Jumal kandis meie pere läbi pimedast orust
Jaanuar 2022
Argo Tallerma, Kohtla-Järve Saaroni baptistikogudus
Soovin kõigile Teekäija lugejatele tunnistada Jumala suurest armust ning mitmete koguduste ja üksikisikute palvete vastustest, mida meie pere on kogenud.
Natuke vähem kui kaks aastat tagasi (21. jaanuaril 2020) pandi mu naisele Oksanale väga raske diagnoos: lümfoom (lümfisõlmede vähk), neljas staadium. See uudis oli kui kõuemürin keset valget talvepäeva. Küsimusi oli palju ja tunded segunesid hirmu, lootusetuse ja ahastusega. Kui Oksana mulle töö juurde helistas ja selle uudise edasi ütles, jäi mu lõunasöök söömata, sest ehmatus ja õud oli nii suur.
Algas ränkraske keemiateraapia. Enne kolmandat seanssi muutus olukord väga raskeks, sest keemiaravi käigus oli tervise seisund halvenenud ja oli küsimärgi all, kas saab protseduuridega jätkata. Üksnes palvejõud oli see, mis aitas tõsta meie pilgud Issandale, kellelt tuleb abi. Au Jumalale, vereanalüüsid paranesid ja teraapiaga võidi jätkata.
Aga meil oli palju eestpalvetajaid nii Eesti kogudustes kui väljaspool.
Kogu see periood oli meile kui tumedast surmavarjuorust läbiminek. Aga meil oli palju eestpalvetajaid nii Eesti kogudustes kui väljaspool. See kandis ja andis jõudu. Issand kuulis ja vastas palvetele ning naise seisund läks järjest paremaks. Alates augustikuust sai ta minna isegi 0,75 kohaga tööle. Oksana on rääkinud, et hooldushaiglas töötades on ta oma osakonnas näinud samasuguse diagnoosiga palju raskemas olukorras patsiente, kes ei paranenud, vaid lahkusid igavikku. Kuigi kurnav keemia on jätnud Oksana organismile oma jälje, pole abikaasa teovõimetu – ta hoolitseb laste eest, toimetab kodus ja käib koguduses.