Baptisti Maailmaliit nimetas ametisse uue direktori

03/2012 Helle Liht

Baptisti Maailmaliit (BWA) valis oma abiorganisatsioonile (BWAid) uue direktori. Mitmete kandidaatide hulgast valiti välja Rothangliani Rema Chhangte, kes praegu töötab Ameerika Baptisti Sisemisjoni Myanmari põgenike programmi koordinaatorina. Otsus tehti avalikuks BWA juhatuse märtsi koosolekul Washingtoni lähedal Falls Churchis. Chhangte alustab tööd uues ametis 1. augustil 2012, kui BWAid praegune direktor Paul Montacute väljateenitud pensionile jääb.

Chhangte on sündinud Indias ja õppinud erinevates Ameerika Ühendriikide ülikoolides teoloogiat, ärijuhtimist ja tööd arenguprojektidega. Chhangtel on pikaajaline töökogemus erinevates kiriklikes organisatsioonides oikumeenia edendamisel ja arenguabi projektide läbiviimisel. Uus amet pakub Chhangte sõnul talle võimalust rakendada siiani omandatud kogemusi baptistiliitude ja -koguduste kasuks üle maailma.

BWAid rahastab abi- ja arenguprojekte igas BWA piirkonnas, sealhulgas Euroopa Baptistiföderatsioonis. Toetusi jagatakse vastavalt kvaliteedinõuetele esitatud taotlusvormide alusel. Kindel summa iga-aastasest BWAid eelarvest läheb ka piirkondlike arenguprojektide läbiviijate koolitamiseks. Viimase aja suurim projekt, mis viidi läbi BWAid kogutud annetustega, on Haiti maavärina tagajärjel orbudeks jäänud lastele rajatud lastekodu ja kool. Hoone avati 7. jaanuaril käesoleval aastal. Haiti lastekodu ja kooli elu hakkab korraldama Haiti Baptistiliit. BWAid rahvusvahelisse komiteesse kuulub EBFi esindajana Helle Liht.

Soome-ugri rahvaste kontaktid tihenevad

10/2011 Jaan Bärenson, Eesti Piibliseltsi peasekretär

Aastal 2005 alustasid Eesti Evangeelne Allianss, EELK Misjonikeskus ja Eesti Piibliselts ning Ljus i Öster ühistööd nimega Hõimurahvaste aeg. Koostöö eesmärgiks on toetada hõimurahvaste püüdlusi saada endile emakeelne Jumala Sõna, arendada rahvuskeelseid kogudusi ja koolitada kogudustele töötegijaid ning organiseerida ühistööd Eesti ja hõimurahvaste vahel. Viiakse läbi koolitusi, seminare, kontserte, misjonireise, noorte- ja lastelaagreid jne. Nende aastate jooksul oleme oma hõimurahvastest nii mõndagi uut teada saanud, üksteise elust õppinud. Kasutan võimalust tänada kõiki, kes on olnud sellel teekonnal kaasas ja ühistööd toetanud.

Seni on ilmunud juba 6 numbrit ajakirja „Hõimurahvaste aeg". Igal sügisel ilmub samanimeline värskete uudistega infoleht.

Aasta 2011 on kuulutatud rahvusvaheliseks liivi keele ja kultuuri aastaks. Selle algatuse taga on Rahvusvaheline Liivi Sõprade Selts ja Liivi Kultuuri Keskus (Līvõ Kultūr Sidām).

Hõimurahvaste aeg tähistab koostöös Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutega juba mitmendat aastat igal sügisel oktoobrikuu kolmandal pühapäeval hõimurahvaste palvepäeva. Selle pühapäevaga lõpevad hõimunädala üritused. Nädalat on korraldatud Fenno-Ugria Asutuse juhtimisel juba 1989. aastast, traditsioon ise sai alguse juba enne sõda. Nõukogude ajal see traditsioon katkes.

Käesoleva aasta 17. veebruaril võttis Riigikogu vastu eelnõu, mille kohaselt hakatakse oktoobrikuu kolmandal laupäeval tähistama hõimupäeva riikliku tähtpäevana ja siis tuleks heisata ka Eesti lipp. Loodame, et see algatus ei ole pelgalt uus tähtpäev meie kalendris, vaid aitab kaasa hõimutöö edasisele arengule.

Ees seisab veel palju võimalusi ja väljakutseid, kuid usume, et hõimurahvaste sõbrad ja meie kogudused lisavad sellele koostööle palju uusi ja põnevaid sündmusi.

Kutsume sindki, hea lugeja, kaasa aktiivsele koostööle, et hõimurahvad saaksid tunda ja teenida Jumalat oma emakeeles.

27_komid Foto EPS arhiiv. Komi naisansambel Oleviste kirikus 2010.

27_udmurdid Foto EPS arhiiv. Udmurdi keeleteadlane ja piiblitõlkija Mihhail Atamanov konverentsil.

.

ÜRO vaagib palestiinlaste avaldust

10/2011 TK

Palestiina omavalitsuse president Mahmoud Abbas andis 23. septembril ÜRO peasekretärile Ban Ki-moonile ametliku taotluse organisatsiooni täieõiguslikuks liikmeks saamiseks. Selleks peaks avaldus koguma ÜRO julgeolekunõukogus 15 alalise liikme häältest vähemalt 9. USA on lubanud selle sammu vetostada, pidades ainsaks Palestiina riigini viivaks teeks Palestiina-Iisraeli otseläbirääkimisi.

Iisraeli ja Palestiina kontakte vahendav Lähis-Ida rahukvartett, kuhu kuuluvad ÜRO, USA, Euroopa Liit ja Venemaa, kutsus Iisraeli ja palestiinlasi taasalustama rahukõnelusi lähema kuu jooksul ning võtma kohustust veel sel aastal lõpliku tulemuseni jõuda. Palestiina liider Mahmoud on uued läbirääkimised välistanud, kui Iisrael täielikult oma asundustegevust ei lõpeta.

Prantsuse president Nicolas Sarkozy tegi peaassamblees ettepaneku anda Palestiinale vaatlejastaatus.

UNESCO (ÜRO hariduse, teaduse ja kultuuri organisatsioon) täidesaatev komitee teatas Palestiina omariikluspüüde toetamisest. Kuid see avaldus vajab veel UNESCO üldassamblee heakskiitu. USA otsusega rahule ei jäänud.

Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee andis 4. oktoobril Palestiina rahvusnõukogule demokraatiapartneri staatuse.

Eelnimetatud küsimuses sai ka Eesti Kirikute Nõukogu kaks pöördumist juudi kogukonnalt Eestis, mis saadeti koos kaaskirjaga edasi EV välisministrile, öeldes, et „kirikud palvetavad jätkuvalt rahu eest kogu maailmas, Lähis-Idas ning eriti Iisraelis, riigis, mille territooriumil asub suur osa Pühast Maast." Samuti palus EKN nende vahendusel saadetud pöördumistega võimalusel arvestada.

Vancouveris vahetus pastor

7-8/2011

Eesti Ühendatud Baptisti Koguduses Vancouveris töövahetuse teinud pastorid Joosep Tammo ja Heldur Kajaste kohtusid üheskoos oma abikaasade Aime ja Varjega Tallinna lennujaamas. Kanada pastoritöö aastalt Eestisse naasnud Tammosid tervitasid 19. juuli õhtul teiste hulgas Kajasted, kes lahkusid samast 20. juuli hommikul järgmise aasta teenimistööle Vancouveris.

17. juulil Vancouveri eestlaskonna keskel viimase jutluse pidanud Pärnu Immaanueli Baptistikoguduse karjast tänas ja õnnitles läheneva sünnipäeva puhul koguduse juhtkond, eesotsas Peeter Lepiku ja Herbert Kirvesega. Päevakohased pildid ja kommentaarid on leitavad siin: http://vancouverkogudus.blogspot.com/

Samal päeval läkitati Oleviste kogudusest õnnistuspalvega teele pastor Heldur Kajaste, kellele veel isiklikke nõuandeid jagas lennujaamas ametivend Tammo. Vancouveri kogudus on viimastel aastatel kutsunud pastoreid Eesti EKB Koguduste Liidust teenima töövahetuse korras üheks aastaks.

Euroopas tühistati krutsifiksi keeld

04/2011 Brüssel (RP)

Ristid kooliklassis ei ole inimõiguste rikkumine. Nii otsustas 18. märtsil Strasbourgis paiknev Euroopa Inimõiguste Kohus 15 kohtuniku poolt- ja 2 vastuhäälega. Kohtunikud leidsid, et ei saa tõendada, et seinal rippuv krutsifiks mõjutaks lapsi – ka siis, kui see on esmajoones religioosne sümbol. Saksa Piiskoppide Konverents ja Kristlik Sotsiaalne Unioon (CSU) tervitasid äsjast otsust. Kohtu otsused seonduvad küll esmajoones üksikjuhtumitega – siiski on kõik 47 Euroopa Nõukogu liikmesriiki kohustunud neid otsuseid respekteerima.

Otsus markeerib üllatavat muudatust. Sest novembris 2009 otsustas sama kohtu üks teine koosseis, et krutsifiksid Itaalia riigikoolides on vastuolus põhiseadusega, ja mõistsid kaebaja Soile Lautsile välja kahjutasu. Selle otsuse vastu protesteerisid 10, peamiselt katoliiklastest ja ortodoksidest koosneva elanikkonnaga, riiki. Itaallanna ei tahtnud aktsepteerida, et tema mõlemaid poegi õpetatakse klassis, mille seinal on rist. Ta väitis, et nii on rikutud tema õigust kasvatada oma lapsi vastavalt oma religioossetele ja maailmavaatelistele veendumustele.

Inimõiguste kohus kinnitas, et kohtul endal tuleb austada riikide otsuseid kasvatuse ja õppetöö valdkonnas. See kehtib ka rolli kohta, mida riigid religioonile osutavad, „niivõrd, kui need otsused ei vii ühe religiooni pealesurumise vormideni." Itaalia koolikeskonnas kristliku enamusreligiooni domineeriv nähtavus aga ei ole ju mingi indoktrineering. Sest seinale asetatud krutsifiksi tuleb vaadelda kui „oma olemuselt passiivset sümbolit".

Vatikan tervitas seda kui „ajaloolist" otsust. Saksa Piiskoppide Konverentsi eesistuja peapiiskop Robert Zollitsch selgitas, et kohtukoda on näidanud „tundlikkust risti tähenduse osas". Rist on märk „rahust, humaansusest, solidaarsusest ja inimõigustest, mis on ka sekulaarse demokraatia jaoks hädavajalikud". CSU peasekretär Alexander Dobrindt ütles, et see on „väga hea otsus meie kristlike juurte kohta".

Ava oma kodu Gruusiale!

04/2011 Margus Einlo, Vormsi koguduse pastor

Peale Augustisõda aastal 2008 andis endine Eesti kultuuriatašee Moskvas eestlastele edasi grusiinlaste tervituse: „Teie, eestlased, pole meile mitte lihtsalt sõbrad, vaid vennad!" Veel tänaseni on Gruusia Vabariik Eestile üks välispoliitilisi prioriteete. Eesti abi Gruusiale pole piirdunud üksnes Mart Laari majandusnõuannetega president Saakashvilile. Riigikogu Gruusia Eesti sõprusrühma juhi Andres Herkeli sõnul jätkub Eesti abi Gruusiale veel kaua.

„Meie lastel pole ju tulevikku," ütleb ootamatult kuivalt Natia abikaasa. Ja nende pere on vaid üks murdosa 127000 sõjapõgenikust.

Aasta 2008 kaheksanda augusti hommik Stalini sünnilinnas Goris. Keegi ei osanud isegi mõelda ohust, mis oli lähenemas Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonna lennuväljalt. Hommikul kell 11 ilmus Gori taevasse esimene lennuk. Arvestus oli tehtud õigesti – olen oma Gruusia- reisidel märganud, et argipäeva sagin ei alga mägedepoegadel kunagi varahommikul. Pealtnägija, pastor Mihhail, oli kodus, kui Gori korrusmajadele langesid esimesed pommid. Materiaalne kahju oli suur, paljud said surma. Gori tänavatel näidati meile kassettpommide jälgi, mis rahvusvaheliste lepetega on sõjategevuses keelatud. Pastor Mihhail meenutab: „Sõitsin 9. augusti hommikul autoga, kui korraga ilmusid lennukid. Plahvatuste lööklaine oli nii suur, et pidi auto kummuli lööma; õnneks Jumal hoidis ja pommikillud ei tabanud. Nii see algas. Sõja käigus hävitati Gori lähedal Suissi külas 400 majast 390."

Tänaseks asuvad hävitatud grusiinlaste kodud Lõuna-Osseetia Vabariigis. Uut vabariiki on tunnustanud maailmas vaid kolm riiki: Venemaa, Venetsueela ja Nigaraagua. Eesti mõistes võiks olukorda võrrelda Noarootsiga, mis oskusliku Rootsi Kuningriigi poliitika kaudu eraldataks Eestist ja asub omaette ning selle tulemusena majutatakse Noarootsis asunud eestlased Tallinna lähedale Maardusse põgenike küladesse.

Mäletan Gori lähedal põgenikekülas jutuajamist Natiaga. „Näen sageli koduküla unes nii, nagu see oli enne pommitamist," meenutab noor kolme lapse ema. Võib-olla on see Natiale parem, et ta ei pääse enam koju vaatama – ehk on illusioon kodust parem, kui seal valitsev kohutav reaalsus.

Tshinvali lähistel asuvad sõjapurustused asuvad keset paradiisi – nii võiks kutsuda selle kauni ja viljaka maa loodust – hävitusekoletis paradiisis. Gruusiat oma viljaka maa, viina- ja viigimarjadega võiks Piibli mõistes võrrelda Jeerikoga – Tõotatud maa väravaga. Reaalselt pole Natia põgenikeküla 80 perekonna hulgast keegi suutnud aasta jooksul normaalsesse ellu naaseda. Statistika järgi on Gruusia elatustaseme poolest 74. kohal maailmas, tagapool Aserbaidžaanist, Ukrainast, rääkimata Venemaast. Ühe suure perekonna patriarhi sõnul on olukord getos kannatuste viimasel piiril. Vaatamata Gruusia valitsuse abile ei saa geto avarusi mitte kuidagi võrrelda unistustesse vajunud kodudega. „Meie lastel pole ju tulevikku," ütleb ootamatult kuivalt Natia abikaasa. Ja nende pere on vaid üks murdosa 127000 sõjapõgenikust.

Minult on küsitud, miks peaks aitama just Gruusia sisepõgenike lapsi, kui oled näinud ajakirjanduses pilte Fukushima aatomijaama hävingust, tohututest hiidlaine purustustest Jaapanis või sõjatules käärivast islamimaailmast, kus tulikuumades mässulainetes jäävad kodututeks Egiptuse, Tuneesia või Liibüa lapsed. Kindlasti ei peagi, aga kui oled Gori tänavatel kassettpommi auke näinud ja sõjasündmustega nii lähedalt kokku puutunud; juba aastal 2008 telklaagrites ja Tbilisi koolides põgenike lapsi näinud, siis tahaks neid lihtsalt suureks koolivaheajaks Eesti perekondadesse külla kutsuda. Teeme kogudustele ja koguduste liikmetele ettepaneku võimaldada gruusia lastele mõnenädalast suvevaheaega siin Eestis. Tänaseks on juba mitmed kogudused avaldanud soovi kaasa aidata. Kogu projekti koordineerib MTÜ LivingStone.

Erinevalt Eestist on Gruusiat peale iseseisvumist raputanud nii sõjad kui revolutsioonid. Kes teab, võib-olla on Eestis selleks nii pikalt suurt vaheaega antud, et oleks kuhu sõjalapsi külla kutsuda.