01/2014

Minu esimene kiri Jumalale ja kõigile usklikele

Mina, Romeo Kalda, olen eluajaks vangi mõistetud erinevate väga raskete kuritegude eest. Tahan tunnistada ja paluda avalikult andestust minu poolt Jumalale, inimestele ja endale põhjustatud kurja eest.

Tunnistan täna ühe loo oma minevikust. 20 aastat tagasi elasid minu poolt sooritatud röövrünnaku läbi noored usklikud, kes teenisid ühes Tallinna palvemajas Jumalat. Jumal on palunud mul see avalikuks teha, et kõik teaksid: Jumala ees ei jää miski varjatuks. Mees, kes oli pimeduses, on täna valguses ja palub andestust, et saaksime kiita ja austada Jumalat üheskoos.

Jõhkrast kuriteost, mille sooritasime 19. märtsil 1994, teadsid vaid viis sellega seotud inimest. Tänaseks on neist viiest elus veel kaks, mina ja Toomas. Kohtus mõisteti selle kuriteo eest süüdi Toomas üksinda. Minu osalust selles ei teadnud 20 aastat mitte keegi. Täna räägin teile, kuidas ma sellise kuriteoni kasvasin. Samuti sellest, kuidas Jeesus Kristus on mind puudutanud ja et ma olen lõpetanud Jumala ja tema loodu vastu kurja tegemise.

Jumal on palunud mul see avalikuks teha, et kõik teaksid: Jumala ees ei jää miski varjatuks.

12/2013 Jael Puusaag, misjonär Bosnia-Hertsegoviinas

Bihać, 25.12.2000

Istun linnakeskuse kohvikus ja vaatan tänaval tõttavaid inimesi. Bosnias üldiselt jõulupühi ei peeta ja nii on tavaline tööpäev. Väljas sajab paduvihma. Esimest korda olen eemal oma kodust, perest ja kõigist meie jõulukommetest. Sealiha poodides ei müüda ja kirikus jõuluteenistust ei ole. Aga minu süda on täis rõõmu ja rahu: tean, et olen Jumala plaani järgi õiges kohas ja Rahuvürst Jeesus on ise minuga koos! Mõistan korraga, et jõulurõõm on andmise rõõm: Jumal andis meile parima kingitusena oma Poja ja selle meenutuseks teeme meiegi teistele kingitusi. Ingel teatas Joosepile, et Jeesuse üheks nimeks saab Immaanuel – Jumal meiega (Mt 1:23). Jeesus ei jäänud beebiks Petlemmas, ta on praegugi meie juures. Jumal on minuga ka siis, kui kõik välised traditsioonid on ära lõigatud ja lähedased on tuhandete kilomeetrite kaugusel!

Jõulude sõnum on, et Jeesuse läbi on meil võimalik saada rahu Jumalaga.

11/2013
Armastusega Sinu tütar Virge

Mõtlen Sulle tihti, kui oma kodu tubades liigun, sest igal hetkel näen midagi, mis on Sinu oma kätega tehtud ja mis Sind mulle meelde tuletab. Oled ju Sina koos emaga meile, oma perele, selle kodu ehitanud ja mul on olnud eesõigus siin elada.
Sinu toas olles tunnen ikka veel neid palveid, mida Sa siin meie – oma laste – eest palusid ja mis mind siiani kannavad.

Sain olla Su kõrval, kui oma võitlusi võitlesid, kui olid rõõmsad päevad ja ka siis, kui Su elus oli palju valu. Nägin Sinu elus midagi imelist – kuidas Jumal muudab, kui inimene laseb end muuta. Meeles on, kuidas Sa rääkisid väga praktilistest palvekuulmistest ja Jumala hoidmisest oma elus. Sinu usk oli siiras ja Sa ütlesid ikka, et usuasi ja suhe Jumalaga on üks lihtne ja selge asi, milleni jõudmiseks pole vaja kõveraid teid ega pikka targutamist. Jumalat tuleb vaid usaldada. Tuletan seda ikka meelde, kui elurajad vahel käänuliseks kisuvad.

Tunnen Sinust puudust, isa, ja on palju asju, mida nüüd tahaksin Sinult küsida, aga kahjuks ei ole see enam võimalik.
Olen tänulik, et võisin kogeda Su armastust ja et sain Sind usaldada ja seetõttu julgen usaldada ka Jumalat kui Isa.

09/2013
„Tänu olgu Jumalale tema ütlemata suure anni eest!" (2Kr 9:15).
Jaan Hanni, presbüter emeeritus

Kingitustega püütakse rõõmustada teatud tähtpäevadel sugulasi ja sõpru. Aga peale 85 eluaastasele on raske leida kinki, mis rõõmustaks. Oma lastele olen öelnud, tulge, aga mingit kinki ärge tooge! Kui keegi ei suuda vastu panna kinkimise rõõmule, toob ikka, siis olen selle tänuga vastu võtnud ja sokutanud sellele, kes seda tarbib. Aga nii suurt, vajalikku ja rõõmustavat kinki nagu Issandal, pole anda ühelgi inimesel. Taas ta andis mulle kingi, millest jätkub rõõmu kogu ülejäänud eluks.

Suur oli mu rõõm, kui Issand pani mu südamele uued aordiklapid, mis töötavad suurepäraselt tänaseni ja on muutnud mu elu teovõimeliseks. Aga seda enam on arenenud haigused jalgades. Neid vaevavad sagedased krambid, muutuvad nõrgaks ja teevad magusat valu. Tohtrid aina ohkavad, kui räägin neile oma jalgadest. Kõik võimalikud ravimid ja toidulisandid on ära proovitud, nii et ravimitele kulub rohkem raha kui toidule, aga olukord aina kehveneb. Juba ammu käin kepiga, vaja oli juba karke ja ratastooli, et kuidagi käia ja toitu varuda. Mu usklikud lapsed palvetasid pidevalt mu jalgade eest. Pühapäeval, kuulates internetis jumalateenistusi ja kui seal palvetati haigete eest, panin ka omad jalad nende hädade kõrvale, teades, kui arst enam aidata ei suuda, siis on õigus Issanda poole pöörduda.

Issand andis mulle kingi, millest jätkub rõõmu kogu ülejäänud eluks.

03/2012

Ester Preeden

Selise Nelipüha Kogudus

Ma õppisin Jumalat tundma juba lapsepõlvekodus. Kui palusin, sain sageli oma tahtmist. Äkki sai mulle selgeks, et lõpmatuseni ei saa ma ainult Jumalalt tahta, midagi peab ka vastu andma. Aastakümneid hiljem mõistsin, et vaid Jeesus saab mind õigeks mõista, et ma Jumala kohtu alla ei läheks. Sellega täitus mu unistus – ma sain usklikuks. Nüüdseks olen käinud usuteed koos Selise Nelipüha Kogudusega kümme aastat.

Mõni aeg tagasi jäin haigeks ning insuldi tagajärjel ma voodist peaaegu välja ei saa. Aga tänu Jumalale – kogudus pole mind unustanud! Mõni aeg tagasi sain postkastist ajakirja „Teekäija". Jumal oli pannud kellegi südamele see mulle tellida. Tänan Jumalat kalli jõulukingi eest. See on minu palve vastus. Imed sünnivad ka tänapäeval.