12/2015
Erki Tamm, Kalju koguduse pastor

Räägime Markoga (46) telefoni teel. Mina olen Tallinna soojas kontoris. Tema Pärnu kodutute varjupaiga ees, mis on Markole praeguseks koduks. Kenast juhatajaprouast, kes just mööda läheb, räägib Marko suure lugupidamise ja elevusega. Juba oli ta toonud majja jõulukuuse.
„Elan tänases kingitud päevas. Ei tea, kui palju neid eespool on,“ ütleb Marko mõtlikult. Täna meenutab ta oma ema, kelle sünnipäev see võiks olla. Aga ema on läinud. Küünla ema mälestuseks Marko juba süütas.
Marko elu on olnud kirju. Keeruline lapsepõlv, vangla- ja tänavaelu, rehabilitatsioonikeskused – kõigest sellest hoolimata usub Marko armastusse ja headusesse ning tahab seda ka ise jagada.

„Säde hakkas tagasi tulema. Mind poleks elus, kui seda poleks juhtunud,“ arvab Marko.

11/2015
Anne Vilt, Tartu Kolgata baptistikogudus

Inimene võib igal erialal töötades Jumala kõnetust tunnetada, kui ta ise Jumalat tunneb. Minul on olnud õnn Jumalat tunda alates 1995. aastast ja ma väga loodan, et olen selle aja jooksul kasvanud tema tundmises.

Muusikas ja kujutavas kunstis on ajaloo vältel paljud teosed loodud Piibli temaatikast lähtuvalt. Selle läbi kõnetab Jumal inimest, kes seda teost on loonud või esitab. Kõnetab loodetavasti ka neid inimesi, kes seda loomingut vaatavad või kuulavad.

10/2015 

Tiidrek Nurme, Tartu Kolgata baptistikogudus

Spordivõistlusel on kolm staadiumi: võistluseelne, võistlusaegne ja võistlusjärgne staadium. Püüan kirjeldada, kuidas ma jooksjana kogen Jumalat võistluse eri staadiumites ja kuidas suhe Jumalaga minu võistlemist mõjutab.

Võistluseelse staadiumi ajal südame löögisagedus kiireneb, külm higi tuleb nahale, veri lööb pähe. Lühidalt öelduna – adrenaliin tõuseb. Seda kogevad kõik sportlased enne oma võistlust, sageli ka enne rasket treeningut.

Lisaks võistluseelsetele füsioloogilistele ja biokeemilistele iseärasustele on sportlased ka suure psühholoogilise ja vaimse koormuse all. Üheks põhjuseks on suur avalikkuse huvi ja meedia tähelepanu.

09/2015 
Raul Rosenvaldi tunnistus Kolgata koguduse tänujumalateenistusel

Olen metsandus- – või laiemalt – loodusteadlane. Mõtlesin selle üle, kuidas mina olen Jumalat kogenud oma erialal ja elus, ning räägiksin kahest asjast.
Esiteks ei saa muidugi mööda sellest, et ma olen looduses Jumalat kogenud ja ma arvan, et seda on kogenud ühel või teisel kujul kõik inimesed.

Looduses olemine puudutab inimesi – kui jääda seal vaikseks ja kuulata.

Looduses olemine puudutab inimesi – kui jääda seal vaikseks ja kuulata, on lihtsam kohtuda Jumalaga – kui me teda ikka otsime. Samas teadlasena on mul ka vastutuse aspekt – ma olen käinud Eesti põlismetsades tegemas uurimusi ja näinud, kui suur on seal liigirikkus. Puutumata metsades on mitmeid spetsiifilisi liike, mida ei ole sellistes metsades, kus inimkäsi on sekkunud. Seega on meil ka vastutus selle eest, et me loodust niimoodi hoiaksime, et seal säiliks elurikkus, mis praegu on olemas.

09/2015 
Kirja pani Erki Tamm

1990. aastal läks Erna Haav, Hiiumaa naine, oma kodus magama. Tol päeval ei olnud midagi erilist juhtunud. Kuid see, mis ta nägi ja läbi elas, muutis ta elu. Siin on tema lugu taevaskäimisest.

Peale seda sündmust hakkas Erna uuesti koguduses käima.

„Ma olen kuulnud, kui räägitakse taevasse tõmbamisest ja Pauluski räägib sellest (2Kr 12:2). Mind aga kutsuti ja ma olin nõus kohe minema. Mul oli saatja. Ma ei näinud teda ja ma ei tea, milline ta oli. Läksin selle saatjaga koos valgusse. Absoluutsesse valgusse. Ma tundsin, kuidas ma muutusin selles valguses. Inimene ei taju ju röntgenikiiri kuigi suures koguses. See valgus paistis kõigest läbi. Kõik mu ümber läks valgeks. Mul oli valge rüü. Ma heljusin mitte väga kõrgel maast. Äkki ma tundsin niisugust vabadust – seda ei oskagi seletada. Maisusega polnud enam mingit seost. Isegi mitte nii õrna, nagu ämbliku niit seda on. Siis äkki ma vaatasin ennast selja tagant – ma olin puhas. Nii puhas. Sõrmeotsasuurust plekki ka ei olnud. Mind täitis selline rõõm, et ma hakkasin hõiskama. Nii valjusti, et ma ei tea, kui mitme kilomeetri taha oleks see pidanud kostma. Ma tundsin, et see hääl lähtus minust.