Detsember 2022 
Ermo Jürma, Mooste koguduse pastor

Jõulud toovad inimesi kokku ja õnnestuvad ka rasketes oludes. Nii oli see juba Jeesuse sünni juures. Kas ei võinud Joosep tunda, et teda ei kohelda õiglaselt? Ta oli kavandanud oma tulevikku koos Maarja ja lapsega. Aga Jeesuse sünniga algas nende põgenemistee kaugele Egiptusesse. Pühitsedes Jumala sündi lapses, võiksime Joosepilt küsida: Kus on siin Jumal?
Prohvet Jesaja kuulutas Jeesuse tulekut 700 aastat ette: Su valvurid tõstavad häält, nad hõiskavad üheskoos, sest nad näevad silmast silma Issanda kojutulekut Siionisse (Js 52:8). Issanda kojutulek tähendas esmalt, et ta oli ära olnud. Paabeli 70aastase vangipõlve ajal oli Iisraeli rahval tunne, et Jumal ei huvitu nende saatusest üldse. Ka täna ei vabane uskujad küsimast: miks Jumal lubab seda ja teist?
Läbi sajandite kunstnike poolt maalitud Püha öö piltidelt näeme, kes kõik Petlemma saabusid. Inimesed ‒ nagu sina ja mina. Vastsündinud lapsukese juurde tõtanud karjased vist õieti ei mõistnudki, miks inglid neid sinna saatsid. Seal oli rõõmsaid imetlejaid, sinna tuldi kaugelt kingituste ja austusavaldustega, aga seal oli ka kahtlejaid ja neid, kes Jumalaga tülitsesid.
Neid kõiki tõi kokku üks väikene laps. Veel 2000 aastat hiljem kogub see Jeesuslaps meid oma sünnipäevale!
Jõulud vajavad ka täna ühte sõime ‒ meie südant. Meie südame otsusest sõltub, kas valgus, mis jõuludest välja särab, ka meis vastupeegeldust leiab. Meie süda otsustab, kas vastame ülekohtule järgmise ülekohtuga või mitte. Meie süda vastab jõulusõnumile kas jah või ei.

Detsember 2022 
Jõulujutt

Oli kord väga tegus mees, kes elas suures kortermajas. Kõik tema tööpäevad möödusid täpselt ühe skeemi järgi. Hommikul, kui mobiiltelefon oli ta unest üles äratanud, vaatas ta veel voodis olles oma e-kirjad üle. Seejärel tõmbas ta selga valge särgi ja hüppas ülikonda. Liftiga laskus ta oma korterist keldrigaraaži, kus ta oma kallist luksusautot parkis. Hommik oli tema jaoks korda läinud siis, kui ta seejuures kedagi ei kohanud, sest iga sõna nõudis temalt eneseületamist. Panga tähtsas osakonnas oli tal juhipositsioon.
Lähenes oodatud advendiaeg. Temal oli oma kolleegide pühademeeleolu väljendamisele vastu seada vaid osavõtmatu pilk. Ühel õhtul töölt koju jõudes kohtas ta all garaažis noort perekonda. Lapsed jooksid kohe tema juurde kallist autot imetlema. „Mitte puutuda,“ kamandas ta neile. Sõnagi lisamata astus ta laste ja nende vanemate juurde lifti. „Kas see mees on kuri?“ küsis väike tüdruk ebalevalt. „Ei, arvatavasti vaid tööpäevast väsinud,“ vastas ema mehele pilku heites.

„Ma tulen meeleldi,“ ütles mees. Ja mõtles ka nii ‒ nagu jõuluimes.

Jaanuar 2022 
Argo Tallerma, Kohtla-Järve Saaroni baptistikogudus

Soovin kõigile Teekäija lugejatele tunnistada Jumala suurest armust ning mitmete koguduste ja üksikisikute palvete vastustest, mida meie pere on kogenud.
Natuke vähem kui kaks aastat tagasi (21. jaanuaril 2020) pandi mu naisele Oksanale väga raske diagnoos: lümfoom (lümfisõlmede vähk), neljas staadium. See uudis oli kui kõuemürin keset valget talvepäeva. Küsimusi oli palju ja tunded segunesid hirmu, lootusetuse ja ahastusega. Kui Oksana mulle töö juurde helistas ja selle uudise edasi ütles, jäi mu lõunasöök söömata, sest ehmatus ja õud oli nii suur.
Algas ränkraske keemiateraapia. Enne kolmandat seanssi muutus olukord väga raskeks, sest keemiaravi käigus oli tervise seisund halvenenud ja oli küsimärgi all, kas saab protseduuridega jätkata. Üksnes palvejõud oli see, mis aitas tõsta meie pilgud Issandale, kellelt tuleb abi. Au Jumalale, vereanalüüsid paranesid ja teraapiaga võidi jätkata.

Aga meil oli palju eestpalvetajaid nii Eesti kogudustes kui väljaspool.

Kogu see periood oli meile kui tumedast surmavarjuorust läbiminek. Aga meil oli palju eestpalvetajaid nii Eesti kogudustes kui väljaspool. See kandis ja andis jõudu. Issand kuulis ja vastas palvetele ning naise seisund läks järjest paremaks. Alates augustikuust sai ta minna isegi 0,75 kohaga tööle. Oksana on rääkinud, et hooldushaiglas töötades on ta oma osakonnas näinud samasuguse diagnoosiga palju raskemas olukorras patsiente, kes ei paranenud, vaid lahkusid igavikku. Kuigi kurnav keemia on jätnud Oksana organismile oma jälje, pole abikaasa teovõimetu – ta hoolitseb laste eest, toimetab kodus ja käib koguduses.

Detsember 2021 
Hans-Joachim Berg, NDR

See algas jõuluõhtul 1940, kuid oleks võinud juhtuda ka mõnel teisel päeval. Vastus saabus aga 35 aastat hiljem.
Hans-Joachim Berg jutustab, et 1940. aasta jõuludel oli ta 19-aastase noormehena esmakordselt kodust kaugel. Tal on selle päeva detailidki meeles. Koos kõigiga, kes sügisel tööteenistusse värvati, oli ta Poolas. Jõululaupäeval kell 14.30 pidid nad minema jõulupeole, kui äkki kõlas küsimus: „Mehed, kellel teist on autojuhiluba?“ Tänapäeval on see enesestmõistetav, tol ajal aga mitte. Kolmel mehel kahesajast oli. Kuna tema sõidukogemus oli teada, valiti tema. Talle anti ülesandeks viia üks ohvitseripere koos raskesti haigestunud imikuga Poseni haiglasse.

Olen õnnelik, et mind, ei – meid on üle aastakümnete õnnistatud.

Õues oli 15 kraadi külma, jää ja lumi, ees 60-kilomeetrine teekond kütteta Volkswagenis ja ‒ „5 minutit enne jõule“. Murelikud lapsevanemad värisesid tagaistmel, tema otsis lühimat teed haiglasse. Nad jõudsid kohale ja tema jäi õue ootama. Tühjad tänavad, mõnes aknas üksik vilkuv küünal. Sellisel tunnil on erilised tunded. Noore mehe mõtted rändasid kodus, kaaslaste juures laagris, murelike vanemate ja nende haige poisi Wilfriedi juures. Pärast pikka ootamist tuli arstidelt abi saanud perekond tagasi – sõit oli end ära tasunud, tagasitee võis alata. Keskööks jõudis ta tagasi laagrisse, kus jätkus rõõmus pidu. Tema aga puges voodisse ja uinus.

September 2021 
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus

Johan-Eerik Kõlar (27) on üles kasvanud kuuelapselises kristlikus peres. Vanemad suunasid lapsi olema alati heatahtlik, viisakas, tänulik ja helde, ütleb ta ise. Palvetamine ja ühised piiblilugemised olid igapäevased. Isikliku otsuse Jumala kasuks tegi ta hilisteismelisena ühes Oleviste noorte suvelaagris.
Nooruses oli Johan-Eerik pühendunud klaverimängule, kuid pärast keskkooli läks ta hoopis Tartu Ülikooli füüsikat õppima, sest teda huvitas ka väga astronoomia. Pärast aastast õppimist mõistis ta, et muusika on siiski tema suurem kirg, ja astus sisse Muusika- ja Teatriakadeemia klaverierialale. 2020. aasta suvel lõpetas ta seal magistriõpingud. Samal aastal pälvis ta Jaapani Haridus-, Kultuuri-, Spordi- ja Teadusministeeriumi stipendiumi ning asus eelmisest sügisest õppima Tokyo Kunstide Ülikooli, mis on paljudele tudengitele üle maailma väga ihaldusväärne õppeasutus, kuhu pääsemiseks tuleb läbida tihe konkurss. Johan-Eerik on nüüdseks Jaapanis olnud ligi aasta ja õpingud kestavad 2022. aasta märtsini. Koroonapandeemia piirangute tõttu ei ole Johan-Eerik aasta jooksul kordagi koju pääsenud. Suhtleme temaga üle interneti kirjutades ja videovesteldes.

Oled Jaapanis olnud nüüdseks ligi aasta? Kas see on Sind kuidagi inimesena muutnud, pannud maailma teisiti nägema vms?
Tokyos elamine on kahtlemata olnud väga avardav. Eestis on meid nii vähe, et igal tasandil tekib võimalus inimeste elusid individuaalselt käsitleda. 37 miljoni elanikuga Tokyos nii ei saa. Indiviidid tunnevad end paratamatult vähem erilistena. Loomulikult on ka keel, kultuur ja tavad Eestiga võrreldes täiesti teistsugused. Väga põnev aasta on olnud!

Kas Jaapanis kristlaseks olemine on Sinu jaoks kuidagi erinev kristlaseks olemisest Eestis? Kas oled leidnud ka kristlastest sõpru?
Mõnevõrra on tõesti erinev. Esiteks on koguduses ja kristlikes gruppides koos väga kirju seltskond – minu väikegruppides on inimesi näiteks USAst, Hiinast, Malaisiast, Lõuna-Aafrikast ja Saksamaalt. Olen leidnud kaks kristlikku väikegruppi. Üks kohaliku koguduse grupp ja Lifehouse Tokyo nimelise kiriku grupp. Väikegrupid toimuvad praegu üle interneti Zoom’is, aga oleme ka näost näkku kohtunud. Väikegrupi liikmed võtavad kõik oma usuelu ja ka misjonitööd väga tõsiselt, palvetavad regulaarselt ja uurivad Piiblit põhjalikult. Ka osaduse sisu ja vorm on mõneti erinevad, aga põhiosas on usk loomulikult sama.