11/2017
Aime Järv, Tartu Salemi kogudus

Äsja tähistasime isadepäeva. Minul on olnud mitu vaimulikku isa. Nad on teatud ajaperioodil mind suunanud, õpetanud ja minu eest palvetanud. Üks neist oli Alfred Liin, kelle 106. sünniaastapäev oli 4. novembril. Lisan temaga 85. sünnipäeval tehtud intervjuu lühendatud kujul.

„Kui see rõõmust on sõltuv, siis rohkem rõõmu ma vastu võtta ei suuda!”

Räägi oma lapsepõlvest ja usuletulekust!

Olin 12aastane, kui Piibli ostsin ja seda lugema hakkasin. Lapsepõlves loetust jäi mulle palju meelde ja see on kandnud mind kogu aeg edasi. Peamõte, mis mulle sellest jäi, on Kristuse tagasitulek. See on olnud mu alaline ootus. Juba siis, kui ma polnud veel usklik, avaldas see kuidagiviisi mu elule suurt mõju.

10/2017
Tiina Tuhkanen, Valga kogudus, tekst: Maria Lepmaa

Päev, mil kogesin, et Jumal on tõepoolest olemas, oli justkui uue elu esimene päev. 2009 läksin välismaale tööle. Kui mu isa aga ootamatult lahkus, mõistsin, et elu on ettearvamatu. Ei tea kunagi, mida toob homne päev. Sügavas leinas hakkasin mõtlema eksistentsiaalsetele küsimustele. Kas on elu peale surma? Miks oleme siia ilma sündinud? Uskusin, et inimene pole ainult keha, vaid ka hing ja vaim, kuigi kristlusest ei teadnud veel midagi. Ühel päeval soovitasid kristlastest töökaaslased mul vaadata seriaali „Touched by an angel”. Seriaal puudutas mind. Süüdistasin ennast, et polnud hea tütar, kuna hooldasin kaugel maal võõraid lapsi, aga oma pereliiget ei saanud õigel ajal aidata.

Aasta möödudes tulin Eestisse tagasi. Ikkagi veel Jumalat tundmata ütlesin: „Jumal, kui sa tahad, et läheksin tervishoidu õppima ja tööle, siis sündigu su tahtmine!” Tundsin südames, et tahan aidata, ravida ja leevendada inimeste kannatusi. Sain kooli sisse. Juulis palusin: „Jumal, kui sa olemas oled, palun aita mul kiiresti töö leida.” Septembrist olin juba haiglas tööl.

04/2017
Merle Sööt-Morales Arredondo, Oleviste kogudus

Me saame tervendada haigeid Jeesuse nimel. Jumala tervendav vägi on see, mis toob imelised tervenemised esile. Meie poolt on oluline usk, et Jeesuse nimes on vägi ja julgus avada oma suu ning astuda usus välja. Ei ole alati kerge teha sellega algust. Raskustest hoolimata olen peatanud võõraid inimesi, kui Jumal on selleks märku andnud, ning ka palvetanud sõprade, tuttavate ja lähedaste eest. Mõnikord on tekkinud ikka veel häbelikkus ja sisemine võitlus, ent kui see võita, siis näha Jumalat tegutsemas on nii imeline. Eriti, kui hiljem kuulda, et inimene sai abi.

Valutav selg ja hääletu neiu

Sõitsin kord kodu lähedal autoga mööda ühest vanemast naisterahvast, kui nägin, et tal oli selg valus. Parkisin kodus auto, mõtlesin hetke, siis võtsin jalgratta ning läksin teda otsima, et pakkuda palvet ja rääkida Jumala headusest. Leidsin vanaproua kilomeetri kauguselt. Ta oli väga puudutatud. Ta hakkas kaaluma, kas tunneme teineteist varem? Selgitasin, et lihtsalt tundsin südames, et tahan teda õnnistada ja julgustada.

11/2016
Tekst: Maria Lepmaa, Valkla baptistikogudus

Minu nimi on Tiiu Krumholts ja mu tee Jumalani algas aastal 2003, kui olin lapsehoolduspuhkusel. See oli raske aeg, sest läksin mehest lahku peale 10aastast kooselu. Kohtusin oma klassiõega, kes jutustas mulle oma kogemusi Jeesuse läbi päästetud saamisest. Edasi kutsus ta mind Oleviste kirikusse vaatama etendust „Taeva väravad ja põrgu leegid”. Peale etendust kutsus noortepastor Veljo Kaptein meid Alfa-kursusele, kus sain tunda Jumala ligiolu. Jumal aitas mul üle saada lahkumineku valudest. Hiljem aga lakkasin kirikus käimast ega viitsinud Piiblitki lugeda. Jätkasin patuelu – vahetasin elukaaslasi, küll ei kõlvanud üks ega teine.

Minu suureks üllatuseks astus sisse üks naine, kellel oli salat kaasas.

Elava Vee koguduses

Ühel päeval hakkasid Jehoova tunnistajad käima minu juures. Ent meie tõekspidamised läksid lahku. Lõpuks võtsin ise Piibli ja hakkasin uurima, mis on tõde. Tekkis soov end ristida lasta. Lõpetasin Jehoova tunnistajatega suhtlemise ja hakkasin käima Elava Vee koguduses.
Otsustasin anda oma elu Jumalale ja mitte muretseda! Tuttavad imestasid, kuidas ma hakkama saan, kuna mul oli autoliising kaelas. Vahepeal sai ka minu abikaasa, kes sai päästetud Elava Vee koguduses ja kellega olen laulatatud Oleviste kirikus 28. augustil 2010, tasuvama töö. Peale seda, kui hakkasin kogudusele kümnist maksma, hakkasid ka meie sissetulekud järjest kasvama. Sain uue töökoha ja mees sai Soome töökoha. Me elame eramajas Meriväljal, kus oli vaja ühineda kanalisatsioonivõrguga. Meil aga polnud selleks raha kuskilt võtta, sest väljaminekud olid niigi suured. Õnneks on minu abikaasa ehitaja ja ta tegi selle töö koos vannitoa remondiga oma kätega ära.

10/2016
Tekst: Maria Lepmaa, Valkla baptistikogudus

Ly Mannonen ütleb, et kui Jumal poleks tema ellu sekkunud, siis teda praeguseks hetkeks enam elavate kirjas ei oleks.

Lapsepõlv kristlikus peres

Olen pärit kristlikust perekonnast. Mind kasvatasid vanavanemad. Vanaisa oli Lehtse ja Võru baptistikoguduse pastor. Peale tema surma kolisime Tallinna. Hakkasin elama koos emaga, kuid ka tema suri, kui olin esimeses klassis. Jäin vanaema kasvatada. Mäletan, et ta oli väga range. Minu elus oli palju keelde, kahjuks aga mulle ei selgitatud, miks ei tohi seda või teist teha, öeldi vaid, et usklikud nii ei tee. Mulle tundus, et Jumal on karm.

Alkoholismi algus

Kutsekoolis hakkasin huvi tundma n-ö päris maailma vastu. Tihti pidutsesin koos oma sõpradega, ent ma ei öelnud neile, et olen usklik ja käin kirikus, elasin kaksikelu. Üsna pea abiellusin. Suureks kaaslaseks sai alkohol. Otsisin elust armastust valedelt inimestelt. Tulid abielulahutused ja uued suhted. Mul oli viis last – neli poega ja tütar, kui abiellusin soomlasega, et saada rikkust ja õnne. Kuid ka selles suhtes oli kooshoidjaks alkohol. Kord kõvasti pummeldades kukkusin põie katki ja sattusin haiglasse. Arstid imestasid, et ma veel elus olin. Usun, et see oli Jumala arm. Elasime visiitabielu, tema Soomes, mina Eestis, ja nii omapead olles joomingud muudkui jätkusid. Vaatamata oma valele elule uskusin Jumalat, kuid julgust kirikusse minna polnud.