Muusika minus ja koguduses
Märts 2021
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Esitasime koguduste muusikutele neli küsimust. Seekord vastasid lahkelt Oleviste meeskoori dirigent Mary Tedre, laulumees Helari Puu, ülistusmuusik Hanna Rebeka Leinštrep ja pastor-muusik Margus Kask.
Kirjelda üht oma kaunimat muusikalist elamust.
Mary: Minu jaoks on jumalateenistustel iga laulmine omaette elamus, sest teenime ja ülistame ju maailma Loojat, kuningate Kuningat. Meenub aastaid tagasi üks jõululaupäev, kui laulsime ühendkooriga Händeli „Halleluujat“ orkestri ja timpanite saatel ning kogu rahvas tõusis kirikus püsti, austusest Jumala vastu. Mäletan, kui tulin alla koorijuhi puldist, siis elamus oli nii suur, et võttis põlved nõrgaks.
Helari: Mina kuulan erinevat muusikat ja nii on raske tuua välja see kõige-kõigem. Siiski meenub lihtne vaimulik laul „Suur on su ustavus“ Billy Grahami staadionikoosolekul Torontos 1995. aastal. Mitme tuhande lauljaga koor, kellega liitus kümnetesse tuhandetesse ulatuv kokkutulnud rahvas. Helid läbisid südant ja meeli, sõnad puudutasid. Jumal ise oli otsekui dirigendipuldis. Mäletan, et mõtlesin: Nüüd võiksingi koju minna, jutlust polekski vaja! Kõik oli hea: vaimne mõõde, laul ise, seade ja esitus!
Hanna: Tuleb meelde üks hiljutine kogemus, kui käisin kinos vaatamas filmi „I Still Believe“. Juba esimesest loost alates olin täiesti hämmastunud. Minu jaoks on muusikaline elamus siis, kui näen ja tunnen, et loo esitaja paneb esitusse endast kõik ning mängib/laulab kogu oma südamest. Kui muusika mind eriliselt puudutab, siis sügavalt, mis tähendab, et tunnen seda puudutust ka füüsiliselt, kas siis külmavärinate või pisarate näol.
Margus: Kõige kaunimas muusikalises elamuses olen kogenud kirgastumist, sügavat maad ja taevast ühendavat rahu, kus on rõõm. Võiks öelda, et sellised kogemused on olnud alati kohtumised Jumalaga. Neid elamusi on kingitud palju, näiteks J. S. Bachi kantaati plaadilt kuulates, kontserdil, dirigeerides, lauldes.