Vaikuse tähendus palveelus
Veebruar 2023 
Edite Supe, kokkuvõte KUSi lõputööst
Ühes intervjuus küsiti Ema Teresalt, mida ta ütleb Jumalale siis, kui ta palvetab? Ta vastas, et ta ei räägi, vaid kuulab. Ja kui talt küsiti, mida siis Jumal ütleb talle, vastas tema, et Jumal ka ei räägi, ta ka kuulab.
See vastus näitab, et pühendunud inimesed näevad palves enamat kui ainult oma lootuste, soovide ja vajaduste Jumala ette toomist. Ja palvetada saab väga erinevatel viisidel: mõttes, sõnadega, Piibli kirjakohti kasutades jne. Palvel on ka teine ja väga oluline pool – kuulamine ja Jumalaga koos olemine.
Palvel on ka teine ja väga oluline pool – kuulamine ja Jumalaga koos olemine.
Oma diplomitöös uurisin, kuidas meie koguduste inimesed näevad palvet ja kas kontemplatsioonil ehk vaikuse praktikatel on osa nende palveelus? Teema vastu hakkasin tundma huvi, kuulates oma lähedase inimese ja mentori kontemplatiivsete praktikate kogemusi. Nägin, et tema elu peegeldab Kristuse armastust ja hoolimist. Tihti innustab ta mind ja teisi veetma rohkem aega vaikseks jäädes ja Jumala häält kuulates.
Minu lõputöö teoreetilises osas uurisin, kas kontemplatsiooni leidub Piiblis. Kirjeldasin peamisi põhimõtteid, millest kirjutavad sellised autorid, nagu Ole Hallesby raamatus „Palve“, Philip Yancey raamatus „Palve. Kas see midagi muudab?“ ja Edward M. Bounds raamatus „Jõud palve läbi“. Samuti avasin kontemplatiivse palve käsitlust evangeelses traditsioonis. Kuigi sõna „kontemplatsioon“ pole Piiblis otse mainitud, näeme lähemalt uurides, et vaikimine oli osa nii Moosese, Taaveti, Jeesuse ema Maarja kui ka Jeesuse enda palveelust. Mõlemad, Mooses ja Jeesus, veetsid palju päevi üksinda Jumala ees, nii mäe peal (2Ms 34:28) kui kõrbes (Mt 4).
Tihtipeale seostatakse kontemplatsiooni munklusega, Rooma katoliku kiriku ja ortodokslusega. Kuid ajaloost teame, et selliseid praktikaid on kirjeldatud juba kõrbeisade ja -emade poolt, kes pühendasid oma elu Jumalale esimestel sajanditel.
