In memoriam Reinhold Müür

Märts 2020 25 myyr reinhold
2.06.1922–25.02.2020

Reinhold Müür sündis 2. juunil 1922. aastal Järvamaal Valasti külas. Hiljem sündisid perre veel õed Helga ja Laine. Kodukülas alanud koolitee jäi tema isa surma tõttu lühikeseks. Tuli hakata jõudumööda talus tööle, et aidata kolme lapsega leseks jäänud ema. Unistus oli küll minna kunstikooli, aga unistuseks see jäigi. Elu keeras ühe karmi lehekülje teise järel. Tulid sõjaväeteenistus ja sõda, mis kestis viis ja pool aastat. Ta rääkis palju neid lugusid, mis lahingute ajal juhtusid. Need katsumused õpetasid kõigist olukordadest koos Jumalaga läbi minema.
Kuna ema oli peale abikaasa surma liitunud Koeru vabakogudusega, sai ka Reinholdi usutee alguse Koerus. Ta ristiti 1940. aastal Väinjärves. Hiljem, kui valmis Järva-Jaani palvemaja, tuli ema koos lastega sinna kogudusse, mis asus kodule tunduvalt lähemal. Siis käidi koosolekutel jalgsi või hobusega.
Peale sõda abiellus Reinhold Tapa koguduse õe Elma Reinglasiga. 1948. aastal sündis perre poeg Ülo ja aasta hiljem tütar Lea. Nädal peale poja sündi suri Reinholdi ema Magdaleena vähki.
Oma elu jooksul on Reinhold jõudnud pidada mitmeid ameteid: tuletõrjuja, autojuht, autoremondi lukksepp, elektrik. Ei leidunud tööd, kuhu ta poleks ulatanud oma abikätt, kui selleks oli vajadus. Kõike püüdis ta teha hästi, seda on ka märgatud ja talle on tubli töö eest omistatud mitmeid tänukirju. Ajal, mil ta töötas keevitajana, kirjutati temast isegi ajalehes. Elu jooksul on ta ehitanud üles kaks maja.

Loe edasi: In memoriam Reinhold Müür

Aivar Raudver

Jaanuar 2020 25 aivar raudver
26.04.1955–15.01.2020

Aivar Raudver sündis Rehemaa külas Saarde vallas Pärnumaal 26. aprillil 1955. Esimesed seitse eluaastat möödusid vanaema ja vanaisa juures. Ta kasvas ilma isata, ema oli karjatalitaja tööga üle koormatud. Aivari koolitee algas Kilingi-Nõmmes, kus ta õppis seitse aastat. Seoses elukoha vahetusega lõpetas ta 8-klassilise kooli Tori lähedal Virulas ja seejärel kutsekooli Paides ning asus tööle Eesti Põllumajandustehnika Vändra osakonnas. Aivar abiellus 1975. aastal ning nende perre sündisid tütar ja poeg. Peale sõjaväest vabanemist töötas ta Pärnu Kolhooside Ehituskontoris traktoristina. Töö kõrvalt lõpetas ta Tihemetsa Sovhoostehnikumi. Tšernobõli tuumakatastroofi järel saadeti Aivar likvideerima õnnetuse tagajärgi. See jättis jälje tema tervisele.
1993. aastal siirdus Aivar ingerisoomlannast abikaasaga Soome ‒ Porvoosse. Seal hakkas ta tegelema kasutatud riiete äriga. Hiljem pakuti talle vahendajatööd, kus tuli täita vaid tollideklaratsioone. Kuid koos kaubaga veeti Eestist Soome ka salaalkoholi. 1995. aastal jäädi Soome tollile vahele. Politsei võttis ta kinni. Eeluurimise ajal leidis Aivar vangla raamatukogust eestikeelse gooti kirjas Piibli ja hakkas seda lugema ning palvetama. Suomenlinna töölaagris kohtus ta vanglakaplani ja Helsingi Saalemi koguduse Samaaria töötegijatega. Aivar pöördus Jumala poole ja ristiti Porvoo nelipühikoguduses 23. detsembril 1997. Olles ise mitmest sidumisest vabaks saanud, tekkis tal igatsus aidata elu hammasrataste vahele jäänuid.
Viis kuud peale vabanemist saadeti Aivar Soomest välja. Samaaria juhataja Krister Lindberg tuli koos temaga Evangeeliumi Kristlaste Pärnu Saalemi Vabakoguduse jumalateenistusele. Pärnus oli Aivarile juba elu- ja töökoht ette valmistatud. 1998. aastal võeti ta MTÜ Samaaria Eesti Misjonisse tööle. Samal aastal omandati Sauga-Jõekalda tänaval asuv vana katlamaja ja ehitati aastate vältel Aivari aktiivsel osalusel ümber ajakohaseks turvakoduks. Ta elas viisteist aastat koos meestega samas majas, pidas piiblitunde ja oli neile hingehoidjaks. Seal on paljud katkised mehed abi saanud. Aivari põhimõtteks oli, et iialgi ei tohi ühtegi inimest lõpuni maha kanda.
Aivar osales innukalt Saalemi koguduse töös. Seal õnnistati ta diakoniks, oli noortejuht, juhatuse esimees.
2004. aastal kutsuti Aivar tööle Lihula Baptistikogudusse. 2009. aastal ordineeriti ta seal pastoriks.

Loe edasi: Aivar Raudver

Voldemar Kaasik

Jaanuar 2020 24 1voldemar kaasik
9.06.1923–9.01.2020

Voldemar Kaasik sündis Eesti Vabariigis Petseri linnas ehitusettevõtja Theodori ja Juuli (neiuna Talmar) üheksanda lapsena 9. juunil 1923. 1925. aastal kolisid vanemad Pärnu. 1926. aastal jättis isa varajane surm lesele viie lapse kasvatamise mured. Ema usklikuks saamisega algas kodus laste juhatamine vaimulike väärtuste juurde. 6. detsembril 1932 võttis Voldemar vastu Jeesuse Kristuse kui isikliku Lunastaja ja ühines Tallinna Eelimi kogudusega 29. mail 1938.
12. detsembril 1942 abiellus Voldemar Maimoga, kes oli elukutselt meditsiiniõde. Maimo ei olnud ainult ustav abikaasa, vaid ka abiline kogudusetöös ‒ laulja ja organistina. Neile sündis kolm last: Ruth, Allar ja Külvi. Kõigil on kõrgem muusikaline haridus. 2012. aastal tähistasid Voldemar ja Maimo oma 70. pulma-aastapäeva. Maimo kutsuti igavikku 17. jaanuaril 2015.
Pere ülalpidamiseks ja laste kasvatamiseks oli vaja ka tööd teha. 1948. aastal lõpetas Voldemar Tallinna Meditsiinilise Keskkooli velskrite osakonna ja töötas 48 aastat Pärnu Ehitusmaterjalide Tehase tervishoiupunkti juhatajana. Selle kõrval aastakümneid ka kiirabis ja jaoskonnaarsti ülesannetes kuni aastani 1982. Teda autasustati korduvalt eeskujuliku töö eest. 1957. aastal Üleliidulise Tervishoiuministeeriumi rinnamärgiga. MTÜ Seeniormeedikute Pärnu Koja ettepanekul anti talle 2008. aastal Pärnu linna vapimärk.
Nooruses tegutses Voldemar Pärnu I Baptistikoguduses: noortekoondises Noorus Kristusele, samuti mängu- ja laulukooris. Aastast 1940 võttis ta osa mandoliini- ja segakoori tööst. 1951. aastal said Voldemarist ja Maimost Evangeeliumi Kristlaste Pärnu Saalemi Vabakoguduse liikmed. Kui 1953. aastal võimude survel kogudus Pärnu I Baptistikogudusega liideti, laulis esimesel ühisel jumalateenistusel Voldemari asutatud naiskoor, mille juhiks oli ta aastani 1982. 1965. aastast kuulus Voldemar Pärnu Immaanueli jutlustajate hulka, diakoniks õnnistati ta 16. novembril 1969. 1975. aasta septembrist oli ta koguduse juhatuse sekretär.

Loe edasi: Voldemar Kaasik

in memoriam Nikolai Orehhov

Oktoober 2019 24 nikolai orehhov
05.05.1949 – 11.09.2019


„Ja aega, mis ta Iisraelis valitses, oli nelikümmend aastat; Hebronis valitses ta seitse aastat ja Jeruusalemmas valitses ta kolmkümmend kolm aastat. Siis ta suri kõrges vanuses, tal oli olnud küllalt päevi, rikkust ja au…“ (1Aj 29:27–28).

Pastor Nikolai Orehhov kutsuti Issanda juurde oma sünnimaal Valgevenes 11. septembril 2019.
Tema teenistus oli sarnane kuningas Taaveti eluga. 40 aastat pastorina, millest 33 aastat ka EKB Liidu vene regiooni vanempastorina ja 7 aastat emeriitpastorina ühes koguduses. See on väga ainulaadne liidu ajaloos. 70-aastasena kutsus Issand enda juurde „oma südamele järgnenud mehe“, kellel oli olnud küllalt päevi, rikkust ja au.
Nikolai sündis 5. mail 1949. aastal Valgevenes Bresti oblastis usklike vanemate perekonnas. Kui ta oli kaheteistkümneaastane, asus perekond elama Eestisse. Kolimise põhjuseks oli usuline tagakiusamine Valgevenes.
Patukahetsuse ja uussünni elas ta üle 1972. aastal, kuigi Jeesusest Kristusest teadis alates lapsepõlvest. Ta ristiti Tallinna Vene Betaania koguduse pastor Leonid Konstantinovi poolt Pirita jões 30. juunil 1973.
Kui vend Konstantinov tervise tõttu pastori ametist loobus, jäi kogudus ilma karjaseta. Sel ajal oli liidu vanempresbüteriks Robert Võsu, kes määras 1. jaanuarist 1978 koguduse hooldajaks Arpad Arderi.
Mõne aja möödudes kutsus Robert Võsu Orehhovi oma koju vestlusele, millest võttis osa ka tema abi vene koguduste küsimustes ‒ Johannes Togi. Nikolaile esitati otsene küsimus: „Kas sa näed endal pastori kutsumust?“ Nikolai oli sel ajal 29-aastane. Veidi ebakindlana vastas ta, et on veel liiga noor ega oma vastava teenimistöö kogemust. Vend Võsu tsiteeris prohvet Jeremija raamatut: „Ära ütle: ma olen noor, vaid mine kõikjale, kuhu ma sind läkitan, ja räägi kõike, mida ma sind käsin“ (Jr 1:7). Nikolai vastas, et kui see on Jumala tahe ja ta kutsub teda sellesse teenistusse, siis ta ei taha olla vastupanija.

Loe edasi: in memoriam Nikolai Orehhov

in memoriam Kalev Ainlo

September 2019 25 kalev ainlo
22.11.1939–30.08.2019

Kalev Ainlo sündis Läänemaal, Klaanemaa viie suitsuga külas, nagu tol ajal öeldi. Ümberringi olid paksud metsad ja tihti räägiti hundijutte. Ema Liine oli väga usklik ja hooliv, isa Aleksander äärmiselt töökas. Kalev ütles tihti, et isal oleks tema asemel asjad juba ammu tehtud.
Kalevi haridustee algas kodust 12 kilomeetri kaugusel Sutlepa algkoolis. Pere käis sagedasti Sutlepa ja Vedra palvemajas. Elavale usule tuli Kalev 16-aastaselt. Juba noorukieas oli Kalevi unistus saada arhitektiks. Ta viis dokumendid kooli sisse, haigestus aga peagi tuberkuloosi ja õpingud jäid katki. Kolm aastat teenis Kalev Nõukogude armees, kus oli kokaks. Peale sõjaväge siirdus ta elama Tallinna.
Vaimuliku kodu leidis noormees Olevistes. Kolmekümneselt kargas pähe mõte, et peaks abielluma. Ühel pühapäeva hommikul kiriku poole jalutades ütles südamehääl ootamatult: „Sinu naine, Kalev, on Oleviste kirikus!“ – „No kui on, siis küll ta ise lagedale ilmub.“ Viiviga kohtudes jätkus juttu pikaks ajaks. Noored abiellusid 1969. aasta jõulude ajal.
Aktiivsete kaastöölistena kogesid nad sisemist kutset minna välja kogudusetööle. Aastal 1973 läkitati Kalev ja Viivi teenima Järva-Jaani kogudust. 1974. aastal sündis pika ootamise järel tütar Evelyn. 1976. aastal kutsuti Kalev Otepää koguduse vanemaks ja ta oli selles töös 26 aastat. Seniks kui nad ehitasid Otepääle oma kodu, oli elupaigaks Palupera palvela. Kalevi ordineerisid pastoriks 14. oktoobril 1990 Robert Võsu, Ülo Meriloo ja Ermo Jürma.
Kalevil oli veel muidki ameteid: autojuht, katlakütja, ehitaja, lukksepp, talupidaja, loomakasvataja, hobusearetaja jpm. Tütar meenutab, et isa ei jäänud ühegi tööga hätta. Aastal 1992 paranes Kalev imeliselt piinavast seljahaigusest ja sai ülesande hakata kirikut ehitama. Paljud tulid appi ja praegu on Otepää linnas kaunis pühakoda.
Abikaasa Viivi kutsuti taevakoju 29. märtsil 2010. Kalev ja Viivi Ainlo on sängitatud Elva metsakalmistule.
Margo Meri,
Otepää vabakogudus

In memoriam Johannes Voksepp

Aprill 2019 24 joh vokseppv01
11.09.1931–7.04.2019

„Mina, Johannes, teie vend ja kaasosaline viletsuses ja kuningriigis ja kannatlikkuses Jeesuses, olin saarel… “ (Ilm 1:9).
Johannes Voksepp sündis 11. sept 1931. a Mustjala vallas, Liiva külas. Peres oli kolm poega. Ema, kes kuulus Pahapilli kogudusse, avaldas oma palvete ja lauludega juba väikesele Johannesele sügavat mõju.
Selge päästmise kogemuse sai Johannes 13-aastaselt, kui peeti tunde külaperedes. Usule tuli palju inimesi. Johannes ristiti 28. mail 1944 Pahapilli rannas. Üldse ristiti kahel aastal kokku 73 inimest, mis oli eriline õnnistusteaeg enne raskeid sündmusi. Samal sügisel põgenes suur hulk rahvast, sh koguduste liikmeid, üle Läänemere Rootsi, kuhu on maetud ka Johannese mõlemad vennad.
Johannes ja Linda laulatati 5. oktoobril 1952. Linda oli saanud usklikuks 1949. a pärast seda, kui tema vanemad olid viidud Siberisse. Abielu algas tõsise läbikatsumisega. Juba neli päeva peale laulatust tuli Johannesel lahkuda kolmeks aastaks ja kaheks kuuks Nõukogude Armeesse. Perre sündis kaks poega. Linda suri 10. oktoobril 2010.

Loe edasi: In memoriam Johannes Voksepp