Märts 2021
Monika Lige, Toronto baptistikogudus

Oleme lülid
ühenduslülid
ja keed
ja sillad oleme
üle aegade vee
ja sambad oleme
sadamakaid oleme ka
ja kodusadama tuled
mu isa- ning emamaa
sind ma tunnen

Detsember 2020
Tõnu R. Kallas'e jõuluhaikud

Hinges heliseb –
süda hellemast hellem.
Hele jõulupäev.

*
Õhtusoojuses
sügaval südame all
jõuluigatsus.

*
Tuuled mängivad
aialippides jõulu-
õhtu koraali.

Detsember 2020
Rando Selbak, sügis 1992 Jägalas

Valu!
Valu on mu südames. Miks see on, kas tead?
Kust see tuleb? Miks ma seda kandma pean?

Ma seisan akna taga ning korraga märkan:
„Näe, millist õrna ja puhast lund sajab!“
Oh, kuidas mu hing sellist puhtust vajab.
„Kus selline ilu tärkab?“

September 2020

1
Pohlad naersid
kahinal
mätaste sisse

Tulid kahinal vihmad
Vihmakahinad
Hallide pilvede
madalad sammud

Pohlade punane naer
see oli
nii ammu

Juuni 2020 
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus

„Kingin roosi punase“ on noore mehe, Mattias Preisfreundi, kooli 11. klassi uurimistöö raames avaldatud luulekogu. Mattias on Rakvere Karmeli koguduse liige ja Avispea koguduse pastori Eerek Preisfreundi vanuselt teine poeg. Luulekogu ilmumisega täitus tema suur unistus, ütleb ta ise. Aastate jooksul kirjutatud luuletustest jõudis kaante vahele valitud osa. Väikseformaadilise trükise lehekülgi kaunistavad Mattiase enda ja tema vanema venna Andreas Preisfreundi fotod.

Mattias Preisfreundi sellekevadisest luulekogust leiab nii tuttavlikku kui üllatavat.

Luulekogu kaks peamist teemat on suhted inimestega ja suhe Jumalaga, kohati on need kaks omavahel isegi läbi põimunud ja lugedes võibki jääda pisuke kahtlus, kummast on juttu. Näiteks luuletus „Mõtteis“ algab ridadega: „Oodanud Sind pikisilmi,/ teinud toimetusi erinevaid,/ kuid olnud ikkagi koos sinuga – / vaid mõtteis.“ Neist ja järgnevaist ridadest jääb mulje, justkui räägitaks armastatud neiust, kes ei suuda otsustada, kas valida minajutustaja (ehk lüüriline mina) või keegi teine, kuni tulevad read: „Ma armastan sind endiselt/ isegi kui üks on kadunud/ ja 99 teist on minuga, siis ma tulen ja otsin sind üles,/ ulatan käe,/ südame, kõik.“ See on nii otsene viide Jeesuse tähendamissõnale kadunud lambast, et paneb luuletuse mõtet ümber hindama: see peab olema hoopis Jumala kõne inimesele.