04/2013 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
„Ja usklike kogul oli üks süda ja üks hing ning keegi ei öelnud oma vara kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil ühine. ... Nende hulgas ei olnud keegi puuduses ... Igaühele jagati siis sedamööda, kuidas keegi vajas..." (Ap 2:42−47; 4:32−37).
Me ei tohi unustada, et Jeruusalemma koguduse elu kirjeldus on oluline osa nelipühi sündmusest. Mõnes mõttes on see isegi täiendav: jutt on inimeste majanduslikest vajadustest, söömaaegadest, varandusest ja rahast. Armastuse vaim ei väljendu inimeste materiaalsete vahendite eiramises, vaid nende õiglases jagamises abivajajate vahel. Haige tervendamine (ptk 3) ja tasuta söömaaegade organiseerimine näljastele (ptk 6) näitab ihu eest hoolitsemise vajadust.
Isa kodus ei ole millestki puudus, siin on kõigile eluasemeid ja kaetud laud.
Majandusliku abi korraldamiseks oli vaja „hea maine, Püha Vaimuga ja tarku" vendi (6:3). Majanduslik teenimine ei tohtinud toimuda aga kuulutustöö arvelt (6:2).
Me näeme siin kohalikku kogudust oma muresid lahendamas. Samas on „oma murede" lahendamine valguseks ümbritsevale maailmale.
Koguduse hoolitsev suhtumine oma liikmete suhtes on kutsuv. Tulemuseks on, et nad leidsid „armu kogu rahva silmis. Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka" (2:47).
See, mis sellise koguduse juures on külgetõmbav, ei ole kokkuvõetav mõistes „ühine vara", vaid osaduses üleüldse. Jumala riik teostub sellises osaduslikus elus, mitte majandusliku õiguskorra muutmises. Otsustaval kohal on siin inimene, kes on Püha Vaimuga täidetud ja kes hoolitseb armastusega oma usukaaslaste vajaduste eest. Kogudus ei ole mitte elukindlustus, vaid õnnistatud inimeste osadus. Sellise koguduse süda ei löö mitte majanduslike vajaduste, vaid ühiste õnnistuste taktis. Ühine vara on siin armastuse osaduslik väljendus. Niisugune armastus on kujuteldav ka kõrbes.
Jeesus nägi selle ideaali realiseerumist „Isa maja" mudelis. Isa kodus ei ole millestki puudus, siin on kõigile eluasemeid ja kaetud laud.
Aga mis sai „oma varast"? „Oma vara" ei kadunud algkogudusest, küll aga leiti, et see ei kuulu ainult iseendale (4:32). „Oma vara" kasutati julgelt ja usus ühiste probleemide lahendamiseks. Näiteks organiseerib Cyprianus Kartaagos korjanduse, et osta pantvange röövlite käest välja. Nii koguti kokku 100 000 sestertsi, s.o umbes 20 000 kuldmarka (20. saj vääringus). Sama hoiakut võisime näha ka Küprose kirikujuhi peapiiskop Chrysostomos II teates, et ta annab kiriku varad riigi käsutusse, et aidata finantskriisist välja tulla.
Algkoguduslik eeskuju ei ütle, et kogudus peab tegelema vaid heategevusega, kuid see ütleb, et kristlastena peaksime olema valmis materiaalseteks ohvriteks. See pole võimalik, kui keegi enam midagi ei oma. Paulus annab selge juhise: „Kes seni varastas, ärgu varastagu enam, selle asemel tehku tööd oma kätega, teenides ausalt elatist, et tal oleks jagada sellele, kellel on puudus" (Ef 4:28).
Muidugi on algkoguduslik eeskuju andnud ka konkreetset eeskuju. Kõigepealt väljendus see kloostrite majanduslikus elus, hiljem renessansiajastu utoopiates, mis kopeerisid munkluse praktikat ilmalikul kujul. Veelgi hiljem leiab see väljenduse kommunistlikes utoopiates. Kuid lahutatuna algsest vaimulikust kontekstist kukkusid ilmalikud „ühisvara" projektid läbi.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS:
Kas ja kuidas on sinu koguduses aidatud vaesed ja abivajajaid?
Kas ühist omandit tuleks võtta sõna-sõnalt?
Miks enamus ühisomandi projekte on ajaloos läbi kukkunud?
Millised vaimulikud eeldused peaksid olema abivajajate aitamisel?
Kuidas ja millistes olukordades oleksid sina valmis vaeseid aitama?
