Baptistid abis naftareostusega võitlemisel

6/2010 BWA-News

Ameerika Louisiana osariigi baptistid tõttasid appi Mehhiko lahe suure naftareostuse tõrjumisel. Õnnetus sai alguse 20. aprilli plahvatust ujuval naftaplatvormil ja reostus ähvardab mitmeid osariike, sealhulgas ka Louisianat ja Missisipit.

Puuraugust, mis asub umbes 1,6 kilomeetrit allpool merepinda, voolas takistamatult miljoneid galloneid naftat, mis ähvardavad soid, märgalasid ja ürgset loodust. Paljud kogukonnad on silmitsi looduskeskkonna jäädava reostusega. Kala-, kreveti- ja turismitööstused on samuti ohus.

Baptistid koostasid kaldajoone eelneva puhastuse plaani, mis tähendas, et enne kui nafta 5. juunil Cameron Parish' rannikule jõudis, koristati rannikult looduslik ja inimeste poolt mahajäetud prügi, kuna pärast naftaga kokku saamist oleks selle koristamine veelgi raskem.

Live Oak baptistikogudus Terrebonne Parishis pakkus endale kuuluvaid rannikukrunte, kus BP poolt palgatud töötajad said valmistada ette avamerele paigaldavaid tõrjepoome, et vältida kaldajoone kahjustamist.

Inimesed kogukondades, mida reostus on juba puudutanud või mida see arvatavasti mõjutab, on hirmul. "Kui suletakse krevetitööstus ja ka naftatöötlemise, siis mõjub see meile laastavalt," ütles Live Oak'i pastor Tommy Bellon. "Kui meid tabab veel troopiline torm või orkaan, siis arvatavasti tegeleme me nende hiigelkahjudega väga kaua."

"Meeleheitlik olukord ohustab nende elu, kultuuri ja toimetulekut," kirjutas G. Reid Doster, Louisiana Cooperative Baptist Fellowship (CBF) koordinaator. "See on kõik, mis neil kunagi on olnud, ja võimalus sellest ilma jääda on ilmselgelt traumaatiline."

Louisiana baptistid pakuvad ka koolitust kriitilise juhtumi ajal stressiga toimetulekuks ning kriisinõustamist. Doster ütles: "Selline koolitus võib osutuda tõhusaks viisiks katastroofi ennetamisel ja panna inimesi rohkem panustama katastroofi tõrjesse."

Bellon vihjas, et inimesed vajavad kannatada saanud piirkondades "hoolivaid kristlasi, kellel on kriisinõustamise oskusi ja kes on lihtsalt olemas, et väljendada Jumala armastust kaastundliku ärakuulamise kaudu."

Graham kohtus Obamaga

5/2010 Assist Ministries

Ameerika president Barack Obama külastas pühapäeval 25. aprilli pärastlõunal reverend Billy Grahamit Montreatis, Põhja-Karoliinas. Selline ajalooline kohtumine oli esmakordne kui ametisolev president külastas nüüdseks 91-aastast evangelisti tema kodus. Grahami pressiesindaja A. Larry Ross ütles, et mehed rääkisid erinevatest teemadest, muuhulgas ka oma abikaasadest, golfist ja Chicagost, kus president oma karjääri alustas ja Graham koolis käis ning on pidanud suuri evangeelseid teenistusi.

Billy Grahami poeg Franklin ütles, et tema tõstatas ka hiljutise vastuolulise teema, kui Pentagon tühistas talle saadetud kutse tulla kõnelema nende Rahvusliku Palvepäeva teenistusele. Graham juunior ütles Obamale, et aktivistid püüavad sõjaväest eemaldada kõike vaimulikku ning president lubas asja uurida. Franklin Graham rääkis hiljuti antud teemal ja ütles: „Usuvabadus on rünnaku all. Palju aastaid on asi halvenenud, kuid viimase 10 aastaga, mil tuli sisse poliitilise korrektsuse teema, on see protsess kiirenenud."

Selle 35-minutilise külastuse ajal kinkis Billy Graham presidendile kaks Piiblit – ühe tema jaoks ja teise esimesele leedile, Michelle Obamale.

Franklin Graham ütles: „Nende vestlus oli väga südamlik ja meeldiv. Kui president valmistus lahkuma, siis ta palvetas minu isa eest ja mu isa palvetas tema ning Valge Maja administratsiooni eest."

Graham on olnud seitse aastakümmet US presidentide vaimulik nõustaja. Nii on reporterid nimetanud teda sageli „presidentide pastoriks".

 

.

Elu teisel pool piiri

5/2010 Diana Luik, KUS vilistlane

Kolm aastat tagasi sain kirja. See tuli Inglismaalt. „Tere Diana," kirjutas mulle tundmatu naine, „kas sa tahad meile lapsehoidjaks tulla?" „Muidugi tahan," vastasin mina viivitamatult „milles küsimus! Ütelge, millal ja kuhu ma pean lendama ning ma olen seal." Minu võimalus taas maailma avastada oli saabunud. Pakkisin oma kohvri ja lendasin Londonisse.

Minu uus elu

Mu uus kodu asus linnaosas, kus tänaval jalutas vastu mustanahalisi rohkem kui minusuguseid blonde. Vahtisin neid avalikult, nemad mind silmanurgast, aga ma teadsin, et olin kui jumalik ilmutus nende räpastel ja ohtlikel tänavatel.

Nautisin kaela sadanud tähelepanu, kuid igatsesin oma kogudust, kus leida sõpru ja teenida Jumalat. Ühel pühapäeval astusingi sisse kohaliku baptistikiriku uksest. Ja ma tahtsin sealt kohe ka välja astuda. Ma olin seal ainuke valge ja noor inimene. Pinkidel istusid vanad naised ja mehed, mustad kui murjanid, silmavalged välkumas. Iiks! Naeratasin ebalevalt ning poetasin end tagumisse ritta. Kohe sammus minu juurde kogukas vanaemake ja pitsitas mu kätt ning ütles, et ma olen siia igati oodatud. Kena. Seda ma arvasin.

Teenistus venis, nagu järjekord perearsti ukse taga. Haigutasin ja maigutasin, patsutasin põski ja hõõrusin silmi, et mitte tukkuma jääda. Vahepeal läks veidi elavamaks: siis kui lapsed laulma pandi, muidu aga kõmpsis teenistus edasi poolkoomas olekus.

„Siin ikka osatakse," mõtlesin, „istu nagu mõnel matusel." Teenistus lõppes ja ma ajasin end ägisedes üles. Kondid olid kangeks jäänud, mudisin neid innukalt. Sel hetkel maandus kellegi raske käsi mu seljale. Seesama vanaema. „No, kuidas siis kah meeldis?" päris naine.

„Meeldis-meeldis," kohmasin viisakalt vastu.

Tädi naeratas laialt, patsutas taas mu selga ning läks koju burgerit sööma.

Mina läksin ka koju ja ütlesin perele, et mul on vaja uut kogudust. „Seal olid kõik mustad ja vanad inimesed," kurtsin „ja igav oli seal kah."

„Mine Wimbledoni," soovitasid nad, „seal pidavat olema elavam, noorem ja valgem kogudus."

Järgmisel pühapäeval sõitsin bussiga Wimbledoni Baptistikirikusse. Juba ukselt haarati mind sülle ja viidi esimesse ritta istuma. Ülistuse ajal vingusid kitarrid ja tagusid trummid, terve kogudus üürgas laulda. Vägev. Pastor hüppas poodiumile: sõnad lendasid ta suust ja rahvas naeris, nuttis ja palvetas. Siia ma jään, mõtlesin. See on mu koht. Ja seal olen tänaseni.

Minu keele- ja klubikogemused

Eestlane armastab oma keelt. Olgu ta kodus või välismaal, eesti keel on püha. Kui keegi tahab eestlase sõbraks hakata, siis tuleb kasvõi paar sõna eesti keelt purssida. Pole ime, et nii mõnigi inglane võib seda rõõmu eestlasele teha.

Üks neist on mu boyfriend. Tema jaoks on püha kohus ja vaimu ülendav meelelahutus mõned sõnad eesti keeles tonksata. Praeguseks on ta ära õppinud hunniku lauseid nagu „ma söön su ära", „koll kollitas kolikambris" ja „ma läksin kinno ja istusin ninasarviku kõrvale". Samas sõnad nagu „kaelkirjak" ja „Punamütsike" on omaette number. „Mu keel lihtsalt ei paindu neid ütlema," kurdab mees, „need sõnad on üle mõistuse rasked."

Minul oli jällegi raske mõista siinsete usukaaslaste pubikultuuri. Kui kodumaa kristlased tavaliselt väldivad baare ja pubisid kui musta katku, siis siinsed usukaaslased ei näe selles probleemi. „Kuidas siis nii," olin skeptiline, „kuidas ikka üks usklik inimene saab sihukeses patupesas istuda, kangemat kraami pruukida ning sealjuures veel aus kristlane olla?!" Nii käin minagi pärast teenistust sõpradega pubis ja joon pudelivett samal ajal kui teised veini- või õlleklaasi taga istuvad.

Ka meie kodugrupil on komme aeg-ajalt pubisid külastada. Võtame Piiblid kaasa, tellime joogid-söögid ning loeme häbenemata Jumala Sõna. Viimane kord trügisin pubis mööda pundist leti ees lösutavatest karvamaridest, mänguautomaadist ja huilgavatest jalgpallifännidest, enne kui leidsin oma kodugrupi istumas pubi nurgalauas, Piiblid ees lahti; valmis vaidlema ja arutama. Kõik olid rahul ja rõõmsad.

Kristlase rõõm ja mure

Ega kristlase elu pole kuskil kerge. Mitte, et kellelegi oleks keelatud oma usku kuulutada. Ei, räägi palju tahad, küll kuulajaid leidub. Samas aga ei saa kristlane avalikult vastu rinda taguda ja tähendada, et tema usk see kõige õigem on ning ülejäänud maailm puhta põrgusse sõidab. Seda nimetatakse siin usuliseks diskrimineerimiseks ja selle suhtes on britid väga tundlikud. Eestlased ehk saavad veel valjult välja öelda, et Jeesus on ainus Päästja ja lootus, katsu seda teha siin – visatakse „kividega surnuks".

Kui mõnel teist on siiski tahe siiapoole tulla, siis tulge – Londonis on elu ja ilu. Tänavatel sebib värviline seltskond, linn on täis põnevaid parke, poode ja tänavaid. Ilm on enamasti soe, kindlasti sõbralikum kui Eestis, kus on suurem osa ajast kehv suusailm. Minule siin meeldib.

„Millal sa Eestisse tagasi tuled?" uurivad inimesed.

„Ei tulegi," vastan mina neile. „Milleks?! Mul siin hea ja hubane elu."

Ühtsus mitmekesisuses: Euroopa baptistide aastakonverents Roomas

10/2010 Toivo Pilli, Salemi koguduse pastor

Euroopa baptistide esindajad 45 riigist kogunesid Rooma lähedal Mondo Migliores korralisel aastakoosolekul, et sõnastada ühised seisukohad abielu tähtsuse ja etniliste vähemuste suhtes osutatava külalislahkuse kohta. Kohtumist ilmestas kaunis loodus ja üle järve paistev vaade paavsti suveresidentsile, mis tuletas meelde, et kohalik baptistiliit Itaalias tegutseb valdavas roomakatoliiklikus kontekstis.

Aastakonverents oli mitmes mõttes ajalooline. Ilmselt oli seniolematu avatud ja heas õhkkonnas toimunud diskussioon abielu ja homoseksuaalsete suhete teemal. EBF-i peasekretär Tony Pecki ettekanne käsitles nii homoseksuaalsete suhete legaliseerimise küsimusi Euroopas kui ka baptistide võimalikke vastuseid neile tendentsidele. Tony Peck rõhutas, et abielu on mehe ja naise vaheline suhe. Samas kõlas aruteludes meeldetuletus, et me ei tohi põlata ühtki inimest tema eluviisi tõttu, sest kõik vajavad evangeeliumi. Tõrju pattu, aga mitte inimest. Diskussiooni raamesse mahtus ka Toivo Pilli lühiettekanne abielu piibellikust tähendusest.

Arutelu näitas, et baptistide hulgas on erinevaid rõhuasetusi, mõned toonitavad koguduste kutsumust „ujuda kultuuritrendides vastuvoolu", teised vajadust pastoraalselt inimesi aidata. Siiski on kõik sama meelt, et siin tuleb võtta tõsiselt Piibli sõnumit. Kostus ka hääli, et homoseksuaalsuse teema on tegelikult marginaalne ja hoopis rohkem tuleks tegelda abielusuhete tugevdamisga, sest ebatruudus ja abielude purunemine on hoopis levinum ja valutekitav probleem.

Üheks oluliseks otsuseks oli Prahas asuva Rahvusvahelise Teoloogilise Baptistiseminari (IBTS) hoolekogu ettepanek. Aastakoosolek jõudis konsensusele, et kui seminari eelarve puudujääk 2011. aastaks ei vähene 2 miljonile tšehhi kroonile (umbes 77000 eurot), kolib kool teise kohta, kus ekspluatatsioonikulud on väiksemad. Vastav töörühm otsib võimalikke partnereid, kellega vajadusel koos tegutseda ja teeb samas kõik, et kolimist vältida, sest kolimiskulud on samuti suured. Oldi üksmeelsed, et seminari akadeemiline tegevus ja roll Euroopa baptistide teoloogilise mõtte arendamisel on ülimalt olulised ning kooli eetos ja väärtused peavad jätkuma, ükskõik millises asukohas kool tegutseb.

Tähelepanuväärne oli ka EBF-i ja Euroopa Protestantlike Kirikute Ühenduse vahelise koostöölepingu allkirjastamine. Viimase nimel sõna võtnud Austria luteri kiriku piiskop Michael Bünker avaldas heameelt, et kuigi baptistid ja protestantlikud kirikud on jätkuvalt mõnes küsimuses – näiteks ristimise teoloogias – eri meelt, avab leping võimaluse leida üksteise parema tundmaõppimise, informeerimise ja mõttevahetuse valdkondi. Samuti leiti, et üheskoos on suurem võimalus ühiskonnas kirikute häält kuuldavale tuua.

Muidugi andis aastakonverents baptistiliitude juhtidele ja delegaatidele võimaluse kohtuda üksteisega, kuulda aruandeid ja osaleda noorte meeskonna korraldatud seminaridel. Väga südamesseminevad olid tunnistused koguduste elust erinevates riikides. Iraagi esindaja tunnistas evangeeliumi väest ohtude ja raskuste keskel. Kui enne sõda oli Bagdadis ainult üks kristlik kirik, siis nüüd on kristlaste arv aeglaselt, kuid kindlalt kasvanud, ja seda olukorras, kus tapetakse sadu ja tuhandeid inimesi, kus plahvatab mitu autopommi päevas. Türgi delegaat nentis, et seal vajavad kristlikud hooned ja vaimulikud pidevalt politsei kaitset, sest islamiäärmuslaste käitumine on ettearvamatu. Siiski on rajatud mitmel islamimaal uusi kogudusi, näiteks võeti Bahreini baptistikogudus vastu EBF-i uueks liikmeks.

Väikese riigi kohta oli Eesti päris arvukalt esindatud. Lisaks EBF-i kontoris töötavale Helle Lihtile osalesid aastakoosolekul EBF-i laste- ja noortekomitee liige Pille Havakats, teoloogia ja haridusrühma esimees Toivo Pilli ja EKB Liidu peasekretär Erki Tamm koos abikaasa Riinaga.

Erki Tamm: Tavaliselt kuuleb Euroopast üksnes kurbi hääli selle kohta, et kogudused kahanevad. Tõsi, mõnel pool, nagu näiteks Norras, on viimastel aastatel toimunud kasv immigrantide arvelt. Kuid ka traditsioonilised kogudused ei ole lootusetus olukorras. Meeldiv ja üllatav oli kuulda Austria Baptistiliidu peasekretäri Walter Klimti tunnistust.

Ligi saja aasta jooksul püsis Austria baptistiliidu koguduste arv stabiilselt 10 juures ja liikmeskond 700 ümber. Viimase kümnendil on toimunud plahvatuslik kasv. Täna on liidus 25 kogudust 1400 liikmega. Eesmärgiks on aastaks 2025 jõuda 45 koguduseni 3500 liikmega.

Küsisin vennalt, kuidas on see võimalik? Ta vastas lihtsalt, et ollakse rohkem pühendunud armastama Jumalat ja inimesi. Tema sõnul on väga tähtis uute juhtide innustamine ja koolitamine. Selles osas on Austrias suureks motivatsiooniallikaks olnud meilegi tuttav kristlik juhtimiskonverents GLS ehk Global Leadership Summit.

2_Iraagi pastor Foto Erki Tamm: Baptisti Maailmaliidu asepresident Nabil Costa Liibanonist tõlkimas paljukannatanud Iraagist konverentsile jõudnud pastor Nebeel Sarah'i (paremal).

.

Vaidlus lõppes: Vene ja Gruusia baptistide tippkohtumine

11/2008 EBF pressiteenistus

Kiiev – Vene ja Gruusia baptistid lõpetasid kahe liidu vahel hõõguva vaidlusküsimuse. 30. oktoobril kohtusid Ukraina pealinnas Kiievis president Juri Sipko (Moskva) ja peapiiskop Malkhaz Songulashvili (Tbilisi). Sellest võtsid osa ka Vene baptistide välissuhteid kureeriv teoloog Vitali Vlasenko ja Gruusia baptistide piiskop Merab Gaprindashvili. Kohtumine toimus endise EBF presidendi Gregori Komendandi (Kiiev) initsiatiivil. Ühisavalduses öeldakse, et „soovitakse maha panna märk sellest, et leppimine kahe kiriku, rahva ja rahvuste vahel on võimalik".

Mõlemad pooled pidasid Kaukaasia augustikuu sõda Venemaa ja Gruusia vahel „brutaalseks ja mõttetuks": „Meie maade vahel seisvaid küsimusi ei tohiks lahendada sõjaliste vahenditega." Samas kutsuvad baptistid vastutavaid isikuid Venemaal ja Gruusias üles „nägema vaeva konflikti rahumeelse lõpetamise nimel". Kirikute esindajad otsustasid, et „tunnustavad teist kirikut ilma klausliteta". Nad tahavad astuda otsustavaid samme teineteise paremaks mõistmiseks ja respekteerida teise poole kogemusi. Samas kohustusid nad jätkama teoloogilist dialoogi, et ühiselt misjonitööd edasi viia.

EBF peasekretär Tony Peck (Praha) peab seda ühisavaldust tähelepanuväärseks. See on tõend, et Vene ja Gruusia baptistid soovivad leevendada valu ja kannatusi, mida konflikt kahe riigi vahel on kaasa toonud. Baptisti Maailmaliidu president David Coffey (Didcot) peab Kiievi kohtumist „ajalooliseks". „Neil päevil on elu kogu maailmas ebakindel. Kuid see ühisavaldus on ilmekas tunnistus meie baptistlikust rahuarmastuse traditsioonist," ütles Coffey.

 

.

Auahne projekt – IBTS saab maailma suurima online-campuse osaks

2/2010 Klaus Rösler, EBF

Üle 80000 üliõpilase 30 maalt võivad üheskoos õppida

Baptisti Rahvusvaheline Teoloogiline Seminar (IBTS) Prahas saab osaks maailma suurimas üliõpilaslinnakus. See on IBTS koostööpartneri, Swanseas asuva Walesi Ülikooli soov, teatas hiljuti IBTS rektor Keith Jones. Projektis soovitakse kaasata üle 80000 üliõpilase 120 haridusasutusest 30 maal. See tähendab, et IBTS õppurid võivad ennast ülikooli kodulehel www.wales.ac.uk logida sisse – nagu kõik Walesi Ülikooli ja tema kogu maailmas asuvate koostööpartnerite töötajad. Üliõpilased, dotsendid ja kaastöölised võivad siis online kohtuda, käivitada arutelugruppe, moodustada huvigruppe ja ühiselt õppida. Võimalik on mõttevahetus tööülesannete ja terminite osas ning videokonverentsid. Õppijatele säilitatakse juurdepääs ka pärast nende lõpetamist ja nii saavad nad oma rahvusvahelisi kontakte viljeleda kogu elu.