Kevad mu südames
03/2014
Maimo Valgus, Kuressaare 2013
Kevadest ja linnulaulust ammu unistasin,
Igast väiksest päikselaigust siiralt rõõmustasin.
Nagu laps ma igatsesin käia noorel rohul,
Paljajalu, juuksed valla, joosta trepist alla.
03/2014
Maimo Valgus, Kuressaare 2013
Kevadest ja linnulaulust ammu unistasin,
Igast väiksest päikselaigust siiralt rõõmustasin.
Nagu laps ma igatsesin käia noorel rohul,
Paljajalu, juuksed valla, joosta trepist alla.
01/2014
Edgar Rajandi (1902-1978)
Elusepiseraud
ääsitules on punamas.
Siis pihtide vahel,
vasara all
tal läbida löökide ahel.
Juba taltund
ja hall
on südametunnete mass!
Kuid, kas
on sellega kõik?
Sepis selili alasil küsib.
12/2013
Almi Tugev, 2012
Jeesus, Sa oodatud laps!
Laps, kel Isast määrat Kuninga staatus.
Nüüd läheneme Su sünnipäevale
ja me südameis pakitseb rõõm.
Sina, maailma Päästja,
igale probleemile Nõuandja.
Sina, kes sütitad oma lapsed
rõõmust särama ja õnnest hüppama.
Kingid neile kandvuse tiivad,
kuigi nad vahel komistavad ja kukuvad,
siiski tõusevad kui kotkad,
nende päevi täidab kordaminek,
rahu ja rõõm.
Neid ei mõista maailm
ja ei saagi mõista...
Maailm, kelle jaoks Su lapsed,
kui saladuskatte all müstikud.
Nad jooksevad ega väsi,
käivad ega tüdi,
sest neid tõmbab Armastus.
Au Sulle, Jõulutäht, lootuste Isa,
kuningate Kuningas!
04/2013
Maimo Valgus, Kuressaare Siion 2013
Ütle kaasrändur, kus on sinu kodu,
kus on su maja, su aed ja su õu?
rännates maailma tundmata radu
lootuse kaotad ja kaotad ka jõu.
Keegi meist iial ei seda või teada,
millises kurvis võib lõppeda ränd.
Looja meid jälgib. Ta kõik võtab seada,
lase Tal saata ja juhtida end.
Karjase kombel Ta ikka meid saadab,
orgudest läbi ja mägisel maal,
kannatusrajal tee tasaseks muudab,
väsinut kannab oma õlgade peal.
Tunned sa Teda, kas tead Tema nime?
On Ta su saatja sel' rännaku teel?
On Ta su sõber või külaline –
ehk pole sa kohtunud Temaga veel?
Päikesetõusust kuni loojangu taha
ulatub nägema meid Tema silm.
Sõber, kes iial ei jäta sind maha
ka siis, kui hülgab sind terve maailm.
01/2013 Üllar Kuusk, 2.oktoober 2006
Suur Vanker...
mööduv elu...
vaikne mõtlik keskustelu
vaatab üles öine mees
Vanker seisab silme ees.
Vanker seisab
ta ei liigu
aeg meid teinud vanemaks
pole rattaid ega tiibu
mis küll teda liigutaks.
Mehed tulnud
mehed läinud
vaadanud on taevasse
Vankrit on seal ikka näinud
aga süda igatseb
näha hoopis nähtamatut
kui sa vaatad ülesse
saada jumalikku lootust
rahu oma hingesse...
sa ju tahaksid uskuda
et me igaüks
ei ole nii üksi
tahaksid hõlmast haarata silmapiiril
ja tunda et kusagil on kõik võimalik
keegi keerab rahulikult lehte
paneb selga puhta särgi
toob linnast martsipani