Lumerekord sai õnnistuseks

2/2010 Daniel Märtmaa, Oleviste kogudus

„Üksnes Jumala juures on mu hing vait, tema käest tuleb mulle pääste. Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma sugugi ei kõigu." (Ps 62:2-3)

Tänavune talv on kujunemas väga lumerohkeks. See rõõmustab lapsi, aga pahandab koristamata lumes sumpajaid, majaomanikke ja omavalitsuste juhte. Taoline olukord oli ka 54 aastat tagasi, kui minule tekitas varjupaiga lumeküllus, hanged ja täistuisanud tee. Meenub, et Lihulasse sõiduks oldi sunnitud lumerohkuse tõttu rajama kõrvalasuvale põllule uue tee. Oli aeg, kus kehtis loosung „Me ei oota looduselt armuande, me võtame!" Põllupinna laiendamiseks raiuti teeäärsed kuusehekid maha, mõtlemata tagajärgedele. Erinevalt tänasest ei olnud siis aga lumekoristustehnikat küllaldaselt. Kõrvalteed ei olnud autoga sõidetavad nädalaid.

Nagu alles hiljem aru sain, osutus lumeuputus 1956. aasta algul mulle väga kasulikuks. Töötasin siis Tarva traktorijaamas Mihkli kiriku lähedal. Et lund oli väga palju, oli autode lumest läbi vedamine suurele Pärnu-Lihula maanteele jõukohane vaid kõige võimsamatele traktoritele, niinimetatud Stalinetsidele. Järjekordsel sõidul oli traktori järele haagitud veoauto ja selle taha niinimetatud ivan-willis, GAZ–57. Sellega läks siis pearaamatupidaja panka. Enne suurele teele jõudmist Panga mäel tõmbas aga traktor maastikuauto raami katki. Ilma esiratasteta auto vajus teele, sulgedes liikluse sellel kõrvalteel.

Minule tekitas varjupaiga lumeküllus, hanged ja täistuisanud tee

See äpardus osutus aga lõppkokkuvõttes mulle suureks kasuks. Selgus, et parajasti olid meile tulemas revidendid Moskvast, et kontrollida tehnika hoidmist. Kuna tee oli kinni, sõitsid nad kohe edasi, Audru traktorijaama, kuhu oli kavas ka minna. Nagu hiljem ministri käskkirjast lugesin, karistati seal selle eest, et kombainide ja traktorite kummirattad ja rihmad olid maha võtmata ja lattu hoiule andmata. Nii aga oli see ka meil ja on ka nüüd kõikjal Eestis. Samas olid meie masinad toona varju all, aga tänapäeval sageli veel lumehanges. Selle jutumärkides kuritöö eest oli aga Audru MTJ-i peainsenerile ja töökoja juhatajale mõlemale määratud väga suur trahv, 2500 rubla. See oli ligi kaks ja pool minu kuupalka. Siit miinus maksud. Selle tasuga sai poissmees kuidagi ära elatud. Ilma ekstreemsuse pärast pääsesin siis nii suurest väljaminekust – tänu Taevaisale lume eest!

Siit moraal: Nii mõnigi esmapilgul näiv õnnetus või raske olukord, ka rumal loosung võib lõppkokkuvõttes osutuda meile kasulikuks. Olgem siis alati tänulikud Jumalale ka meile saadetud katsumuste eest, mis esialgse arvatava kahju asemel võib meile hoopis osutuda suureks õnnistuseks. Osakem seda märgata ja hinnata!

21_Willis lumes, foto Mati Bärenson: „Ühed ülistavad vankreid ja teised hobuseid, meie aga Issanda, oma Jumala nime." (Ps 20:8).

Kui Jumal alustas oma töö

1/2010 Veronika Arderi ema Adele Salmi mälestus oma usuelu algusajast

Tihti manitses mu usklik ema, et annaksin oma südame Jeesusele. Olin noor ja mõtlesin: aega küll, teen seda edaspidi. Ema manitses: „Laps, õpi palvetama, ära veeda aega tühiste lõbudega!"

Aeg läks. Abiellusin – õnnetult; läksime lahku. Jäin oma väikese tütrega ema juurde elama. Tütar käis usklike lasteaias. Minu suurim lõbu oli kino. Kui ema taas kord manitses, vastasin: „Kui sinu Jumal nii vägev on, küll ta siis end mullegi ilmutab."

Peale 1. detsembri 1924. aasta ülestõusu nägin unes: oli viimnepäev. Seisin ehmunult segamini toa keskel. Meenusid ema manitsused. Teadsin selgesti, et nüüd lähen hukka. Tahtsin palvetada, ent ükski sõna ei meenunud. Äkki astus mu ette pikk valge näoga mees revolver käes ja sihtis minule. Hakkasin taganema suurte laiade uste suunas. Jäime seisma teineteise vastu ja see mees tõmbas oma sõrmega mulle punase risti otsmikule. Kohkusin ja ütlesin: kuhu ma sellega lähen, „punased" võtavad mu kinni? Kuid mees ütles: ei laps, sellega sa saad elus igalt poolt läbi. Ta lükkas mu ees laiali suured uksed ja ma astusin uude maailma, kus oli nii ilus.

Tööl jutustasin oma unenäo. Ühed arvasid nii, teised naa, aga usklik kaastöötaja ütles: sinu elus tuleb järsk muudatus – viimnepäev on usuasjadega seotud.

Läksid aastad. Pikkamisi tegi Jumal oma tööd minu südames. Käisin ikka endist viisi kinodes. Ühel õhtul soovis väike tütar mulle head ööd ja mu kaelast kinni hoides – endal suured pisarad silmis – ütles: „Mina ja Mamma (nii hüüdis ta mu ema) läheme taevasse, aga sina ei saa, sest käid kinos. Jeesus ju seal ei käinud!" See oli noatorge südamesse. Ma ei saanud und ja otsustasin kinno mitte enam minna. Aga sõbrad kutsusid ja ikka läksin.

Ühel neljapäeva õhtul vaatasin filmi. Kuid keset vaatust tunnen, et keegi seisab mu kõrval ja selgesti kuulen häält: „Laps, tule ära, see pole sinu koht." Kui see kordus kolmandat korda, siis ma tõusin ja lahkusin saalist. See oli mu viimane kinos käimine.

Kodus rääkisin sellest emale. Ta ütles: „Laps, kas sa nüüd usud, et Jumal on vägev end ilmutama igaühele?" Sellest alates hakkasin koos emaga palvelates käima, lugesin vaimulikku kirjandust.

5. juulil 1928 sunnib sisehääl mind minema Päästearmeesse. Tõrgun. Kurdan emale. Ta lohutab: „Õhtu on pikk, lähme, ma tulen kaasa!" Lauldi, palvetati, kuulutati Jumala sõna. Kui tuli järelpalve ja lauldi: „Tule, kui silmad seisvad vees, tule, kui armuaeg veel käes; tule, kui Vaim sind hüüab väes, Jeesus sind päästa võib", siis ma läksin ette, põlvitasin, palvetasin ja sain samal õhtul päästetud. Vaatlesin jutlustajat ja mõtlesin: Kus olen ma teda enne näinud?

Kui läksin järgmisel hommikul tööle, võtsin kõrvarõngad kõrvast, sõrmused sõrmest, helmed kaelast. Peremees vaatas ja küsis: „Mis on juhtunud?" Vastasin, et andsin oma elu eile õhtul Jumalale ja nüüdsest peale hakkan ikka nii olema. Tema arvas: see on mööduv puhang. See sõna oli valus mu hingele ja ma palvetasin vaikselt: „Jeesus, aita, et see poleks mööduv puhang!"

Ühel päeval külastasid mind Päästearmee ohvitserid ja kutsusid oma organisatsiooni. Vastasin: „Mulle ei meeldi teie munder." Mees ütles: „Palvetage selle pärast, küll Jumala ilmutab, mis õige on." Seda meest nähes tundus ta taas tuttav.

Mõned päevad läksid rõõmus ja õnnes, kuid siis oli käsk südames, et pean astuma Päästearmeesse. Algas võitlus ja tingimine Jumalaga. Töökaaslased küsisid, mis mul viga on, et ma pole enam nii õnnelik kui alguses. Vastasin: „Mul on üks asi otsustada. Kui olen selgusele jõudnud, siis kõnelen."

Tahtsin minna kergemat teed, liituda mõne teise palvemaja inimestega. Ühel päeval ilmus minu töökoha valgele seinale Kristuse okaskroonis kuju. Lõin silmad häbiga maha ja vastasin: „Issand, kui see on sinu tee, siis tahan minna, sest sina käisid minu eest rasket ristirada."

Sel hetkel sain tagasi oma kaotatud rahu ja rõõmu. Enne töölt lahkumist ütlesin kaastöölistele, et olen otsustanud liituda Päästearmeega. Ühed arvasid ühte, teised teist – aga mulle oli see siis ükskõik, sest olin kindel, et see oli Jumala tee minuga.

Mind õnnistati sõduriks. Hakkasin kandma mustal kübaral punast paela kirjaga „Päästearmee". Ühel päeval tuletas Jumal mulle meelde neli aastat tagasi nähtud unenäo mehest, kes tõmbas mu otsmikule punase risti. Seepärast tunduski mulle kohe tuttavana Ernst Molin, kelle kuulutuse järel olin läinud eestpalvele.

Tee, mida Issand viis, oli enese ärasalgamise tee. Ühel ülestõusmispühade varahommikul läksin jumalateenistusele kõrvalist tänavat pidi, et olla oma Õnnistegijaga vaimus kahekesi. Ometi tuli mulle sealgi vastu üks keskealine mees ja ütles: „Tere, taevatütar!" Ma ei tea, mis tema sellega mõtles, aga mina sain korraga rõõmsaks ja süda laulis kiitust, et tohin olla üks taevatütar, taevariigi pärija. Läksin rõõmuga ja tunnistasin jumalateenistusel sellest kogu rahva ees.

Kui Punaarmee tuleku järel Päästearmee likvideeriti, leidis Adele vaimse kodu „Karmeli" Vabakoguduses, hiljem laulis ta kõrge eani Oleviste segakooris.

Vaeslapse lohutus

12/2009 Erki Tamm, Tallinna Kalju koguduse pastor

Ljudmilla Kirillova (Hamunen) küüditati 1942. aastal sakslaste poolt Eestisse Paldiski lähedale Põllküla koonduslaagrisse. Leningradi alt toodi siiamaile ära kõik sealsetes kolhoosides elanud-töötanud karjalasoomlased.

Kaotatud lapsepõlv

Ljudmilla isa oli mobiliseeritud nõukogude armeesse. Ema jäi kolme lapsega koju. Kui algas Leningradi piiramine, sattus ka nende kodu pommirahe alla. Sõdurid olid ära viinud nii sea kui lehma. Nälg kimbutas. Kõlab uskumatuna, aga isegi tapeet söödi ära, kuna see oli rukkijahuga seina liimitud. Ühel õhtul läksid nad lastega lähedalolevale põllule lume alt kapsajuurikaid otsima. Neile aga sattusid peale sõdurid koertega. Ljudmilla näitab koerahammustusest näkku jäänud armi. Hommikul jõudis ta verise ja külmavõetud näoga koju. Ema oli lootuse juba kaotanud. „Küll ta siis tänas Jumalat!" Põlvili ja püsti, et tütre tagasi sai.

Uus kodumaa

Narvas seisis rong küüditatutega mitmeid tunde. Ukse vahelt, kust surnud inimesi välja kanti ja elavatele leivasuppi toodi, avanes Ljudmilla jaoks ilmutuslik vaatepilt. Veel täna on ta silme ees purukspommitatud punastest tellistest kirik, mille nurgas seisis Jeesuse kuju.

Põllküla laagris suri Ljudmilla ema. 16aastase tütarlapse jaoks kadus jõud edasielamiseks. „Võtsin ema kleidivöö ja läksin ennast üles pooma," meenutab Ljudmilla elu üht traagilisemat hetke. Veel tänagi ei oska ta seletada, kuidas õnnestus pugeda läbi kolmekordse okastraataia. Enda ümber näinud ta viirastuslikke valgeid ja halle jäneseid, kui oli vöö ühe otsa puu ja teise kaela ümber sidunud. Kuid siis tulid meelde ema sõnad, et ta kunagi ei jätaks oma vennast ega unustaks Jumalat. Ühtäkki hakkas ta lugema Meie Isa palvet. Ning jänesed olid kadunud, jäi vaid tohutu hirm. See pani lausa karjuma, mispeale sõdurid kohale tulid. Jälle koeraga. Kuid seekord polnud nad ähvardavad. Konarlikus saksa keeles seletas Ljudmilla neile: „Mutter und Vater nicht. Essen nicht. Meine kleine Kinder. (Ema ja isa ei ole. Süüa ei ole. Minu väiksed lapsed.)" Veel tulnud Ljudmillal meelde „Gott mit uns (Jumal meiega)". Kuulnud seda, haarasid sõdurid mütsid peast. Neil hakkas tüdrukust hale. Pakkusid kommi ja pasteedisaia. Üks isegi silitanud ta pead. Kahevahel talutasid nad tüdruku laagrisse tagasi. Ljudmilla ei pea viha sõdurite peale. „Pole mõtet rääkida, et kõik sakslased olid halvad. Sõda oli halb."

Vene plikana uues kodus

Pärast verise kõhutüüfuse põdemist põgenes Ljudmilla koos noorema venna Rudolfiga, kokku kaheksa lapsega. Päeval varjati end metsas, pimenedes kõnniti edasi. Lõpuks jõuti poolnäljastena üle 30 kilomeetri kaugusele Hageri kiriku juurde. Seal satuti ühte peresse, kus nad vennaga sulasteks võeti. Eesti keelt nad ei mõistnud. Peremees nimetanud teda vene plikaks. Naaber vahel tulnud appi tõlkima. Ljudmilla jutustab, kuidas peremees andnud alguses vaid pisikese tükikese leiba. Suhkrutüki suuruse. Kuid see polnud ihnsus, vaid tarkus. Kes kohe kõhud täis sõid, need surid. Kui ta laudas lehma lüpsis tõi perenaine, keda Ljudmilla jumalikuks inimeseks nimetab, kruusiga tükikese mett. Ruts-vennas tõi koorest puhastatud kadakaoksa, millega liigutades mesi soojas piimas kiiresti sulas. Veel täna meenutab Ljudmilla seda mõnuga. Õhtul magama minnes pugesid õde-venda teineteise kaissu, lugedes lohutuseks ema õpetatud Meie Isa palvet. „Olime nagu kaks lindu – ei isa ega ema ega kodumaad."

Ikka lootusrikas

Elule tagasi vaadates on Ljudmilla tänulik ja rõõmus. Heidab sageli nalja. See paneb hämmastama. Sõjas kaotas ta ju õnneliku lapsepõlve, kodu ja vanemad. Nüüd on ta mitmendat aastat lesk. Kuid kõigis raskusteski näeb ta Jumala juhtimist. Isegi, kui elu paranedes ema Jumal ununes. Kaheksakümnendatel Olümpia hotellis toateenindajana töötades sattus ta ülemuseks Kalju koguduse liige Ülle Käärik. Just tema kaudu leidis Ljudmilla uue osaduse armastava Jumalaga. „Kui sul on kindel usk – pole sa kunagi üksi. Puhugu kui kõva tuul tahes. Taivaisa kuuleb palveid ja saadab häid inimesi me teele," võtab Ljudmilla oma elu kokku.

Jõululaupäeva õhtu

12/2009 Mati Soonik, Tallinna Kalju kogudus

"Ma pane enese so pool magama," teatas õele, Tõnise Elsale, Mardi Anni. "Taha naagu kord ja kohus välja puhata. Hoome aa ikkagid Esimine joulupüha... Naabripoistel aa paergu raha ja tulevad Sassiga jooma."

"Viska aga päälegid pitkali..."

"Neh, neh!" katkestas Anni õe jutu. "Ma saa tihti vaid püsut-püsut magada. Alatasa kolistakse akna taga ja vanamees laseb keik majase, kis vähegid tulla tahab. Siss lällutavad podeli taga poole ööni. Jummala abiga ole elu ja terise juures, kuigid ole vääga väsin."

"Sa oled töösti peris otsa loppen," tõdes Elsa köögis toimetades. "Inime peab öösel magada saama, kui tahab pääval jalgadel püsti seista."

.

Loe edasi: Jõululaupäeva õhtu

Elu, mida ei hävitatud

3/2009

Astrid Raja

Piret ja Tõnu Laikre jagavad imeilusat lugu oma pojast Arielist, kes raske puude tõttu elas siinilmas vaid paar päeva. Ometi olid need täis vanemate hellust ja armastust. Lugu räägib kõige selgemal moel, et iga inimene on hindamatult väärtuslik ning vajab ja väärib armastust.

Ema (Piret): Meil on kaks poega ja ootasime kolmandat. Uuringutel leidsid arstid, et midagi on väga valesti. Diagnoos: anentsefaalia, väärareng – lapsel puudub üks ajupoolkera.

.

Loe edasi: Elu, mida ei hävitatud

Pereema majanduskriisist

2/2009 Tiiu Roosimaa, pereema

„Ah ära parem küsi! Elu on täiesti hirmus, midagi paremat pole loota. Mis must saab? Laste toetused võetakse ära. Pensionitõusu ei tule. Kuidas ma toime tulen?" Niisuguseid ohkeid kuuleme pea iga päev. Hirm tuleviku ees – kas on midagi mõistlikku, mida ette võtta?

Olen püüdnud neid inimesi mõsta, aga ka suunata nende tähelepanu, et praegu on põhjust ka rõõmustada oma töökoha ja igapäevase sissetuleku pärast. Olen püüdnud näidata olukorra positiivset poolt.

Olgu meid julgustamas mõned minevikukogemused. Eks ole ju meie rahvas varemgi väga raskeid ja kriitilisi aegu läbi elanud. Üks viimaseid oli üheksakümnendate aastate alguses.

.

Loe edasi: Pereema majanduskriisist