Aprill 2020 
Meego Remmel, EBF president

See lause pärineb mu ema kirjast. 35 aastat tagasi olin Venemaal nõukogude totalitaar-ateistliku okupatsioonirežiimi sõjaväeteenistuses. Olla teismelisena ihuüksi võõral maal, lahus usukaaslastest, KGB tagakiusu all polnud kerge. Seda kinnitavam oli, kui ema kirjutas: „Tõelist armastust lahusoleku aeg tugevdab.“
Täna tundub see tõdemus iseloomustavat kogu Euroopa Baptistiföderatsiooni toimimist. 60 liikmesliitu 52 riigis kogevad COVID-19 pandeemia aegu sarnast kitsikust. Euroopa, Lähis-Ida ja Kesk-Aasia on sarnaselt ülejäänud maailmaga otsekui lukku pandud. EBFi osaduskonnas leitakse koduseinte vahel eluside Kristuse ihuga veebiosaduses.
Juhtidena otsustasime jaotada EBFi liikmesliidud viide geograafilisse regiooni, et siis korra kuus piirkondlikke veebikohtumisi teha. Jagame Jumala sõna ja palveaega, muresid ja rõõme, palve- ja tänupõhjuseid, kogemusi ja ideid, koostöökohti ja tulevikuvisandeid. Samas teadvustame, et „kui Issand tahab ja me veel elame, siis teeme seda või teist“ (Jk 4:15).

Euroopa, Lähis-Ida ja Kesk-Aasia on sarnaselt ülejäänud maailmaga otsekui lukku pandud.

Märts 2020 
Üllas Linder, Usuränduri-huviline

Eelmise aasta ajakirja Usurändur ainus number jääb toimetaja Asta Kaupsi sõnul viimaseks. Miks?
Ehk seletab põhjuse ära asjaolu, et kui esimese Usuränduri väljaandjaks augustis-septembris 1952 oli Ülemaailmne Eesti Baptisti Keskkoondis, siis 2019. aasta numbri andis välja Toronto Eesti Baptisti Kogudus. Kunagine mitmel maal tegutsenud eestikeelne baptistiliit on kokku kuivanud ja järele on jäänud üksainus kogudus. Mitte usklikud pole kadunud, vaid keel on muutunud. Kodumaalt lahkunud eestlaste järeltulijad on saanud osaks oma uute asukohamaade rahvastest. Midagi pole parata, 1944. aastast on möödas juba 76 aastat.

Usurändur hoidis seda vaimulikku joont, mis Eesti baptistikogudustel oli enne Teist maailmasõda.

Detsember2019 
Meego Remmel, Euroopa Baptistiföderatsiooni president

Jõulude ümber on palju saladuslikku. Lapsest peale. Alates esimesest jõuluööst. Vaevalt teame, millal ja kus see täpselt sündis. Evangeeliumis on mainitud vaid sünnilinna ja Sündinu nime. Kuidas kõik toimus ja arenes, jääb paljuski saladuseks. Siiski arvame täna aega Tema sünni järgi, kelle elukäik paneb veel 2020 aastat hiljemgi küsima: „Kes oli Jeesus?“
Just selle küsimuse pani National Geographic pealkirjaks üle-eelmistel jõuludel üle Eestigi levinud aastalõpu erinumbrile. Kaanelugu jutustas Jeesusega seotud uutest arheoloogilistest avastustest. Duke’i Ülikooli arheoloog ja judaismiuuringute emeriitprofessor Eric Meyers ütleb: „Üksikasjade üle on vaieldud, aga ükski tõsine teadlane ei kahtle, et Jeesus oli ajalooline isik.“
Inimkonna enamuse ja suurema osa eestimaalastegi jaoks näikse aga saladuseks jäävat, kuidas veenab Jeesus endasse uskuma inimesi kõigist rahvaist ja kultuuridest. Samas kasvab hulk, kes sellest saladusest räägivad.
Nii on EBFiga liitunud 800 000 usklikku 52 riigist Euroopas, Kesk-Aasias ja Lähis-Idas. Baptistikogudusi iseloomustab kõikjal vähemalt kaks veendumust: usk peab olema vabatahtlik ja Jeesuse järgimine jäägitu. Kui aga tavalised inimesed tunnistavad vabatahtlikult ja hulgi Jeesuse valitsemist Issandana ning lasevad end selles usus teadlikult vee alla kastmisega ristida ja koguduslikku ellu lõimida, tekitab see reaktsiooni nii usuvabaduse inimõiguseks kuulutanud Euroopas kui ka islami poolt domineeritud Kesk-Aasias ja Lähis-Idas. Baptistilist usuelu nähakse radikaalsena.
Samamoodi loeti 16. sajandil reformatsiooni ajal „radikaliseerunuks“ tuhandeid eurooplasi. Anabaptistideks nimetatud ristijaid hakati ametlikult taunima, ahistama, vaigistama, vangistama, hukkama. Siiski lunastas radikaalne reformatsioon Euroopale kaasaegse arusaamise usuvabadusest. See liikumine kasvab tänagi, olgu Albaanias Jeesust tutvustades ja kogudusi rajades või Liibanonis ja Ungaris baptistlike koolidega kogu riigi hariduselule eeskuju andes või Ukrainas ja Jordaanias sõjapõgenike eest hoolitsedes.
EKB Liit on samuti kasvanud. Kogudustega liitub üha uusi nooremaid ja vanemaid inimesi, kes tunnistavad, et Jeesus on nende elu muutnud. Rajatakse uusi kogudusi eesti, vene ja inglise keelt kõnelejate jaoks. Kuidas seletada taolise usuliikumise saladust?
Piibel tunnistab, et „seda saladust, mis oli varjatud endiste aegade ja sugupõlvede eest, nüüd on aga avaldatud tema pühadele, kellele Jumal tahtis teada anda, mis on selle saladuse kirkuse rikkus kõigi rahvaste seas; see on – Kristus teie sees“ (Kl 1:26j). Jõuluööl Sündinu võib siseneda meiegi ellu. Nii sündis uueks minu elu 37 aasta eest. Samamoodi võivad uueks sündida Sinugi jõulud täna. „Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse“ (Rm 10:9).

Detsember 2019

Paljud Türgi muhameedlased pärinevad kristlikest peredest. Oma tõelisi juuri otsides avastavad nad oma kultuurilist identiteeti.
Esivanemate usu kaudu jõuavad nad „oma“ kristluseni. Sellele juhtis tähelepanu Salzburgis toimunud aastakonverents „Kristliku Oriendi initsiatiiv“. Väidetavalt on ainuüksi Türgis kuni miljon nn krüptokristlast.
1915. aastal Osmanite riigi poolt toime pandud armeenlaste ja teiste kristlaste tapatalgutel sunniti paljud – eelkõige naised ja lapsed – oma usust loobuma ja islamisse üle minema. Ka hiljem on inimesed valitsejate usu surmahirmus vastu võtnud. Enamasti ei teadnud islami usku pöördunute lapsed ja lapselapsed midagi oma tegelikust päritolust. Nende perekonnad hoidsid oma minevikku rangelt saladuses. Vahel järgiti aga kristlikke traditsioone islami kattevarjus edasi.
Hulk selliseid noori tunneb tänaseni ilmselt intuitiivselt, et midagi nende ametlikus usus ei klapi, kuna nad islamis tõelist kodu ei leia. Nii hakkavadki nad tõde otsima.
Ka mitmed läänemaadesse siirdunud ja endid ristida lasknud endised muhameedlased põlvnevad kunagistest kristlikest perekondadest. See on nende jaoks tagasipöördumine koju – oma tegeliku identiteedi juurde. j.r.

Oktoober 2019

Tänavu Nobeli rahupreemia pälvinud Etioopia peaminister Abiy Ahmed on vähem kui kahe aastaga saavutanud varem võimatuks peetud rahuleppe Eritreaga ning algatanud olulisi reforme riigis, kus seni valitseti autoritaarselt.
43-aastane Aafrika noorim riigijuht Ahmed on aidanud lepitada Etioopia ortodoksi kiriku kaht haru ning varem parlamendi liikmena lahendanud kristlaste ja moslemite religioosseid konflikte. Moslemist isa ja ortodoksist emaga kasvanud protestantlik nelipühilane Ahmed ütles pärast peaministriks saamist: „Meie riiki on õnnistatud suure jõukusega, kuid siin on suur nälg armastuse järele.“
Tema usku peetakse tema rahupüüdluste peamiseks allikaks. BBC News märkis: „Oma nägemust kuulutades meenutab ta äratusjutlustajat. Temas on sarnane energia, kirg ja kindlus.“ Institute for Christianity and the Common Good juht Andrew DeCourt on öelnud: „Nelipühilaste saladus on usus, et miski pole võimatu.“
Christianity Today