Aprill 2022 
Rebeka Mia Raihhelgauz, Tallinna Betaania kogudus
Fotod: Kadi Tingas

„Ühisosa – Точка пересечения“ oli EKB Liidu ajaloo esimene eesti- ja venekeelne noortekonverents, mis toimus 16. aprillil Rakvere Karmeli Koguduses. Mina istusin registreerimislauas ja mu käed värisesid, sest ei suutnud uskuda, et see kõik tõesti toimub. Inimesed saabusid üksteise järel, kuni kohal oli meid 90. Saal kihas vestlustest ja ootusärevusest kõige üle, mis hakkas siin toimuma.
Idee korraldada sellist konverentsi sündis peaaegu aasta tagasi, kui Einike Pilli palus noorte juhtide arenguprogrammis FUTUURUM unistada: „Kui sina oleksid EKB Liidu juhatuses, milliseid muutusi sooviksid sina tuua koguduste ühistöösse? Miks ja kuidas neid muutusi saavutada?“ Meie meeskonna vastus oli: peab vähendama barjääri eesti- ja venekeelsete koguduste vahel! Miks? Sest mõlema kogukonna ühtsuse korral on kergem viia evangeelium kõigile Eestimaa elanikele. Kuidas? Esmalt tuleks eesti- ja venekeelseid noori omavahel tutvustada, luua kontakte, vahetada koguduste vahel infot, korraldada kakskeelseid üritusi, näiteks konverentse. Aga toona oli see lihtsalt meeletu unistus. Ma ei oleks kunagi arvanud, et vaid aasta hiljem hakkabki see sündima ja mina saan osaleda selle elluviimises.
Konverentsi vältel kõlas nii lavalt kui ka grupiaruteludest ikka jälle küsimus: miks me seda varem ei ole teinud? Miks ei ole me varem korraldanud vene- ja eestikeelseid ühiskonverentse, üritusi, laagreid, projekte? Sellele küsimusele kõlasid ka mitmed vastused. Vaieldamatult on olnud probleeme ja takistusi, mille tõttu ei ole piisavat ühisosa veel leitud. Konverentsi vanemad kõnelejad, Meego Remmel ja Erki Tamm, rääkisid, et eelmise põlvkonna okupatsioonivalu ei olnud veel vaibunud. Nüüd on kolmkümmend aastat möödunud ja kontekst on muutunud. Üles on kasvanud uus põlvkond, kes vajab ja otsib ühisosa ja on osanud teha selleks ka esimesi samme.

Tundub, et eestikeelsetel kogudustel on visioon ja vahendid, venekeelsel kogukonnal aga keel.

Jaanuar 2022 
Sven-Joonatan Siibak, LNK juhataja

Aasta algus on toonud häid uuendusi Liidu Noorsootöö Keskuse töösse. Meeskonnaga on liitunud Ave Aviste, kes vastutab lastetöö projektide ja koolituste eest. Lisaks oma peresse panustamisele teenib Ave juba mitu aastat lastetööjuhina oma kodukoguduses Ristteel. Ave töötab ka SA Sõbralt Sõbrale meeskonnas, kus samuti tegeleb lastega seotud projektidega. Tal oli osa ka möödunud aastal toimunud lastetöö visioonikojas ja aitabki nüüdsest ellu viia seal seatud eesmärke ning plaane. Oleme LNK meeskonnana põnevil ühise koostöö osas ja rõõmustame, et saame kogudusi veelgi enam teenida lastetöö valdkonnas.

September 2021 
Claus-Kennerth Tikki, SÜTIKu projektijuht
Fotod: Elerin Tammel

3.–4. septembril leidis aset LNK poolt korraldatud SÜTIK, mis on tänaseks juba viies – See Üks Tähtis Inspireeriv Kohtumine. Sel aastal oli fookuses laste- ja noortetöö meeskondade ülesehitamine, nende varustamine ja uue hooaja jaoks ettevalmistamine. SÜTIK-ule tulid kokku noorsootöö meeskonnad üle Eesti, rohkem kui 90 osalejat 20st erinevast kogudusest – nii meie liidust kui väljastpoolt. Kokku saime Haapsalus Fra Mare SPA-s. Selle aasta SÜTIK oli eriline, sest meil oli võimalus pakkuda meie meeskondadele ja nende juhtidele nii kosutust kui ka osadusaega üksteise seltsis ja Jumala.
Meeskonna koolitust viisid läbi Einike Pilli ja Sven-Joonatan Siibak. Ühiselt arutati, millised meeskonnad on toimivad ja mis on vastupandamatute meeskondade tunnused. Kohaletulnud said õpitut oma meeskondades praktikasse panna; oli aega üksteise kuulamiseks ja ühise töö mõtestamiseks. Päeva lõpuks olid kõik meeskonnad planeerinud ühe kohtumise, kus kavandada algava hooaja tööd ja veeta ühiselt aega.
Osadusajas juhtisid ülistust Hugo Palm ja Kristiina Rahel Palm Risttee kogudusest, julgustussõna jagas 2021 PP festivali juht Ragne Kivimets ning selle aasta SÜTIKu projektijuht.

September 2020 
Erki Tamm, EKB Liidu president

Ühel minu armsamal fotol seisan 26 aastat tagasi 26-aastase noore pastorina Kärdla vana palvela ukse ees oma 24-aastase naise Riinaga. See oli mu ordineerimispäev. Juba aasta varem olime teenimist alustanud. Olime väga noored. Mu selja taga on tähendusrikkalt mu isa.
Meie ümber ja kõrval olid Liidu toonased noored juhid, kui praegu neid vaatan, ja Hiiumaa koguduste üheksa vana karjast, kellest täna on veel kolm elus. Meie Liidu kõige vanema pastori, Kaljo Järva, saatsime alles mõni aeg tagasi endi keskelt ära. Temagi seisab mu selja taga, naeratades samamoodi nagu Hiiumaa haiglas paar nädalat tagasi, kui teda viimast korda nägin. Sellest naeratusest tundsin ta ära.
Paar sõna Kaljo Järvast. Ta oli mees, kellest kirjutati tema lahkumise järel Hiiumaa lehes pikk lugu. See oli tunnistus tema mõjust. Ta oli pastor 1979. aastast Nurstes ja kuni lõpuni Jausas. Igapäevast tööd tegi ta Hiiumaa sidevõrkude sisulise juhina. Päris juhiks ei saanud ta kunagi, sest oli usklik ja mitteformaalset haridust omas vaid kuus klassi. Seda ma ei teadnud. Pidasin teda haritud meheks – selle järgi, kuidas ta kõneles ja tegutses.
Ta oli alati Liidu aastakonverentsidel kohal. Nad istusid enamasti kõrvuti Johannes Vokksepaga Saaremaalt. Kaks vana meest. Teda nähes läks mu süda alati soojaks. Koduselt julge tunne tuli sisse. Kui küsisin, kuidas läheb, vastas ta, et pole viga. Füüsiliselt oli tegelikult viga küll. Sain seda nüüd teada. Aga tema oli tänulik. Teisalt mõtlen, miks ta ikkagi tuli nendele Liidu kokkusaamistele. Kui mõelda, siis sageli ju lauldakse laule, mis pole just tema nooruspõlvest. Jutlustajad on aga enamasti suhteliselt noored vennad, kelle nimesid vaevalt ta meelde jätta suutis. Kuid kohal ta oli. Osaduses. Rahulik, tänulik ning isana poegi ja tütreid oma kohalolekuga vaikses palves õnnistamas.
Möödunud sügisel rääkisin töötegijate päevadel ühe noore koguduse noore juhi ja tema naisega. Nad tegid mulle komplimendi, et ma saavat päris hästi suheldud nii endast vanemate kui noorematega. See oli mulle julgustuseks. Rääkisime ka, miks vahel see ei õnnestu. Peagi leidsime, et tegelikult igatsevad pojad isa õnnistuse ja tunnustuse järele ning isad oma poegadega koosolemist. Tütardega pole see teisti.

Aprill 2020 
Marlen Pihl, 3D koguduse meediajuht

Nii mitmedki vaimuliku töö juhid saavad aeg-ajalt tõmmata paralleele ettevõtte ja koguduse vahel – mõlemad on ju omaette organisatsioonid, mille toimimiseks vajame asjakohast strateegiat, head meeskonda ja inspireerivaid eesmärke. Seetõttu oleme ka 3D koguduses noppinud n-ö paremaid palasid ärimaailmast, mis võiksid kaasa aidata Jeesuse antud sõnumi levikule. Häkaton pärineb algselt IT-ringkondade häkkekultuurist, mida tänaseks on kasutusele võetud ettevõtluse ringkondades (nn startup-häkatonid). See on rühmatöö formaat, kus eri valdkondade inimesed koondavad kokku oma ideed ja oskused ning mille tulemusena valmib lühikese aja jooksul, intensiivse panustamise käigus, lahendus püstitatud probleemile.

Ühtäkki sõltus koguduste meediatööst enneolematult palju ja oli aeg terve Eesti kristlaskonnaga välja astuda.