Kuid selline mõtteviis on ülimalt ohtlik. See oleks nagu oma nooruse ja elujõu kauni õie kinkimine maailmale ja siis vanaduse närtsinud õie viskamine Jumalale, et käib sulle küll. Ma tänan Jumalat, et tema kutse tabas mind kahekümnendate eluaastate lõpupoole. Mitte küll varem, kuid siiski piisavalt vara, et suhteliselt vähe elust sai raisatud. Ja ma ei kahetse, et liiga vara. Ega Jumala ligi oldud aega ei kahetsetagi, küll aga temast eemal oldud aega.
Pealegi pole homne päev meie käes, me ei tea, mis võib juhtuda meiega või meie maailmagagi. Me ei tea, kas homset enam tulebki. „Homme" on vale sõna, kui küsimus on Jumala ligi tulemises. Ainus päästepäev on ikka täna, nüüd, praegu.
„Homme" on vale sõna, kui küsimus on Jumala ligi tulemises. Ainus päästepäev on ikka täna, nüüd, praegu.
Nagu näeme, tekitab üleskutse Jumala ligi tulla hulgaliselt küsimusi. Kuid tänu Jumalale, temal pole küsimustele vastamise vastu midagi. Hullem on lugu siis kui küsimusi polegi või nad tulevad liiga hilja.
Piibli järgi „iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse" (Mt 7:8), aga mitte „igale küsijale vastatakse". Miks? Ilmselt sellepärast, et võime küsimisega ka hiljaks jääda. Minagi pöördusin küsimusega Jumala poole ja see oli minu elu tähtsaim küsimus. See muutis mu elu. Oli mulgi kiusatus see usuasi naljaks pöörata, käega lüüa, maisuse juurde jääda. Aga tänu Jumalale, et ikka küsitud sai – nüüd saan-oskan toetuda Jumala armule.
Olgu meil siis ikka julgust-pealehakkamist esitada Jumalale vajalikke ja õigeaegseid küsimusi, mis ei pruugi tingimata olla need, mis eespool esitatud, vaid ikka meie endi olukorrale vastavad. Nii saame selgemaks ka selle, kuidas tema ligi tulla ja jääda.
