Aprill 2021 

Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus toimus 25. märtsil helihardus. Suur reede, vaikne laupäev ja ülestõusmispüha on nagu ühe muusikateose kolm kontrastset osa, mis oma filosoofilises sügavuses analüüsivad väärtushinnanguid, meie euroopaliku kristliku kultuuriruumi harmooniat. Covidi-aeg on nagu fermaat, psalmisti sõnadega – sela – paus, peatus, et vaadata endasse ja muusikasse, et tajuda paastumaarjapäeva sõnumit: Jõulud ja kannatusaeg on ühe terviku lahutamatud osad, samuti nagu surm ja sünd, kannatus ja õnnehetk.
Muusikas oleme harjunud hindama kontraste ja kõlavärvide mitmekesisust kui inspireerivat rikkust. Aidaku muusika meiegi elus näha loobumiste ja kannatuste kaudu igavikulisi väärtusi, jõulu- ja kannatusaja sõnumit. Selle hindamatu kingituse sisu avamiseks on evangelist öelnud: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud…“ (Jh 3:16).

Märts 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Esitasime koguduste muusikutele neli küsimust. Seekord vastasid lahkelt Oleviste meeskoori dirigent Mary Tedre, laulumees Helari Puu, ülistusmuusik Hanna Rebeka Leinštrep ja pastor-muusik Margus Kask.

Kirjelda üht oma kaunimat muusikalist elamust.
Mary: Minu jaoks on jumalateenistustel iga laulmine omaette elamus, sest teenime ja ülistame ju maailma Loojat, kuningate Kuningat. Meenub aastaid tagasi üks jõululaupäev, kui laulsime ühendkooriga Händeli „Halleluujat“ orkestri ja timpanite saatel ning kogu rahvas tõusis kirikus püsti, austusest Jumala vastu. Mäletan, kui tulin alla koorijuhi puldist, siis elamus oli nii suur, et võttis põlved nõrgaks.
Helari: Mina kuulan erinevat muusikat ja nii on raske tuua välja see kõige-kõigem. Siiski meenub lihtne vaimulik laul „Suur on su ustavus“ Billy Grahami staadionikoosolekul Torontos 1995. aastal. Mitme tuhande lauljaga koor, kellega liitus kümnetesse tuhandetesse ulatuv kokkutulnud rahvas. Helid läbisid südant ja meeli, sõnad puudutasid. Jumal ise oli otsekui dirigendipuldis. Mäletan, et mõtlesin: Nüüd võiksingi koju minna, jutlust polekski vaja! Kõik oli hea: vaimne mõõde, laul ise, seade ja esitus!
Hanna: Tuleb meelde üks hiljutine kogemus, kui käisin kinos vaatamas filmi „I Still Believe“. Juba esimesest loost alates olin täiesti hämmastunud. Minu jaoks on muusikaline elamus siis, kui näen ja tunnen, et loo esitaja paneb esitusse endast kõik ning mängib/laulab kogu oma südamest. Kui muusika mind eriliselt puudutab, siis sügavalt, mis tähendab, et tunnen seda puudutust ka füüsiliselt, kas siis külmavärinate või pisarate näol.
Margus: Kõige kaunimas muusikalises elamuses olen kogenud kirgastumist, sügavat maad ja taevast ühendavat rahu, kus on rõõm. Võiks öelda, et sellised kogemused on olnud alati kohtumised Jumalaga. Neid elamusi on kingitud palju, näiteks J. S. Bachi kantaati plaadilt kuulates, kontserdil, dirigeerides, lauldes.

Detsember 2020 
Allar Kaasik, Olevistes õnnistatud diakon

Kristuse sündimise püha avab meie ees nähtamatu maailma saladuse. Pürgimust seletada jumalikku haaramatut müstikat, mis kulmineerus Kristuse sündimises, võiks võrrelda sooviga selgitada sõnadega muusikat.
„Tema nähtamatu olemus ... on maailma loomisest peale nähtav“ (Rm 1:20).
Nagu usku Jumalasse, ei saa ka muusikat kätega haarata. Ka igapäevane leib ei ole antud meile „mõistmiseks“, vaid toiduks. Samuti on muusika meile vaimseks elujõuks ja jumaliku sõnumi tunnetamiseks.
Kristuse sündimine, lunastus ja päästesõnum on sajandeid olnud heliloomingu sisuks ja inspiratsiooniallikaks.
1818. aastal oli Austrias Oberndorfi külas Püha Nikolai kiriku orel katki. Pastor Joseph Mohr (1792–1848) palus oma luulele Püha öö kirjutada organist Franz Gruberil (1787–1863) jõuluöö missa jaoks laul. Nad esitasid laulu kitarri saatel, koor kordas iga salmi lõpuosa. Laul levis kiirelt ja muutus nii tuntuks, et seda arvati olevat rahvalaul.

Meie jõulurõõm on, et Jumal puudutab meie südameid ja avab jõulusaladust meile ka muusikas.

Oktoober 2020 
Katrin Selbak, Rakke Kogudus

Kuidas avada koguduse ruume ja tegevust kogukonnale? Rakke Kogudus on selle küsimusega tegelenud alates mullu kevadel suurematesse ruumidesse kolimisest.
Tänavu kevadel pakkus Pille Lille Muusikute Fond (PLMF) ootamatult koostööd, et Kultuurkapitali toetusel kogukonna rahvale kirikuklassika kontserte korraldada. 2012. aastast on nad sarnast koostööd teinud EELKga. Ettepanek kõlas nagu palvevastus.

Plakatid panime küladesse üles, olemata ise oma koostööpartnerit veel näinudki.

Aprill 2020 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli kogudus

29. märtsil 2020. aastal lahkus igavikku suur Poola helilooja Krzysztof Eugeniusz Penderecki. Tema looming inspireeris minuealiste põlvkonda. Selles väljendus sügav vaimne protest valitseva kommunistliku režiimi vastu. Olen tänulik maestro Allar Kaasikule, kes toona tutvustas meie sõpruskonnale kasvavat muusikatähte Poola ja maailma muusikas.
Penderecki sündis 23. novembril 1933. aastal advokaat Tadeusz Penderecki peres. Ta õppis Krakowi Riiklikus Kõrgemas Muusikakoolis Artur Malawski käe all. Sellele lisandusid Krakowi Ülikoolis filosoofia ning kunsti- ja kirjandusajaloo õpingud. Pärast Muusikakooli lõpetamist hakkas ta samas koolis õpetama kompositsiooni. Aastail 1972–1987 oli ta selle kooli rektor. Rahvusvahelise tunnustuse tõi Pendereckile 1961. aastal UNESCO auhinnaga pärjatud „Itk Hiroshima ohvritele“, milles ta kasutab väga suurt keelpillikoosseisu, s.o kokku 52 pilli. Tuntumateks teosteks said „Luuka passioon“, „Kaotatud paradiis“, „Stabat mater“, „Te Deum“ ja „Poola reekviem“. Viimases sisaldub „Agnus Dei“, mis oli mõeldud Poola kardinali Stefan Wyszyǹski leina missana, „Lacrimosa“, mille ta lõi Danzigi laevatehase mahalastud tööliste mälestusmärgi avamiseks ja mille viimane lühike osa oli pühendatud paavst Johannes Paulus II mälestusele. Penderecki oli Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige ning mitme ülikooli audoktor, 2010. aastal valiti ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audoktoriks, 2014. aastal pälvis ta Maarjamaa Risti I klassi teenetemärgi.