12/2011 Virve-Ingrid Lige

Pikima öö ja lühima päeva aeg

Pimeduse ja küünlavalguse aeg

Lumevaikuse ja kirikukellade aeg

Rahutuse ja rahu aeg

Rõõmu- ja kiituslaulude aeg

Ootuse ja lootuse aeg

Unustuse ja andestuse aeg

Mälestuste ja järelemõtlemise aeg

Otsimise ja leidmise aeg

Liivakella pööramise aeg

Jõuluaeg.

******************************

Lumevaikus kumiseb kõrvus –

nii pehme ja valge on kõik

nagu päriselt

muinasjutus.

Taevas ja maa

silmapiiril sulavad kokku –

puhtaks sai äkki maailma pale

ning kadunud kuhugi kõik, mis on vale...

Lumekristallide muster

mu peopesale sulab

jättes järele pisara –

lunastus määritud elule tuli

kinni katma tühjade päevade poriseid jälgi,

et puhtana püsida,

hinges igatsus

lumestki valgemaks saada.

**********************************

Jõuluöö mahedas hinguses

kuuvalgus katuste kohal.

Tunned – tähtede silmad su südamel.

Jõuluöö sumedas vaikuses

küünlatulede valgus su silmades.

Sõnatu rahu.

Vaikuse valgus.

Jõuluöö külmas harduses

langevad tähed.

Akendes süttivad tuled –

Valguse sünd pimeduse tunnil.

10/2011 Üllar Kuusk

Sügisõhtu... silmapete...

väike lomp jääb jalge ette

karget õhku hingan rindu

linnamüra

suitsuvingu...

sügisõhtu pimedus

möödund suve meenutus...

kõik on nagu silmapete

kalender tiksub omaette

kas me tahame – ei taha

päev ei jätnud valgust maha

päev ei jätnud soojust maha

päike kadus puude taha

kas me tahame – ei taha

midagi jäi seljataha

26. august 2006

02/2011 Silvi Vingel, Kohila Alfa kursuse lõpetanu

Oktoobrikuu sajuses hõngus

Ma lonkisin kui viimane lõngus,

Süda kisendas valust ja ülekohtust,

Mille vastu ei ole apteegis rohtu.

Üleöö olin kaotanud töö,

Mu teeneid ei vajatud enam,

Ei uskund, et muutub veel miljöö,

Et tööandja mu vastu oleks kenam.

Rahaahnus pomol lõi patakaga pähe,

Talle kõigest ikka oli vähe,

Suurushullustus ja pettus

Igal sammul kui ta nõtkelt vetrus.

Teenistusest jäänud olid tühjad pihud,

Tehtud tööst sai läppand põhuvihud.

Mööda palgeid alla veeres pisar- tinaraske

Hing kurvastusest ohkas – oh, Issand, mul elada laske!

Ja siis pisarsilmil,

Loen Grossi poe teadetevitriini-

Ja ennäe imet –

Leidsingi hingevitamiini!

Aland juba oli kristlik Alfa kursus-

Pühkisin silmad, mis olid nutust tursund.

Tundsin – nüüd, kohe ja praegu

On just see, mida vajan.

See on elu, mis mulle on antud,

Inglitiibadel kandikul kantud.

Halleluuja!

03/2011

Meilt võeti ära Jumal, kirik, kodumaa

Meilt võeti ära isa, ema, isamaa.

Meilt võeti ära sinine ja must ja valge

Ja asemele anti kogu Siber, nii külm ja kauge.

Meilt võeti ära jõulud, nelipühad, lihavõtted

Meilt võeti ära suurvaimude ja me endi mõtted

Meilt võeti ära loomad, maad ja talu,

Ja asemele anti prii küüt ja ihuline valu.

Meilt võeti ära kõik inimlik ja selge,

Meilt võeti ära armastus nii helge,

Meilt võeti ära austus kodumulla vastu

Ja asemele anti kerjakott ja tühi tasku.

Meilt võeti ära lapsepõlv ja leeripidu

Meilt võeti ära tütarlaps ja sõprus, mis meid sidus

Meilt võeti ära kiigelkäik ja jaaniõhtu

Ja asemele anti sõnakõlks, mis täitma pidi kõhtu.

Kas nüüd saan tagasi kõik selle, mis meilt võeti?

Kas tagasi saan kunagise usu?

Või jälle lubadustega mu meeled üles köeti,

Et kannatuste eest saan väärilise tasu.

Ei tasu ihka, ei kättemaksu,

Vaid rahu südamesse, usku Jumalasse.

Ja usku sellesse, et kunagi ei korduks

Need genotsiidiks muudetud ideed.

Et rahvus eal ei murduks,

Kui keegi suurtest katsetakski veel.

Peeter Randmäe

August 1988. a.

4/2010 R. S. Thomas (Tõlkinud Toivo Pilli)

Mitte pimedus, vaid koidueelne hämu,

milles praegu isegi vahedaim mõistus peab otsima

teed. Aeglaselt võtavad kõige selle kohta kuju

küsimused – ebamäärased, kuid hirmutavad.

Me kompame nende pinda nagu

pimedad, lootes leida vedrumehhanismi,

mis need kõrvale heidaks. Nad annavad

järele, kuid ainult selleks, et muutuda

uuteks probleemideks; ja üks ei tee sedagi,

vaid kõrgub liikumatult

meie ees.

Kas pole teist teed peale mõtte, mis

püüab leida vastust? On ainult ta

igatsev otsing, kasvõi surma hinda

see nõuaks. On juhtunud, et

pärast pikka põlvitamist külmal

altariesisel, on kivi veerenud

mu meelelt, ja heites pilgu

sisse, olen näinud, et vanad küsimused lebavad

eraldi kokkumässitult nurgas, nagu

ülestõusnud armastuse kortsus surilinad.