Oktoober 2020 
07.09.1927–14.10.2020

Herbert Tuulik sündis Orjaku külas Käina vallas 7. septembril 1927. August ja Liisa Tuuliku peres oli viis poega. Vanemad kuulusid Luguse kogudusse. Kõige vanem vend ei tulnud sõjast tagasi, täna elavad veel kaks nooremat. Herberti lapsepõlv ja koolitee möödusid Kassaris. Varakult algas ta töömehetee ehitustel, kõige kauem Kärdla elektrijaama ehitusbrigaadis. Tema kätetööd on näha kümnetes kodudes, samuti paljude palvelate juures. Eriti kaalukas oli tema osa kristliku heategevusühingu Lootus maja remondil.
Herbert abiellus 1949. aastal Ernaga. Noore mehe igatsus oli elada Jumalale. Pöördepunktiks sai hetk, kui ta pääses koos vennaga tormisel merel paadist, mis oli juba kiiluga ülespoole. See oli Jumala ime ja rannal tõotas ta oma elu Jeesusele. Herbert ühines koos abikaasaga Luguse kogudusega. Aastal 1972 ordineeriti ta diakoniks ja 1980 kutsus Jumal ta pastori ametisse. See teenistus kestis 35 aastat. Septembris 2015 andis ta ameti üle Marko Martinile. Abikaasa Ernaga kasvatasid nad üles poja Illari, kes oli kuni lõpuni isale abiks. Peale Erna surma abiellus ta kodukoguduse õe Mallega, kes lahkus igavikku 10 aastat tagasi.
Herberti elu õnnistus oli tugev tervis. Ta iseloom oli kaunis ja isetu. Viimased neli aastat elas ta Samaaria Eesti Misjoni Putkaste hooldekodus. 13. oktoobril osales ta veel piibli- ja palvegrupis, heitis peale seda rahus puhkama ja lahkunud ta oligi.
„Õndsad on surnud, kes nüüdsest peale surevad Issandas! Jah, Vaim ütleb, et nad võivad hingata oma vaevadest, sest nende teod lähevad nendega kaasa“ (Ilm 14:13).
Hiiumaa koguduste nimel pastor Enno Tuulik

August 2020 
30.04.1930–7.08.2020

Kaljo Järva sündis Hiiumaal Tubala külas. Vanemad ja onu, kelle perega jagati maja, olid usklikud inimesed. Onu pidas ka Tubala külas pühapäevakooli ja nii said piiblilood selgeks juba üsna noorelt.
Kooliteed alustas Kaljo Nõmba koolis, hiljem Kärdlas. Varateismelisena kasvas südames igatsus Jumala järele. See sai lahenduse 1943. aasta talvel Kärdla Nelipühakoguduses peetud evangeelse nädala ajal, kui Kaljo otsustas koos oma sõbra ja klassivenna Teedy Tüüriga minna eestpalvele ja anda elu Jumalale. Samal suvel ristiti Kaljo pastor Eduard Heinla poolt ja ta liitus Kärdla Baptistikogudusega. Ta oli koguduse liige 77 aastat, algul Kärdlas, hiljem Nurstes.
Usklikuks saamine tõi ellu muutuse. Varasemad vallatused asendusid Piibli lugemise, palvetamise ja sõpradega vaimulikest asjadest vestlemisega. Eriline side kujunes naabertalu poisi Lembit Kibuspuuga. Koos tehti nii talutöid kui uuriti Piiblit. Usklikke noormehi oli tollal palju ja nii korraldas Karl Kaups neile Kärdlas kord nädalas piiblitundi.
Kaljo ema Anna suri 1948. aastal, kui poiss oli saanud napilt täisealiseks. See võttis ära võimaluse edasiõppimiseks. Üsna varakult sai töökohaks Kärdla elektrijaam, kuhu ta jäi tööle ligi kahekümneks aastaks. Ka järgmine töökoht Hiiumaa Sidesõlme liinitsehhi ülema asetäitjana, kuhu Kaljo jäi kuni pensionile minekuni, oli tehnilist taipu ja organiseerimisoskust nõudev.

Märts 2020 
2.06.1922–25.02.2020

Reinhold Müür sündis 2. juunil 1922. aastal Järvamaal Valasti külas. Hiljem sündisid perre veel õed Helga ja Laine. Kodukülas alanud koolitee jäi tema isa surma tõttu lühikeseks. Tuli hakata jõudumööda talus tööle, et aidata kolme lapsega leseks jäänud ema. Unistus oli küll minna kunstikooli, aga unistuseks see jäigi. Elu keeras ühe karmi lehekülje teise järel. Tulid sõjaväeteenistus ja sõda, mis kestis viis ja pool aastat. Ta rääkis palju neid lugusid, mis lahingute ajal juhtusid. Need katsumused õpetasid kõigist olukordadest koos Jumalaga läbi minema.
Kuna ema oli peale abikaasa surma liitunud Koeru vabakogudusega, sai ka Reinholdi usutee alguse Koerus. Ta ristiti 1940. aastal Väinjärves. Hiljem, kui valmis Järva-Jaani palvemaja, tuli ema koos lastega sinna kogudusse, mis asus kodule tunduvalt lähemal. Siis käidi koosolekutel jalgsi või hobusega.
Peale sõda abiellus Reinhold Tapa koguduse õe Elma Reinglasiga. 1948. aastal sündis perre poeg Ülo ja aasta hiljem tütar Lea. Nädal peale poja sündi suri Reinholdi ema Magdaleena vähki.
Oma elu jooksul on Reinhold jõudnud pidada mitmeid ameteid: tuletõrjuja, autojuht, autoremondi lukksepp, elektrik. Ei leidunud tööd, kuhu ta poleks ulatanud oma abikätt, kui selleks oli vajadus. Kõike püüdis ta teha hästi, seda on ka märgatud ja talle on tubli töö eest omistatud mitmeid tänukirju. Ajal, mil ta töötas keevitajana, kirjutati temast isegi ajalehes. Elu jooksul on ta ehitanud üles kaks maja.

Jaanuar 2020
26.04.1955–15.01.2020

Aivar Raudver sündis Rehemaa külas Saarde vallas Pärnumaal 26. aprillil 1955. Esimesed seitse eluaastat möödusid vanaema ja vanaisa juures. Ta kasvas ilma isata, ema oli karjatalitaja tööga üle koormatud. Aivari koolitee algas Kilingi-Nõmmes, kus ta õppis seitse aastat. Seoses elukoha vahetusega lõpetas ta 8-klassilise kooli Tori lähedal Virulas ja seejärel kutsekooli Paides ning asus tööle Eesti Põllumajandustehnika Vändra osakonnas. Aivar abiellus 1975. aastal ning nende perre sündisid tütar ja poeg. Peale sõjaväest vabanemist töötas ta Pärnu Kolhooside Ehituskontoris traktoristina. Töö kõrvalt lõpetas ta Tihemetsa Sovhoostehnikumi. Tšernobõli tuumakatastroofi järel saadeti Aivar likvideerima õnnetuse tagajärgi. See jättis jälje tema tervisele.
1993. aastal siirdus Aivar ingerisoomlannast abikaasaga Soome ‒ Porvoosse. Seal hakkas ta tegelema kasutatud riiete äriga. Hiljem pakuti talle vahendajatööd, kus tuli täita vaid tollideklaratsioone. Kuid koos kaubaga veeti Eestist Soome ka salaalkoholi. 1995. aastal jäädi Soome tollile vahele. Politsei võttis ta kinni. Eeluurimise ajal leidis Aivar vangla raamatukogust eestikeelse gooti kirjas Piibli ja hakkas seda lugema ning palvetama. Suomenlinna töölaagris kohtus ta vanglakaplani ja Helsingi Saalemi koguduse Samaaria töötegijatega. Aivar pöördus Jumala poole ja ristiti Porvoo nelipühikoguduses 23. detsembril 1997. Olles ise mitmest sidumisest vabaks saanud, tekkis tal igatsus aidata elu hammasrataste vahele jäänuid.
Viis kuud peale vabanemist saadeti Aivar Soomest välja. Samaaria juhataja Krister Lindberg tuli koos temaga Evangeeliumi Kristlaste Pärnu Saalemi Vabakoguduse jumalateenistusele. Pärnus oli Aivarile juba elu- ja töökoht ette valmistatud. 1998. aastal võeti ta MTÜ Samaaria Eesti Misjonisse tööle. Samal aastal omandati Sauga-Jõekalda tänaval asuv vana katlamaja ja ehitati aastate vältel Aivari aktiivsel osalusel ümber ajakohaseks turvakoduks. Ta elas viisteist aastat koos meestega samas majas, pidas piiblitunde ja oli neile hingehoidjaks. Seal on paljud katkised mehed abi saanud. Aivari põhimõtteks oli, et iialgi ei tohi ühtegi inimest lõpuni maha kanda.
Aivar osales innukalt Saalemi koguduse töös. Seal õnnistati ta diakoniks, oli noortejuht, juhatuse esimees.
2004. aastal kutsuti Aivar tööle Lihula Baptistikogudusse. 2009. aastal ordineeriti ta seal pastoriks.

Jaanuar 2020
9.06.1923–9.01.2020

Voldemar Kaasik sündis Eesti Vabariigis Petseri linnas ehitusettevõtja Theodori ja Juuli (neiuna Talmar) üheksanda lapsena 9. juunil 1923. 1925. aastal kolisid vanemad Pärnu. 1926. aastal jättis isa varajane surm lesele viie lapse kasvatamise mured. Ema usklikuks saamisega algas kodus laste juhatamine vaimulike väärtuste juurde. 6. detsembril 1932 võttis Voldemar vastu Jeesuse Kristuse kui isikliku Lunastaja ja ühines Tallinna Eelimi kogudusega 29. mail 1938.
12. detsembril 1942 abiellus Voldemar Maimoga, kes oli elukutselt meditsiiniõde. Maimo ei olnud ainult ustav abikaasa, vaid ka abiline kogudusetöös ‒ laulja ja organistina. Neile sündis kolm last: Ruth, Allar ja Külvi. Kõigil on kõrgem muusikaline haridus. 2012. aastal tähistasid Voldemar ja Maimo oma 70. pulma-aastapäeva. Maimo kutsuti igavikku 17. jaanuaril 2015.
Pere ülalpidamiseks ja laste kasvatamiseks oli vaja ka tööd teha. 1948. aastal lõpetas Voldemar Tallinna Meditsiinilise Keskkooli velskrite osakonna ja töötas 48 aastat Pärnu Ehitusmaterjalide Tehase tervishoiupunkti juhatajana. Selle kõrval aastakümneid ka kiirabis ja jaoskonnaarsti ülesannetes kuni aastani 1982. Teda autasustati korduvalt eeskujuliku töö eest. 1957. aastal Üleliidulise Tervishoiuministeeriumi rinnamärgiga. MTÜ Seeniormeedikute Pärnu Koja ettepanekul anti talle 2008. aastal Pärnu linna vapimärk.
Nooruses tegutses Voldemar Pärnu I Baptistikoguduses: noortekoondises Noorus Kristusele, samuti mängu- ja laulukooris. Aastast 1940 võttis ta osa mandoliini- ja segakoori tööst. 1951. aastal said Voldemarist ja Maimost Evangeeliumi Kristlaste Pärnu Saalemi Vabakoguduse liikmed. Kui 1953. aastal võimude survel kogudus Pärnu I Baptistikogudusega liideti, laulis esimesel ühisel jumalateenistusel Voldemari asutatud naiskoor, mille juhiks oli ta aastani 1982. 1965. aastast kuulus Voldemar Pärnu Immaanueli jutlustajate hulka, diakoniks õnnistati ta 16. novembril 1969. 1975. aasta septembrist oli ta koguduse juhatuse sekretär.