Sõda tabas mind Peterburis
Märts 2022
Erki Tamm, EKB Liidu president
Sergii Bilokin on elanud Eestis viis aastat. Ta tuli siia Kiievist. Ta on lõpetanud Muusikaakadeemia dirigeerimise ja koorilaulu alal, aga omab ka majanduslikku ja kõrgemat vaimulikku haridust. Sergii töötab kaasa Tallinna Vene Betaania koguduses, igapäevast leiba teenib Rahvusmeeskooris.
Uudised Vene vägede sissetungist Ukrainasse tabasid Sergiid Peterburis. Seal viibis ta Lootuse festivali korraldusmeeskonna liikmena. Suurüritus pidi toimuma 9.–10. juulil.
Eelmisel õhtul kuulis ta televiisorist Venemaa president Putini halvustavat kõnet Ukraina kohta. Leninist, kes selle riigi olevat välja mõelnud, ja natsionalistidest, kes seda juhivad. Samas lubas ta tunnustada juba varem okupeeritud piirkondi iseseisvate riikidena ja anda neile sõjalist abi. Sel hetkel oli Sergiile selge, et algab midagi väga koledat.
Ja vastab: „Niikaua, kui jätkame üksteise eest muretsemist, palvetamist ja hoolimist.“
Hommikul helistas meeskonnaliikmest Ukraina vend ja palus tal internetti minna – sõda oli alanud. Vene vendadega kontoris kohtudes valitses ruumis vaikus. Vaid üks tuli Sergii juurde rääkima. Kõik tundsid end ebamugavalt.
Õhtul sõitis Sergii Tallinna. Teel bussijaama sai ta aru, et teda jälitatakse. Enne piiriületust dokumente kontrollides teatas ametnik: „Me ei ole teie üle siin rõõmsad.“ Sergii mõistis, et Venemaale tal pole enam kaua asja.
Ukrainas toimuv puudutab Sergii ja Nadiia perekonda väga isiklikult. Sergii ema elab Odessa lähedal. Naise vanemad keeldusid Ukrainast lahkumast. Isa läks rahvuskaarti. Sugulased elavad humanitaarkatastroofi keskmes – Mariupolis. Viimati, kui nendega ühenduses oldi, teatasid nad, et elavad korrusmaja keldris. Nad palvetavad, et sajaks lund, et joogivett sulatada.