Detsember 2023 
Einike Pilli, KUSi rektor

Jõululoo napid sõnad ei anna meile piisavalt infot, miks Jeesus pidi oma esimesed ööuned sõimes magama. Mõned arvavad, et Petlemmas oli sugulaste pool ruumi küllalt, aga Maarja ja Joosepi „kiirendatud lapsesaamise“ fakti tõttu ei tahetud neid vastu võtta. Teised jälle pakuvad, et külalistetoad olid küll rahvaloenduse tõttu täis, aga Jeesuslapse perele tehti ruumi elutoas, mille eesosas oli sõim loomabeebidele, millesse seekord hoopis Jeesuslaps asetati. Ja siis on muidugi jõulukaartide klassika, kus Maarjat ja Joosepit kaljukoopas loomade seas kujutatakse. Olgu sellega kuidas on, kellelgi oli südant noor perekond vastu võtta ja neile ulualust pakkuda, aimamata, et nad võtavad vastu Jumalat ennast.

Katame laua, teeme voodi lahti, anname wifi parooli ja vajadusel autovõtmed ning oleme lahked oma ajaga.

Olen sel hilissügisel kogenud teisel pool maakera reisides palju sooja külalislahkust päris võõraste inimeste poolt. Nii nagu palju kordi varem oma elus. Sõidad hilisõhtul võõrasse linna, annad uksekella ja koged, kuidas lahkelt uks avatakse ja Sind tervitatakse. Kuigi, kui päris aus olla, on see ka veidi ebamugav – võõrad inimesed, kelle lahkusest sa järsku sõltud. Vähemalt mulle tundub, et teistele oma kodu avada on palju lihtsam, kui teiste kodu uksest sisse astuda.

Detsember 2021 
Innar Kruglov, hingehoidja

Sotsiaalministeeriumi pilootprojekti raames on viimase pooleteise aasta jooksul Eesti suuremates hooldekodudes tegutsenud hingehoidjad. Ka minul avanes võimalus selles töös oma panus anda ja töötada Hellenurmes ‒ Lõuna-Eesti Hooldekeskuses.
Olen teinud suurema osa oma elust vaimulikku tööd noortega. Töö hooldekodus oli minu jaoks uus.
Siin on üle 150 kliendi, kellest u 60 hoolealusega on toimunud regulaarsed hingehoidlikud vestlused. Lisaks neile olen kättesaadav ka personalile.
Tööle tulles oli mul hirm, kuidas siin hingehoidjasse suhtutakse. Kas mind nähakse vajaliku ja olulise osana personalist? See kartus osutus alusetuks. Tunnen, et olen väga oodatud ja väärtustatud meeskonnaliige. Ka hoolealused suhtlevad minuga meeleldi ja mõned ootavad lausa pikisilmi, millal ma nende toast läbi astun.

Olen kogenud, et vaimulikel teemadel räägitakse meeleldi, sõltumata sellest, kas ollakse usklikud või mitte.

Suur osa tööajast möödub inimeste muresid ja probleeme kuulates. Kuigi palju kurdetakse oma tervise üle, on kõige sagedasemaks teemaks koduigatsus. Neid, kes vabatahtlikult on hooldekodusse tulnud, võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Paljud on oma kodust vastumeelselt lahkunud. Eriti aktuaalne on see teema enne jõule, sest enamiku jaoks on jõulud olnud püha, kus nende pere kokku sai.
Siin majas on paljudel suur suhtlemisvajadus. Võiks ju arvata, et sellest neil küll puudust olla ei tohiks, sest nad on ümbritsetud omasugustega ja töötajatega, kuid nõnda see siiski pole. Ma saan sageli kuulata vanurite mälestusi, perekonnalugusid, töökogemusi. Jagatakse nii ilusaid kui ka raskeid momente. Vahel on hea kellegagi lihtsalt rääkida – selleks hingehoidja olemas ongi.

Detsember 2021 
Tõnu Lehtsaar, Kolgata koguduse diakon

Hiljuti jõudis vaatajateni Ermo Ripsi kaheosaline film "Mälestusi Kolgata koguduse laagritest". Film on kõigile kättesaadav Youtube’is. Filmi põhisisuks on ülevaade koguduse laagritest kolmekümne aasta jooksul, alates möödunud sajandi seitsmekümnendatest aastatest. Kuigi pealkiri viitab ühe koguduse laagritele, annab linateos sissevaate ka toonasesse aega.
Peale laagri ülevaate ja ajastu peegelduse kajastab film ka isikulugusid. Toonased noored on täna keskeas, mitmed igavikus. Mõnegi elukäik pani kaasa elama, teise oma jällegi järele mõtlema.
See film on minu kodukogudusest. Aastal 1973 tegin Orajõe laagris oma otsuse järgida Jeesust. Paljud filmis nähtud inimesed on olnud mu õpetajad ja juhatajad. Mitmed olid ja on praegu mu teekaaslased.

Geenid loovad potentsiaali, ühiskond võimalused, kuid inimene ise astub oma samme.

Jaanuar 2021 
Annely Veevo, Palade priikogudus

Ülo Kikas haigestus paar kuud tagasi raskekujulisse COVID-19 haigusesse. Tänaseks on ta tervis taastumas. Ülo töötab juba osakoormusega, mõõdetavad tervisenäitajad on korras, kuid täieliku taastumiseni läheb veel aega.

Sind tabas hiljuti raske haigus, milleks Sa ilmselt polnud valmistunud. Kuidas see juhtus?
22. ja 23. oktoobri õhtul kohtusime mõne kohaliku sõbraga palveosaduseks ja meiega liitus hea tuttav Tallinnast. 27. oktoobri õhtul helistati, et olin koroonahaigega otsekontaktis. Samal päeval ilmnesid mul ka esimesed haigussümptomid.

Millised olid Sinu teadmised koroonasse nakatumise ohtudest?
Ma töötan Samaaria Hiiumaa Hooldekodus. Alates kevadisest koroonapuhangust on meie töötajad riskirühma kuuluvate majaelanike kaitseks nende läheduses kirurgilist maski kandnud ja muid kaitsemeetmeid kasutanud.
Seega teadsin juba seoses tööga, kuidas koroonaviirus levib ja kuidas ennast ning teisi nakkuse eest kaitsta. Kaitsevarustus oli meile kättesaadav. Olin kursis, millised võivad olla sümptomid ja haiguse tagajärjed.
Oktoobri algul Hiiumaal maske üldiselt veel ei kantud, sest koroonasse nakatumisi siin eriti ei olnud. Aga me ei olnud piisavalt ettevaatlikud ja sel koosviibimisel maske ei kandnud, sest usaldusväärsete sõprade väike ring oli haigussümptomiteta. See on nüüd õppimise koht.

Edasi nõrgenes üldine enesetunne veelgi: palavik püsis vahemikus 38–38,9 – nohu ei olnud. Kurk oli kergelt haige. Maitsemeel kadus. Neljandal haiguspäeval käis kiirabi.

05/2017
Rando Kangro, Tartu 3D kogudus

Tänavune aastakonverents „Järgime Jeesust!” oli mulle teine kord olla EKB Liidu suurema perega osaduses ja anda sellesse ka oma panus.

Reedeõhtusel teenistusel oli meeliülendav näha ja kogeda sidet TIF vendade-õdedega, kes on Eestisse tulnud teistest maadest või hoopis teiselt mandrilt.