Sa ju tahaksid uskuda
sa ju tahaksid uskuda
et me igaüks
ei ole nii üksi
tahaksid hõlmast haarata silmapiiril
ja tunda et kusagil on kõik võimalik
keegi keerab rahulikult lehte
paneb selga puhta särgi
toob linnast martsipani
sa ju tahaksid uskuda
et me igaüks
ei ole nii üksi
tahaksid hõlmast haarata silmapiiril
ja tunda et kusagil on kõik võimalik
keegi keerab rahulikult lehte
paneb selga puhta särgi
toob linnast martsipani
12/2011 Virve-Ingrid Lige
Pikima öö ja lühima päeva aeg
Pimeduse ja küünlavalguse aeg
Lumevaikuse ja kirikukellade aeg
Rahutuse ja rahu aeg
Rõõmu- ja kiituslaulude aeg
Ootuse ja lootuse aeg
Unustuse ja andestuse aeg
Mälestuste ja järelemõtlemise aeg
Otsimise ja leidmise aeg
Liivakella pööramise aeg
Jõuluaeg.
******************************
Lumevaikus kumiseb kõrvus –
nii pehme ja valge on kõik
nagu päriselt
muinasjutus.
Taevas ja maa
silmapiiril sulavad kokku –
puhtaks sai äkki maailma pale
ning kadunud kuhugi kõik, mis on vale...
Lumekristallide muster
mu peopesale sulab
jättes järele pisara –
lunastus määritud elule tuli
kinni katma tühjade päevade poriseid jälgi,
et puhtana püsida,
hinges igatsus
lumestki valgemaks saada.
**********************************
Jõuluöö mahedas hinguses
kuuvalgus katuste kohal.
Tunned – tähtede silmad su südamel.
Jõuluöö sumedas vaikuses
küünlatulede valgus su silmades.
Sõnatu rahu.
Vaikuse valgus.
Jõuluöö külmas harduses
langevad tähed.
Akendes süttivad tuled –
Valguse sünd pimeduse tunnil.
.10/2011 Üllar Kuusk
Sügisõhtu... silmapete...
väike lomp jääb jalge ette
karget õhku hingan rindu
linnamüra
suitsuvingu...
sügisõhtu pimedus
möödund suve meenutus...
kõik on nagu silmapete
kalender tiksub omaette
kas me tahame – ei taha
päev ei jätnud valgust maha
päev ei jätnud soojust maha
päike kadus puude taha
kas me tahame – ei taha
midagi jäi seljataha
26. august 2006
.02/2011 Silvi Vingel, Kohila Alfa kursuse lõpetanu
Oktoobrikuu sajuses hõngus
Ma lonkisin kui viimane lõngus,
Süda kisendas valust ja ülekohtust,
Mille vastu ei ole apteegis rohtu.
Üleöö olin kaotanud töö,
Mu teeneid ei vajatud enam,
Ei uskund, et muutub veel miljöö,
Et tööandja mu vastu oleks kenam.
Rahaahnus pomol lõi patakaga pähe,
Talle kõigest ikka oli vähe,
Suurushullustus ja pettus
Igal sammul kui ta nõtkelt vetrus.
Teenistusest jäänud olid tühjad pihud,
Tehtud tööst sai läppand põhuvihud.
Mööda palgeid alla veeres pisar- tinaraske
Hing kurvastusest ohkas – oh, Issand, mul elada laske!
Ja siis pisarsilmil,
Loen Grossi poe teadetevitriini-
Ja ennäe imet –
Leidsingi hingevitamiini!
Aland juba oli kristlik Alfa kursus-
Pühkisin silmad, mis olid nutust tursund.
Tundsin – nüüd, kohe ja praegu
On just see, mida vajan.
See on elu, mis mulle on antud,
Inglitiibadel kandikul kantud.
03/2011
Meilt võeti ära Jumal, kirik, kodumaa
Meilt võeti ära isa, ema, isamaa.
Meilt võeti ära sinine ja must ja valge
Ja asemele anti kogu Siber, nii külm ja kauge.
Meilt võeti ära jõulud, nelipühad, lihavõtted
Meilt võeti ära suurvaimude ja me endi mõtted
Meilt võeti ära loomad, maad ja talu,
Ja asemele anti prii küüt ja ihuline valu.
Meilt võeti ära kõik inimlik ja selge,
Meilt võeti ära armastus nii helge,
Meilt võeti ära austus kodumulla vastu
Ja asemele anti kerjakott ja tühi tasku.
Meilt võeti ära lapsepõlv ja leeripidu
Meilt võeti ära tütarlaps ja sõprus, mis meid sidus
Meilt võeti ära kiigelkäik ja jaaniõhtu
Ja asemele anti sõnakõlks, mis täitma pidi kõhtu.
Kas nüüd saan tagasi kõik selle, mis meilt võeti?
Kas tagasi saan kunagise usu?
Või jälle lubadustega mu meeled üles köeti,
Et kannatuste eest saan väärilise tasu.
Ei tasu ihka, ei kättemaksu,
Vaid rahu südamesse, usku Jumalasse.
Ja usku sellesse, et kunagi ei korduks
Need genotsiidiks muudetud ideed.
Et rahvus eal ei murduks,
Kui keegi suurtest katsetakski veel.
Peeter Randmäe
August 1988. a.
.4/2010 R. S. Thomas (Tõlkinud Toivo Pilli)
Mitte pimedus, vaid koidueelne hämu,
milles praegu isegi vahedaim mõistus peab otsima
teed. Aeglaselt võtavad kõige selle kohta kuju
küsimused – ebamäärased, kuid hirmutavad.
Me kompame nende pinda nagu
pimedad, lootes leida vedrumehhanismi,
mis need kõrvale heidaks. Nad annavad
järele, kuid ainult selleks, et muutuda
uuteks probleemideks; ja üks ei tee sedagi,
vaid kõrgub liikumatult
meie ees.
Kas pole teist teed peale mõtte, mis
püüab leida vastust? On ainult ta
igatsev otsing, kasvõi surma hinda
see nõuaks. On juhtunud, et
pärast pikka põlvitamist külmal
altariesisel, on kivi veerenud
mu meelelt, ja heites pilgu
sisse, olen näinud, et vanad küsimused lebavad
eraldi kokkumässitult nurgas, nagu