September 2021 
Aime Järv (83 a), Tartu Salemi kogudus

Lõpetasin 1957. aasta kevadel Tartu I Keskkooli. Mulle meeldis matemaatika. Otsustasin sügisel minna TRÜ-sse astronoomiat õppima. Kuigi olin klassis reaalainetes üks tugevamaid, kukkusin ma matemaatika eksamil läbi. See oli hea, sest tol ajal ei saanud paljud kristlased usu pärast ülikooli lõpetada.

„Usk Jumalasse on mind õpetanud inimesi armastama.“ Terve kursus ütles koos selle peale: „Õige!“

Olin vaba. Mõtlesin ja palvetasin, mida edasi teha. Oli soe augustikuu. Läksin teisipäeva õhtul Riia mäest üles palvetundi. Südamesse tulid sellised mõtted: „Ma olen väga noor inimene. Lähen Tartu Pedagoogilisse Kooli. Kaks aastat, mis see minu pika elu juures on!“ Ma teadsin, et usklik ei saa töötada nõukogude koolis õpetajana. Ma lihtsalt ohverdan oma elust kaks aastat, et seal koolis tulevastele õpetajatele evangeeliumi kuulutada. Kes neile muidu Kristusest räägib? Olen ise pärit usklikust kodust. Mõnigi kord tuli kuulda tögamist ja torkeid usu pärast. See oli lapsele väga valus.
Mõtlesin, et lähen lahtiste kaartidega ja püüan neid väga armastada. Las nad näevad, et usklikud on normaalsed inimesed. Võib-olla tuleb nende kooli mõni laps usklikust kodust. Siis on nad armulisemad.
Märgiks panin, et ma ei valmista sisseastumiseksamiks. Kui saan sisse, siis on see Jumala tee. Läksin ja saingi kooli sisse.
Sügisel saadeti kohe kursusega kolhoosi põllutöödele. Võtsin kaasa vaimulikku kirjandust ja rääkisin kaaslastele usust. Kirjanduse jagasin lugemiseks. Mäletan, et üks kursusekaaslane luges Osvald Tärgi raamatut „Jumal“. Ta luges ja ütles: „Hakka või uskuma!“
Nii ma õppisin seal kaks aastat. Kutsusin neid evangeeliuminädalatel Salemi koosolekutele, andsin raamatuid lugeda. Kõige rohkem püüdsin neid armastada, vajadusel abistada ja nende eest palvetada. Keegi minu kursuselt ei kaevanud minu peale.
Kooliõpetaja töö hakkas mulle meeldima. Olin praktikal maakoolis. Iseloomustuseks kirjutati: „Väga sobib õpetajaks.“ Mul olid lõpuarvestused kõik tehtud. Jäid ainult lõpueksamid. Töökoht oli määratud Keilasse.

Aprill 2021 
Endel Lohu

Kirjade järgi kiirustasid esimesel ülestõusmishommikul naised veel enne koitu Jeesuse hauale, mis osutus aga tühjaks. Mehed jõudsid jooksujalu sinna mõni aeg hiljem. Nii on tulnud läbi ajaloo mehed mitmes paigas tõusva päikese kiirtes kokku, et lugeda Piibli võimsaid tõotusi, laulda Issandale ja tunnistada evangeeliumi.
Suigus kogunes väike grupp mehi kargel hommikutunnil elava tule ümber. Lõkketulest sai süüdatud suur küünal, millega süütasime palvelas igaüks veel isikliku küünla. Osalejate hinnangul oli üle tüki aja kohtumine väga kosutav ja ülesehitav. Sai jagada oma mõtteid ja tunnistusi, ka üksteise eest palvetada ja koos laulda. Oluline on hoida kauneid tavasid, mis aitavad ülestõusmise saladust uuesti imetleda ja annavad indu meie endi ülestõusmisele vastu minna.

Jaanuar 2021 
Hele-Maria Kangro, 3D kogudus

Mulle näib, et üks keerulisemaid asju elus on tulla toime purunenud unistustega. Pole väga vahet, mis valdkonnas täpselt kuristik ideaali ja reaalsuse vahel tekib. Kuidas tulla toime pettumuse, kurbuse ja vihaga? Kuidas maandada stressi? Kuidas käituda vestlustes, kus inimesed võtavad üles Sulle väga valusaid teemasid? Ja kui kerge on nendes väljakutsetes läbi kukkuda: kibestuda, endasse sulguda või muresid uputades kujuneda märkamatult mõne sõltuvuse orjaks.
Olin 24, kui arst ütles mulle: „Peate arvestama sellega, et te ei pruugi kunagi lapsi saada.“ Tundsin, kuidas mu pea kohale kogunesid justkui tumedad pilved. Kõndisin klaasistunud pilguga tagasi autosse ja nutsin haigla parklas peatäie. Miks just mina? Ma olen nii suur lastefänn, alates seitsmendast eluaastast pidevalt lapsi hoidnud, nii sugulasi kui võõraid. Emaks saamine on alati olnud mu unistuste roll.
Võitlus „oma elu hiiglastega“ algab mõttetasandilt. Olles koos Jumalaga ennegi raskustest läbi tulnud, teadsin, et ma pole üksi. Teadsin, et Jumal ise tuli Jeesuses meie keskele me pattude eest surema ja on minuga ka minu kannatustes (Js 53:4; Mt 28:19j). Teadsin sedagi, et Jumal on hea ja kõik hea tuleb tema käest (Jk 1:17). Muidugi tekitab see teadmine seesmise konflikti – kui Jumal on hea, miks ta siis mulle kannatusi saadab? Kuid selleski saab toetuda tõotusele, et Jumal laseb kõik heaks tulla neile, kes teda armastavad ja on tema kavatsuse kohaselt kutsutud (Rm 8:28).

Esimene ime, mida sel teekonnal tunnistasin, oli kohtumine ennastohverdava armastusega.

Aprill 2020 
Sven Ehavald, K13-kristlik kogukond Ülemistes

2016. aasta kevadel olime perega Floridas, Orlandos, ühes mõnusas resort-hotellis. Elu oli hea, kõik toimis. Käisime lastega Disneylandis. Kõik tundus nagu ameerika unistus, nagu elaksin paradiisis. Ühel päeval poistega basseinis ujudes kirjutas üks väike lennuk taevasse sõnad „LOVE GOD“ (Armasta Jumalat), mis said tähenduslikuks minu elus!
Olles saanud väiksena ema poolt kristliku kasvatuse, jäin ma korraks mõtlema nendele sõnadele või siis pigem sellele, miks nad minu puhkuse ajal just nüüd siia kirjutatakse. Elu aga oli liiga kiire ja hea, et sellele mõelda.
Kahjuks ei teadnud ma tol hetkel, et ainult kolme kuu pärast vaatan reanimatsioonis aparaati, kus näit 60/30 ja minu vererõhk langeb... Järgmisel hetkel võitlesin oma elu pärast. 42 minutit on mu elus olnud kriitilist aega. Mõni inimene arvab, et olin surnud, mõni, et koomas, mõni ütleb, et sellel hetkel ongi hapniku puudusest hallutsinatsioonid! Mu hea sõber pastor Erki aga ütleb, et mul lasti piiluda elu seda poolt, mida me siit maailmast ei näe. Jah, nii see oli... Ma mõistsin, et elu ei lõpe selle teekonnaga, vaid jätkub vastavalt valikule, mille oleme teinud just siin ja selles elus. Ma ei pidanud valiku tegemist kohe esmatähtsaks, aga mulle anti uus võimalus, kui sattusin teist korda reanimatsiooni. Olles peaaegu oma tervise kaotanud, mõistsin, et ON aeg teha valik – valida ELU, mida pakub vaid Jumal Jeesuse Kristuse ristil toodud lunastuse läbi.

August 2019 
Aime Järv, Salemi koguduse liige

Mind ristiti 18aastasena. Pärast ristimist tundsin ma suurt puhtust. Kogu mu hing ja ihu oli nii puhas, et ma ei julgenud end liigutada, kartsin end määrida. Keegi saalist nägi inglit ristimisbasseini kohal. Küllap taevainglid rõõmustasid, et kolm noort inimest liideti Jumala kogudusega.
Olen kogu elu olnud koguduse keskel. Seetõttu on ka mälestusi palju.
Kogudus oli tõeline vaimulik perekond. Kasvasime kõik koos – vanad ja noored. Oli see sünnipäev, jõuluõhtu või muu koosviibimine – ikka koos.
Lugesin Siiraki tarkuseraamatust (vanas tõlkes): „Kui oled leidnud inimese, kes on tark, siis kuluta aegsasti tema ukse treppisid.“ Õppisin selle pähe ja nii me kulutasime pastor Paul Himma, Alfred Liini ja mitme teise treppisid, et vaimulikku tarkust saada, mis on meil aluseks siiani.
Vastpöördunud pandi tööle. Pühapäevaõhtuti olid evangeelsed tunnistused. Alati pidi valmis olema kas luuletuse või sõnaga. See hoidis vaimulikult vormis.
Pärast koosolekut selgitas Paul isalikult, mis oli tunnistuses hea ja mis läks viltu. See kasvatas vaimulikult ja õpetas väljendusoskust. Kord tõi ta näite: „Kui inimesel üks käsi siduda keha külge ja seda pikemat aega ei kasutata, siis käsi sureb – nii ka paljude vaimulikud anded surevad, kui neid ei kasutata.“
Paastumisest. Vend Liin rääkis meile, et kui ta usklikuks sai, siis ei teadnud ta paastumisest midagi. Kord tuli kogudusse Tallinnast õde, kes tegeles vanadega. Tal oli väike laps kaasas. Ta rääkis kogudusele paastumise vajalikkusest. Laps hakkas äkki kõvasti nutma. Õde ütles: „Vaenlane ei taha, et paastumisest räägitaks.“ Liin mõtles, et kui vaenlane ei taha, siis peab see hea asi olema, ja otsustas üks kord nädalas, reedeti, paastuda. Seda ta tegi ja see oli talle õnnistuseks.
Hiljem kohtusime vene vendade ja õdedega. Neil oli paastumine sagedane võitluse vahend. Ka meie õppisime paastudes paluma. Mitmed isiklikud otsused ja probleemid lahenesid mul palve ja paastu kaudu. Üks kord kuus, osasaamise pühapäeva eelne laupäev, oli koguduse palve- ja paastupäev.
Vanade, haigete ja surijate hooldamine. Noored tõmmati ka sellesse töösse. Käisime abis puid lõhkumas. Ma ei mõista siiani, kuidas ma küll puudest jagu sain, sest olin väike ja kõhn. Ju valisin kõige väiksemad halud. Viisime ka vaestele toitu ja külastasime vanu. Meenub, et koguduses oli üksik surija vähihaige. Tegime tema valvamiseks ööpäevaringse valvegraafiku. Kogemusi mul ei olnud, kuid veeklaasi oskasin anda. Teised valvajad olid tublimad.
Kõik need kogemused on elus vajalikud olnud. Need on ainult mõned killud minevikust.