Detsember 2021 
Tõnu Lehtsaar, Kolgata koguduse diakon

Hiljuti jõudis vaatajateni Ermo Ripsi kaheosaline film "Mälestusi Kolgata koguduse laagritest". Film on kõigile kättesaadav Youtube’is. Filmi põhisisuks on ülevaade koguduse laagritest kolmekümne aasta jooksul, alates möödunud sajandi seitsmekümnendatest aastatest. Kuigi pealkiri viitab ühe koguduse laagritele, annab linateos sissevaate ka toonasesse aega.
Peale laagri ülevaate ja ajastu peegelduse kajastab film ka isikulugusid. Toonased noored on täna keskeas, mitmed igavikus. Mõnegi elukäik pani kaasa elama, teise oma jällegi järele mõtlema.
See film on minu kodukogudusest. Aastal 1973 tegin Orajõe laagris oma otsuse järgida Jeesust. Paljud filmis nähtud inimesed on olnud mu õpetajad ja juhatajad. Mitmed olid ja on praegu mu teekaaslased.

Geenid loovad potentsiaali, ühiskond võimalused, kuid inimene ise astub oma samme.

Jaanuar 2021 
Annely Veevo, Palade priikogudus

Ülo Kikas haigestus paar kuud tagasi raskekujulisse COVID-19 haigusesse. Tänaseks on ta tervis taastumas. Ülo töötab juba osakoormusega, mõõdetavad tervisenäitajad on korras, kuid täieliku taastumiseni läheb veel aega.

Sind tabas hiljuti raske haigus, milleks Sa ilmselt polnud valmistunud. Kuidas see juhtus?
22. ja 23. oktoobri õhtul kohtusime mõne kohaliku sõbraga palveosaduseks ja meiega liitus hea tuttav Tallinnast. 27. oktoobri õhtul helistati, et olin koroonahaigega otsekontaktis. Samal päeval ilmnesid mul ka esimesed haigussümptomid.

Millised olid Sinu teadmised koroonasse nakatumise ohtudest?
Ma töötan Samaaria Hiiumaa Hooldekodus. Alates kevadisest koroonapuhangust on meie töötajad riskirühma kuuluvate majaelanike kaitseks nende läheduses kirurgilist maski kandnud ja muid kaitsemeetmeid kasutanud.
Seega teadsin juba seoses tööga, kuidas koroonaviirus levib ja kuidas ennast ning teisi nakkuse eest kaitsta. Kaitsevarustus oli meile kättesaadav. Olin kursis, millised võivad olla sümptomid ja haiguse tagajärjed.
Oktoobri algul Hiiumaal maske üldiselt veel ei kantud, sest koroonasse nakatumisi siin eriti ei olnud. Aga me ei olnud piisavalt ettevaatlikud ja sel koosviibimisel maske ei kandnud, sest usaldusväärsete sõprade väike ring oli haigussümptomiteta. See on nüüd õppimise koht.

Edasi nõrgenes üldine enesetunne veelgi: palavik püsis vahemikus 38–38,9 – nohu ei olnud. Kurk oli kergelt haige. Maitsemeel kadus. Neljandal haiguspäeval käis kiirabi.

05/2017
Rando Kangro, Tartu 3D kogudus

Tänavune aastakonverents „Järgime Jeesust!” oli mulle teine kord olla EKB Liidu suurema perega osaduses ja anda sellesse ka oma panus.

Reedeõhtusel teenistusel oli meeliülendav näha ja kogeda sidet TIF vendade-õdedega, kes on Eestisse tulnud teistest maadest või hoopis teiselt mandrilt.

01/2017
Hele-Maria Taimla, Tallinna Kristlik Mosaiik Kogudus

Stereotüüpne pastoriproua ameerika filmides seisab malbe naeratusega, peas kenasti kammitud krunn, seljas pikk seelik. Mees on koju toonud järjekordsed külalised – sel nädalal on see vist juba viies kord, kui lugeda ka neid, kes kõik end ise külla kutsusid. Naisele tundub vahel, et mõnd külalist näeb ta elutoas tihedamini kui oma abikaasat. Aga pastoriproua ei ütle seda kunagi välja – tal on kaameli kannatus ja oma alandlikkuses hoiab ta maadligi. Seda, et ta on ennekõike teenija, peetakse iseenesestmõistetavaks, sest ta on ju ometi Pastoriproua.
Lülitades nüüd välja selle stereotüüpse kujutelma, võib väheke rõõmsamalt tõdeda, et tegelikkus on juba helgem. „Pastoriproua“ nimetus, lubage öelda, jääb loodetavasti minevikku. Vähemasti on see nii missionaalsetes kogukondades, kus pastor pole ilmtingimata inimvõimete piiril tegutsev ja asendamatu kangelane, keda on, sarnaselt presidendile, terve suure rahva peale ainult üks. Ja selle vormi kadumisest lähtuvalt pole ka eriülesannetes abikaasat. Pastor on mees nagu iga teinegi, kes vajab, et naine austaks teda, toetaks teda ja usuks temasse. Nagu ka muusik, insener, kingsepp või kes iganes, kelle abikaasa kohta ei öelda „muusikuproua“ või „kingsepaproua“.
Kahtlemata on siiski ka traditsioonilisi pastoreid ja nende prouasid. Märksa rohkem on aga neid, kes väärtustavad oma naist ka isiksusena, kellel on omad talendid, oma ülesanded siin elus. Nendes abieludes on teenimine vastastikune ning kõrvalt vaadates rõõmu ja sära oluliselt rohkem. Küsisin kolmelt naistelt, kuidas siis on pastoriga abielus olla.

02/2016
Aime Järv, Tartu Salemi kogudus

Meenub pildike minevikust. Minu vennatütar Piret tuli lasteaiast. Ütlesin talle: „Sa oled minu linnupojakene.“ – „Ei ole,“ ütles ta kindlalt. „Kes sa siis oled?“ – „Paharet.“ – „Kas sa siis ei taha linnupojakene olla?“ – „Tahan küll, aga mul ei ole aega,“ ohkas ta.
Isegi laps sai aru: selleks et olla hea, olla linnupojakene, peab võtma aega. Loomu poolest oleme sündinud kõik pahareti kalduvustega.

Meenub teine pilt. Oli Vabariigi algus – kõik oli helge, vaba ja lootusrikas. Nägin väga selge unenäo. Võib-olla oli see ainult minu jaoks. Kirjutan mõned põhilised mõtted.

Oli imeilus suvepäev. Päike paistis pimestavalt. Tegelesin maal koduõues igapäevaste töödega ja vaidlesime tühja-tähja pärast. Äkki märkan, et päike pole enam nii ere. Vaatan: silmapiiril tõuseb tohutu suur pilv ja katab kiiresti taevast. Mõtlesin, et nüüd peab hakkama kiiresti palvetama. Mulle öeldi: „Aeg palvetamiseks on möödas.“ Haarasin meeleheitlikult peast kinni ja hüüdsin: „Me elame nii tõsisel ajal ja tegeleme nii tühiste asjadega!“ Ärkasin üles. Oli valge, rahulik suvehommik.

Prohvet Jeremija on kirjutanud: „Kui sa lahutad väärtusliku tühisest, siis sa oled otsekui minu suu“ (Jr 15:19).

Võime eraldada väärtuslikku tühisest vajab aega palveks ja sõna uurimiseks. „Me elame nii tõsisel ajal ja tegeleme nii tühiste asjadega!“ Olgu Jumal meile armuline.