Euroopas tühistati krutsifiksi keeld

04/2011 Brüssel (RP)

Ristid kooliklassis ei ole inimõiguste rikkumine. Nii otsustas 18. märtsil Strasbourgis paiknev Euroopa Inimõiguste Kohus 15 kohtuniku poolt- ja 2 vastuhäälega. Kohtunikud leidsid, et ei saa tõendada, et seinal rippuv krutsifiks mõjutaks lapsi – ka siis, kui see on esmajoones religioosne sümbol. Saksa Piiskoppide Konverents ja Kristlik Sotsiaalne Unioon (CSU) tervitasid äsjast otsust. Kohtu otsused seonduvad küll esmajoones üksikjuhtumitega – siiski on kõik 47 Euroopa Nõukogu liikmesriiki kohustunud neid otsuseid respekteerima.

Otsus markeerib üllatavat muudatust. Sest novembris 2009 otsustas sama kohtu üks teine koosseis, et krutsifiksid Itaalia riigikoolides on vastuolus põhiseadusega, ja mõistsid kaebaja Soile Lautsile välja kahjutasu. Selle otsuse vastu protesteerisid 10, peamiselt katoliiklastest ja ortodoksidest koosneva elanikkonnaga, riiki. Itaallanna ei tahtnud aktsepteerida, et tema mõlemaid poegi õpetatakse klassis, mille seinal on rist. Ta väitis, et nii on rikutud tema õigust kasvatada oma lapsi vastavalt oma religioossetele ja maailmavaatelistele veendumustele.

Inimõiguste kohus kinnitas, et kohtul endal tuleb austada riikide otsuseid kasvatuse ja õppetöö valdkonnas. See kehtib ka rolli kohta, mida riigid religioonile osutavad, „niivõrd, kui need otsused ei vii ühe religiooni pealesurumise vormideni." Itaalia koolikeskonnas kristliku enamusreligiooni domineeriv nähtavus aga ei ole ju mingi indoktrineering. Sest seinale asetatud krutsifiksi tuleb vaadelda kui „oma olemuselt passiivset sümbolit".

Vatikan tervitas seda kui „ajaloolist" otsust. Saksa Piiskoppide Konverentsi eesistuja peapiiskop Robert Zollitsch selgitas, et kohtukoda on näidanud „tundlikkust risti tähenduse osas". Rist on märk „rahust, humaansusest, solidaarsusest ja inimõigustest, mis on ka sekulaarse demokraatia jaoks hädavajalikud". CSU peasekretär Alexander Dobrindt ütles, et see on „väga hea otsus meie kristlike juurte kohta".

Ava oma kodu Gruusiale!

04/2011 Margus Einlo, Vormsi koguduse pastor

Peale Augustisõda aastal 2008 andis endine Eesti kultuuriatašee Moskvas eestlastele edasi grusiinlaste tervituse: „Teie, eestlased, pole meile mitte lihtsalt sõbrad, vaid vennad!" Veel tänaseni on Gruusia Vabariik Eestile üks välispoliitilisi prioriteete. Eesti abi Gruusiale pole piirdunud üksnes Mart Laari majandusnõuannetega president Saakashvilile. Riigikogu Gruusia Eesti sõprusrühma juhi Andres Herkeli sõnul jätkub Eesti abi Gruusiale veel kaua.

„Meie lastel pole ju tulevikku," ütleb ootamatult kuivalt Natia abikaasa. Ja nende pere on vaid üks murdosa 127000 sõjapõgenikust.

Aasta 2008 kaheksanda augusti hommik Stalini sünnilinnas Goris. Keegi ei osanud isegi mõelda ohust, mis oli lähenemas Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonna lennuväljalt. Hommikul kell 11 ilmus Gori taevasse esimene lennuk. Arvestus oli tehtud õigesti – olen oma Gruusia- reisidel märganud, et argipäeva sagin ei alga mägedepoegadel kunagi varahommikul. Pealtnägija, pastor Mihhail, oli kodus, kui Gori korrusmajadele langesid esimesed pommid. Materiaalne kahju oli suur, paljud said surma. Gori tänavatel näidati meile kassettpommide jälgi, mis rahvusvaheliste lepetega on sõjategevuses keelatud. Pastor Mihhail meenutab: „Sõitsin 9. augusti hommikul autoga, kui korraga ilmusid lennukid. Plahvatuste lööklaine oli nii suur, et pidi auto kummuli lööma; õnneks Jumal hoidis ja pommikillud ei tabanud. Nii see algas. Sõja käigus hävitati Gori lähedal Suissi külas 400 majast 390."

Tänaseks asuvad hävitatud grusiinlaste kodud Lõuna-Osseetia Vabariigis. Uut vabariiki on tunnustanud maailmas vaid kolm riiki: Venemaa, Venetsueela ja Nigaraagua. Eesti mõistes võiks olukorda võrrelda Noarootsiga, mis oskusliku Rootsi Kuningriigi poliitika kaudu eraldataks Eestist ja asub omaette ning selle tulemusena majutatakse Noarootsis asunud eestlased Tallinna lähedale Maardusse põgenike küladesse.

Mäletan Gori lähedal põgenikekülas jutuajamist Natiaga. „Näen sageli koduküla unes nii, nagu see oli enne pommitamist," meenutab noor kolme lapse ema. Võib-olla on see Natiale parem, et ta ei pääse enam koju vaatama – ehk on illusioon kodust parem, kui seal valitsev kohutav reaalsus.

Tshinvali lähistel asuvad sõjapurustused asuvad keset paradiisi – nii võiks kutsuda selle kauni ja viljaka maa loodust – hävitusekoletis paradiisis. Gruusiat oma viljaka maa, viina- ja viigimarjadega võiks Piibli mõistes võrrelda Jeerikoga – Tõotatud maa väravaga. Reaalselt pole Natia põgenikeküla 80 perekonna hulgast keegi suutnud aasta jooksul normaalsesse ellu naaseda. Statistika järgi on Gruusia elatustaseme poolest 74. kohal maailmas, tagapool Aserbaidžaanist, Ukrainast, rääkimata Venemaast. Ühe suure perekonna patriarhi sõnul on olukord getos kannatuste viimasel piiril. Vaatamata Gruusia valitsuse abile ei saa geto avarusi mitte kuidagi võrrelda unistustesse vajunud kodudega. „Meie lastel pole ju tulevikku," ütleb ootamatult kuivalt Natia abikaasa. Ja nende pere on vaid üks murdosa 127000 sõjapõgenikust.

Minult on küsitud, miks peaks aitama just Gruusia sisepõgenike lapsi, kui oled näinud ajakirjanduses pilte Fukushima aatomijaama hävingust, tohututest hiidlaine purustustest Jaapanis või sõjatules käärivast islamimaailmast, kus tulikuumades mässulainetes jäävad kodututeks Egiptuse, Tuneesia või Liibüa lapsed. Kindlasti ei peagi, aga kui oled Gori tänavatel kassettpommi auke näinud ja sõjasündmustega nii lähedalt kokku puutunud; juba aastal 2008 telklaagrites ja Tbilisi koolides põgenike lapsi näinud, siis tahaks neid lihtsalt suureks koolivaheajaks Eesti perekondadesse külla kutsuda. Teeme kogudustele ja koguduste liikmetele ettepaneku võimaldada gruusia lastele mõnenädalast suvevaheaega siin Eestis. Tänaseks on juba mitmed kogudused avaldanud soovi kaasa aidata. Kogu projekti koordineerib MTÜ LivingStone.

Erinevalt Eestist on Gruusiat peale iseseisvumist raputanud nii sõjad kui revolutsioonid. Kes teab, võib-olla on Eestis selleks nii pikalt suurt vaheaega antud, et oleks kuhu sõjalapsi külla kutsuda.

Linnulennul läbi Vancouveri aasta

9/2010 Katrin ja Alari Allikas, Vancouveris (2009/2010)

Nii kui üks pääsuke läeb lauldes kõrgele, et vaevalt näha veel, läeb ülesse. Nii on me elutee, mis läheb taevasse, nii kui üks pääsuke läeb kõrgele.

Vancouver tervitab meid 2009. aasta augustis pilvituse ja vihmasajuga. Peter Lepik on meile lennujaama vastu tulnud. Kui me Metrotowni korterisse jõuame, ootab ees üllatus: suur osa koguduse inimesi on seal! Piiriformaalsuste tõttu on nad meid mitu tundi oodanud; koogid, tordid ja küünlad laual.

Esimesel pühapäeval on terve kogudus kutsutud Kembi tallu. See õigeusklikule perele kuuluv suur majapidamine asub Suur-Vancouveri lõunaservas Whithe Rockis. Kohale toob meid üks rõõmsameelne abielupaar Kütid, kes on viimastel aastatel kogudusega tuttavaks saanud.

Augustipäike on end taas kehtestanud. Valged toolide read täituvad peagi inimestega. Vend Eenjärv alustab jumalateenistust. Hiljem saame temaga sõpradeks. Aastate eest on ta võidelnud Sinimägedes, saanud jalast haavata ja seejärel sõjast väljunud. Õppinud siin uues maailmas med-vennaks. Olnud koguduse noortejuht. Pole kunagi abiellunud. Paistab rahulolev ja õnnelik. Ta elab me tegemistele hiljem mitmeti kaasa. Laulame üheskoos süntesaatori saatel. Sellel mängib Thomas Kirves. Ta isa ja emaga oleme juba tutvunud. Nad on meile näidanud Vancouveri ilusaid kaldaid. Spanish Banks´i, English Bay´d ja Stanley Park´i. Siis laulan kitarriga paar laulu ja kõnelen. Järgneb Kembi perenaiste poolt valmistatud rikkalik söömaaeg heledate päevavarjude all. Tol päeval me veel ei tea, et hiljem toob buss number 321 meid siia veel mitmel korral. Ühel järgnevaist päevist kutsub Thomase naine Astrid meid mustikale. Ta on koolijuhataja. Töö ei ole veel alanud. Vabadel päevadel aitab ta meid siin sisse elada. Mustikad kasvavad istanduses kõrgetel põõsastel. Paari tunniga on vajalik saak käes. Astridi ja Thomasega veedame veel mitmeid kvaliteedimärgiga hetki. Me pole kunagi käinud kellegagi, kel oleks bassipartii peas, Mozarti Reekviemi kuulamas!

Anne ja Peter Lepik pakuvad meile pealetungiva sügise käigus ühe võimsamatest looduselamustest. Tee viib läbi Vancouveri saare Vaikse ookeani kaldale. Koha nimi on Long Beach. Pilvitu taeva all veerevad randa smaragdrohelised võimsad lained. Õhtu edenedes muutuvad need purpurseteks. Purunedes rannakaljudel, paiskavad nad õhku kuldseid fontääne. Ööbimispaik on otse rannaliival. Klaasukse taga muidugi. Ligiduses rannametsades on aastakümneid elanud hipiperekonnad omatehtud onnides. Nii saab ka. Anne ja Peteri kodus Whithe Rockis oleme olnud külalised mitmetel erilistel hetkedel. Siia oleme kutsutud mitmele pühade söömaajale. Siin toimub ürituse „Nii kui üks pääsuke" plaanimine, et siinses Eesti Majas tähistada ülestõusmispühi. Siin oleme koos väiksema seltskonnaga, et arutada elulisi ja usulisi asju. Siin toimub viimaks ka meie lahkumispidu. Peter on mees, kes käib alati teise miili.

Esimene inimene, kelle kaudu Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Kogudus meie jaoks reaalseks muutus, oli Erli Lepik. 2009. aasta liidu suvefestivalil Pärnus kuulsime, et üks naine Vancouverist otsib oma pastorit. Lõpuks saimegi seal kokku. Nüüd Vancouveris olles päästis ta meid nii mõnestki üksildasest tunnist. Asendas need hea restoraniga või toreda väljasõiduga ümbruskonda. Koguduses on Erli väga tegev organisti ja naisringi juhatajana, samuti haldab ta oma abikaasa Pauli ettevõtteid. Erli kaasabil sai mulle kitarr, millel on tiivad.

Vancouveri lemmikvärv on „bronze". See on hallikas-pruunikas-roheline. Vancouveri majad, kui nad ei koosne just klaasist, on selle varjundiga. Kuldseil septembripäevil pintseldame seda koguduse aia peale. Juhendajaks 92-aastane noormees Richard Kelder. Möödakäijad räägivad temast: ustav mees, hoiab kiriku ümbruse korras.

Laupäeviti teen viimaseid ettevalmistusi pühapäevaseks jumalateenistuseks. Ühel sellistest tulevad Villi ja Viive Vink ja viivad mu kaasa jõhvikafestivalile. Villi on vaheldumisi ehitanud Vancouveris maju ja kasvatanud Austraalias kanu. Juhatanud koguduse koori. Energiat jätkub siiani.

Pühapäeva hommikul ütleme teineteisele: paneme jälle aamish riided selga ja hakkame kirikusse minema. Me torkame Metrotowni hiigelmarketis neis silma. Tore siiski, et nende kandmiseks on hea põhjus. Kui sel päeval enne kella 11 astud sisse eestlaste poolt ehitatud kirikusse Grandview Highway ja Commercial Streeti nurgal, kohtad tõenäoliselt kõigepealt Helga Kriiki. Ta tervitab sind rõõmuga ja pakub uut eestikeelset kirjandust. Herbert Kirves on juba oma koha sisse võtnud ja kaasa Erna seab midagi korda. Leida Rei sätib värskeid lilli kantslile. Kostab orelimängu: on selle tekitajaks siis esimene organist Thomas, teine organist Erli Lepik või kolmas orgnaist Tiiu Jääger.

Kui lõikustänupüha ja Eestist põgenemise 65. aastapäev jäävad seljataha, hakkame valmistuma dr Artur Proosi 95. sünnipäevaks. Sel puhul sõidavad kohale õde Asta Kaups ja pastor Jüri Puusaag Torontost, samuti Arturi poeg Lemm Rootsist. Lemmi seltsis toimuvad meil väikesed kogunemised. Jäi meelde üks ta väljend: „Evangeeliumitel on tõe kõla juures." Lemm on tegev arstiteaduse alal Uppsala ülikooli juures, olles üks väljapaistvaid endokrinoloogia eksperte maailmas. Proosi maja Rumble Street´il on nüüd elu täis. Lemm ja Asta pakuvad täiendust Mimi´le, Arturi filipiinlannast koduabilisele, kes saabus seitsme aasta eest otse imelistelt õigel ajal. „Inimesele pole hea üksi olla" võib vend Artur kinnitada. Toronto külalistega kohtume pikemalt veel me kevadise retke ajal Torontosse. Sealgi kogeme sooja vastuvõttu.

Jõuluootus on huvitav aeg. Linnas on palju toimumas. May ja Erich Tõkke annavad meile piletid kuulsale „Laulvale jõulupuule", mis toimub Broadway kirikus.

Jõulud on hea aeg, sest Hanna-Barbara ja Risto ning Saamuel Tamm on meil külas. See on tundmatuks jääda sooviva kaaskristlase jõulukink neile ja meile. Retked Eestist saabujate kättesaamiseks meenutavad samalaadseid retki Pärnust lõuna poole. Sõidad mööda mere äärt, siis varsti tuleb piir, siis lennujaam. Seal Riia, siin Seattle. Selle linnaga saame nende reiside tõttu tuttavaks. Vähemalt niipalju, et käime ära maailma esimeses Starbucks´is.

Lastega on meil rõõm külastada Vancouveris põllumajanduslikult toimivat eesti talu, kus elab perekond Liiva. Papagoi tervitab tulijaid inglise keeles. Hugo ja Hanna saabusid siia üldise põgenemise laine käigus Rootsist. Ettevõtlik Hugo kinnitas peagi kanna Vancouveri külje alla, kuhu siis rajatigi talu. Praegu kasvatab ja müüb ta heina. Talu maadel on nüüd naabriteks poeg Robert ja tütar Debbie.

Veebruar šokeerib meid kirsiõite ja taliolümpiaga. Ülisoojad ilmad sulatavad lume Cypress Mountain´i nõlvadelt nii, et olümpiakorraldajatel on vesi ahjus. Aino Uus, kes mõne aasta eest Torontost Vancouverisse kolinud, tutvustab meid Olümpia tegevuspaikadega. Vabatahtlikuna on tal vaba juurdepääs igale poole. Ta on meie väsimatu julgustaja kogu Vancouveri-aja jooksul.

Olümpiamängude ja EV aastapäeva kokkulangemine toob palju elevust Eesti Majja. Tähistamistel viibivad kultuuriminister Laine Jänes, kes dirigeerib kohalikku koori ja presidendipaar, kelle seltsis võivad kõik soovijad pilti teha. Presidendi vastuvõtult tuleme teadmisega, et me korteri võtmed on me Hazel Street'i üliturvalise maja seitsmendal korrusel. Majahoidjaist pole nii hilja õhtul kedagi liikvel. Nii viivadki sammud me koguduse õe Sette poole öömajale. Paika, kuhu on alati hea sisse astuda. Pole mingit võõrastamist. Sette on rõõmus: võiks sagedamini võtmeid unustada. Ja hoolitseb, et pastori meevarud ei lõpeks. Eestlaste kokkusaamisi toimub mujalgi. Ühel neist, mis toimub Kembi hotellis, satun rääkima Eesti Seltsi esimehe Toomas Pajuriga. „Kas ülestõusmispühi tähistate?" küsin ma. „Me tähistame rohkem rahvalikke pühi," ütleb ta. Hmm, nii seda asja jätta ei saa, mõtlen. Või rahvalikke... Sealsamas sünnibki idee tähistada ülestõusmispühi üheskoos „Meie Kodus". Selline on Vancouveri Eesti Maja õige nimi. Tehtagu seda koos võimalikult kõigi erinevate eestlaste gruppidega, kes omavahel väga tihti kokku ei saa. Nii tulebki kokku väike konsiilium: Kirvesed, Lepikud, Marje Suurkask, Olev Rumm ja pastoripaar. Me ettevõtmine saab oma nime Vancouveris populaarseks saanud Kihnu laulu järele: „Nii kui üks pääsuke." Toimuma saab see nädal pärast ülestõusmispühi, siis kui igal Vancouveri eestlaste kogudusel omad teenistused peetud. Minu ja Katrini eelis ja puudus on see: ei me tea, kuidas siin asjad käivad. Seetõttu tegutseme nagu oskame. Igal juhul paistab, et lõpuks oleme kõik õiged inimesed üles leidnud. Vahetult enne aprilli teist laupäeva saabub aga uus mure: samal päeval toimuvad õpetaja Piiri lese matused. Luteri koguduse õpetaja Walter Johanson rahustab meid siiski: ta korraldab nii, et kõik matusega seonduv on kaks tundi enne me kontserdi algust lõppenud. Nii saab see korda. Aga kui palju inimesi tuleb? Mitu asja on toimumas samal päeval! Kohale jõudes näeme, et meie tiim Anne ja Astrid ja nende ustavad mehed on teinud „Meie Kodus" aulise extreme makeover´i. Marje ja Alar Suurkask ja mitmed teised on toonud vahvaid üllatusi, mis lähevad väljaloosimisele. Noored rahvatantsijad on ennast valmis pannud. Ei tea, kuidas nende etteaste meeldib me koguduse vanematele inimeste? Aarne Tork on valinud ühislauluks: „Vändra metsas Pärnu maal!" Mis ülestõusmispüha laul see on? Pidi olema selle pärast, et pastori proua on Pärnust pärit. Rahvast tuleb arvatust rohkem. Pastoriproua jookseb mööda maja ja otsib täiendavaid abinõusid, et kõik leiaks endale koha. Kuna olen õhtu juht, otsustan kõnelda kõigepealt sellest, mida need pühad meile ütlevad. Kristus tuli otsima katkisi inimesi. Ta surm ja ülestõusmine oli selleks, et võiksime terveks saada. Seejärel muna koksimise võistlus, loterii ja mitmesugused etteasted. Paistab nii, et inimestel on hea ja rõõmus koos olla. Lõpus kenad vaimulikud koorilaulud. Korraga on kerge palvetada kõigi nende inimeste ees ja nende eest. Teen seda siiamaani. Paistab nõnda, et inimeste ühismeel on saanud kosutust ja usk kinnitust.

Aastaaegade vaheldumine pole Vancouveris nii märgatav kui meil. Suur osa aastast miski õitseb. Mai on õitsemise tippaeg. Stanley Park ja Queen Victoria Gardens muutuvad seetõttu inimeste meelispaikadeks. Viimases veedame koos Andres Kirvesega kena pühapäevase pärastlõuna. Andres on rohkem mägimatkaja, paar retke loodusesse tegime koos. Ta on ka meie ustav autojuht kõikvõimalikel juhtumitel. Lisapõhjus: vend Arturilt päritud väike võimenduskast, mida koguduse vennad kutsuvad hellitavalt: roc´n´roll machine. Kanadas viibimise viimastel nädalatel oleme moodustanud väikese muusikagrupi: mina kitarril ja Erna Kirves kandlel, Katrin oli oma flöödimängu üles soojendanud. Lisaks pääsukese laulule leidsime veel ühe, mis inimesi alati liigutab: Ruutsoo sõnadele tehtud „Lapsepõlve paradiis." Neid ja sarnasid siis kanname ette emadepäeval kirikus ja Kuldse Klubi väljasõidul. Edda Davise juhtimisel toimiv pensionäride kooskäimine on Vancouveri eestlaste suurim kogunemine. Kembi talu avarad ruumid mahutavad taas üle viiekümne inimese.

Lilled õitsevad ilusti ka pansionaadi õues, mida peab Whithe Rocki baptistikogudus. Nende eest kannab hoolt 96-aastane Anni Lepik. „Ma olen väga vana," ütleb ta. „Kuidas on olla nii vana?" küsin. „Väga hea," ütleb ta, „mingit muret ei ole." Samas elab Erna Truu. Ta on meile laua katnud. Anni tuleb omatehtud saiaga. Meie Ernalt lahkelt laenatud autoga.

Ainult linde ei pea vaatama, „kes kiitvad Jumalat nii valjuste!" Õdede-vendade hulgas on paljugi, mis põhjustab tema kiitmist.

Kanadast lahkumist me ette läbi ei ela. Ka meie lahkumisele pühendatud koosviibimistel pole ära tuleku tunnet. Seda hakkame tajuma alles koju jõudes. Aga kus on kodu? Praegu on me kodu sel viisil, et vahetasime pastor Joosep Tammoga elukohad. Noored majandavad meie maja Pärnu külje all Papsaares.

 

14_IMG_1002. Vancouveris õitseb miski kogu aeg.

14_IMG_3796 Nii kui üks pääsuke: munakoksimise võistlus.

15_IMG_0112 Kogudus me sünnipäevi tähistamas me korteris: Peter Lepik, Artur Proos, Rosette Stamm, Alari ja Katrin Allikas, Herbert ja Erna Kirves, Aino Uus, Viive ja Villi Vink, Edda Davis, Erna Truu, Anni Lepik, Erli Lepik, May ja Erich Tõkke.

15_IMG_0614 Vancouver Island, Vaikse ookeani rannik. Tulime Anne ja Peteriga kõrgemale, et vaadet saada.

16_IMG_1328 Noortega olümpia avamist vaatamas.

16_IMG_2292 Suur-Vancouveris on erinevaid paiku: Deep Cove's sajab kaks korda rohkem kui White Rock'is.

.

Läti baptistid – 150

9/2010 Haldi ja Ruudi Leinus, Nõmme „Vabaduse" Baptistikogudus

Läti Baptistiliit pühitses Ventspilsis oma 150. juubelit aastakoosoleku, vaimuliku laulupeo, erinevate kontsertide ja vabaõhu jumalateenistusega, kus ristiti 85 inimest. 6413 liikmega 86 koguduse liit kasvas ühe päevaga enam kui 1,2%.

Riiklikus televisioonis eetrisse läinud ristimisteenistusel tervitas ka EKB Liidu president Meego Remmel. Ühtlasi astus ta üles aastakoosolekul, kinkides lõunanaabritele eesti vendluse lauluraamatu.

.

Loe edasi: Läti baptistid – 150

Kuula Vaimu häält

7-8/2010 Helle Liht, Kohila baptistikogudus

28. juulist kuni 1. augustini toimus Hawaii saarestikus Honolulus Baptisti Maailmaliidu 20. kongress. Sellesse eksootilisse Vaikse ookeani kaugustes kümblevasse linnakesse oli kokku tulnud pea nelituhat baptisti. Kuigi kokkutulnute hulk oli oodatust tunduvalt väiksem, oli esindatud kultuurikirevus siiski väga rikkalik – 105lt maalt kokkutulnute nahavärv, riietus, jutlustamis- ja laulustiil andsid toreda ülevaate baptistikoguduste rikkusest üle maailma. Iga viie aasta tagant korraldatav kongress on erinevuste kohtumispaik, mis innustab keskenduma ühisele ning jätkama teekonda Jumala rahvana.

Iga viie aasta tagant korraldatav kongress on erinevuste kohtumispaik, mis innustab keskenduma ühisele ning jätkama teekonda Jumala rahvana.

Kongressi teemat 'Kuula Vaimu häält' (ingl. 'Hear the Spirit') kajastasid peateenistused, seminarid, piiblitunnid ja praktiline misjoniprojekt abivajajatele. Sessioonide sisust koorus kongressi lõpuks sõnum, mis rõhutab tervikliku misjonitöö tähtsust, haarates lisaks sõnalisele kuulutustööle erinevad sotsiaalsed dimensioonid, sh vaeste ja rõhutute abistamine, inimõiguste ja usuvabaduse eest seismine, hariduse ja soolise võrdõiguslikkuse edendamine ning säästlik keskkonnakasutus. Hoolides kaasinimestest ja loodusest meie ümber anname tunnistust Kristuse vabastavast ja lunastavast väest. Kongressi peakõnelejad toonitasid, et koguduse ülesanne maailmas on Püha Vaimu väes esile kutsuda muutusi. Kuulajaid innustati 'käised üles käärima' ja tegema armastuse ja halastuse tegusid, mis toovad leevendust ja tervenemist kannatavatele inimestele ja kurnatud loodusele. Ilma nende tegudeta ei saa maailm teada, et kogudus on kuulnud Püha Vaimu häält.

Kongressile kokkutulnute palvetega õnnistati järgmiseks viieks aastaks ametisse Baptisti Maailmaliidu uus president John Upton (Virginia, USA). Senine president David Coffey (Inglismaa) lahkus ametist tänusõnade saatel. Tema teenimisaega jäävad tähistama rajatud noorte juhtide võrgustik, reformid Baptisti Maailmaliidu struktuurides ning mitmed läbirääkimised erinevate riikide juhtidega inimõiguste ja usuvabaduse küsimustes, sh Vietnamis, Hiinas ja Jordaanias.

Kongressil anti Inimõiguste Autasu (Human Rights Award) Baptisti Maailmaliidu endisele peasekretärile Denton Lotzile. Autasu antakse iga viie aasta tagant Baptisti Maailmaliidu kongressil. Lotz töötas Baptisti Maailmaliidus 27 aastat, sellest viimased 19 aastat peasekretärina. Teda kirjeldati kui järjekindlat inimõiguste ja usuvabaduse eest seisjat, kes oma tööperioodi jooksul kohtus mitmete maailma liidritega, mõjutades neid astuma samme usulise diskrimineerimise vastu erinevates maades.

Kongressile eelnenud Baptisti Maailmaliidu aastakoosolekul võeti vastu 3 uut liiget: Zambia Baptistiliit 1500 kogudusega, Vietnami Baptistikoguduste Liit 509 kogudusega ja USA Columbia Piirkonna Baptistiliit. Koos uute liitudega on Baptisti Maailmaliidul 219 liiget.

Kongressil toimusid ka regionaalsed koosolekud. Euroopa Baptisti Föderatsiooni (EBF) koosoleku viisid läbi Tony Peck ja Helle Liht. Koosolekul laulis Siljani Baptistikoguduse gospelkoor, uudislugusid jagasid mitmed EBFi liikmesliitude juhid Rootsist, Norrast, Liibanonist ja Bulgaariast.

Eestlasi oli kongressil kaks: Rein Pääsuke Kanadast ja Helle Liht Eestist. Viimane osales ka keskkonnateemalisel seminaril ettekandega, analüüsides säästliku looduskasutuse tähtsust Kristuse jüngriks olemisel.

Baptisti Maailmaliidu 21. kongress toimub viie aasta pärast 2015. juulis Durbanis Lõuna-Aafrikas.

 

25_koor: Kongressi osalejatest moodustatud koor itaallasest Emanuele Aprile juhtimisel. Foto: BWA

25_uus president: Baptisti Maailmaliidu uus president John Upton. Foto: BWA

Hääletus mehe ja naise vahelise abielu poolt

6/2010 Teekäija usutlus rootslaste aastakonverentsi külastanud Meego Remmeliga

 

Teekäija: 12.-16. mail toimus Örebros Rootsi Baptisti Liidu, Rootsi Metodisti Kiriku ja Rootsi Misjoni Kiriku ühine konverents. Eesti EKB Koguduste Liidu ametliku partneriga – misjonikirikuga – seovad meid erinevad koostööprojektid ja sõpruskogudused. Üle aastate võttis rootslaste konverentsist osa meie liidu president. Tähendab see midagi erilist?

Meie vennad ja õed Rootsis palusid, et tuleksime ja räägiksime kaasa nende kiriku ajaloos ühel otsustavamal hetkel. Ühelt poolt liigub misjonikirik koos baptistide ja metodistidega selle poole, et moodustada 2011. a ametlikult üks liit. Meil on sarnane ajalooline kogemus möödunud sajandi neljakümnendatest aastatest kui ühise vendluseni jõudsid eesti priilased, baptistid, evangeeliumikristlased ja hulk nelipühilasi. Kuna rootslastel niisugune kogemus puudub, kuulatakse meie häält erilise tähelepanuga. Teiselt poolt elavad kristlased Rootsi Kuningriigis ühiskondlike väljakutsete ajastul. Riigi tellimus kirikutele on, et võetaks omaks ja õnnistataks avaramat abielukäsitust kui piiblipõhine arusaam loomispärasest mehe ja naise ühekssaamisest.

Tänaseks on Rootsi seaduste järgi abielu mõiste ümber defineeritud mis tahes kahe inimese vaheliseks liiduks. Luterlik kirik on ühiskondlikule survele järele andnud ning otsustanud laulatada ka mees-mehe ja naine-naise suhteid. Teised konfessioonid pole seda seni teinud, ent peavad langetama otsuse, kuidas edasi toimida. Rootsi Misjoni Kirik leidis, et nii määravat küsimust ei saa arutada ainuüksi isekeskis, vaid kohale tuleb kutsuda ka välismaiste tütar- ja partnerkirikute esindajad.

Liidu juhatuse ja vanematekoguga asja arutades leidsime, et lisaks kohaleminekule ja protokollilisele sõnavõtule konverentsil tuleks läkitada rootslastele ka meie aastakonverentsi nimel ametlik kirjalik pöördumine. Nii me teatavasti tegimegi. Tõlkisime oma läkituse isegi rootsi keelde, et igaüks, kel soovi, saaks selgelt lugeda, mida me Uue Testamendi järgi usume: homoseksuaalsus on patt, mida ei saa kiriklikult aktsepteerida ega abieluks nimetada, rääkimata õnnistusega paaripanemisest. Isiklikult võtsin konverentsi ees sõna lähtudes Jeesuse manitsusest esimese sajandi kogudustele: „Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!" Kinnitasin, et vaimukuulmise monopol ei saa olla nende käes, kes leiavad ja annavad õigustust vabalt vastuollu minna nii piibli- kui kirikuloos läbi aegade kõnelenud Püha Vaimu häälega. Eestimaal ja mujal maailmas kõnetab Vaim kogudusi väga üheselt, tuues esile selguse patu, õiguse ja kohtu kohta, mis taunib homoseksuaalseid suhteid. Rootslased ei tohi seda häält ignoreerida.

TK: Kuidas meie sõnum rootslaste poolt vastu võeti?

Kindlasti ei jäänud me hüüdjaks hääleks kõrbes. Ei olnud me ka sugugi ainsad, kes piibellikult vastutustundliku sõnumi selgelt esile tõid. Samamoodi võtsid sõna kümned ja kümned Rootsi Misjoni Kiriku ning nende tütar- ja partnerkirikute esindajad. Paljud tulid ja tänasid nii mind kui kogu meie vendlust toe eest, mida hädavajalikul hetkel meie kaudu saadi. Samas tõusis üles ka kriitikuid. Üks demagoogilisemaid sõnavõtjaid väitis, et Remmel tahtvat kõik homod vangi panna. Nimelt viitasin oma sõnavõtus, et varakristlikus koguduses tauniti ühtviisi prostitutsiooni, pedofiiliat kui homoseksuaalsust.

Rootsi inimväärikusele tuginevas ühiskonnas on suguühe lõbunaise ja lõbupoisiga karistatav. Samas püütakse õigustada alaealisuse ületanud samasooliste suguelu. Kogudus peab lähtuma mitte ühiskondlikust arvamusest, vaid Jumala sõnast. Kui siis lõpuks otsustamiseks läks, oli enamuse positsioon valdav: Rootsi Misjoni Kirik hääletas mehe ja naise vahelise abielu poolt. Praktiliselt tähendab see otsus, et konfessioon ei tunnusta homoseksuaalseid abielusid. Samas kinnitati, et põhikirjalist kirikukorraldust ei muudeta. Selle järgi on kohalikud kogudused autonoomsed otsustamaks kõik usuellu ja vaimulikesse talitustesse puutuvad küsimused iseseisvalt. Kui nüüd mõni kogudus peaks siiski aktsepteerima samasooliste paaride laulatamist, ei saa meie vendlus taolise kogudusega enam osadus- ja koostöösuhteid jätkata. Ka tähendaks see otsest vastuollu minekut Rootsi Misjoni Kiriku üldise otsusega abielu kui niisuguse suhtes.

Blokeerimaks homoabielude riikliku tunnustusega suvalist registreerimist koguduste vaimulike poolt, kaaluti ka täielikku lahtiütlemist abielude sõlmimise õigusest Rootsis. Sedavõrd radikaalne samm jäeti siiski järgmisel aastal moodustatava ühisliidu otsustada. Samamoodi otsustasid baptistid. Metodistid teevad piiskopkonna otsuse. Samal nädalavahetusel kogunenud Rootsi Evangeelse Vabakiriku ehk endiste Örebro baptistide aastakoosolek ütles aga näiteks Rootsi riigi tunnustusega abielude sõlmimise õigustest lahti, kuna seadusandluses on abielu mõistet laiendatud ka homoseksuaalsetele paaridele.

TK: Millest Rootsi Misjoni Kiriku ühiskonverentsil koos baptistide ja metodistidega üldisemalt juttu oli?

Konverentsi peateemaks olid Jeesuse ja kaasaja maailma väljakutsed tänapäeva kristlaskonna elus. Peakõnelejana astus üles Ameerika kodanikuõiguste ja Lõuna-Aafrika võrdõiguslaste liikumiste eestvedajana tuntud Jim Wallis. Kutsudes üles sotsiaalsele tundlikkusele ja ühiskonna mõjutamisele Kristuse Vaimus ütles Wallis, et mitte poliitikud ei muuda maailma, vaid rahvaliikumised. Kuna poliitikud ei taha minna vastuollu üldrahvalike liikumistega, peaks kristlaskond tegema tänapäeval omalt poolt kõik mitte niivõrd parteipoliitika paremaks muutmisel, kuivõrd ühiskondlike liikumiste algatamisel ja eestvedamisel. Heaks näiteks on rootsi noorte misjoniliikumine. Kümned ja kümned noored lähevad igal aastal välismaale, et arenguriikides abivajavatele inimestele rõõmusõnumit viia ning armastust osutada. Minulgi oli eesõigus tänada ja paluda kogu konverentsi ees õnnistust üle maailma väljasaadetud noorte misjoniläkituse üle.

Samas pakub iga konverents ka huvitavaid kohtumisi ja jutuajamisi isiklikul tasandil. Lisaks võõrustajamaa kolme konfessiooni esindajatele kohtusin erinevate väliskülalistega, nende seas Baptisti Maailmaliidu peasekretäri Neville Callami ning Euro-Aasia EKB liitude föderatsiooni esimehe Viktor Krutkoga, kes on ühtlasi Valgeneve EKB Koguduste Liidu president. Rootsi Misjoni Kiriku Euroopa koostöösuhete juhtkonnaga pidasime nõu omavaheliste suhete ja koostööprojektide tuleviku üle. Rootsi vennad ja õed paluvad jätkuvalt, et toetaksime neid eestpalvetes ja evangeeliumi Vaimus.

.