12/2008

JÕULUJUTT

Oli kord üks vaene kirikuhiir, kes elas ühes suures, vanas, aga külmas kirikus. Kahjuks leidus seal toidupoolist harva ning seepärast märkas väike hiireke ühel advendipäeval kohe, et läbi kiriku hõljub magus meelõhn. „Hm," nuusutas hiireke. „Kust küll tuleb see imeline lõhn?" Sihikindlalt järgis ta oma nina. Mõne hetke pärast seisis ta ühe kuuseokste vahele asetatud suure meevahast küünla ees.

12/2008 Meego Remmel, EKB Liidu president

Igal jõuluõhtul saabub kirikus, kus elan ja pastorina teenin, üks kummaline hetk. See on siis, kui jõululaulud on lauldud, jõululugu loetud ja jutlus peetud, jumalateenistus on läbi saanud ja kirikulised koju tõtanud. Siis saabubki too kummaline hetk, tõelusehetk. Kulminatsioon on möödas. Inimesed on läinud. Kõik on taas vaikne. Kirik on inimtühi. Vaid aeg tiksub igaviku poole. Seisatun veel viivu keset inimtühja kirikut. Hämaruses on tunda kustunud küünalde lõhna. Siis tajungi õhusolevat küsimust: on's olnud kõik, mis toimunust meeles ja meeleolus, ikka tõelus või pelgalt kadumaminev kujutlus, millel pole reaalsusega vähimatki ühist?

12/2008 Janek Mäggi

„Jeesus astus poodi sisse. Pani mõned asjad korvi. Jüngreid ei olnud lähedal. Ta otsis taskust raha ja maksis ära. Ta lasi asjad ära pakkida. Ta pani kingitused kuuse alla ja ootas. Lapsed leidsid kingitused üles. Nad said väga rõõmsaks! Jeesus mõtles, et küll on tore, kui saab nii lihtsalt kellegi meele rõõmsaks teha."

Nii võiks kõlada väljavõte ühest päris tavalisest lasteraamatust, kus peategelaseks on Jõuluvana. Mina arvan, et Jeesus käitub sarnaselt. Ta tunneb rõõmu sellest, kui meie tunneme rõõmu. Kingituste saamine on tore isegi täiskasvanute jaoks, rääkimata lastest. Mulle meeldib kohtuavalt kingitusi saada! See on põnev! See on tunnustus. See on kinkija armastuse väljendus.

12/2008 Tõnu Lehtsaar, TÜ professor

Meie postmodernse elustiili kirjeldamiseks on kasutatud erinevaid seletusi ja metafoore. Üks nendest ütleb, et elame klikkiva elulaadi ajastul. See tähendab, et liigume läbi erineva informatsiooni, sündmuste, kogemuste ja suhete nendesse süvenemata. See, millega tegeleme ja need, kellega suhtleme jäävad meile tegelikult kaugeteks. Me ei panusta ega ava ennast, aga me ei kuula ega mõista ka teisi. Me loeme lehte, vaatame televiisorit ja räägime lapsega ühekorraga. Tulemuseks on paradoks – info- ja suhteküllane üksildus. Mingist hetkest võib sellest saada ka üksildus iseendas, kuna jääme ka enesele üha võõramaks. Ennast kaotanu on kõigile raskesti leitav.

10/2009 Ramona Cramer Tucker „Today's Christian Woman", tõlkinud Krista Esta

Tunnistan üles. Olen suhtleja. Ruumi sisenedes on tavaline, et mina tervitan esimesena – isegi inimesi, keda ma ei tunne. Enamikel juhtudel on minu suhtlemisaldis loomus positiivne joon – see aitab mul kiiresti sõpru leida ja teistel end kaasatuna tunda. Kuid vahel toob minu loomulik olek – rääkimine – kaasa selle, et ma unustan mõelda, enne kui oma suu lahti teen.

Paljudele on tuttav vanasõna „Lobisev suu uputab laevu." Kui jagan oma mõtteid ja tundeid liiga vabalt, ei tee see teistele kahju, vaid ehk mõni inimene saab minu kohta liiga ruttu ja liiga palju teada. Aga minu lobisemine tekitab probleeme, kui jagan sama vabalt infot kaasinimeste kohta. Mul ei ole otsest eesmärki sõprade usaldust murda, kuid kuidagi juhtub ikka, et mu lobisemine saab käigu sisse enne kui aju.