Mida tähendab olla juht EBFis Sulle isiklikult?

11/2018
Küsimusi esitas Einike Pilli, KUSi rektor

Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) kolm juhti – Jenni, Tony ja Helle – said novembri alguses kokku Bristoli külje all. Tony Peck (peasekretär) ja Helle Liht (asepeasekretär) on töötanud koos juba pikemat aega – Tony alustas 2004. aasta sügisel ja Helle liitus tiimiga 2006. aasta kevadel. Presidendid ja asepresidendid vahetuvad iga kahe aasta järel ning nende töökohad ei ole palgalised. 2017. aasta sügisel valiti presidendiks Briti Baptistiliidu endine president Jenni Entrican (president), tema kõrval on asepresidendiks meie oma Meego Remmel. Meego kahjuks sel hilissügisesel päeval Bristolisse ei jõudnud.
Teised kolm istusid teetassidega aga kamina ääres. See oli hea aeg küsida neilt mõned isiklikumat laadi küsimused. Mida ikkagi tähendab juhtida EBFi?

Mis muutus Su elus, kui hakkasid EBFis tööle?
Tony: Pidin palju reisima ja kodunt ära olema. Õppisin, mida tähendab rahvusvaheline töö.

Loe edasi: Mida tähendab olla juht EBFis Sulle isiklikult?

Kas teil on tõelist lootust?

11/2018
Billy Grahami kahe ja poole kuu pikkune krusaad Londonis, 1954.

Olime planeerinud teisipäeval, 25. mail lahkuda lühikeseks puhkuseks Šotimaale. Tol hommikul sain ootamatu kõne peaminister Winston Churchilli sekretär Jock Colville'ilt.
Ta küsis: „Kas teil on võimalik tulla homme Mr Churchilliga lõunatama?“
„Mulle oleks see au,“ vastasin, „aga see pole võimalik. Lahkume täna õhtul Šotimaale.“ Lükata tagasi Winston Churchilli kutse – see näitas, kui kurnatud ma olin!
Pool tundi hiljem helises taas telefon. „Kas teil oleks võimalik tulla täna Mr Churchilliga kohtuma? Tal on planeeritud lõuna poole üheks Windsori hertsogiga, aga ta kohtuks teiega enne seda.“
Mul polnud aega närveerimiseks. Aastaid hiljem sain Colville'i kirjutistest teada, et Churchill ise oli olnud närvis minuga kohtumise pärast. Ta olla kiirustanud ruumi, küsides: „Noh, mida evangelist ütleb?“
Saabunud majja Downing Street 10, tuletas Colville diskreetselt meelde, et peaministril on minu jaoks aega täpselt 20 minutit. Kui mind oli esitletud, nägin enda ees suurt hämaralt valgustatud kabinetti. Mr Churchill tõusis toolilt ja surus mu kätt. Ma ei olnud varem märganudki, kui lühikest kasvu mees ta oli; kõrgusin nagu torn tema kohal. Ta viipas käes olnud kustunud sigariga, et istuksin tema kõrvale. Ilmselt olime ainult kahekesi. Panin tähele, et kõrvallaual lebasid kolm Londoni pealelõunast ajalehte.
„Kõigepealt,” alustas ta vestlust imelise häälega, mida olin nii palju kordi kuulnud raadiost, „tahaksin teid õnnitleda selle tohutu rahvahulga puhul, keda te kokku tõmbasite.“
„See on Jumala töö, uskuge mind,“ vastasin mina.

Loe edasi: Kas teil on tõelist lootust?

Lisbel kutsub südameid äratama

10/2018
Lisbel Serbin, Rakvere Karmeli kogudus

Paavst Franciscus külastas 25. septembril Eestit. Tema visiidi hommikupoolikul toimus Tallinna Kaarli kirikus oikumeeniline kohtumine, kus Eesti noored jagasid paavstiga oma rõõmu, muusikat ja tunnistusi. Minul oli rõõm olla üks nendest kolmest noorest, kes tol päeval paavsti ja suure rahvahulga ees oma lugu jagas.
Kuigi Jumal oli kõike hoolikalt plaaninud, algas see seiklus minu jaoks teadlikult juunikuu keskel. Mulle helistas praegune EKB Liidu peasekretär Sven-Joonatan Siibak ja rääkis võimalusest tunnistada paavsti noortekohtumisel. Minu hea sõbrana oli ta kuulnud mu lugu. Veenev oli just see, et ta oli koos liidu teiste töötegijatega palvetanud ja minu nimi oli neile südamesse tulnud.
Suve jooksul kohtusime mitmeid kordi, lihvisime minu tunnistuse kirjalikku konspekti ja harjutasime kõnelemist. Septembris toimus veel kaks proovi. Seetõttu ei tulnud noortekohtumisel minu jaoks programmiliselt miski üllatusena; teadsin täpselt, mis ja millal toimub, sest olime mitmeid kordi läbimängu teinud.
Päev enne noortekohtumist, peale pikka proovi Kaarli kirikust välja astudes, hakkasin lihtsalt nutma ja ütlesin Jumalale, et ma tahan tunnistada, aga hirm on tulnud liiga lähedale. Ühe sõnumi kaugusel oli mul aga hulk sõpru palvegrupina, tol õhtul kirjutasingi neile ausalt, mida tunnen.

Loe edasi: Lisbel kutsub südameid äratama

Meie kodudesse hiilivad võlukunstnikud

05/2018
Maila Proosa, Valguse Tee Vabakogudusest
Foto: Anete Toming.

Minu nimi on Maila Proosa, olen 32aastane. Juulis saab abielus oldud seitse aastat. Meil on kaks poega: Steven (5aastane) ja Noah (6kuune).
Jumala armus olen käinud 18 aastat. Minu usutee sai alguse Rakvere Karmeli kogudusest, kust edasi rändasin õppima Saaremaale ja teenisin Siioni koguduses kaasa viis aastat.
Oleme abikaasaga laste sünnist peale palunud Jumalalt tarkust, kuidas neid kasvatada. Me elame ajastul, kus info liigub kiiresti ja on kõikjalt kättesaadav.

Kui jõudsime nendeni, mida me tegelikult pidime ära viskama, siis sellega ta rahul ei olnud.

Kuid Piibel iseloomustab seda nii: „...sest siis on inimesi, kes on enesearmastajad, rahaahned, kelkijad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, nurjatud, halastamatud, leppimatud, laimajad, ohjeldamatud, jõhkrad, hea põlgajad, reetlikud, tormakad, upsakad, rohkem lõbu- kui jumalaarmastajad, kellel on küll jumalakartuse nägu, aga kes on salanud selle väe. Niisuguseid väldi!“ (2Tm 3:2–5).

Loe edasi: Meie kodudesse hiilivad võlukunstnikud

Aasta kõige rõõmsam päev

03/2018
Aime Järv, Tartu Salemi baptistikogudus

On vanaaasta hilisõhtu. Hetkeks seisatan ja mõtlen, milline oli möödunud aastal minu kõige rõõmsam päev. Kirjutan sellest.
Lähen kõigepealt aastakümneid tagasi. Olin päris noor usklik. Minu esimene kogudusevanem Paul Himma oli meile noortele vaimulikuks isaks, karjaseks ja õpetajaks. Me armastasime teda ja tema meid. Oli väga kuri ja usuvastane aeg. Kogudusevanemad olid erilise rünnaku all. Pauli poeg Tiito tegi midagi seadusevastast. Isa kutsuti julgeolekusse. Talle tehti ettepanek: „Kas hakkad meiega koos töötama või paneme su poja vangi?” Tema valis usumehe tee.

Loe edasi: Aasta kõige rõõmsam päev