PIIBLI VÄLJENDID EESTI KEELES
01/2012
Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
Seoses levinud ja meedia poolt võimendatud ettekuulutustega aastal 2012 saabuvast lõpust palus Teekäija toimetus mul kirjutada maailmalõpuootustest. Teema on tänuväärne ja põnev nii akadeemilises piibliuuringus kui usklike inimeste jaoks. Niisiis käsitlen mitmes artiklis Piibli keskset mõistet – „Jumala riik". Nagu värskelt saabunud aastale kohane, alustagem maailmalõpu tuleku täpset aega käsitlevatest spekulatsioonidest. Selline kalduvus on üldinimlik ja vastavate juhtumite uurimine õpetab meile paljutki inimmõtlemise, uskumise ja käitumise kohta.
Üks asjakohane käsitlus, mis viib meid Piiblist ja ristiusust esmapilgul üsna kaugele, pärineb sotsiaalpsühholoog Leon Festingerilt. Seda nimetatakse kognitiivse dissonantsi teooriaks. (Festinger, A Theory of Cognitive Dissonance 1957)
Uskumused, tulnukad ja maailmalõpp
See teooria püüab kirjeldada, kuidas uskumused ja sellega seotud käitumismallid teisenevad. Uskumused on oma olult autoriteetsed; need võetakse omaks; nende järgi sätitakse ennast, aga mitte vastupidi. Inimese elu "kaardistavad" uskumused, nad suunavad ja juhivad seda. "Kaardi" metafoor ei ole juhuslik. Kaart kirjeldab maailma, aitab orienteeruda, kuid ometi on nad reisilviibija ebameeldivaks üllatuseks sageli ebatäpsed. 'Kognitiivse dissonantsi' teooria aluseks ongi arusaam, et ükskõik kui terviklik ja kõikehõlmav ka mingi uskumustekompleks oleks, tekivad sellesse elu keerukuse tõttu ikkagi ebajärjekindlused, mis mõjuvad häiriva dissonantsina.
Festinger ja tema kolleegid uurisid mitmeid maailmalõpu-kultusi, nende seast kõige ilmekamana Lake City lendavatesse taldrikutesse uskuvat gruppi, kes ennustas 50-ndatel maailma peatset hukku. Grupi asutas proua Marian Keech, kes väitis, et ta sai kosmoseelukalt nimega Sananda hoiatuse, et veeuputus hävitab enamuse Põhja-Ameerikast. Maailmalõpp pidi toimuma 21. detsembril 1953. Nendele aga saadetakse järele kosmoselaev. Grupp tegi selleks sündmuseks ulatuslikke ettevalmistusi.
.Kui see päev saabus ja maailm siiski ei hävinud, olid tagajärjed esmapilgul üllatavad. Ehkki osa inimesi pettus ja lahkus, ei teinud seda kõik. Nimelt kuulutas Keech: maailm päästeti just tänu nende grupi ustavusele! Allesjäänud hakkasid intensiivselt uusi liikmeid värbama. Keechi veel mitmed ennustused ei täitunud ja tasapisi see liikumine lagunes.
Misjonitegevus kui dissonantsiga toimetulek
Kognitiivse dissonantsi teooria sedastab, et ajaloosündmuste poolt ümber lükatud fundamentaalsed uskumused alati ei hävi. Dissonants tähendab siin eelkõige masenduse- ja kahtlusetunnet, mis kaasneb tähtsaks peetud uskumuse kinnitamata jäämisega. Võib juhtuda, et religioosne kogukond võtab sel puhul ette hoopis üliinnuka misjonitegevuse. Teooria kriitiline element rõhutab: "dissonantsi kohalolu põhjustab surve, mis püüab seda dissonantsi vähendada või elimineerida." Tehnikaid on mitmesuguseid, sh ratsionalisatsioon (Keech kuulutas, et maailm päästeti üksnes tema grupi tõttu), ent kõige efektiivsem on proselütism. Siin on taustaks sageli uskujate endi poolt teadvustamata eeldus, et kui üha rohkem inimesi saab veendud, et meie uskumustesüsteem on korrektne, siis peab see ju korrektne olemagi. Just siit leiame me seletuse esialgu paradokssena tunduvale asjaolule, et tavaliselt järgneb uskumuse kinnitamata jäämisele proselütismi kasv.
Viis tingimust misjoniinnukuse kasvuks
Festinger toob 5 tingimust, millal võime oodata, et uskumuse kinnitamata jäämisele järgneb proselütismi kasv: (1) Uskumus peab esinema sügava veendumusena ja olema relevantne ka tegude suhtes. (2) Pühendunud uskuja peab olema astunud samme, mida on raske tagasi pöörata („ärapõletatud sillad"). Üldreegel: mida radikaalsemad on olnud sammud, seda suurem on inimese pühendumus. (3) Uskumus peab olema piisavalt spetsiifiline ja seotud reaalse maailmaga, et sündmused maailmas võiksid selle ühemõtteliselt ümber lükata. (4) Uskumust ümberlükkavate tõendite kogum peab saama ilmsiks ja usklik peab selle ära tundma. (5) Usklik peab kogema sotsiaalset toetust. Grupp püüab uskumust säilitada ka seda ümberlükkavate tõendite olemasolul ja veenda väljasseisjaid, et uskumus on korrektne.
John Gageri varakristluse levikuteooria
John G. Gager (Kingdom and Community. The Social World of Early Christianity 1975) üritas Festingeri teooria abil selgitada varakristlaste misjoniinnukust. Suur misjonikäsk ütles: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!" (Mt 28:18-20) Aga selle kõrval ei ole Jeesus-pärimuses kuigi palju sellist, mis selgitaks ajaloolasele varakristlaste erakordse misjoniinnukust. Gager leidis, et kognitiivse dissonantsi teooria aitab seda lahendada. Varakristlus vastas Festingeri viiest punktist esimesele, teisele ja viiendale: (1) Veendumus, millega varakristlased jäid oma usu juurde, leidis paljude paganate poolt äramärkimist. Imetlust äratas nende püsivus tagakiusudes, põlgust nende uskumuste vääritus hellenistliku maailma silmis. (2) Otsus tulla usu juurde tähendas sageli pöördumatut perekonna, sõprade ja sotsiaalse staatuse kaotsiminekut. (5) Varakristlased toetasid oma usus üksteist.
Kuid eraldi käsitlemist vajavad kolmas ja neljas tingimus. Kas me võime määratleda selliseid varakristlikke uskumusi, mis olid piisavalt spetsiifilised, et saada maailmas toimuvate sündmuste poolt kahtluse alla asetatud (punkt 3)? Ja kas on tõendeid, et varakristlaste arust olid säärased sündmused tõepoolest aset leidnud (punkt 4)? Gager vastab neile küsimustele kahe kriitilise teema kaudu: nendeks on Jeesuse surm ja jumalariigi ootus.
Jeesuse surma sündmus
Kuigi Jeesus ise ennustas oma surma ette, osutus see jüngritele problemaatiliseks vähemalt kahel tasandil. Esiteks tabas see neid üsna ootamatult. Lk 24:13-35 on mõjus kirjeldus vestlusest kahe jüngri ja ülestõusnud Jeesuse vahel: "Aga meie lootsime, et tema ongi see, kes Iisraeli rahva lunastab. Ometi on täna käes kolmas päev pärast kõige selle (st ristilöömise) sündimist." Teiseks pole kahtlust, et ristisurm oli juutidele Jeesusesse uskumise peamiseks takistuseks. Paulus tõdeb 1Kr 1:23: "Meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks." Seda toetab Jeesuse-aegsete messiaanlike ootuste vaatlus. Ei ole mingit märki, et ükski juudi rühmitus oleks oodanud kannatavat Messiat, seda enam sellist Messiat, kes lüüakse risti roomlaste poolt.
Nii võime me pidada Jeesuse surma üheks kõige tõsisemaks kognitiivset dissonantsi tekitavaks asjaoluks. Isegi Jeesuse ülestõusmise-kogemus, mis on evangelistide poolt esitatud samavõrra üllatava sündmusena kui tema surm, ei kõrvaldanud kõiki kahtlusi. Nii mõistab see teooria varakristlaste misjoniinnukust osana katsest maandada dissonantsipinget. Ja kuivõrd ristilöödud Messias oli toonases kontekstis iseenesest vasturääkivus mõistetes, siis ei kadunud see dissonants kiiresti – see pinge jäi varakristlust saatma paljudeks aastateks.
Jumalariigi saabumata jäämine
Varakristlus püsis juudi apokalüptilise mõtlemise peavoolus. Jumala riik saabub lähitulevikus; see on sündmus ajaloos, praeguse ajalookorralduse lõpp. Ülestõusmine, jumalik kohtumõistmine ja elukondlik-füüsilise ning poliitilise korra teisenemine – kõike seda mõisteti eksimatult äratuntavate sündmustena reaalses maailmas. Nõnda on probleem selge: kas tegu oli spetsiifilise ja tähtsa ettekuulutusega, mis võib osutuda valeks? Kõige kindlama vastuse jumalariigi saabumata jäämise küsimuse kohta leiame kristlikest tekstidest endist. 96. aasta paiku kirjutas Klemens: „Olgu kaugel meist see Kiri, mis ütleb: "Nurjatud on kahemeelsed, need, kes kahtlevad oma hinges ja ütlevad, 'Me oleme kuulnud neid asju juba oma isade ajal, ja vaata, me oleme saanud vanaks ja midagi sellest ei ole juhtunud.'" (1Klem 23:3-5) Sama peegeldab 2Pt 3:3-9: „Seda taibake esmalt, et viimseil päevil tuleb pilama pilajaid, kes... ütlevad: 'kus on tema tulemise tõotus? Sest pärast seda, kui isad on läinud magama, on jäänud kõik nõnda, nagu loomise algusest peale!'... ärgu jäägu teil varjule, et Issanda juures on üks päev nagu tuhat aastat ja 'tuhat aastat nagu üks päev'. Issand ei viivita tõotust täitmast, nii nagu mõned peavad seda viivitamiseks." Mõlemad tekstid ilmutavad, et ründe all oli traditsiooniline jumalariigi saabumise kronoloogia, olgu siis väljaspoolseisjate (s.t juutidest kriitikute) või kristlastest revisionistide poolt, sh Hümenaios ja Fileetos, kes ütlesid, et "ülestõusmine on juba sündinud" (2Tm 2:18). Nii tundub üsna põhjendatud olevat arvamus, et need ütlused lähtusid ängistusetundest, milles tõdeti, et taolised spetsiifilised prohveteeringud – „Tõesti, ma ütlen teile, siin seisjatest on mõned, kes ei maitse surma enne, kui näevad Jumala riiki tulnud olevat väega." (Mk 9:1) – ei olnud täitunud.
Varakristlaste misjoniinnukus kui usu senise struktuuri alalhoid
Kognitiivse dissonantsi teooria perspektiivis võttis kirik ette misjonitegevuse just seetõttu, et ta soovis eskatoloogiat säilitada. Pettumuse saabudes ei hüljatud senist uskumustestruktuuri, vaid seda püüti misjonitegevuse kaudu just kinnitada. Toetuti pärimusele Ap 1:6-8: „„Siis küsisid temalt need, kes olid kokku tulnud: „Issand, kas sa sel ajal taastad Iisraeli kuningriigi?" Tema aga ütles neile: „Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud, vaid te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.""
Seda teadmatust täpsest tunnist ei tõlgendatud esialgu määramatult pika tulevikuna. Pigem kuulutasid varakristlased Jeesuse peatset taastulekut ja kinnitasid sellega ühtlasi oma usku. 1. saj lõpul palvetati "Sinu riik tulgu" ja oodati sellega Jumala riigi kohest tulekut, kuid 2. saj lõpul, nagu Tertullianus meile teatab, palvetasid kristlased "imperaatorite, nende saadikute ja kõigi võimukandjate eest, maailma heaolu eest, ja lõpliku kokkuvõtmise edasilükkamise eest." (Apol 39.2)
