7-8/2009 Joosep Tammo, Eesti Kirikute Nõukogu asepresident

Kevadel möödus 20 aastat Eesti Kirikute Nõukogu sünnist. 18. juunil kogunesid liikmeskirikute esindajad ja Eesti Kirikute Nõukogu sõbrad Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Tallinna koguduse keskusesse, et tähistada seda sündmust ajalookonverentsiga.

Konverentsi kroonis Tartu Ülikooli usuteaduskonna ja Eesti Kirikute Nõukogu ühise projektina ilmunud mahuka koguteose "Eesti oikumeenia lugu" esitlemine. Tõdeti, et Eestis kujunes Kirikute Nõukogu välja praktilisest vajadusest esindada liikmeskirikute huve ühiselt ühiskonnas ja riigi ees. Põhikrja punkt 1.2 ütleb, et "EKN-i tegevuse eesmärk on ühendada kristlikke kirikuid ja koguduste liite koostööks Eesti ühiskonna vaimseks arenguks kristlike põhimõtete alusel." Koostöö aastad on olnud viljakad. Tulemuseks on ühine töö meedias, kaitseväe-, vangla-, politsei- ning kaplaniteenistuses, religiooniõpetuse kujundamisel, noorsootöös ja eluväärtuste kaitsel.

EKN-i tegevuse eesmärk on ühendada kristlikke kirikuid ja koguduste liite koostööks Eesti ühiskonna vaimseks arenguks kristlike põhimõtete alusel

Selleks, et väljendada peale praktilise koostöö ka kirikute sisulisi püüdlusi, koguneti õhtul Rootsi Mihkli kirikusse ühisele tänujumalateenistusele. Eesti Kirikute Nõukogu tegevuse keskmes on olnud Jeesuse Kristuse isik. Seda sümboliseerisid ka tänujumalateenistuse lõpul suurest Kristuse küünlast süüdatud liikmeskirikute küünlad. See väljendas kirikute igatsust, et Kristuse ülempreesterlik palve "et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud" (Jh 17:21) võiks täituda. Praktilise koostöö lähtekohaks on olnud püüd hoida kinni Kristusest, mõistes samas oma vendade ja õdede, meile kohati harjumatut, kuid ometi siirast armastust Kristuse vastu.

Kuid Eesti Kirikute Nõukogu tuleks vaadelda osana ülemaailmsest oikumeenilisest liikumisest. Oikumeeniline liikumine kujunes välja vastukaaluks kristluse üha kasvavale killustatusele. Oikumeeniline liikumine on alati näinud ühe olulise eesmärgina oma tegevuses kristliku ühtsuse taastamist. Selleks, et vältida ühtsuse interpreteerimist ühetaolisusena, on ikka ja jälle rõhutatud, et ollakse mitmel viisil "teel". Kuid ühiselt teelolijates on ikka ja jälle kerkinud ka kahtlus, et suurenev koostöö viib lõpuaegse "maailmakiriku" sünnini, mis kujuneb Kristusele ustavate tagakiusamise instrumendiks. Seda ohtu tajudes deklareeriti juba 1950. a Kirikute Maailmanõukogu Toronto selgituses, et Kirikute Maailmanõukogu ei taha ja ei tohi olla "superkirik".

Kas selline oht võiks varitseda ka Eesti Kirikute Nõukogu? Mis mõttes ja kas üldse on võimalik seostada Eesti Kirikute Nõukogu ja "Kristuse ihu" mõistet. Uue Testamendi eklesioloogiat iseloomustab hämmastav mõisteline mitmekesisus. Põhjuseks on ilmselt Kristuse kiriku kui ülestõusmises ja nelipühis sündinud nähtuse ainulaadne uudsus. Mõiste "Kristuse ihu" (1Kr 12; Rm 12; Ef 5:23,30; Kl 1:18,24) on esimese astme kirjeldus mõistele "Jeesuse kogudus". Sellele järgnevad sellised mõisted nagu "viinapuu ja oksad, karjane ja kari, vundament ja ehitus, nurgakivi ja ehitus, peigmees ja pruut" jne. Kõik need mõisted ütlevad, et ilma Jeesuse Kristuseta pole kogudus mitte midagi. Üks vanimaid kiriku tähistusi on "tee" (Ap 9:2; 19:9,23; 24:14,22 vrdl 16:7; 18:25), see kirjeldab nende hulka, kes on järgnenud Jeesuse kutsele (Mk 1:15,17). Kirik on niisiis Jeesuse järgijaskond, keda seob tema õpetuslik autoriteet (Mt 28:19 jne). Kaksteist apostlit on selles mõttes kiriku mudel. Just seda võrdlust kasutas paavst Johannes Paulus II 1993. a sügisel Eestit külastades.

Kuidas näevad seda probleemi erinevad kristlikud traditsioonid?

Lääne kristlusele omases kõrgskolastilises teoloogias kujunes välja tihe side kristoloogia ja sakramentide õpetuse vahel. Kui kirikuisad kirjeldasid kirikut "Kristuse tõelise ihuna" ja eucharistiat (armulauda) "Kristuse müstilise ihuna", siis koos tomistlikust filosoofiast kantud reaalpresentsi õpetusega hakati ka kirikut ennast eucahristia eeskujul pidama Kristuse tõelisest ihust osalemisena. Siit lähtuvalt vastati ka põhiküsimusele: Kes kuulub Kristuse müstilisse ihusse? – Need, kes osalevad sakramentaalselt vahendatud Jumala armus.

Õigeusu kirik toonitab selles pildis kiriku kristoloogilist dimensiooni. Kirik on eelkõige organism, mitte organisatsioon. Kristuse kõrval ei saa olla teist pead. Selle pildiga rõhutatakse kõigi liikmete olemuslikku võrdsust.

Luterlikus õpetuses vaadeldakse kirikut "Jumala Sõna loominguna" (creatura verbi). Ristimine ja armulaud on Jumala Sõna sakramentaalsed märgid. Kirik kui Kristuse ihu ei ole siin nii kesksel kohal kui Rooma Katoliku Kirikus.

Vabakiriklik arusaam kogudusest toonitab kõigi liikmete elavat usku ja nende püüet Jeesust järgides pühalt elada. Organisatsioonilised tunnused on tõrjutud tahaplaanile. Kogudus kui Kristuse ihu on eelkõige erinevate vaimuandide väljendus (1Kr 12).

Kui neist ajalooliselt väljakujunenud põhijoonte vaatlusest teha süstemaatilis-teoloogiline kokkuvõte, siis peame ütlema, et kaks uuetestamentlikku pilti kirikust on alati olulised: Esiteks on kirik Kristuse ihu. Seejuures on rõhuasetus Kristusel ja liikmete omavahelisel koostööl. Teiseks on kirik rändav Jumala rahvas, kes on teel tulevasse Jumala riiki.

Pilt rändavast Jumala rahvast on oikumeenias rohkem kasutust leidnud. Selles rõhutatakse teeloleva Jumala rahva mitmekesisust. Kristuse ihu pildi kasutamine on olnud selle seose tõttu skolastilise teoloogia ja sakramentide õpetusega raskendatud.

Lahkmeel kristlaste hulgas ei ole ületatav ainult teadmiste ja tarkuse, vaid eelkõige patukahetsuse ja Jumala armu kaudu.

Selleks et vältida "superkirikuks" muutumise ohtu, peame tõe huvides Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutena alati tunnistama, et esindame erinevate liikmetena vaid murtud ja haavatud Kristuse ihu. Lahkmeel kristlaste hulgas ei ole ületatav ainult teadmiste ja tarkuse, vaid eelkõige patukahetsuse ja Jumala armu kaudu. Meie tänased erisused ja lahutatus tunnistab teeloleku raskusest. Me oleme vaid sedavõrd Kristuse ihu, kuivõrd meie ühine tegevus on juhitud Kristusest ja suunatud Kristusele. Teda kord palgest palgesse nähes mõistame ühise teekonna õnnistuste tähendust. Iga katse seda eesmärki inimlikult saavutada lõpeb Paabeli torni ehitamisega. Küll aga võime end erinevate uskkondade esindajatena usaldada Issanda armu ja juhtimise alla ning tunnistada, et Jumalal on olnud hea meel lasta kogu täius elada üksnes Temas. Jeesuse Kristuse Vaimus ühist teed jätkates ei oma tähtsust mitte käidud tee pikkus, vaid selle väärtus.

Kinnitagu seda tõdemust apostel Pauluse poolt Kolossa kirjas tsiteeritud "Kristushümni" (Kl 1:15-20) sõnad: „Tema on nähtamatu Jumala kuju, kogu loodu esmasündinu, sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu, olgu troonid või ülemused, olgu valitsused või meelevallad – kõik on loodud tema läbi ja tema poole. Tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos temas ja ta on oma ihu, koguduse pea. Tema on algus, esmasündinu surnuist, et ta kõiges saaks esimeseks. Sest Jumalal on olnud hea meel lasta kogu täiusel temas elada ja lepitada tema läbi enesega kõik, niihästi maapealsed kui taevalised, tehes rahu tema ristivere läbi."

3/2009 Ingmar Kurg, Kalju kogudus

Seoses mastaapse Lootuse festivaliga saabuval kevadel on õige aeg arutada evangelisatsiooni teoloogiliste küsimuste üle. Viimaste aastate oikumeeniline kliima Eestis on sedavõrd soodus, et võetakse ette teemasid, mis puudutavad kirikute kontakte mitte ainult formaalselt, vaid ka ühiste vaimulike ja teoloogiliste väärtuste pinnal.

Üks evangeelium

Evangeeliumi kuulutamine saabki olla vaid oikumeeniline, kuna on olemas vaid üks evangeelium. See tõdemine on nüüdisaja kristlikele kirikutele justkui uus avastus. Veel sajand ja kaks tagasi evangeliseerisid kristlased sageli üksteise vastu, eriti kui mõelda ärkamisliikumiste ajaloole Euroopas ja Eestiski. Tol ajal maad võtnud ilmalikustumine ja rahva eemaldumine ajaloolisest kirikust pakkus evangelikaalsetele vabakogudustele võimaluse inimesi tagasi võita usu juurde, aga ühtlasi võita neid omaenda kogudusse. Nüüd on ajad teised ja seda peamiselt kahel põhjusel.

Esiteks, Euroopa ilmalikustumine on arenenud nii kaugele, et enam ei ole neid, keda „äratada" ega kellele öelda: „Tule koju, tule koju, ärakadunud poeg!" Sest kaasaja inimesel pole kunagi olnudki vaimulikku kodu, kuhu tagasi pöörduda. Kõik kirikud Euroopas – olgu rahva- või vabakirikud – on tänapäeval võrdses seisus, kus inimestele tuleb esmalt õpetada evangeeliumi tõde ja Jumala tahet ning alles siis saab neid kutsuda sellest osa saama.

Teiseks, kristlased võlgnevad maailmale niisugust evangeeliumi, mida suudetakse öelda ühtemoodi ja üheskoos. Evangeelium Jeesusest Kristusest on üks ja ainus, nagu õpetab Pühakiri. See on Jeesuse tahe, et jüngrid seda evangeeliumit kuulutades „oleksid üks, ... et maailm usuks" (Jh 17:21). Euroopa kirikud on võtnud endale kohustuse, mis on kirjas Charta oecumenica's ja on alla kirjutatud aastal 2001: „Euroopa kirikute kõige tähtsam ülesanne on ühine evangeeliumi kuulutamine kõikide päästmiseks nii sõna kui teoga /.../ On oluline, et kogu Jumala rahvas üheskoos vahendaks avalikult evangeeliumi." (Loe selle kohta raamatust Documenta oecumenica: kirik, ühiskond, misjon, 2006.)

Igaüks mõistab, et evangeeliumi ühine kuulutamine on raske (peaaegu mission impossible). Eri kirikutel on erinevad spiritualiteedid, teoloogiad, traditsioonid ning meetodid ja nii jääb see ka edaspidi. Vastus on selles, et need erinevused on evangelisatsiooni rikkuseks, juhul kui maailm näeb erinevuste taga kristlaste ühtsust Kristuses; ent vastupidi osutuksid need erinevused evangeeliumit kahjustavaks, juhul kui üks kirik hakkaks „oma tõde" kuulutama iseenda tarbeks. Parim, mida kirikutel on maailmale anda, on „ühtsus erinevustes", nagu usub oikumeeniline liikumise.

Avastused

Veebruaris 2008 toimus kohtumine, kus esitleti erinevaid evangelisatsiooni meetodeid Eestis:: Risttee (Peep Saar), kohvikumisjon (Miguel Zayas), katoliiklikud neokatehumenaalid, nelipühilaste Vabadus: Noorte Liikumine jt. Veebruaris 2009 toimus konsultatsioonide teine voor. Esitati erinevaid nägemusi evangelisatsioonist: evangelikaalne (Mika Tuovinen), luterlik (Mika Tuovinen), sotsiaalne (Alari Allikas), karismaatiline (Mart Metsala), ortodoksne (preester Mattias), oikumeeniline (Ingmar Kurg).

Ettekannete ja arutelude käigus selgusid kolm tõsiasja. Esiteks, pole kahtlust, et kõik kristlikud kirikud kuulutavad ühte ja sama evangeeliumit päästmisest Kristuses. Teiseks, hea tahtmise juures suudetaks üksteisest aru saada ning üksteise tööd tunnustada, kuigi teoloogilised rõhuasetused on erinevad. Kolmandaks, me võime üksteist täiendada, sest evangeeliumi kogu rikkust ei ole suutnud rakendada ükski kirik ükshaaval.

Vastastikune täiendamine ei oma tähtsust sellepärast, nagu oleks kellegi kiriku evangeelne sõnum küündimatu või poolik. Ei, evangeelium ei ole niikuinii ühegi kiriku, vaid Kristuse oma, ning evangeeliumi vabastav ja uuendav vägi toimib mitte meie kaudu, vaid Jumala tahtel. Kuid vastastikune täiendamine tähendab õppimist, kuidas nüüdisaja pluralistlikus ühiskonnas esitada kogu evangeeliumi rikkust „päästmiseks igaühele" (Rm 1:16).

Mida on meil üksteiselt õppida? Evangelikaalne individualism, mida ärkamisaja järgsed vabakogudused harjumuspäraselt nimetavad „isiklikuks päästmiseks", on jäänud kitsaks õpetuses Jumala riigist. Seevastu sotsiaalne kui ka kiriklik arusaam evangelisatsioonist näeb usukogukonna kui Kristuse ihu asendamatut rolli inimeste teel päästmisele. Lääne teoloogilise traditsiooni rõhuasetus Jeesuse Kristuse surmale kui pattude lunastusele on vaid tagasivaatav ja juriidiline päästmise mõistmine; ida kristlus seevastu asetab rõhu Kristuse ülestõusmise väele, millega võidetakse surm ning antakse inimesele seesmine vabadus muutumiseks Jumala-sarnasuse poole. Ka karismaatiline arusaam kinnitab, et evangeelium on mitte ainult informatsioon Jumala tegudest, vaid Jumala reaalne ja väeline tegu just siin ja nüüd. Niisugused on need esmased avastused toimunud konsultatsioonidelt.

2/2009 Sakarias Leppik, Hiiumaa preester

Eesti autonoomne ehk iseseisev õigeusukirik – Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik on saanud tagasi oma loomuliku ning õigeusu õpetusele vastava ülesehituse ja see asjaolu annab palvetajatele jõu ja toe, et elada täisväärtuslikku õigeusulise kristlase elu.

Õigeusukirik pole "vene kirik"

Õigeusukirikut on Eestis tihti nimetatud „vene kirikuks" või „vene usuks". Haritud inimesed muidugi teavad, et see on üks levinumaid eelarvamusi. Tõsi, Eestis tegutseb küll ka Moskva patriarhaadi piiskopkond, kuhu kuuluvad valdavalt vene keelt kõnelevad inimesed, ent meie mõistame, et õigeusukirik ei tohi kunagi olla üles ehitatud rahvuslikest printsiipidest lähtudes. Seetõttu on EAÕK avatud kõikidele õigeusulistele kristlastele, olgu nad kreeklased, venelased, rumeenlased või ukrainlased ning ei kanna peale õigeusu õpetuse mingit rahvuslikkust rõhutavat märki.

EAÕK järjepidevust hoiti eksiilis

EAÕK on tegutsenud Eestis iseseisvana 1923. aastast alates, mil Oikumeeniline patriarh võttis siin maal palvetanud õigeusklikud oma vaimse juhatuse alla. Okupatsiooniaastatel muutis Moskva patriarhaat nõukogude võimude survel EAÕK tegevuse võimatuks ning see tingis meie iseseisvuse järjepidevuse hoidmise eksiilis. 1996. aastal taastati meie kiriku iseseisvus ja sellest alates on toimunud kiriku vaimulik ja füüsiline ärkamine ning ülesehitumine.

Esimene sinodaalne liturgia

Nagu hästi teame, võivad palvevastused võtta kaua aega. Seetõttu pidime teraselt jälgima Jumala tööd ning püsivalt palvetama, et kirik saaks taas täieliku korrastatusega oma liikmeid teenida. See päev oli tänavune 15. jaanuar, mil pidasime oma esimese sinodaalse liturgia, kus osalesid lisaks kiriku ülemkarjasele metropoliit Stefanusele ka vastselt pühitsetud Tartu ning Pärnu ja Saare piiskopid Eelija ning Aleksander. Sellel ajaloolisel sündmusel on suur mõju, kuna ta võimaldab teha ühiseid jõupingutusi kiriku liikmeskonna kasvatamiseks ning ennekõike ühe õigeuskliku kristlase väärika ning usutäiusliku elu ülesehitamiseks.

Piiskopid on preestritele ja diakonitele vaimulikuks isaks

Jumaliku ettehoolduse läbi ametisse seatud piiskopid on need, kes on kogudustele lähemal ning saavad ära kuulata ka koguduseliikme kõige pisema mure ning võtta vastu Kõigevägevama rõõmu Kristuses. Me kõik vajame vaimulikku juhatust ning õigeusukirikus otsib koguduse liige endale selleks tihti vaimuliku isa, kes tunneb teda läbi ja lõhki ning oskab alati õigel ajal nõu anda. Piiskopid on preestritele ja diakonitele vaimulikuks isaks ning nende kaudu saavad juhatusest kinnitust ja kindlust ka koguduste liikmed.

Eeskuju, mitte hierarhia

Piiskopid on eeskujuks ka palvetamises ning moraalses käitumises. Nende järgi seatakse kogudustes ka omi samme. Ning väga tähtis asi: piiskopid on julged võtma vastu otsuseid. Nad ei põikle ühiskonnale meeldimise pärast kuhugi nurga taha ega lükka oma vastutust kellegi teise turjale. Seetõttu me ei rõhuta õigeusukirikus seda, nagu oleks meil tegu jäiga hierarhiaga. Meie piiskoppide, preestrite ja diakonite vahel on isade ja poegade suhe, mida valitseb Püha Vaim, usaldus ja kannab meie vankumatu usk.

Tähtis on pärimus ja esivanemate elukogemus

Meie välised liturgilised sammud pärinevad suures osas kiriku tekkimise ajast. Oleme neid hardalt alal hoidnud ning selline meelsus jääb meile ka edaspidi. Õigeusulised kristlased peavad väga tähtsaks pärimust ja esivanemate edasiantud kogemusi. Elutarkusi annab edasi mitte ainult Pühakiri, vaid ka Jumala töö inimeste keskel (millest sai oma tarkused kuningas Saalomon) ja sellest tekkivad suhted.

Meie ambitsioon on vaimne, mitte arvuline kasv

EAÕK on oma liikmeskonnalt väike, aga kasvav. See väiksus annab meile väga armsa ning sooja peretunde. Meil ei ole ambitsioone kasvada suurimaks ja vägevaimaks Eesti riigis. Numbritega tegelegu need, kelle jaoks saab tähtsamaks ratsionaalselt arvutatav liikmeskonna suurus ja niinimetet maksumaksjate arv kui Vaimu väe edasiandmine inimestele. Me tahame rahulikult palvetada teadmisega, et meiega arvestatakse, käitutakse väärikalt ning ausalt ja kristlikult. Me ei loo kauneid fassaade, et etendada kristlikke näitemänge lootuses, et usuleiged inimesed meid sellevõrra tõsisemalt võtaksid. Meie, õigeusuliste, tegevus seisneb teenimises, austuses ning püsivas jumalanäolisuse otsimises.

.

Jõulupühadega tähistab kristlik maailm Lunastaja, Jumala Poja Jeesuse Kristuse sündi. Selle sündmuse mõtestamine enda jaoks võib olla värskendav kogemus, mis toob igaviku argipäeva. Paraku tajume jõulude ajal eriti teravalt, et meie elu on muutunud kiirustavaks, pinnapealseks ja materialistlikuks.

Elame heitlikul ajal, mil paljusid räsib majanduskriisi järellainetus, kui ühiskond otsib sidusaid väärtusi, kui räägitakse koolivägivallast, kui üksildaste arv kasvab ja inimestevahelistes suhetes on kadumas vastastikune lugupidamine. Vajame midagi, mis ühendaks ja juhataks, eeskujusid, kelle järel astuda.

Jõulud õpetavad meid tõstma pilku argiselt taevasele. Jõulud meenutavad meile, et Jumalal on meiega asja, Tal on meile sõnum ja võimalus.

Sotsioloogilised uurimused näitavad, et perekond on eestlaste jaoks üks olulisemaid väärtusi. Kui Jumal lõi inimese meheks ja naiseks ning ütles, et nad saavad abielus üheks, siis selles väljendub Jumala üks kauneimaid kingitusi inimkonnale. Terve perekond on parim keskkond laste kasvamiseks. Jõuluaeg on õige aeg mõelda oma perele ja lähedastele ning teha neile head.

Sünnipäevalaps Jeesus ütles, et „Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi" (Matteuse evangeelium 24:35). Tõde ei saagi hävida, sest tõde väljendab tegelikkust. Õnne, rahulolu ja tasakaalu otsiv inimene saab jõulude ajal vaadata tõsimeelselt iseendasse, oma lähisuhetesse ja ühiskonda ning püüda mõista seda, kes ta tegelikult on ning mis tegelikult tema ümber toimub. Tegelikkuse mõistmisele aitab kaasa jõulusõnum, Jeesuse sündimise lugu. Jeesusele vaadates taipame tõde. Õigesti mõistetud tegelikkus teeb meid sisemiselt vabaks, sõltumatuks ja tugevaks.

Jõulud tuletavad meelde, et Jeesus on meid patust lunastanud. Väga palju on seda, mis hävitab inimese jumalikku väärikust. Pahatihti me ise rikume oma elu ära ennast õigustades ja püüdes vastutust mujale lükata. Jõululapse eeskuju meenutab, et nüüd on õige aeg teha õigeid otsuseid. Pöörata ümber, kus tarvis. Panna maha, mis on koormaks. Minna edasi, kuhu on õige. Me pole üksi, sest Jõululapse tuleku mõte oli, et meil oleks väärtuslik Elu.

Jumala lähedust jõuludesse soovides

Eesti Kirikute Nõukogu

Jõulukuul 2010. Issanda aastal

12/2010

Laupäeval, 13. novembri tänujumalateenistusel Tallinna piiskoplikus toomkirikus kirjutasid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Andres Põder ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskop Andres Taul alla nähtava ühtsuse lepingule. See ühendab nõukogude okupatsiooni tõttu sunniviisiliselt kaheks rebitud kiriku taas tervikuks.

Tähtsat sündmust oli tunnistamas palju rahvast. Suursündmust austasid oma kohalolekuga Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ning president Arnold Rüütel ja Ingrid Rüütel. Kohalesaabunute hulgas olid, Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute esindajaid, ühiskonnategelasi, vaimulikke, väliseestlasi.

Soovime Eesti suurimale naaberkirikule Jumala rohkeid õnnistusi nende ühinemisjärgses ühistöös.

Teekäija toimetus