Kuidas on olla abielus pastoriga?

01/201708 maali liina remmel
Hele-Maria Taimla, Tallinna Kristlik Mosaiik Kogudus

Stereotüüpne pastoriproua ameerika filmides seisab malbe naeratusega, peas kenasti kammitud krunn, seljas pikk seelik. Mees on koju toonud järjekordsed külalised – sel nädalal on see vist juba viies kord, kui lugeda ka neid, kes kõik end ise külla kutsusid. Naisele tundub vahel, et mõnd külalist näeb ta elutoas tihedamini kui oma abikaasat. Aga pastoriproua ei ütle seda kunagi välja – tal on kaameli kannatus ja oma alandlikkuses hoiab ta maadligi. Seda, et ta on ennekõike teenija, peetakse iseenesestmõistetavaks, sest ta on ju ometi Pastoriproua.
Lülitades nüüd välja selle stereotüüpse kujutelma, võib väheke rõõmsamalt tõdeda, et tegelikkus on juba helgem. „Pastoriproua“ nimetus, lubage öelda, jääb loodetavasti minevikku. Vähemasti on see nii missionaalsetes kogukondades, kus pastor pole ilmtingimata inimvõimete piiril tegutsev ja asendamatu kangelane, keda on, sarnaselt presidendile, terve suure rahva peale ainult üks. Ja selle vormi kadumisest lähtuvalt pole ka eriülesannetes abikaasat. Pastor on mees nagu iga teinegi, kes vajab, et naine austaks teda, toetaks teda ja usuks temasse. Nagu ka muusik, insener, kingsepp või kes iganes, kelle abikaasa kohta ei öelda „muusikuproua“ või „kingsepaproua“.
Kahtlemata on siiski ka traditsioonilisi pastoreid ja nende prouasid. Märksa rohkem on aga neid, kes väärtustavad oma naist ka isiksusena, kellel on omad talendid, oma ülesanded siin elus. Nendes abieludes on teenimine vastastikune ning kõrvalt vaadates rõõmu ja sära oluliselt rohkem. Küsisin kolmelt naistelt, kuidas siis on pastoriga abielus olla.

Loe edasi: Kuidas on olla abielus pastoriga?

Tihti tegeleme nii tühiste asjadega

02/2016
Aime Järv, Tartu Salemi kogudus

Meenub pildike minevikust. Minu vennatütar Piret tuli lasteaiast. Ütlesin talle: „Sa oled minu linnupojakene.“ – „Ei ole,“ ütles ta kindlalt. „Kes sa siis oled?“ – „Paharet.“ – „Kas sa siis ei taha linnupojakene olla?“ – „Tahan küll, aga mul ei ole aega,“ ohkas ta.
Isegi laps sai aru: selleks et olla hea, olla linnupojakene, peab võtma aega. Loomu poolest oleme sündinud kõik pahareti kalduvustega.

Meenub teine pilt. Oli Vabariigi algus – kõik oli helge, vaba ja lootusrikas. Nägin väga selge unenäo. Võib-olla oli see ainult minu jaoks. Kirjutan mõned põhilised mõtted.

Oli imeilus suvepäev. Päike paistis pimestavalt. Tegelesin maal koduõues igapäevaste töödega ja vaidlesime tühja-tähja pärast. Äkki märkan, et päike pole enam nii ere. Vaatan: silmapiiril tõuseb tohutu suur pilv ja katab kiiresti taevast. Mõtlesin, et nüüd peab hakkama kiiresti palvetama. Mulle öeldi: „Aeg palvetamiseks on möödas.“ Haarasin meeleheitlikult peast kinni ja hüüdsin: „Me elame nii tõsisel ajal ja tegeleme nii tühiste asjadega!“ Ärkasin üles. Oli valge, rahulik suvehommik.

Prohvet Jeremija on kirjutanud: „Kui sa lahutad väärtusliku tühisest, siis sa oled otsekui minu suu“ (Jr 15:19).

Võime eraldada väärtuslikku tühisest vajab aega palveks ja sõna uurimiseks. „Me elame nii tõsisel ajal ja tegeleme nii tühiste asjadega!“ Olgu Jumal meile armuline.

Vaimulik kirjandus on minu elus tähtis

09/201322 katrin tammo
Katrin Tammo, Tallinna Allika Baptistikogudus

Olen oma küllaltki pika elu jooksul ja kuue lapse kasvatamise kõrvalt ikka püüdnud aega leida ka raamatute jaoks. Kahe esimese lapse ja töö kõrvalt õppisin Tallinna Pedagoogilises Ülikoolis bibliograafiat. Sageli, kui lapsed olid magama pandud, võtsin kätte raamatu, milleks oli enamasti vaimulik kirjandus. „Pööra oma süda õpetuse ja kõrvad tarkussõnade juurde!" (Õp 23:12).

Esialgu olid meil vaid masinakirjas kirjutatud vähesed eksemplarid, mida anti käest kätte, neid sai loetud suure huviga. Minagi olen masinal paljundanud ühe raamatu (Demos Sakarjani „Maailma kõige õnnelikumad inimesed"). Kuna meil oli palju häid sõpru Soomes, kinkisid nad sageli kristlikku kirjandust, mida lugedes sai ära õpitud soome keel. Enam aga pole meil puudust headest vaimuliku sisuga raamatutest. Mitmed aastad olen võimaluste piires varustanud Allika koguduse raamatukogu, tänaseks on raamatuid kasinalt üle 500. Suurema osa neist olen läbi lugenud. Mõned aastad tagasi sai uusi raamatuid tutvustatud ka kogudusele.

On raamatuid, mida tahaks üha uuesti lugeda, need on nagu õpikud vaimuliku kasvamise teel.

Loe edasi: Vaimulik kirjandus on minu elus tähtis

Julgus ennast avada

09/2012

Erki Tamm
Kalju koguduse pastor

Kalju koguduse 4-liikmelise reisiseltskonna teekond Ameerikas. Eesmärgiks näha, kuulda ja kogeda nii palju kui võimalik programmist Tähista Tervenemist (TT). Põhjuseks aga juba pikem protsess mõistmaks, et inimeste aitamiseks koguduses vajame lisaks heale tahtele ja usule ka süsteemset tööd.
Paar aastat tagasi tutvusin pastor Jan van Oosteniga Fresno linna New Covenant Community Church'ist. Koos kaastöölistega külastasid nad kevadel Eestit ja esitasid meie koguduse TT töötegijatele küllakutse.
Täna osaleb ligi 2000 liikmega koguduse taastumisprogrammis 400 inimest. Tullakse valusate minevikukogemuste, purunenud suhete, sõltuvuste jpm tõttu. Esmaspäevase TT koosoleku eel pakutakse süüa. Teenijateks need, kes ise programmis abi leidnud. Sama käib ka ülistusbändi kohta. Meeleolu on julgustav ja rõõmsameelne. Tähistatakse edusamme, kui keegi on suutnud oma probleemi üle võidutseda. Koosoleku järel osalen arutelugrupis, kus paarkümmend alko- ja narkosõltlasest meest. Gruppi juhib mitu aastat tänaval elanud mees. Märkan poissi, kelle pool nägu on tätoveeringutega kaetud. Hiljem kuulen ta lugu – see on julm! Igaüks, kes midagi jagab, alustab: „Olen Jeesuse Kristuse tänulik järgija! Võitlen alkoholismiga. Minu nimi on John!" Seejärel tervitatakse teda kooris: „Tere, John!" Siin on sõna otseses mõttes igaüks teretulnud.

.

Loe edasi: Julgus ennast avada

Minu tosin kaljuaastat

06/2012
Jüri Puusaag

Jaanuaris 1978 sain Tallinna Kalju koguduse juhatuselt ootamatu ettepaneku kandideerida nende karjaseks. See oli kui välk selgest taevast. Kalju kogudus oli minu silmis vaimulikult hästi kasvatatud ja püsis kindlalt klassikalisel baptistlikul alusel.
Et Oleviste oli 70ndate lõpus omandamas kaasaegse, nn kogukonna, koguduse tunnusjooni, siis võinuks Kalju julgelt edasi kanda oma esialgset nime – Tallinna I Baptisti Kogudus, mida olid aegade jooksul teeninud sellised eesti baptismi suurkujud nagu August Tetermann, Evald Mänd ja Robert Võsu. Pärast palvetamist, põhjalikku kaalumist ja konsulteerimist tundsime perega vaimulikku julgust astuda sisse meile avatud väravast. Sama aasta nelipühal õnnistati mind ametisse.

.

Loe edasi: Minu tosin kaljuaastat