USAs sõprust uuendamas

7/2008 Liidu president Meego Remmel visiteeris Ameerika partnereid

Eesti EKB Liidul on häid suhteid ameeriklastega olnud läbi aegade. Taasiseseisvumise järel arendati viljakat partnerlust texaslaste lõuna-baptistliku liiduga. Nüüd on kujunenud tihedam koostöö rootsi taustaga baptistidega (Baptist General Conference), kes on valinud oma liikumise brändinimeks Converge (nii koondumist kui lõikumist tähistav hüüdnimi). Neid kahte vennasliitu Meego Remmel oma presidendiameti esimesel üleookeanireisil juunikuus külastaski.

Remmelil oli ka juba varasem kutse Tartu Salemi sõpruskogudusse Bryanis kui ka Shady Oaks Baptistikogudusse. Remmel seadis oma reisisihiks koguduste tasandil püsinud suhete viimise liitude vahelise partnerluse tasandile. Kohtumine Baptisti Majas Dallases päädis tõdemusega, et paari-kolme aasta perspektiivis on partnerluse taaselustumine üsnagi võimalik. Esimene samm selles suunas on astutud. Järgmisel aastal, kui eesti baptism tähistab 125. ja texaslaste abil valminud Kõrgem Usuteaduslik Seminar 20. juubelit, oodatakse külla delegatsiooni Texasest. Kui 90-ndatel oli sarnaste külaskäikude organisaatoriks täna pensionilolev vend Bill Grey (kellega samuti Remmel kohtus), siis tulevikus loodetavasti nüüdne misjonipartnerluse juht Seaberry.

Eesti Koguduste Partneritega koostööd teinud pastor Bill Ankerbergi kutsel külastas Remmel perega samuti Californiat, olles kolm päeva Whittieri koguduse külaliseks. Samuti toimusid kohtumised teiste vaimulike töötegijatega, kes ka tänavu toimetavad nii abi kui abilisi Eesti töö toetamiseks. Eraldi kokkusaamine leidis aset eesti päritolu presbüteriaani pastori Jack Loo ja vend Ankerbergiga, vahetamaks mõtteid toimiva partnerluse tuleviku üle.

Jutuajamistest ja jutlustamistest vabal ajal tutvusid Meego, Eelika, Jakob ja Laura Remmel ameerikalike vaatamisväärsustega, olgu kaasaegsed pühakojad, president Georg Bushi personaalmuuseum ja mitmed kunstigaleriid, Disneyland või Texas Rangers'ite võidukas pesapallimatš Atlanta meeskonna üle. Üheks meeldejäävamaks kogemuseks oli ekskursioon Fort Worthi dollaritehasesse. Näha omaenda silmaga, kuidas ülisalajase tehnoloogiaga loodud vesitrükkidega varustatud lina- ja puuvillasegusest kangast saavad seitsmekordse pealetrüki ja pikaajalise kuivatusprotsessi järel miljardite dollarite väärtuses rahatähed, on unustamatu elamus. Ja ometi, vaatamata täpisarvutikontrollile osutuvad mõnedki rahatähtedest vaid vigaseks praagiks, minnes otsejoones purustusmasinatesse. Viimselt langetab õigesti ja valesti valminud dollarikupüüride saatuse üle otsuse mitte tehnika, vaid kogenud professionaalisilm, võttes käibeleminekust välja iga rahapaki, kui vaid ükski rahatähtedest paistab kandvat vähepiisava ehedusega oma väärtust, sümboolikat või lipukirja: In God We Trust (Meie usaldame Jumalat). Tehasest tagasi tänavale astudes mõtles mehemeel alandlikult nii iseendale ja oma perele kui ka kõigile kaasvendadele üle Eestimaa, Ameerika, laia maailma: „Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatlikuks, et te oleksite täiuslikud ja terviklikud ega oleks teis midagi vajaka..." (Jk 1:2-4).

.

Rootsi kirikud ühinevad

6/2008 Erki Tamm, EKB Liidu peasekretär

Aastaid kestnud protsess Baptisti, Metodisti ja Misjonikiriku ühinemiseks sai Göteborgis 4.-9. juunini peetud konverentsil veelkordse kinnituse. Üle 2000 delegaadi eri denominatsiooni kogudustest tegi ajalugu, võttes vastu deklaratsiooni, milles kinnitatakse senist ühinemissuunda.

Esimene oluline otsus ühendas kolme kiriku noorteorganisatsioonid, mida kutsutakse „oikumeenia" (equmenia) ja millel on ühine juhatus.

Teine otsustus puudutas kolme kiriku ühinemist. Paljude aastate jooksul on toimunud hulgaliselt diskussioone. Ühtekokku ligi 100 000 kristlast ühendavad kirikud tunnistavad mõningaid erinevusi, kuid peamisena nähakse ühist missiooni olla Jeesuse Kristuse tunnistajad.

Pühapäeval, pärast nelja päeva koosolekuid, seminare ja arutelusid, deklareeriti ühist otsust: „Kolm osaduskonda saavad olema ühine kirik!" Nüüd alustatakse selle ühise uue kiriku ülesehitamist, mis peaks oma lõpliku vormi saama aastatel 2010-2012.

Konverentsil anti teada ka metodisti kiriku liitumisest juba ühise baptisti ja misjonikiriku seminariga.

Seekordne suur-konverents ühendas tegelikult kolme kiriku eraldi toimunud konverentse ning ühiseid istungeid, kontserte ning jumalateenistusi. Allakirjutanu võis koos abikaasaga kaasa teenida ka suurel püha õhtusöömaaja jumalateenistusel. Laupäevaõhtusel teenistusel „Gothia Towers" hotelli hallis võttis jumalateenistusest osa üle 4000 inimese, kellest paljud olid kohalikud usklikud. Rootsi läänerannikut iseloomustabki suurem koguduste kontsentratsioon ja aktiivsus.

Kõrvalttulijana jäävad ehk mitmedki taotlused ning ka põhjused lõpuni mõistmata. Siiski oli huvitav jälgida toimunud arutelusid. Paneeldiskussioonis osalesid nii ühinevate kirikute juhid, aga ka kriitikud samade kirikute liikmete hulgast. Avameelsus, konstruktiivsus ja julgus oma teistsuguseid seisukohti väljendada oli siinseid kogemusi arvestades meeldivalt üllatav. Peamine kriitika keskendus küsimusele, kas kirikute (ja koguduste liitude) ühinemine aitab paremini teostada koguduse peamist kutsumust ehk evangeeliumi kuulutamist. Ühinemisprotsessi üle heideti küllalt valusat naljagi. Mitmed kriitikud leidsid, et kirikute formaal-juriidiline liitumine ja kantseleide ühendamine ei pruugi sama kaasa tuua linnades ja külades, kus on välja kujunenud kohalikud traditsioonid. Samas on paljud kohalikud kogudused juba praegu omal algatusel ühinenud. Paneelis osalenud Maailma Baptistiliidu (BWA) president David Coffey väljendas 100 miljoni baptisti esindajana paljude imestust taoliste arengute suhtes Rootsis. Siiski pole selline lahendus tema sõnul maailmas unikaalne. Konverentsil sageli jutuks olnud ühinevate kirikute erinevaid suurusi silmas pidades (misjonikirikus on teistest kordades enam liikmeid) pööras ta tähelepanu konverentsil kasutatud purjelaeva sümbolile, öeldes et laeva ei pane liikuma mitte purje suurus, vaid tuul. Sel moel viitas ta Pühale Vaimule, mille vägi kogudused tõeliselt võimekaks muudab.

Samas ei saa sugugi alahinnata nimetatud kirikute tööd rootsi ühiskonnas ning misjonitööd üle maailma. Konverentsil tervitati mitukümmet inimest, kes vabatahtlikena mõne kuu jooksul on maailma väga erinevates paikades osalenud misjonitöös ning pikaaegseid misjonäre Kongost, Indiast, Hiinast, Jaapanist, Eqvadorist jne. Uuele misjonipõllule, Hispaaniasse sisserännanud equadorlaste sekka, läkitati välja abielupaar, kellele paluti Jumalalt õnnistust. Võimas oli vaadata, kui ordineerimistalituseks kogunes lavale mitukümmend pastorit ja diakonit, kes said õnnistatud teenimistööle. Ordineeritud vaimulike hulgas oli hulgaliselt ka naisi.

Pidades silmas aastatepikkuseid sidemeid meie koguduste ja liitude vahel, tuleb tõdeda, et tänaseks on paljud kontaktid eriti kohalike koguduste vahel minevikku jäänud. Misjonikiriku ja teiste Rootsi kirikute väga kiire reageerimine nõukogude korra lagunemise käigus tekkinud vajadustele Eestis on täna asendunud nõutusega mõlemalt poolt – kuidas edasi? Kohtumistel misjonikiriku misjonijuhi Bertil Svenssoni ning Euroopa ning Ladina-Ameerika tööharujuhi Bertil Wideni ning Lars Kallforsi, Göran Holmbergi, Torgny Vebäcki ja Hans Ollssoniga analüüsisime liitude vaheliste ühisprojektide sujumist. Kuna rootslased on aastaid toetanud Sõbra Käe kaudu tehtavat sotsiaaltööd, tunti elavat huvi tänaste arengute või paraku ka nende puudumiste üle. Samuti kõneldi seminari finantsolukorrast, millele püütakse abi leida fondidest, millest toetatakse raamatukogusid. Selge toetuse sai palve aidata ellu viia Laste- ja Noortetöö Keskuse visioonikoja ideed, et praegune poole kohaga töötav lastetöö koordinaator võiks enda kanda võtta ka noortetöö ühisprojektide korraldamise ning saaks selle eest ka tasustatud. Sügiseks on kutsutud EKB liidu juhatus oma kolleegidega kohtuma Stockolmi.

Lõunalauas toimunud avameelse vestluse käigus küsis Rootsi Baptistiliidu peasekretär Karin Wiborn otsekoheselt, miks Eesti liidu kontaktid on olnud aktiivsed eelkõige misjonikirikuga, aga mitte sõsarliiduga. Peab siiski tunnistama, et koostöökatseid on olnud aastate jooksul mitmeid, kuid millegipärast pole need tihedamate kontaktideni viidud. Arvestades Rootsi vaimulikul maastikul toimuvaid muutusi, lubasime hoida siiski ühendust. Samas tunnistas Karin Wiborn, et toimuvad muudatused tekitavad vahel ka temas hirmu.

.

Wiedenesti Piiblikooli uus nimi

10/2009 Klaus Rösler, EBF

Lõuna-Saksamaal asuv Misjonimaja Wiedenesti Piiblikool võttis endale uue nime Foorum Wiedenest. Seda sammu põhjendatakse vajadusega kohanduda tänapäevase keelekasutuse ja kaasaegse mõistmisega.

Ka kõik keskuse kolm senist töövaldkonda „Misjonimaja", „Piiblikool" ja „Kogudusefoorum" said uued nimed: „Ülemaailmne misjon", „Piibli-teoloogiline akadeemia" ning „Noorsootöö- ja kogudusefoorum".

Termini „foorum" kaudu väljendab uus nimi, et keskuses on tegemist avatud kohtumisega, ka õppimise, uurimise ja diskussiooniga. Kartust, nagu hägustaks uus nimi töö sisulist poolt, ei tunta. Ka ei varjata sellega oma ülesannet ega eesmärki: õpetada noori inimesi jumalariigi teenimistööle, saata misjonipõldudele ja koolitada koguduste kaastöölisti. Uue logo juurde kuuluv tunnuslause „Kristlikud impulsid kogudustele. Ülemaailmselt" peaks need ülesanded esile tooma.

Foorum Wiedenest on lähedalt seotud vennastekogudusega, kuid oma akadeemia valdkonnas töötab ta koos Saksa Evangeelsete Vabakiriklike Koguduste Liiduga (Baptistid). Keskus rajati 1905 Berliinis, alates 1919 asub ta Wiedenestis Kölni lähedal. Seni valmistati piiblikoolis igal aastal kogudusetööks ja misjoniks ette ligi 140 noort. „Ülemaailmne misjon" toetab hetkel 130 misjonäri, kes töötavad arstide, õpetajate, oskustööliste, meditsiiniõdedena paljudel maadel. „Noorsootöö- ja kogudusefoorum" viib igal aastal läbi palju kristlikke konverentse, seminare ja üritusi, kokku ca 7500 osavõtjaga.

Ukraina baptistide pidustused Kiievis

10/2009 William Yoderi artikli põhjal TK

Ida-Euroopa baptistiliitudest on ukrainlased jõudnud kõige kaugemale avalikkusesse

Slaavikeelsed baptistid pühitsesid Kiievis baptismiliikumise 400. sünnipäeva neli päeva. Pidustuste alguses oli Kiievi esimeses koguduses konsultatsioon 250 osavõtjaga 26 maalt. Lõputeenistusel rahvuspalees „Ukraina" oli 5000 osavõtjat, laulis 350liikmeline koor. Paljud silmad olid märjad, kui korraldajad esitlesid multimeedia vahendite toel kommunistliku tagakiusu aastaid. Lembergi katoliiklik uudisteagentuur kirjutas sellest: „Maailm ei osanud oodata, et pärast aastakümnete repressioone tõusevad baptistid taas üles ja tunnistavad julgesti oma usku."

See sündmus Kiievis tähistas nii slaavi baptismiliikumise järjepidevust kui uut läbimurret. Nagu aasta varem Odessa noortekongressil, toimus ka seekord sümboolne teatepulga üleandmine nooremale, postsovjetlikule põlvkonnale. Ukraina baptistiliidu ekspresident Grigori Komendant pidas väga oluliseks järjepidevust: „Meetodeid saab muuta, kuid noored peavad mõistma, et nad pole kännumurdjad. Eksisteerivad usuprintsiibid, mida ei tohi ei konservatiivid ega liberaalid muuta."

Viktor Hamm rõhutas: „Me toetume oma usuisade õlgadele, kes koos põrandaalustega palvetasid palju öid, et hiiglaslik NSVL kuuleks taas evangeeliumi. See aeg on käes. Kasutame aega selleks, et võita inimesi Kristusele!"

Lisaks kreeka-katoliku patriarhi Lubomir Husari (Lemberg) tervitusele loeti ette ka president Viktor Juštšenko, peaminister Julia Timošenko ja Kiievi linnapea Leonid Tschernowetski (karismaatiline kristlane) tervitused. Kõnelesid baptist Aleksander Turtšinov, kes on Ukraina peaministri esimene asetäitja. Juri Rešetnikov, (kunagi kardetud) Usuasjade ministeeriumi juhataja ja samuti baptist, nimetas oma kirikut suuruselt neljandaks konfessiooniks Ukrainas. Suurürituse üldjuht oli 29-aastane baptistiliidu noortejuht ja parlamendi liige Pavel Ungurjan.

Korduvalt kõlas mõte, et ukrainlased on slaavi baptistide töö esirinnas. Äsjatoimunud Moskva patriarh Kirilli Ukraina külastuse puhul ütles Komendant oma intervjuus: „Kirill ei tunne ukraina rahvast õieti. Arvestades oma territooriumi ja mõju võiks Venemaad nimetada „slaavi-aasialikuks". Vastupidiselt sellele on Ukraina aga tõeline slaavlaste maa."

Pidustuste infokajastustes toodi esile ukraina diasporaa rohkearvulist osavõttu. Väljendati mõtet, et Ukraina ja Moldaavia – väljaarvatud Baltikum – on konfessioonide poolt vaadatuna endise NSVL kõige vabamad maad.

Kuigi oma liikmeskonna numbritest räägiti üsna vabalt, oli ilmne, et viimasel aastakümnel on see suurenenud.

Mõtlemapanev analüüs

Vajadus enda kriitiliseks vaatluseks tuli esile Vene baptistide teoloogilise osakonna juhataja Mihhail Ivanovi (Moskva) ettekandest. Baptismiliikumise sünni ja kasvu juures rõhutas ta südametunnistuse vabaduse olulisust. See kehtigu aga ka nelipühilastele, adventistidele, Jehoova tunnistajatele, krišnaiitidele ja isegi ateistidele.

Baptisti ajaloolane ja haridusspetsialist Sergei Sannikov (Odessa) analüüsis, kui suurel määral olid 19. sajandi lõpu slaavi baptistid võtnud üle Ukrainasse sisserännanud preisi päritolu mennoniitide maailmapilti ja teoloogiat. Traditsiooniline riietumis- ja jumalateenistuslik kord, koguduslik karistamine, patsifism, maailmast eraldumine ja poliitikast hoidumine pole üldsegi baptistlikku päritolu, vaid mennoniitlikud mõjud. Seepärast soovis ta uue, ühemõtteliselt baptistliku identiteedi kujundamist.

Sellele sooviksid Ida-Euroopas tegutsevad Põhja-Ameerika ringkonnad meeleldi kaasa aidata. Kuid ühes teises ettekandes kritiseeriti nimeliselt ka Rick Warrenit, kuna ta kuulub nende hulka, kes esindavad kalvinistlikku päästmisõpetust. Ida-Euroopas on pikk traditsioon teoõigusele kalduval arminiaanlikul päästmisõpetusel. Seepärast ei usaldata siin alles kahel viimasel aastakümnel levivat kalvinistlikku arusaama, mida võib mõista „ükskord päästetud, igavesti päästetud" ning viia „hirmsale ärkamisele" elu lõpul.

Eelmainitud intervjuus kinnitas ekspresident Komendant, et „mõistlik balanss" traditsiooni ja uuenduste vahel võiks põlvkondi siduda – kunagi ei ole süüdi vaid üks pool. Jääb vaid raske küsimus, kus asub väärtusteskaalal see tasakaalupunkt?

Siim Teekel ja Timo Lige Torontos

9/2009 Elle Puusaag, Toronto Eesti Baptisti Kogudus.

Toronto Eesti Baptisti Koguduse (TEBK) 60. aastapäeva üritused toimusid tänavu uues formaadis ning kestsid tavapärase kaheksa asemel neli päeva, 20.-23. augustini. Motoks oli „Siin ma olen..." (2Ms 3:4).

Juubeli avas pastor Jüri Puusaag. Laulis koguduse segakoor. TEBK-l on traditsioon pühendada igale konverentsile üks hümn. Muusikajuht Charles Kipperi loodud juubelihümn „Tema põllul" (tekst Ella Pumber) õpiti ka samas ära. Avapalve pidas koguduse nõukogu esimees Paul Wilbiks. Tervitasid E.E.L.K. peapiiskop Andres Taul, Gaidlipkonna Põhjala Tütred vanemgaider Margot Nortmaa, Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Koguduse nimel Peeter Lepik jt. Laulsid ka koguduse naistrio, Üllar Kuusk Oleviste Kogudusest ja Timo Lige Hiiumaalt.

Oleviste vanempastor Siim Teekel küsis oma tulevikku suunatud jutluses: „Kuidas edasi?" Ta soovitas kuulata Jumala häält ja nõuandeid. Selleks vajame avatud südameid ja valmisolekut tema tahte täitmiseks. Jumalateenistusele järgnes koosviibimine kohvilauas.

Neljapäeval toimus jumalateenistus Toronto eesti vanurite ühiskodus „Ehatare", kus laulis Timo Lige ja pastor Teekel ütles vaimuliku sõnumi.

Reedel oli huvilistel võimalus tutvuda Ontario Kuninglikus Muuseumis haruldase väljapanekuga – Iisraelist pärit Surnumere ürikute näitusega. Õhtul toimus Timo Lige kontsert. Timo ütles, et Jumal on tema sisse pannud ühe laulu, mis nõuab väljapääsu. Timo iga laul ja sõna jõudis otse kuulajate südamesse ja tegi oma head tööd.

Laupäeval koguneti Toronto Läti majja pidulikule õhtusöögile, kus eeskava juhatasid Marika ja Paul Wilbiks. Klaveril musitseeris Peter Kaups juunior. Sõna võtsid Ülle Teekel, Oleviste koorijuht Kersti Kuusk ja Moonika Lige. Laulsid Üllar Kuusk ning Timo ja Hanna Lige. Kõneles ka Toronto Eesti koolide kauaaegne juht Edgar Marten.

TEBK asutajaliige Asta Kaups meenutas koguduse rajamist mälestuskildude najal. Pastor Puusaag rõhutas, et TEBK on seadnud enda ülesandeks kasvatada kristlasi, mistõttu ei tehta probleemi kahe keele kasutamisest. Me töötame elavate taimedega, keda püüame istutada ja kasta. Laulis koguduse noortekoor Marika Wilbiksi juhatusel ja kõneles noortetöö koordinaator Jonathan Wilbiks.

Pühapäeva hommikusel jumalateenistusel laulis endiste lauljatega täienenud segakoor Ch. Kipperi ja Kersti Kuuse juhatusel. Inglisekeelse avapalve pidas Jonathan Wilbiks ja eestikeelse Karl Vaikla. Laulis solist Marika Wilbiks. Asta Kaups jätkas koguduse rajamise lugu. Toronto Eesti Vabakoguduse poolt tervitas Ahto Seppi. Siim Teekel rõhutas jutluses, et elav kogudus eeldab õpihimu, mis tagab jätkusuutlikkuse, aga ka üksteisest hoolimist ja armastust, samuti Jumala ülistamist ja evangeeliumi kuulutamist. Järgnes Issanda surma mälestamine.

Juubeli finaaliks oli pärastlõunane kontsert-jumalateenistus, kus laulsid ühiskoor, solist Marika Wilbiks ja noortekoor. Solist Timo Ligega ühines kogu tema pere. Pastor Teekeli sõnumist jäi kõlama mõte, et juubelipäevade järel algab taas hoolas töö.

Enn Palmik: Vancouver tervitab

3/2009 Enn Palmik, Tõrva Immaanueli koguduse pastor

Enn Palmikut tuntakse ustava ja tagasihoidliku töömehena. Oma esimest poolsajanditki pühitses ta mullu kuidagi märkamatult. Nüüd, kus ta on taas kodumaal, oli Teekäijal võimalus kuulda tema kogemustest kodus ja võõrsil.

Kes juhatasid sind Kristuse juurde?

Mul on olnud eesõigus kasvada kristlikus peres. Juba vana-vanaisa oli küla jutlustaja. Vanaisa ehitas paate, millega paljud perekonnad sõjaajal üle mere Rootsi põgenesid. Lõpuks valmis ka see paat, millega oma pere oleks võinud Noarootsist Rootsi sõita. Tõsiuskliku mehena pani vanaisa põlved maha ja palus Jumala juhtimist ning sai selguse jääda Eestisse. Isal tuli veeta seitse pikka aastat Siberis. Kodumaale naastes oskas ta tänada iga uue päeva eest. Mäletan, et töölt tulles pani ta kõigepealt mantli varna ja põlved maha ning tänas Jumalat, alles siis sain ta sülle ronida. Nüüd aastakümneid hiljem mõistan, mida tähendab Jumala õnnistus põlvest põlve.

Kirjelda neid momente/inimesi, kes on olnud sulle eeskujuks.

Esmane eeskuju on lapsepõlvekodust ja tolleaegsest "põrandaalusest" pühapäevakoolist. Kasvasin Oleviste koguduse keskel sellel ajal, kui pastor Oskar Olvik hakkas noori mehi enda ümber koguma ja julgustama. Pisut hiljem osalesin "Effataa" liikumises ja olin haaratud vend Rein Uuemõisa andumusest ja ustavusest. Lääne-Virumaale kogudusetööle asudes oli suureks julgustuseks vend Meelis Etti. Kindlasti on oma mõju ja suuna andnud need noored, kellega võisime kord koos Oleviste koguduses "Konsiili" nimelises grupis noortetööd vedada (Indrek Luide, Helari Puu, Jaan ja Mati Bärenson, Mart Rannut jne). Samuti kuulasime suure põnevusega, kui kirikuõpetajad Priit Rannut ja Harri Haamer oma elukogemusi jagasid.

Mis rõõmustab sind Lõuna-Eesti piirkonnavanema töös?

Kõige suuremat rõõmu valmistab see, kui on kuulda, et ühes või teises koguduses on noortetöö uut hoogu saanud. Kusagil on tekkinud uus ansambel või alustanud tööd poisteklubi, viiakse läbi noorte Alfat jne. Kogudus on leidnud noortejuhi! Me teame hästi, et väikestel kogudustel on raske leida pastorit, kuid veel raskem on leida andunud noortepastorit või noortejuhti. Seda suurem rõõm on sellest, Tartu kogudustest on välja kasvanud noorteliikumine, mis omakorda on rikastanud meie koguduste liitu Tartu Kristliku Risttee koguduse näol.

10 aastat tagasi kirjutas Teekäija tööst Tõrvas, aasta hiljem jagasid sa kogemusi krusaadist koos ameeriklastega ja ka 2002 lugesime koguduse elust. Mis julgustab sind täna?

Tõrva koguduse liikmeraamatut uurides näitab statistika, et enam kui pool meie tänasest liikmeskonnast ei olnud kümme aastat tagasi veel päästetud ega ristitud. Mitmed nendest uutest inimestest on täna aktiivselt kogudusetöös. Need, kes kümne aasta eest käisid pühapäevakoolis ja tegid vahepeal hoolega noortetööd, on juba ammu suurematesse linnadesse siirdunud ja nii mõnigi aitab kaasa teistes kogudustes.

Vaadates viimasele kümnendile ja veel kaugemalegi ajalukku on julgustuseks see, et Jumal hoolitseb oma koguduse eest, läbi uute koguduseliikmete ja töötegijate.

Kuna sinu muljed Välis-Eesti usurahva teenimisest on ikka veel värsked, siis jaga lähemalt nende elust.

"Südamlikud tervitused Vancouverist või lihtsalt: tervitage kõiki Eestimaal meie poolt!" – sellised tervitused antakse kaasa teisel pool maakera elava väikese eesti kogukonna poolt. Nad sooviksid väga meiega koos olla ning elavad kogu südamest kaasa Eestimaa muredele ja rõõmudele. Kahjuks eraldab meid selle kauni Vaikse ookeani äärse paigaga juba kümnetunnine lennureis Londonist.

Pagulasteed

Sõjakeerises olid paljud eestlased sunnitud põgenema üle mere. Nende lootus tagasi tulla kustus peagi. Kui nad olid jõudnud rootsi keele selgeks õppida ja leidnud töö ning elukoha, muutusid ka sealsed olukorrad ebakindlaks. Kõigepealt nõudis Nõukogude Liit välja paadid, purjekad ja laevad, millega eestlased olid põgenenud. Need toodigi ära, kas tervelt või tükkidena. Edasi avaldati survet põgenike väljaandmiseks. Sellises ebakindlas olukorras püüdsid paljud eestlased Rootsist edasi rännata. Viiekümnendatel aastatel oli sõjapõgenikke valmis vastu võtma Kanada. See on ju territooriumi poolest teine riik maailmas ning lisaks vajati seal ka tööjõudu. Kodutuks jäänud eestlased hakkasid üle ookeani rändama. Paljudel õnnestus teenistust leida tööstuslinnas Torontos. Väiksem osa rändas Kanada läänekalda suunas, otsides tööd ja elukohta. Mitmed peatusid Alberta provintsis, Calgary linnast põhja pool asuvatel preeriaaladel. Seal olid juba eelmise sajandi alguses rajanud farmid need eestlased, kes kommunistlike vaadete poolest olid sunnitud Eesti Vabariigist lahkuma. Peale Teist maailmasõda kasvas eestlaste talude arv seal viljakal maal viiekümneni. Tänaseks on jäänud järele veel mõned üksikud talud, kus räägitakse eesti keeles ning lisaks kalmistu ja mälestusmärk eesti koolist ja rahvamajast. Ligemale 1500 eestlast leidsid endile töö ja elukoha Vancouveris, mis asub Torontost enam kui 4000 km kaugusel Kanada läänerannikul. Põhiosa nendest olid sündinud ja kasvanud Saaremaal, kuid oli ka hiidlasi, mulke jt.

Ettevõtlikud eestlased Vancouveris

Iga algus on raske, kuid eestlastel jätkus visadust, et eluga toime tulla. Paljud mehed teenisid leiba ehitustööga. Aeg oli soodus selle poolest, et sai odavalt maad osta ja lisaks võtta laenu, et majad valmis ehitada ning seejärel müüki panna. Oli aeg, kus linnas oli 51 eestlaste ehitusfirmat – mõned üsna väikesed, teised nii suured, et nende ehitatud kõrghooned ja hotellid ilmestavad linna panoraami veel täna. Tööd õpiti käigupealt – kui õhtul kohalikud ehitajad koju läksid, siis vaadati järele, kuidas nad olid ehitanud ning järgmisel päeval tehti ise samamoodi. Majad tulid kenad ja nõudlus nende järele oli suur. Mitmed eestlased rajasid ka linna külje alla farmid ega põlanud rasket põllutööd. Need, kes oskasid inglise keelt, ning kellel õnnestus õppida, said tööd riigiasutustes, lisaks oli juriste, arste, raudteetöölisi, kalureid jt.

Kogudusetöö ja kirikute ehitus

Võõrsile elama asunud inimesed vajasid lisaks igapäevasele leivale ja peavarjule ka hingelist kinnitust ja osadust. Paljud ei osanud inglise keelt ja tundsid puudust eestikeelse koguduse järele. Usulise tööga alustas Rootsist tulnud jutlustaja Osvald Õunpuu 1949. aasta Suurel reedel. Kogudus rajati 1952. aasta suvel. Kuna liikmed pärinesid erinevatest kogudustest, valiti nimeks Eesti Ühendatud Kogudus. Asutamise järgselt koguneti erinevates kirikutes, kuni 1956. aasta 20. mail alustati suure hooga hästi planeeritud kiriku ehitamist. Juba sama aasta 23. detsembril õnnistati 150 istekohaga kirik sisse. Ühtlasi oli see esimene eestlaste poolt ehitatud kirik välismaal. Hiljem ehitati veel Vancouverisse luteri kirik koos Eesti Majaga ning ka Kodukirik. Viimane alustas eestikeelsetele vaimulikele raadiosaadetega, mis on tänaseni kuuldavad igal pühapäeval. Kodukiriku maja on nüüdseks müüdud ning seda kasutab hiina kogudus. Paljud sealt tulnud inimesed töötavad kaasa Eesti Ühendatud Baptisti Koguduses. Lisaks koguneb suurematel pühadel veel Vancouveris Eesti Apostliku Õigeusu Kogudus. Ajaloost oleks kindlasti veel palju huvitavat kirjutada, kuid õnneks olid veebruarikuus Vancouveri reisil Heldur Kajaste ja Helari Puu, et jäädvustada Välis-Eesti koguduste ajalugu.

Tänane päev Vancouveris

Praegu koguneb eestikeelsetele üritustele Vancouveris umbes nelisada inimest. Nad osalevad koguduste, Eesti Kultuuriühingu, Kuldse Klubi jne töös ja erinevatel pidulikel kogunemistel. Kahjuks noorem põlvkond ei räägi enam eesti keelt ja neil on keeruline osaleda. Samasugune olukord on ka sealsetes eesti kogudustes. Põhilise liikmeskonna moodustavad need, kes Eestimaalt põgenesid ning nende Rootsis ja Kanadas sündinud lapsed. Nende pühendumus nii koguduses kui eestlaste kogukonnas väärib imetlust. Ei suuda oma vaimustust varjata, kui näen 80-90aastaseid inimesi tihedas linnaliikluses oma autoga üritustele sõitmas. Varem elas eestlaste kogukond põhiliselt Vancouveri südalinnas, kuhu ehitati ka kirikud. Nüüd on enamus nendest kolinud äärelinna vaikusse. See tähendab, et kirikutee on kuni 50 kilomeetrit pikk ja võib sõltuvalt liiklusest venida mitme tunnini. Veel vaimustas mind sealsete eestlaste külalislahkus ja orienteeritus abistamisele. Käies käsitöö näitustel ei osta nad kaupa mitte eelkõige oma vajaduste järgi, vaid mõeldes sellele, kuidas aidata kauba tootjat. Ostes loosi pandud maja või auto loteriipiletit, on neile kõige tähtsam, millise haigla või organisatsiooni abistamiseks see tulu läheb. Teades, et kusagil müüakse kaupa, mis on toodetud Eestis või Baltikumis, ostavad nad põhimõtteliselt just seda, et toetada meie majandust. Iga sealne kogudus püüab võimalust mööda toetada Eestimaa evangeelset tööd, kuigi paljud liikmed ei jaksa enam võtta ette pikka ja väsitavat sõitu oma sünnimaale. Ometigi on Eestimaa nende südametes ja mõtetes. Põnevusega loetakse nii Teekäijat, Kuulutajat, Eesti Kirikut ja teisi ajalehti, mis hilinemisega sinna jõuavad. Iga kontakt kodumaaga on nende jaoks oluline.

Ühendatud Baptisti Koguduses on igal pühapäeval ka tervituste osa, kus loetakse ette nädala jooksul saabunud tervitused ja sageli palutakse ühiselt nende saatjate eest. Palvetest ei jää välja ka ükski kriisiolukord meie kodumaal. Koguduse tugevaks küljeks on läbi aegade olnud muusika. Praegu tegutseb koguduses segakoor Thomas Kirvese juhtimisel. Erli Lepiku eestvedamisel käib igal kuul koos naisring, kes panustab suure armastusega mõnda suuremasse projekti, millega misjonitööd Eestimaal ja teistes paikades edendada. Näiteks eelmisel aastal koguti raha ja osteti ühele Keenia perekonnale kaamel, et nad saaksid majanduslikult jalule ning suudaksid ise endale leiba teenida.

Eriliselt südantliigutav on näha koguduse inimeste tänulikkust. Meil siin Eestimaal on sageli tänu südames, kuid oleme põhjamaiselt tagasihoidlikud seda välja ütlema. Tundub, et palju lihtsam on oma kriitikat ja pahameelt välja näidata. Sealsed inimesed tulevad peale igat jumalateenistust oma tänu jutlustajale edasi ütlema ja sageli nimetavad, mis neid sellel korral eriti jutluses puudutas. Lisaks ei jää ka väiksemad tööd koguduses tähelepanuta. See on kindlasti igale töötegijale julgustuseks. Viimaseks koguduse kohalikuks pastoriks oli Andres Rebane, kes siirdus haiglakaplani tööle. Alates sellest on kogudus kutsunud Eestist endale abiks mitmeid pastoreid. Peale Jüri Nõlvaku igavikku lahkumist täitsin mina poole aasta jooksul neid ülesandeid ning võisin kaasa elada külalislahke Vancouveri Ühendatud Baptisti Koguduse rõõmudele ja muredele.

Kokkuvõte

Siin sai Vancouveri eestlaste elust vaid killukesi edasi antud. Linn ise on kaunis ja aastaid valitud üheks parima elukeskkonnaga suurlinnaks kogu maailmas. Talvel ei ole tavaliselt palju külma ega lund nii, et palmid võivad ennast hästi tunda. Suvel hoiab ookean ülearuse palavuse eest. Ümberringi asuvatelt mägedelt tuleb värsket õhku ja lumesulamisvesi kasutatakse ära linna veevarustuseks. Elatustasemelt on Kanada riik üks esimesi kogu maailmas. See on andnud sealsetele töökatele eestlastele võimaluse ka oma pensionipõlve majanduslikult paremini kindlustada kui meil siin Eestis. Vaatamata paljudele võimalustele ja suhteliselt stabiilsele elule, mida Kanada oma inimestele pakub, peab tõdema, et siin maapeal ei ole kusagil paradiisi – kõikjal leidub üksildust, perekonnaprobleeme, haigusi jne.

Usun siiski, et meil kristlastel on igas maailma servas üks ja seesama igatsus, jõuda kord igavesse koju. Toetagem sellel teekonnal ka meie kaugel asuvaid rahvuskaaslasi vendi-õdesid.