Hingehoidjana hooldekodus
Detsember 2021
Innar Kruglov, hingehoidja
Sotsiaalministeeriumi pilootprojekti raames on viimase pooleteise aasta jooksul Eesti suuremates hooldekodudes tegutsenud hingehoidjad. Ka minul avanes võimalus selles töös oma panus anda ja töötada Hellenurmes ‒ Lõuna-Eesti Hooldekeskuses.
Olen teinud suurema osa oma elust vaimulikku tööd noortega. Töö hooldekodus oli minu jaoks uus.
Siin on üle 150 kliendi, kellest u 60 hoolealusega on toimunud regulaarsed hingehoidlikud vestlused. Lisaks neile olen kättesaadav ka personalile.
Tööle tulles oli mul hirm, kuidas siin hingehoidjasse suhtutakse. Kas mind nähakse vajaliku ja olulise osana personalist? See kartus osutus alusetuks. Tunnen, et olen väga oodatud ja väärtustatud meeskonnaliige. Ka hoolealused suhtlevad minuga meeleldi ja mõned ootavad lausa pikisilmi, millal ma nende toast läbi astun.
Olen kogenud, et vaimulikel teemadel räägitakse meeleldi, sõltumata sellest, kas ollakse usklikud või mitte.
Suur osa tööajast möödub inimeste muresid ja probleeme kuulates. Kuigi palju kurdetakse oma tervise üle, on kõige sagedasemaks teemaks koduigatsus. Neid, kes vabatahtlikult on hooldekodusse tulnud, võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Paljud on oma kodust vastumeelselt lahkunud. Eriti aktuaalne on see teema enne jõule, sest enamiku jaoks on jõulud olnud püha, kus nende pere kokku sai.
Siin majas on paljudel suur suhtlemisvajadus. Võiks ju arvata, et sellest neil küll puudust olla ei tohiks, sest nad on ümbritsetud omasugustega ja töötajatega, kuid nõnda see siiski pole. Ma saan sageli kuulata vanurite mälestusi, perekonnalugusid, töökogemusi. Jagatakse nii ilusaid kui ka raskeid momente. Vahel on hea kellegagi lihtsalt rääkida – selleks hingehoidja olemas ongi.