Jumala leidmine oli mulle maailmamuutev kogemus

7-8/2011 Ester Murrand, Kõrgema Usuteadusliku Seminari tudeng

Nii kaua kui mäletan, ehk siis pigem alates mingisugusegi abstraktse mõtteviisi tekkimisest, olen tundnud huvi maailma olemuse vastu. Lapse- ja teismeeas väljendus see huvis maa, taeva, tähtede ja inimelu tekkimise vastu.

Vaatamata sügavalt uskliku ristiemaga suhtlemisele ei tekkinud minu jaoks sel ajal seoseid Jumala kui Looja ja nähtava maailma vahel. Otsisin erinevat kirjandust, küsitlesin isa, kellega arutasime maailma ja Jumala olemuse üle; kooli raamatukogu juhatajat...

Siiski jäi kogemus ja mälestus igal õhtul voodi ees palvetavast ristiema Estrist, hobusega sõidust ilusasse kirikusse, gooti tähtedest, mida püüdsin arusaadavaks pusida; kirikukellast, mida sain paar korda helisema sikutada ja Kuusalu pastoripere (Salumäe isa ja Salumäe ema – nii kutsusti neid lähemas ringis) lahkusest mu mällu ja hinge.

Mäletan veel ühte eredat isiksust – suurt, ümarat ja lahket tädi Kiirat, kes külla tulles rääkis meile, lastele, lugu Jeesuse ülestõusmisest ja õpetas mulle selgeks laulu „see õnnis'tud allikas Lehhis", mida vanema põlvkonna inimesed peaksid hästi teadma. See armas laul on mul meeles siiani....

Kohati tundus, et oleme Jumala jaoks ilmselt huvitav ja irriteeriv eksperiment – satuvad ju meie teele „Issanda loomaaia" kõige mitmekesisemad eksemplarid. Minu kolmandaks „teenäitajaks" oli keskealine naine Tartu-Otepää bussi tagaistmel, kes rääkis mulle maailma olulisemast raamatust, kus olevat olemas kõik vastused minu küsimustele. Raamat oli loomulikult Piibel ja tegemist oli Jehoova tunnistajaga, kelle kaudu tutvusin ka mõne kaaslinlasest jüngriga, kes olid vaiksed ja tasased, kunstiandega õnnistatud sümpaatsed neiud. Siiski jäid need suhted pinnapealseks ja hajusid peagi.

Mind mõjutasid need kohtumised ja loetud kirjandus igatahes nii palju, et esimene murdeline punkt sündis mu elus juba 17aastasena. Istusin oma kodukohas Kaarna järve kaldal. Oli imeline suvepäev: valged pilvetupsud, kirgassinine taevas ja tüüne veepind. Sõrmitsesin käes raudrohtu ning märkasin äkki esimest korda elus, milline ime on üks lihtne raudrohuõis, mille iga kobar koosnes omaette perfektsetest õiekestest! Mäletan, kuidas suur, kõikehaarav imetlus maailma vastu valdas mind ning tajusin, et see kõik ei saa olla vaid juhuste kokkulangevus ning suvalise galaktilise ainetombu plahvatuse tagajärg, vaid siin taga on Jumal, Igavik, Harmoonia, Ülim Olevus, kelle käes pole miski võimatu...

On olnud aegu, kus meeleheitlikult vajasin midagi või kedagi, kes mulle ütleks selgelt ja arusaadavalt ja veenvalt: „ See ongi tõde! Selline ongi maailm ja igavik!"

19-20aastase noore inimese hingeotsingutes jõudsin veendumuseni, et kogu inimelu on mõttetu, sest sünd, sigimine, isegi eneseteostus ja kaunid kunstid, rasked haigused ja surm viivad su ikkagi mitte millenigi. Tähtsusetuks muutus maailm, meie maakera tekkimine, inimekonna areng ja kogu universum...

Õnneks mõistsin ühel hetkel, et elul peab olema ka mingi muu eesmärk ja sisu kui „kolm s-i" – sünd, sigimine ja surm ning nii mõttetu ei saa ometi maailm olla!

Hinge ja teispoolsuse olemasolus veenis mind kõigepealt konservatooriumi kõrvalt onkoloogihaiglas töötades surma nägemine. Valvasin koos oma tulevase abikaasaga üht surijat (vaevalt 19aastane patsient, kel avastati kasvaja sõjaväe arstlikus komisjonis) ning nägin täiesti selgelt, kuidas saabus surm ja hing lahkus: pulss kadus ja siis valgus üle surija kahvatu näo nagu mingi vari ning 5 sekundi jooksul muutusid huuled sinakaks ja küüned valgeks. Ta ei olnud enam inimene, vaid tühi kest, ometi tunnetasin veel hetke midagi ebamaist enda ümber hõljumas...

Kummalisel kombel sattus mu teele järgmisel kevadtalvisel ajal üheks põgusaks hetkeks üks vana sõber, kes nimetas ennast Kuninga Pojaks ja kutsus mind Olevistesse. Ma ei saanud suurt midagi aru, kuid järgmisel päeval sinna minnes kogesin erilist ärevust – süda kloppis, pastori sõnad tundusid minust piikidena läbi tungivat ning kui tehti altarikutse, läksin.

Sellist ahastust, mida elasin läbi tol korral, ei unusta ma siiani... Kui nii võtta, siis mida erilist mul ikka ahastada oli? Polnud ma ju korda saatnud mingeid raskeid kuritegusid ega pättusi – pisut kaootiline, spontaanne ja küllap üliemotsionaalne olen alati olnud, siit ka mõningad mõtlematud teod, aga ei midagi ülinegatiivset, kui mitte lugeda surmapatuks mu „idamaade-huvi" ja boheemlaslikku elustiili. Ometi kogesin teravalt sügavat kahetsust, ahastust ning hingepiina, millele järgnes andekspalumissoov ja koormast vabanemine.

Ikkagi läks veel aastaid, kui täielikult Jumalat enda jaoks aktsepteerisin. Kristlus tundus oma lihtsas geniaalsuses liiga algeline. Mitte et ma Jumalat eitanud oleks – oh ei! Loobusin vaid talle otseselt mõtlemast. Jumal elas mingis minule tunnetamatus vormis oma elu ning mina oma – sensitiivses, idamaade filosoofia, meditatsiooni ja tavamaailma – kompotis. See kestis umbes 15 aastat, mille jooksul rasketel ja ületamatutel hetkedel ikkagi tema poole pöördusin ja abi palusin...

Usuline selginemine võttis aega, kuid mingil hetkel hakkas Jumal mu ellu poetama eredaid kilde ja inimesi ning lõpuks seisis suur otsus mu ees justkui kandikul, mille asetasid mu kätesse Sool ja Valgus kogudus ning pastor Alari Allikas.

Jumal puudutas mind oma Sõna ja väega ning lõpuks tunnistasin enda jaoks jumalikku tõde Jeesusest Kristusest ning tema päästetööst.

Andestusvõime, alandlikkus, teenimisvajadus, eneseteostus läbi jumaliku loomingu – muusika – need on ilmselt asjad, mida Jumal on mulle andnud. Mitte et inimlik tunnustus täiesti ebaoluline tunduks, aga midagi erilist lisandub sinna – olulisim pole enam inimese enda kui helilooja, kunstniku, sportlase, ehitaja või õpetaja töö, vaid see, kuidas see töö ehitab üles nii meid endid kui ka teisi inimesi meie ümber.

Järjest olulisemaks on minu jaoks muutunud igavese tõe ja jumalikkuse tunnetamine kogu ümbritsevas elus ning tõdedes enese ümber maailma kaootilisust, inimsuhete egoismi, peresuhete ebakõlasid ja lagunemist, mõistan, et neis eludes puudub Jumal.

Ta on toonud mu ellu sellised teenimisvõimalused nagu endise Pärnu Ülistuskoori ja praeguse Pärnu Oikumeenilise Naiskoori, kus laulavad koos nii kristlased erinevatest kogudustest kui ka inimesed, kel pole otsest koguduslikku kuuluvust, kuid keda ta on ilmselt kutsunud oma rada järgima.

Jumal on andnud mulle neli imelist last – 21aastase tütre, kes õpib sotsiaalalal ning on imetore kõrge intellektuaaliga ja kaastundliku südamega neiu, 13aastase elavaloomulise poja, kes alles avastab enda jaoks Kristust ning 5aastased kaksikutest tütretibud, kes juba praegu tahavad kogudusse minna ja ütlevad, kui haigus kimbutab: „Emme, palveta!"

Jumalalt mulle antud aeg on olnud täis kriise ja ahastusi, küsimusi ja kõhklusi, täis enesesalgamist ja võitlust minu ego ja jumaliku täiuse vahel, täis pöörasust ja hulle tegusid... Kuid see aeg on olnud täis ka imelisi hetki – avastusi ja mõistmist, kõikevõitvat armastust ja eneseleidmist, tervenemisi, meeletut tänutunnet ja harduspisaraid nii enda kui teiste silmis; õpinguid Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris ja kogemust, et Jumala loodud maailmas leiad alati midagi uut ning... TEADMIST, et olen ta süles ja ta ei väsi mind iial kandmast!

Kandku Jumal teid üle elutee käänakute ja konaruste ja andku tarkust tegemaks õigeid valikuid!

Vaatamata sügavalt uskliku ristiemaga suhtlemisele ei tekkinud minu jaoks sel ajal seoseid Jumala kui Looja ja nähtava maailma vahel.

Elul peab olema ka mingi muu eesmärk ja sisu kui „kolm s-i" – sünd, sigimine ja surm!

Süda kloppis, pastori sõnad tundusid minust piikidena läbi tungivat ning kui tehti altarikutse, läksin.

20_IMG_0334. Murrandite perepilt aastast 2006.

.

Ma kasvasin koos sakslastega

7-8/2011 Erki Tamm, EKB Liidu peasekretäer

Meie pere sellesuvine reis viis Saksamaale. Külla 80ndatel aastatel väljarännanud sõpradele. Alles aastaid hiljem hakkasin mõtlema – kustkohast nii palju sakslasi Kiviõli kogudusse sattus? See oli mu lapse- ning teismeea kogudus ja on põnev meenutada, et kasvasin üles koos sakslastega.

Minu lapsepõlv möödus alates 2. klassist Kiviõlis. Tuhamägede linnas. Keemiatehase üks korstnatest ajas oranži suitsu välja. Siitsaadik on see – väidetavalt formaliini lõhn – mällu salvestunud. Minu õpilaspäeviku siseküljel, kus nõuti kodust aadressi ning ema ja isa töökohta, seisis: „Kiviõli EKB Koguduse presbüter." Kreekakeelse taustaga Piiblist pärit ametinimetust tuli selgitada klassikaaslastele ja õpetajatelegi. „Mu isa on pastor," vastasin uudishimulikele.

Kiviõli koguduse liikmeks võeti mind vastu teismelisena. Ristitud sain Kohtla-Järve renoveeritud palvela ristimisbasseinis koos hea sõbra Jašaga (Jakob). Tema oli sakslane. Ta isa juhtis Kiviõli koguduse saksakeelset osakonda. Igal pühapäeval alustasid nemad kell üheksa. Eestikeelne koosolek algas kell üksteist, venelastel kell kaks. Sakslasi oli koguduses üle 40. Neil olid suured pered. Jutlustaja Karl Walli peres oli kaksteist last. Pühapäeva õhtuti toimus korra kuus ühine jumalateenistus, kus kantslist tõlgiti kõnesid nii eesti kui vene keelde. Need koosolekud meeldisid mulle enim.

Sakslased olid Eestisse tulnud kuuekümnendail Kasahstanist ja Kõrgõzstanist. Teise maailmasõja ajal, 1941. aastal, oli nõukogude võim nad Hitleri poole ülemineku hirmus saksa kolooniatest Venemaal võimalikult kaugele küüditanud. Venemaale sattusid sakslaste esivanemad usulise tagakiusamise eest ning maad otsides 18. sajandil, Katariina II ajal. Enamik neist olid usklikud. Pärast sõda hakati sakslasi Lääne-Saksamaa (Saksa LV) pealekäimisel ja riikidevaheliste kokkulepete tulemusel tagasi kodumaale lubama (1950-1980 ligi 100 000, hiljem üle 3 miljoni). Levisid kuuldused, et läbi Baltimaade õnnestub see paremini. Nii sai paljude sakslaste jaoks Eesti paarikümneks aastaks sillaks aasia kultuurist tõelisse Euroopasse. Igal aastal taotlesid pered võimalust sõita tagasi esivanemate maale. Vaid üksikud said positiivse vastuse.

Sakslased käisid küll vene koolis, kuid kodus räägiti saksa keelt. Need, kes Eestis sündisid ja kel oli eestlastest sõpru, õppisid peagi ka eesti keele selgeks. Kui toonasele ajale mõtlen, siis sugugi ei meenu, mis keeles me koguduse sakslastest sõpradega rääkisime. Küllap nii vene kui eesti keelt, nagu vaja oli, et end arusaadavaks teha. Nüüd saksa sõpru külastades märkasin, kuidas minu 8-aastane tütar leidis endale igas peres sõbrannasid. See, et kumbki teise keelt ei mõistnud, ei seganud mängimist. Kui omal ajal perega pühapäeva õhtuti küllaminemist plaanisime, siis rõõmustasime, kui oli minek sakslaste juurde (just nii me ütlesimegi – lähme sakslaste juurde). Burmanid valmistasid peaaegu alati hõrgutavat küülikupraadi. Wallide väikesesse majja kogunes aga pühapäeva õhtuti suur osa nende perest. Ema koos tütardega oli alati teinud paar pesukausitäit pirukaid. Noored kogunesid ülemise korruse väikestesse tubadesse. Vanemad istusid köögis ümber laua ja rääkisid juttu. Minu ema-isa said seal hea saksa keele kooli. Jakobi isa pere tänased mõõtmed on muljetavaldavad – 126 inimest. Kogu perega kokkusaamiseks renditakse tavaliselt mõni kirik. Kõik nad on terved ja tugevad inimesed ning saavad endaga hästi hakkama.

Ajal, kui eesti kogudustes hakkas tekkima noorteansambleid, üritasime sama ka Kiviõlis. Eesti koguduses oli noori vähe. Venelastel peaaegu üldse mitte. Koos sakslastega pandi kokku aga pisike noortekoor. Kord käisime laulmas isegi Noorte Piiblipäevadel Tallinnas. Kuna olime uustulnukad, saime hommikupalvusel võimaluse esineda. Kohila ja Oleviste bändid mängisid peaüritustel. Mäletan, et pabistasime sedavõrd, et segamini läks. Kuid sellest ajast algas ka seltskondlik läbikäimine meie koguduse eri rahvusest noorte vahel. Eriti ägedad olid ühised uusaasta vastuvõtmised isa metsavahikordonis (seda ametit pidas ta leivateenimiseks pastoritöö kõrvalt) ning jaanituled sealsamas. Arvan, et minu vaimuliku arengu jaoks oli see aeg kriitilise tähtsusega. Kui koguduses leitakse omaealisi sõpru ja nendega ka väljaspool kirikut saab koos aega veeta, siis aitab see identiteediotsingutes usu juurde jääda. Tihedam läbikäimine viis ka selleni, et kellelgi hakkas meeldima eesti poiss või saksa tüdruk. Lõpuks abiellusid sakslased ikkagi oma rahvuskaaslastega.

Mu sõbrad lahkusid Eestist, kui olin vene sõjaväes. Enamus neist läks vaid kahe kohvriga, millest ühes dokumendid ja teises isiklikud hügieenivahendid. Endisest Nõukogude Liidust ja postsotsialistlikest riikidest lahkus 1988-2008 Saksamaale 3,1 miljonit etnilist sakslast (Vikipedia). Ümberasujad paigutati elama ajutistesse laagritesse. Näiteks koolimajadesse, kus ühele perele määrati pool klassiruumist. Saksa valitsus maksis igale inimesele 100 marka sisseelemiseks. Kuid töökoht tuli ise leida. Neil, kel oli sugulasi juba varem kohale jõudnud, oli kergem.

Waldemar tuli Saksamaale koos ema ja isa ning kahe vennaga. Eestis elasid nad 18 aastat Erras. See oli sovhoos Kiviõli lähedal. Isa oli elektrik ja Waldemar keevitaja. Kui tehasest tuli uut põllumajandustehnikat, ehitasid nad masinad ümber, et nendega töötada saaks. Sattudes Bielefeldi, leidsid nad peatselt tööd, mida oskasid. Saksamaalgi ei võtnud nad asju nii nagu need olid. Ikka jätkasid nuputamist, kuidas paremini saaks. Ettevõtte juht, kellele see märkamatuks ei jäänud, tuli kord Waldemari juurde ja küsis, kas ta tahab kogu eluks keevitajaks jääda? Mis temal teha oli. Raha oli esialgu vähe, kuid see oli amet, mida ta kutsekoolis oli õppinud. Kui ülemus pakkus võimalust minna firma kulul ülikooli, oli Waldemar kohe nõus. Tänaseks on ta koos toonase firmabossi pojaga üks kolmest ettevõtte juhist, kes vastutab üle 50 töötajaga ettevõtte rahanduse ja infotehnoloogia eest. Waldemari kodus oli keeruline keelt valida, sest isa soovis rääkida eesti keeles (mille ta oli selgeks saanud vene sõjaväes eestlasest sõbra abiga), kuid naine oli tulnud Saksamaale Kõrgõzstanist. Lapsed aga räägivad saksa ja inglise keelt. Viimane oli meie suurematele lastele ainsaks päästerõngaks. Kuid kogu reisi vältel oli abiks ka kasin vene keele oskus.

Liina räägib eesti keelt küll pehmelt, kuid ilma igasuguse aktsendita. Tema on Waldemari onutütar ja õppis eesti keele ära pisikesena naabrite juures käies. Pealegi õppis ta hiljem Tallinna Kergetööstustehnikumis eestikeelses grupis. Liina õpetab lastele kodus klaverimängu. Nende 6-aastane tütar Stella lausa põles soovist esineda. Küll klaveril või flööti ja viiulit mängides. Tema abikaasa Valery tuli Saksamaale Ukrainast. Ta on baptistikoguduse pastor väikeses Kelkheimi linnas Frankfurdi lähedal. Valery nägemus on teenida ühiskonda nii evangeeliumi kuulutamise kui praktiliste tegudega. Ta tunnistab, et osa kogudusest ei toetanud tema nägemust alustada tööd põgenike lastega. Ometi oli ta veendunud, et visioon on Jumalalt. Ta leiab, et ühiskonna probleemid on ka meie probleemid kristlastena. Päevakeskuses, kus ta töötab, käib Afganistani, Pakistani, India, Türgi, Aafrika jne taustaga lapsi . Enamuse vanemad on moslemid. Nad teavad, et Lichtblick on kristliku koguduse asutatud ettevõtmine ja lapsed enne lõunasööki palvetavad, kuid neid see ei häiri. Neile meeldib, et keegi on valmis nende lapsi õpingutes aitama, sest ise nad seda ei suuda. Mõned neist on isegi kirjaoskamatud.

Kui Wallide pereisa ja- ema pühapäeva õhtul meid oma kodus kallistades vastu võtavad, siis poleks nagu neid 25 aastat meie kohtumiste vahel olnudki. Juba neljakordne vanaemast peretütar tervitab trepil „tere, tere vana kerega" ja peidab näo häbenedes käte vahele. Laual on minevikust tuttavalt maitsvad pirukad. Enne lahkumist soovin lihtsalt, et see vana saksa mees meid veelkord õnnistaks. Nii nagu tema ja ta lapsed seda armastuses tegid juba aastate eest meiegi maa eest palvetades.

Mu sakslastest sõbrad lahkusid Eestist kahe kohvriga, millest ühes dokumendid ja teises isiklikud hügieenivahendid.

Moslemitest vanemad teavad, et Lichtblick on kristliku koguduse ettevõtmine ja lapsed enne lõunasööki palvetavad, kuid neid see ei häiri.

25_kivioli_toas_ansambel. Kiviõli koguduse eesti ja saksa noortest ansambli „reklaamfoto" tõenäoliselt aastast 1981. Keskel klaveri taga Liina, paremal tema vennad Toomas ja Peeter. Vasakul sõber Jakob.

25_jashaga_tema_koduuksel. Ja sõbrad 30 aastat hiljem.

26_karl_walli_kodus. Karl ja Elisabeth Walli 12-lapseline pere on kasvanud 126 liimeliseks (keskel autor).

26_erki_riina_liina_valery. Sinna, kus räägin Liinast ja Valeryst. Erki ja Riina (keskel nelja tütrega) koos Liina (vasakult teine) ja Valery (paremalt teine) perega Reini keskjooksul.

.

Ema koos epilepsiahaige pojaga

5/2011 Ellen Laugesaar

Meie peres on 27-aastane noor mees Lehar, kellel 4-aastasena oli esimene epilepsiahoog. Arusaadavalt on siis tähelepanu keskmes ikka haige laps ja ema muredest-rõõmudest räägitakse vähe. Järgnevas jagan oma mõtteid just ema seisukohast vaadatuna.

Meie kõige raskem aeg oli siis, kui arstid panid diagnoosi „epilepsia" (alguses küll küsimärgiga). Säilis veel õhk-õrn lootus, et võib-olla siiski mitte. Tutvudes samal ajal üsna napi saadaoleva kirjandusega, tõrkus mõistus seda vähestki infot vastu võtmast. Kogu elu ja plaanid olid järsku pea peale pööratud. Järgnes abituse tunne. Mõni aeg hiljem tuli enese süüdistamine: järsku olen ise midagi valesti teinud? Siis lisandus veel enesehaletsus ja lõpuks abiotsimine rahustitest.

Ema, kes on kodus justkui päike, mis kiirgab enese ümber soojust ja valgust, muutus järsku tuhmiks. Õnneks ei löönud abikaasa selles muutunud olukorras käega ega hüljanud peret, vaid otsis abi ühelt elukogenud ja lugupeetud arstilt. Kuulates selle paljunäinud tohtri sõbralikke ja isalikke nõuandeid, hakkasid mustad murepilved tasapisi hajuma. Sain selgeks, et kõige suurem kannataja ja abivajaja peres polegi mina. Tuleb minna edasi; ei saa muutuda äärmuslikuks teiste pereliikmetega suheldes, neid ignoreerides või siis lausa ümmardades. Haigestumise järel viibisime Lehariga üsna tihti haiglas. Kuulsin seal saatusekaaslaste muresid, kus üheks läbivaks jooneks oli pere hülgamine isa poolt. Mitmelgi puhul oli ausa eneseanalüüsi tulemusena leitud mõlemapoolseid vigu, mida saanuks ehk vältida. Üksteisele toetudes on uue situatsiooniga harjumine kõigil pereliikmetel lihtsam.

Jättes rahustid, tuli asuda innukalt otsima arsti, kes suudaks ravida meie poja terveks. Teistsugust mõtetki ei suutnud tollal taluda. Käisime mitmete tuntud tohtrite juurest abi otsimas, kuid kõik nad rääkisid nagu ühest suust ikka sama juttu – rohtudega haiguse kontrolli alla saamisest, kergematel juhtudel pikaajalise ravi tulemusena ehk paranemisestki. Meil oli aga kohe lahendust tarvis. Üks arst, kes oli end välismaal täiendanud, jutustas sealsetest samade muredega inimestest. Tema soovitas meil varuda kannatlikku meelt ja ta viimane nõuanne oli: mitte hakata abi otsima sensitiividelt.

Järgmine etapp olid siiski sensitiivid. Sõites mööda armast, väikest kodumaad nii päikeselõõsas kui talvetuisus ja -tormis tühjenes küll rahakott, nagu arst oli meid hoiatanud, kuid kõik see oli tulutu. See ring sai täis ja olime tagasi alguses.

Järgnes pikk teekond koos arstidega. Esimese praktilise asjana sain soovituse: vaheta välja pisike märkmik lapse rohtude ja kõige järgneva kohta. Võtsin kasutusele suure ja paksu raamatu – see päevik on mahutanud pea 15 aastat Lehari raviga seonduvat elu. Aastate möödudes võib sealt leida edasiseks raviks vajalikku materjali. Erinevaid ravimeid on väga palju. Lugesin neid kokku üle 50, mida minu poja puhul 23 aasta jooksul on proovitud. Kombinatsioone rohtudest on muidugi rohkem, puhuks kui haigushood ei taha kergelt ravile alluda. Veel kord tahan tuletada meelde, et kõigele lisaks on tarvis palju tähelepanu ravimite annustamisel ja usaldust raviarsti vastu.

Kooliaastad möödusid Leharil Herbert Masingu koolis, kus ta enamuse ajast pidi olema koduõppel. Mind on jäänud vaevama üks asi – liiga tihti võrdlesin oma mõtetes nooremat ja vanemat poega. Tahtsin, et ka Lehar õpiks rohkem ja paremini. Kahju on sellel puhul enda liigse agaruse ehk teiste sõnadega, rumaluse pärast. Omandab ju haige laps uut materjali oma tervete eakaaslastega võrreldes tunduvalt aeglasemalt. Paraku on see minu jaoks tagantjärele tulnud tarkus.

Olin Tartu Epilepsiaühenduse loomise juures, mis meie pere jaoks tuli väga õigel ajal. Sarnased mured ja probleemid liidavad hädasolijaid. Huvitavad ja asjakohased loengud arstidelt, praktilised käeharjutused nii lastele kui täiskasvanutele – küll maalimisel, meisterdamisel, siiditrükki proovides jne. Hilisematel aastatel pole ma ühenduse töös osalenud, kuna maal elavad vanemad vajasid abi.

Arvan, et just maalt on Lehar saanud armastuse looduse vastu, milles on suur osa vanaisa räägitud looma- ja loodusjuttudel. Suvi möödubki enam-jaolt maal. Jõukohast tööd jagub kõigile. Eriti toredad on grilliõhtud, mis toimuvad üsna sageli just Lehari eestvedamisel. Linnas ei jõua ta kuigi palju jalutadagi, maal pole seevastu ükski põllupeenar ega metsarada väsitav.

1992. aasta suvel sain ma kristlaseks. Õnneks on kogudus vanematekodu lähedal. Saime olla maal vanematel abiks, samas käia ka oma kirikus. Suvised laagrid, teiste koguduste külastused – see on kõik suur rikkus vahel üsna hallina näivas maailmas. Samuti meeldis Leharile väga käia pühapäevakoolis. Abikaasa oli algul kiriku vastu, küsides, et mida ma sealt otsin või leida loodan. Nüüd, aastate möödudes, on ta hoopis teist meelt, käies aeg-ajalt meiega kaasas. Abikaasa leiab, et on sattunud väga sõbralikku ja toetavasse perekonda. Naljaga pooleks olen temalt tunnustust saanud, et enne oli kodus ainult üks õige arvamus ja otsus (tema naise oma), nüüd pidi olema parem aeg, kuna ka mehe mõtted ja otsused on teretulnud. Tunnen tõesti, et olen seesmise rahu ja tasakaalu osas edusamme teinud. Tuuli ja torme on ka minu hinges, kuid need ei ole võrreldavad orkaanidega, mis mind enne vaevasid. Kadunud on süüdistus enese, arstide ja vahel kogu maailma vastu. Muretsemine, mis täitis ohtralt minu mõttemaailma, on jäänud tagaplaanile. Eks iga vanem muretseks oma lapsed terveks, kuid paraku ei ole see võimalik. Mida vähem negatiivsust ja pahurust eneses hoida, seda kergem on kogu perel ja teistel, kellega igapäevaselt suhtleme.

Pendeldades linna ja maa vahet, läheb elutempo vahel üsna kiireks. Siis on oht, et unustan Leharile ravimid andmata. Et seda vältida, võtsin tühjad rohupurgid, kirjutasin peale: hommik, lõuna, õhtu. Igal õhtul, kui annan viimased rohud, võtan järgmise päeva annused ja jagan purkidesse laiali. Seejärel on ainus pilk purgile ning kohe on vastus käes, kas rohud on võetud või võtmata.

Mõned aastad tagasi tegi muret Lehari närvilisus. Käisime temaga psühhiaatri juures. Vestluse käigus selgus, et probleem on suures osas minu enese mõtlemises. Pean rohkem püüdma süveneda oma poja mõttemaailma, seda mõistma. Paraku pole see alati lihtne. On perioode, kus ta tundide viisi räägib mõnest asjast, mis südamel. Mulle on see täiesti teisejärgulisena tunduv lugu, temale aga ülioluline. Viimati oli selleks asjaks valimistega seonduv. Rahu ja rõõm tulid, kui ta sai esimesena meie perest vanema venna abiga elektrooniliselt oma hääle ära anda. Veel vähemalt nädalaks jätkus arutlemist ja rõõmu, valimistejärgseltki. Samas on tarvis võtta aega tema mõtete kuulamiseks. Alati ei suudagi esmapilgul mõista, mis on asja iva. Arutluse käigus saame tavaliselt selguse.

Kuna Lehari isa on kaugsõidu autojuht, siis on väga toredad need päevad, kui tal on võimalik sõita koos isaga kuhugi Eestimaa suvalisse kohta veose peale- või mahalaadimiseks. See on ühtlasi ka minu rõõm vaba päeva näol.

Siinkohal tahaks öelda emadele, kellel majanduslikult vähegi võimalik – muretsege endale autojuhiload. Esmapilgul ei pruugi see eriti vajalik tunduda. Võib-olla pole peres hetkel autotki, kuid see võib olla tuleviku võimalus – ema ja laps võivad teistest pereliikmetest sõltumatult oma päevi planeerida.

Veel mõni aasta tagasi sai Lehar ringi liikudes üsna paljude uudistavate pilkude osaliseks, kuigi ta erineb teistest võib-olla ainult näoilme ja veidi ka kõnnaku poolest. Nüüd tänaval käies enam sellist ebatervet huvi eriti märgata pole. Eks me liigume ka rahvana tasahilju Euroopa suunas, sallides enda kõrval erinevaid inimesi. Nii nagu hakkab meie mõttemaailm avaramaks ja sõbralikumaks muutuma, jääb loota sama ka meie sotsiaalministeeriumilt, et aegade edenemisel ja rasketest aegadest ülesaamisel avarduvad ka puuetega inimeste võimalused ja paraneb toimetulek meie ühiskonnas.

Võtsin kasutusele suure ja paksu raamatu – see päevik on mahutanud pea 15 aastat Lehari raviga seonduvat elu.

Rahu ja rõõm tulid, kui ta sai esimesena meie perest vanema venna abiga elektrooniliselt oma hääle ära anda.

.

Leo Semleki tunnistus

3/2010 Meego Remmel, EKB Liidu president

Jagan teiega siin, mida vend Leo Semlek (19.08.1934 – 23.02.2010) tunnistas mulle eelmise aasta märtsikuus liidu aastakonverentsil Tallinna Kalju kirikus.

See sündis mõni aasta tagasi, kui arstid vennale enam elulootust ei andnud. Koomasse sattudes nägi ta end tõstetavat kõrgemasse taevasfääri, kus ta korraga jäi silmitsi ristiga. Ta sai aru, et tegemist on Kristuse ristiga. Veel nüüdki mäletanud ta selle ristipuu veidi pehkinud lõhna.

Vend kummardus seda risti „püha suudlusega" suudlema. Seda teinud, kuulis ta üht häält endale ütlevat: „Sind on kaalutud ja leitud olevat õigeksmõistetud! Kui sa tahad, võid sa siia jääda." Mees vastas: „Mina ei tea, Issand, sina tead! Sündigu sinu tahtmine!" Järgmisel hetkel avas ta oma silmad haiglapalatis. Arst tuli ja ütles, et tema seisundis on toimunud enneolematu pööre.

„Püha suudlusega" oma usku, lootust, armastust Kristuse surma ja ülestõusmisse kinnitanud vend kirjutati peatselt haiglast välja. Ta elas ja teenis kogudust ning ühiskonda ja meie kultuurielu jätkuvalt oma vaimuandidega – kuni elu lõpuni. Kristus elas temas ja tema Kristuses. See oli talle tähtis, kõik muu nii või teisiti teisejärguline.

Lähedased tunnistasid, et selle elamuse järel oli vend Leo Semlek kõigi ligimestega palju leplikum, sest ta oli kohtunud Kõigekõrgemaga (Ii 42:1-6).

Neli kogemust Jumala imelisest abist

4/2010 Silvi Vallask, Räpina Metodisti kogudus

Minu lapsepõlv jäi 60ndatesse. Tol ajal polnud sellist sooja talveriietust ja saapaid, nagu tänapäeval, aga väljas tahtsime olla ja olimegi. Isegi rohkem kui praeguse aja lapsed. Eks nende väljaravimata külmetuste tulemuseks ongi krooniline bronhiit. Juba mitukümmend aastat ei tea ma talve, mil mul poleks olnud köha ja nohu.

Eriti hull oli üleeelmisel aastal, kui jäin haigeks juba septembris. Köhisin ja nohu arenes detsembri lõpuks põskkoopa põletikuks. Haiglas küll paranesin, aga pärast kojusaamist haigestusin uuesti. Ja nii maikuuni kui ilmad juba soojaks läksid.

Seepärast oli mul eelmisel sügisel lausa hirm saabuva talve ees. Siis, nagu kiuste, tuli veel seagripp. Kui räägiti, et vaktsiini tellimisega on hiljaks jäädud, siis värisesin ja palusin Jumalat, et ma ei haigestuks enne rohu saabumist. Kui see lõpuks saabus, olin kindel, et kuulun eelisjärjekorras vaktsineeritavate gruppi ja ootasin perearsti kutset. Aga ta ei kutsunudki. Ja kui tema juures käisin või helistasin, ei olnud kunagi meeles sel teemal rääkida. Nüüd on juba kevad käes ja niisugust imetalve ei mäleta ma mitmekümne aasta jooksul – mul ei olnud ei köha ega nohu, seagripist rääkimata. Oli külm ja suur lumi, ja kuigi nurisesin isegi selle üle, võttis Jumal mu palvet siiski kuulda ja hoidis mu tervist. Igatahes olen ma Jumala ees sügavalt oma nurisemist kahetsenud ja, seda teinud, tundub möödaläinud talv mulle väga ilus.

.

Loe edasi: Neli kogemust Jumala imelisest abist

Jumal tervendas mind

9/2010 Annely Pihlak, Kohtla-Järve Saaroni kogudus

Kolm aastat tagasi tabasid mind ülitugevad valud seljas. Kiirabi viis mu Ida-Viru Keskhaiglasse, kus mulle tehti uuringud uroloogia osakonnas. Hommikul tuli doktor ja tegi teatavaks mu diagnoosi: suur neerukasvaja ja vasak neer tuleb koheselt eemaldada. Operatsioon määrati 22. detsembrile. Operatsiooni eelõhtul aga tuli doktor minu juurde ja ütles, et kahjuks ei saa mind opereerida, sest ka teises neerus on kasvaja ning olen liiga keeruline ja ohtlik juhtum Kohtla-Järve jaoks. Ühesõnaga – mind tunnistati lootusetuks juhtumiks.

Loe edasi: Jumal tervendas mind