06/2011
Maarja Larson, KUS tudeng
Melvin Village Community koguduses on 130 liiget ja pühapäevastel teenistustel tavaliselt 80 inimest. Minu aastane elamine ja kaasatöötamine selles Ameerika küla baptistikoguduses on olnud suurepärane teise maa ja sealse elu nägemise ja õppimise kogemus. Mu abikaasa James on kõigega nagunii hästi tuttav.
Koguduse elu on üpris aktiivne. Kuna meil oli võimalus teha Kõrgema Usuteadusliku Seminari üliõpilastena seal oma praktikat, siis saime lähemalt tundma õppida terve koguduse elu ja teenimist.
Koguduse enamuse moodustavad vanemaealised, terve hulk on keskealisi, mitmeid lastega peresid ja ka mõned noored alla 20 aasta vanused liikmed.
.Kirjeldan natuke koguduse organisatsioonilist poolt. Kui meile on tööstruktuurina tuttav juhatus, siis niisuguseid väiksemaid gruppe on siin rohkem. Igal grupil on oma teenimisvaldkond ja grupiliikmed kannavad seda vastutust teatud tähtaja jooksul. Nimetan mõned: diakonid, kristlik kasvatus/haridus, jumalateenistusega seotud küsimused, majahooldus jt. Igas niisuguses harus on kuus või rohkem inimest. Tavaliselt kohtuvad niisugused otsustamisrakud üks kord kuus koosoleku vormis. Koguduse juhatusse kuulub igast grupist üks esindaja.
Osaledes noorteõhtutel oli rõõm näha, kui palju noori nendest osa võttis. Töö toimus kahes grupis – põhikooli- ja gümnaasiumiealised ning kokku saadi üks kord kuus. Peale selle, et noortel oli omavahel sisukas koosolemine, juhatati neid osalema ka mõningates huvitavates, oma grupist väljapoole suunatud ettevõtmistes. Näiteks enne jõule õpiti koos jõulupärgade tegemist ning valminud pärjad kingiti kas vanematele inimestele koguduses või naabritele. Samuti toimub pühapäevakool lastele igal pühapäeval.
Koguduse elu juurde kuulub ka inimeste külastamine kodudes, vanadekodus ja haiglas. Seda teeb põhiliselt pastor, kuid mitte ainult. Oli võimalus võtta osa lühikursusest, mis oli suunatud sellele, kuidas väljendada kristlikku hoolimist. Praktilise väljendusena said kursusest osavõtjad hakata tegema külastusi (ühte või kahte inimest üks kord kuus).
Sügisel oli koguduses üleval kindapuu, kuhu nobedate näppude meistrid said tuua oma käsitöid, mis saadeti puudustkannatavatele lastele. Adventajal tehti jõulupakke, mis läksid oma piirkonnast kaugemale, sh ka Eestisse. Mitte nii nähtava poole pealt on tegusalt toimimas palvekett. Oli julgustav ja ülestõstev kogemus kuulda mitmetest palvevastustest.
Minu jaoks oli uudne ja põnev kogemus, kui paastuajal viidi koos nelja lähedalasuva kogudusega läbi palvushommikusöögilaadsed koosviibimised. See andis võimaluse tutvuda ka teiste kogudustega. Nendest osavõtmine ei olnud just eriti aktiivne, kuna ümberkaudsed kogudused olid väiksemad.
Meil oli ka võimalus osaleda ja näha, kuidas misjonimeelsete juhtide poolt toetatakse ja julgustatakse väikseid kogudusi. Vastav liikumine kannab tõlkes nime „misjonimeelse koguduse õppimiskogemus". Eesmärgiks on suunata koguduse tegevust samm-sammult praktilise abi andmise näol rohkem väljapoole. Kuulsin ühe loo sellega seotud ürituse ajal, mis illustreerib selle liikumise mõtet lähemalt.
Üks mees tuli pastori juurde ning avaldas mõtte, kuidas teha midagi inimeste heaks. Nimelt oskab ta autosid parandada ja võiks teha ühe autode ülevaatamise päeva. Ta selgitas, et paljud inimesed ei oska ise autot parandada ning remondimehed ei käitu alati ausalt. Pastor soovitas sellest ideest jumalateenistusel rääkida. Mees kõhkles, kuid siiski lepiti selliselt kokku. Kui jumalateenistus toimus, öeldi, et sellel mehel on üks teade. Mees nägi välimuselt välja suur ja tugev ning seetõttu ei osanud keegi arvata, et inimeste ees rääkimine valmistab talle raskusi. Aga ta läks näost punaseks ja ei saanud sõnagi suust. Kuid tema kõrval istus ta kõhna kehaehitusega vend, kes hüppas püsti ja rääkis õhinaga, mis idee sellel mehel oli olnud. Ettevõtmine toimuski ja kokkulepitud päeval saabus 400 autot! Nüüd ei töötanud see mees üksi, vaid ta haaras autoomanikud tööle, juhatades neid, mida oli vaja teha. Kui mehe käest küsiti, mida sa ütled autoomanikele selgituseks, miks sa seda teed, siis ta ütles, et Jumal armastab neid. Aga kuna ta tundis inimestega suhtlemisel kohmetust, siis ta ei öelnud seda, vaid ta andis neile väikse paberi, millel oli kirjas: „Jumal armastab sind!"
Aastane elu siin on olnud rikastav kogemus, kus sain õppida tundma siinseid inimesi ja nägema nende panust mitte ainult koguduse sees, vaid ka väljapoole.
Pastor Mark W. Larson kirjutab koguduse kodulehel olevas 2010. aasta aruandes: „Meie kogudus on näinud oma ettevõtmistes rohkem noori, eriti just Jamesi ja Maarja saabudes."
