Vastus

4/2010 R. S. Thomas (Tõlkinud Toivo Pilli)

 

Mitte pimedus, vaid koidueelne hämu,

milles praegu isegi vahedaim mõistus peab otsima

teed. Aeglaselt võtavad kõige selle kohta kuju

küsimused – ebamäärased, kuid hirmutavad.

Me kompame nende pinda nagu

pimedad, lootes leida vedrumehhanismi,

mis need kõrvale heidaks. Nad annavad

järele, kuid ainult selleks, et muutuda

uuteks probleemideks; ja üks ei tee sedagi,

vaid kõrgub liikumatult

meie ees.

Kas pole teist teed peale mõtte, mis

püüab leida vastust? On ainult ta

igatsev otsing, kasvõi surma hinda

see nõuaks. On juhtunud, et

pärast pikka põlvitamist külmal

altariesisel, on kivi veerenud

mu meelelt, ja heites pilgu

sisse, olen näinud, et vanad küsimused lebavad

eraldi kokkumässitult nurgas, nagu

ülestõusnud armastuse kortsus surilinad.

Ei see polnud nii lihtne

4/2010 Tõnu R. Kallas

EI SEE POLNUD NII LIHTNE

SEE POLNUD SUGUGI LIHTNE

Minna üksinda

ristipuu raskus rõhumas õlga

Kanda veristavat häbistavat krooni

ja ometi teada

Õilsam ja parem ja õigem

oli anda kui võtta

Anda rohkem

võtta ei midagi

SEE POLNUD SUGUGI LIHTNE

Minna üksinda

ristipuu rõhumas õlga

Peaaegu kuuldes

peaaegu nähes

peaaegu tundes kuidas naelad

teravalt

valusalt

tungivad kätesse

jalgadesse

Inimesse

Oleks kui tuhat vasarat löömas

Oleks kui tuhat naelateravikku

Oleks kui tuhat risti rõhumas

EI SEE POLNUD NII LIHTNE

Kuulda kõike seda

näha kõike seda

tunda kõike seda

ja ometi minna

üles mäele

Ristidemäele

Komistada mäenõlval

tõusta jälle

minna edasi

rasket ristipuud vedades järel

Kandmisest väsinud

jõuda mäele

Vaevaga

valuga

Kogu inimkonna vaevaga

praeguse ja tulevase valuga

EI SEE POLNUD NII LIHTNE

EI KÕIK POLNUD SUGUGI LIHTNE

Üks härmaniit väreleb tuules

2/2009

Eve Saumets

Üks härmaniit väreleb tuules –

justkui külmetaks,

vabiseb oksal.

Kuu kallab hõbedast valgust ta üle.

Külm on. Ta loota ei jaksa.

Kas jäine tuul puhub ta ära?

Viib laokile, metsade taha?

Või katab ta taevalik valgus –

see, mis äkitselt kliriseb maha?

Sel valgusel hääl on. Ja nägu.

Ja tuulgi hetkeks jääb tasa...

Üks täht on kerkinud laotuse all –

ta millestki teatada tahaks.

Kõik jäänud on vait –

veel valgus helinal heljub.

On lootus, on soojus, on sära

ja kauguses kõliseb kuljus.

Üks härmaniit väreleb tuules –

justkui rõõmustaks,

vabiseb oksal.

Kuu kallab hõbedast valgust ta üle.

Soe on. Ta loota jaksab.

.

Kümme haikut

2/2010 Tõnu R. Kallas, Tallinna Kalju kogudus

*

Meile antud aeg –

rännak heldest kevadest

talvevalgusse.

*

Lumekübemes

ju aegade algusest

kübeke valgust.

*

Jäässe tardunud

vesiroos saab hommikult

purpurivärvi.

*

Paju peegelpilt

jääs – juured klammerdumas

külmunud maasse.

*

Piltilus paju

uinub lumevaiba all

lumevaikuses.

*

Üks väikene tall

just koidu eel näeb sooja

ja ilusat und.

*

Kuuvalges õhtus

kuuskedelt kumab vastu

külm lumeglasuur.

*

Lumi liidab meid

ühte kõik nii – soojuseks,

mida sa vajad.

*

Õhtuhämaras

väsinud jalgade aeg.

Ahjusoe karask.

*

Õhtul ma mõtlen –

see päev oli kingitus

sulle ja mulle.

 

23_P1013146: Taustafoto Raul Järvlepp

.

Aarne Lassi luuletused

TUNNISTAJA

 

SA HOIAD IGAVIKKU OMA ÜHES

JA LÕPMATUST SA HOIAD TEISES KÄES.

NII OLED KÕIGES KÕIKIDEGA ÜHES,

KUI SAABUB SÜNNIHETK, SEST AEG ON KÄES.

NEIS SÕNADES KES TUNNISTAB? VAID SINA.

KUI LÕPETAD, PEAN MINA VAIKIMA.

KUI JÄTKAD, TAHAN SEDA TEHA MINA,

ET SAAKSIN SINU SÕNAST KÕIKE MA.

MIS ELUKS VAJA. SINA OLED ELU.

NII KIRJUTATUD ON – SEE SINU HÄÄL.

ET LÕPEKS LOOJAST VAIKIMISE VALU

JA SULAKS MAISE MÕTLEMISE JÄÄ.

 

PALVE

 

SINNA,VAID SINNA, KUS ON MEIE ISA!

SIIT LANGENUD MAAILMA ALT,

KUS VALUSA VAIKUSE HÄDAKISA

KUTSUB SÜNDIMA ÜLEVALT.

KUS ON KÕIK HAUAD JA TEMA, KES KAEVAS

NEED MEILE KORD – MAAILMA VÜRST?

ISAST ON SÜNDINUD UUS MAA JA TAEVAS,

KUS PUUDUVAD HAUAD JA KIRST.

SILM POLE NÄINUD JA KÕRV POLE KUULNUD,

SÜDAMES SEDA EI OLE.

ISA, ME PALUME, ÄRATA KOOLNUD,

ET SAAKSIME ELUTULE.

.

Iga lehe vahel üks ingel

12/2009 Eha Remmel, Viljandi baptistikogudus

Iga lehe vahel üks ingel

loeb noot noodi haaval me palvel

lumehelbeid templi peal,

kus aasta viimasel minutil

valgust kiirgab igal noodireal.

Iga lehe vahel üks ingel

me soovid hoiab oma hingel,

killud igal uue aasta rännakul,

üks käsi kannab üles tiibadel

me kortsud eluraamatul.

Iga lehe vahel üks ingel

iga sekundi valgel

põlvitamas kaasa me helide saatel,

sel hetkel

me palvel.

Jumal meiega.