Vajatakse tõlki... armastusele

11/2010 Einike Pilli, Salemi Baptistikogudus

Vastamata armastuse valu on tuttav paljudele täiskasvanutele. Vahel võib põhjus olla selles, et armastust on küll avaldatud, kuid teine pool pole sellest aru saanud. Valel viisil, valel ajal või vales kohas tehtud armastusavaldus võib anda soovitust hoopis vastupidise tulemuse. "Kõige ohtlikum on teha valesid asju järjest innukamalt," on ühel mu kolleegil kombeks öelda.

Jumal avaldab armastust inimkonna vastu kristlaste kaudu, kes püüavad seda väljendada neile, kes Jumalat veel ei tunne. Aga ka kristlased on kogenud vastamata armastust – inimesed, kelleni nad Jumala armastust tahavad viia, ei mõista neid tihti. Evangeelne innukus ei vii alati soovitud tagajärgedeni ja vahel tundub, et see tõukab lausa eemale inimesi, kelleni tahetakse hea sõnumiga jõuda.

Käesolevas artiklis pakun välja mõned mõtted, kuidas Jumala armastust mõistetavalt kaasinimeste keelde tõlkida.

Kas teha teisiti või mõelda teisiti?

Õppimisteoorias räägitakse ühe- ja kahesilmuselisest õppimisest. Kui asjad lähevad natuke viltu, piisab tegutsemisstrateegiate muutmisest. Seda on kristlik kirik viimastel aastakümnetel hoolsalt proovinud: kaasajastanud jumalateenistusi, viimistlenud esitlustehnikaid ja kasutanud kaasaegseid reklaamivõtteid.

Kui aga strateegiate parandamine ei anna tulemusi, tuleb ette võtta põhjalikumaid muudatusi – teha teine ring – ja mõelda teisiti. Õige mõtlemine võimaldab leida sobivaid tegutsemisviise. Usun, et oleme jõudnud olukorda, kus ei tule mitte ainult teistmoodi teha, vaid ka teistmoodi mõelda – Jumalast ja tema missioonist, kogudusest, inimestest meie ümber, ja sellest, kuidas nendele Jumala armastuse tõlgiks olla.

Jumal ja tema missioon

Cantebury peapiiskop Rowan Williams on öelnud: "Mitte Jumala kogudusel pole missiooni. Hoopis missiooniga Jumalal on kogudus." Lesslie Newbigin lisab: "Kogudus on Jumala unistuse tunnus ja tunnistus."

Inimestel on unistusi. Martin Luther Kingil oli unistus. I have a dream! Aga kui Jumalal on unistus meie maa kohta, siis mis see küll võiks olla? Kas see, et kogudused kasvaksid ja kirikud oleks pühapäeviti rahvast täis? Või see, et pubid, kinod ja lõbumajad pandaks kinni ja uusi kirikuid avataks nende asemele? Või järsku see, et meil oleks kristlik valitsus ja kõikides koolides usuõpetus?

Kui Jeesus kõndis ja töötas maa peal, siis ta teostas Jumala missiooni. Tema tegevusest leiame vihjeid Jumala unistusele: ta ei vaevanud ennast poliitiliste ambitsioonidega, kuigi temalt seda oodati; ta ei seisnud sabatipäeval sünagoogi uksel, lootes, et inimesed suurte hulkadena sinna tulevad; ta ei põlanud inimesi, keda teised põlgasid, vastupidi – ta istus nendega lauda. Ainsad, kelle peale Jeesus pahane oli, olid need, kes ennast teistest paremaks pidasid.

Evangeeliume lugedes märkame, et Jumala unistus – hea sõnum – on midagi palju suuremat kui nelja vaimuliku tõsiasja kuulutamine ja patuse palve lugemine. Muidugi – pole kahtlust, et Jeesuse tegevus viis inimesi patukahetsuse, andestuse ja elumuutuseni. Aga Jumala missioon on suurem kui üksikinimeste päästmine – sellel on ka sotsiaalne ja ühiskondlik mõõde.

Tavatseme tsiteerida piiblisalmi Jh 3:16, aga unustame vahel, et tekst jätkub: "Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks." Jumal oma armastuses ei hooli ainult kogudusest, vaid ta hoolib ühiskonnast laiemalt ja kogu loodust. Selle unistuse täideviimises on kogudus kutsutud osalema.

Koguduse võimalus vähemusena

Selleks, et kehastada Jumala unistust, ei pea olema suur ega võimas. Kristlik kirik pole Eesti ühiskonnas midagi muud kui vähemus. Ometi põeb kirik pahatihti "enamuse kompleksi". Äkki peaksime hoopis nõustuma, et oleme ühiskonna äärealadel toimiv liikumine?

Marginaalsuses on oma võimalused – eriti suuri institutsioone umbusaldavas postmoderniseeruvas kultuuris. Kristliku koguduse suur võimalus on toimida rohujuure tasandil, olla osaline sisulistes muudatustes. Marginaalsus annab meile võimaluse ja õiguse eristuda üldisest foonist – meie Jumal pole jõu, võimu ega massikultuuri Jumal. Miks peaksime siis meie tahtma liikuda jõu, võimu ja massikultuuri laineharjal?

Uuringute järgi usaldavad Eesti inimesed Jumalat palju rohkem kui kogudust: kiriku kuvand Eesti ühiskonnas ei ole just kõige parem. Osalesin hiljuti ühel koolitusel. Seal kirjeldati rollimudelite abil inimesi, kes rühmas koostööd ei tee. Blokeerija, kiidukuke ja klouni kõrval oli ka roll „pastor". Pastorit kirjeldati järgmiselt: „Peab pikki monolooge, kus jutlustab isiklikke hoiakuid, tundeid ja mõtteid. Pealetükkiv, kasutab gruppi ära." Kuidas selline kuvand on tekkinud? Ja kuidas seda muuta? Me ju püüame väljendada Jumala armastust inimkonnale. Aga inimesed kuulevad-näevad sageli midagi hoopis muud. Tõlki on vaja!

Olen veendunud, et üks viis Jumala armastust kaasaja inimestele tõlkida ning ühtlasi koguduse ja kristlase kuvandit muuta, on isetult kaasa aidates ühiskonna positiivsetes arengutes – oma töökohal, linnaosas või külas, sõprade ja tuttavatega suheldes. Mida enam häid kristlastest professionaale on ühiskonnas nähtavatel kohtadel või lihtsalt „soolana" mõjumas oma ümbruskonnas, seda arusaadavamaks muutub Jumala armastuse keel.

Jeesuse misjonikäsk jüngritele, minna kõike maailma, võib tähendada erinevaid asju, aga kindlasti ei tähenda see ainult iga hinna eest inimeste hingede taevasse aitamist. Jumal lõi inimese tervikliku ja sotsiaalse olendina. Jumal on kogu loodu autor. Ja vaevalt, et ta unistus on väiksem kui selle kõige lunastus.

Paar aastakümmet kõlas raadios tihti laul Tihemetsa Tiinast. Laulus peitus hoolikama kuulaja jaoks eluline õpetus – mitte see, kes väga meeldida tahab, ei pruugi meeldida. Paljude seast valitakse välja hoopis see, kes teeb oma tööd suure pühendumise ja püüdlikkusega. Mul on ettepanek kõigile vaimuliku või misjonäri tööle suunduvatele inimestele: töötage neli-viis aastat mõnel nõudlikul ilmalikul ametikohal ja tehke seda hästi. Alles siis, kui olete seal toime tulnud, hakake pastoriks või misjonäriks.

On tähtis, et kristlased jätaksid jälje ühiskonna paremaks muutmise protsessi. Osalege niiöelda ilmalikel koolitustel ja õppige ka neilt inimestelt, kes kirikus ei käi. Aidake luua erialakogukondi nende inimeste vahel, kes rabavad tööd ja on tihti üksikud, kutsuge neid külla. Kuulake neid. Astuge vahel sisse oma linnaosa kohvikusse ja ajage inimestega juttu, osalege nende algatustes ümbruskonda paremaks muuta. Võtke osa sotsiaalprojektidest, mida pole algatanud kirik. Usaldusväärsus, ka Jumala sõnumi usaldusväärsus, tuleb ära teenida. Mul on väga hea meel, et mitmel pool seda juba tehaksegi.

Armastada tähendab pakkuda oma parimat. Kui keegi ainult räägib armastusest, aga tema teod seda ei kinnita, kaotab jutt varsti usutavuse. Oma usutavust on hea testida kahe lahutamistehtega: kõigepealt lahutage kõigest, mida teete, maha sõnad; ja siis lahutage allesjäänud tegudest maha need, mida teete oma koguduse heaks. See, mis jääb alles, näitab meie usutavuse mõõtu ühiskonnas. Jumal sai oma Poja kaudu nähtavaks ja kutsub meidki seda armastust nähtavaks tegema.

Inimesed meie ümber

Stephen Covey kirjutab lastekasvatust puudutavas raamatus, et see, mida räägime oma lastest, kui neid kohal pole, väljendab meie tegelikku suhtumist neisse. Sama pädeb ka koguduse kohta. Mida me omavahel olles räägime inimestest, kes kirikus ei käi?

On oht mõelda, et meie teame, mis neile hea on. Mittekristlased võivad saada meie missiooni objektideks – vahendiks meie eesmärgi teenistuses. Liiga kergesti pakume neile valmis lahendusi, kaasamata neid vastuste otsimise protsessi.

Meie kodus kasvab kaks teismelist poega. Puudutagu asi magamamineku aega, õhtusööki või televiisorist vaadatavat filmi – neile ei meeldi, kui ma nende eest otsustan. Pean olema valmis selgitama, miks lapsevanemana lahendan asja nii ja mitte teisiti. Miks peaks ülalt-alla otsustamine meeldima täiskasvanutele, kes pole meie pere liikmedki? Huvitav, et Jeesus küsis inimestelt tihti: "Mida sa tahad, et ma sulle teen?"

Roxburgh ja Boren kirjutavad: "Diskussiooni keskmes on tõsiasi, et tuleb loobuda soovist kontrollida nii kogudust kui seda konteksti, milles elame." Kui tahame Jumala armastuse sõnumit arusaadavalt ja usutavalt esitada, ei saa sõnumi levik olla olulisem kui hoolimine nende inimeste väärikusest, kellega tahetakse sõnumit jagada. Sõnumi edastamise viis ei tohi olla vastuolus selle sisuga: ei mingeid varjatud motiive. Armastus jätab alati teisele ruumi, kuulab ära, püüab arvestada.

Mul on tuttav, andekas koolitaja, kes ei astu tavaliselt kirikusse isegi mitte kontserti kuulama. Küsisin temalt, mis ta arvab kirikust Eesti ühiskonnas. Ta vastas lühidalt: "Kirik ei ole meie." Püüdsin talle rääkida, et ristiusk tuli Eestisse kõigepealt ju rahumeelselt, kõnelesin protestantismist ja kirjaoskuse levikust, sellest, et baptism oli eesti talurahva liikumine. Siis taipasin – ta ei ole seda kõike kogenud ja ratsionaalsetel argumentidel pole tema jaoks kaalu.

Võib-olla oleme igavikulist rõhutades ja silmas pidades unustanud, et Jumal on pannud meid elama siia nende inimeste keskele, keda me oma rahvaks nimetame? Kas oleme rõõmsad, et oleme korraga nii eestlased kui kristlased? Piret Ripsil on laul, mis kanti ette 2007. aastal laulupeol: "Ei tahagi minna, et paremat leida. Siia jään, kus mu isade maa."

Olen viimastel kuudel kogenud suurt ühtekuuluvust oma rahvaga, lauldes Olav Ehala juubelikontserdil koos kõigi osalejatega laulu „Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?" Olen osa saanud palvemeelsest vaikusest, mis valitses Arvo Pärdi komponeeritud selge evangeeliumiga jumalateenistusel. Kontserdiks ei saa seda kogemust justkui nimetadagi... Distantsilt ei saa armastust avaldada. Jumal tuli oma Pojas meile väga lähedale. Kas meie astume lähedale oma rahvale?

Kuidas tõlkida Jumala armastust?

Kuidas-küsimusele on raske vastata, sest kogudus asub alati ajalis-ruumilises kontekstis, millest vastus sõltub. Pole õige kopeerida ühte mudelit, isegi mitte algkoguduse oma. On modernistlik müüt, et leidub üks ja ainus koguduse loomuliku kasvu strateegia, mida kogu maailma kogudustes peaks järgima. Strateegiatest ja kasvunumbritest on tähtsam hoopis Jumala missioon, tema unistus. Seda tuleb otsida, püüda aimata. Kogudus on vahend ja tööriist selle teostamisel.

Kui mõtleme hea sõnumi kuulutamisele, tavatseme keskenduda sõnumile, mida tahame edasi anda. Me defineerime enda positsiooni. Aga kui kogudus defineerib kõigepealt enda, muudab ta vahendi eesmärgiks. Vahest tuleks mõelda teises järjekorras. Vahest tuleb kõigepealt küsida, milline on hea sõnum mitte koguduses, vaid selles kontekstis, kus me elame.

Vahest tuleb kõigepealt õppida tundma seda "keelt", mida sõnumi vastuvõtja kõneleb. Siis saame tõlkida Piiblile toetudes Jumala unistuse ja armastuse vastuvõtja keelde. Küllap on põhjust küsida, millist head sõnumit kuulutaks Jeesus, kui ta kõnniks täna meie tänavatel? Evangeeliumite tekstidest võib leida mõningaid vihjeid. Ei ole liiast küsida, kas Jumal on juba meie ümbruskonnas midagi elumuutvat tegemas? Milles saaksime siin kaasa aidata?

Usun, et meie kontekstis tähendab Jumala armastuse arusaadavaks muutmine, et vastame küsimusele "kas kuulutada või kuulatada?" põhjaliku, empaatilise ja õppimisvalmis kuulamisega. Siis võime hakata asju uuel viisil mõistma... ja arusaadavamas keeles kuulutama. Pealegi pole me üksi – Jeesuse eeskuju ja Püha Vaimu hääl tõlgib Jumala armastust ka meile endile, kui hoolega kuulame.

Lahkus ja sotsiaalne kapital

10/2009 Toivo Pilli

Vanasõna ütleb: „Puud tuntakse viljast, inimest tema tegudest." Selles ütlemises on elutarkust. Jeesuski ütles, et ega halb puu või kanda head vilja – ja vastupidi: kui viljad on meeldivad, teab igaüks, et see on hea puu.

Inimese elu viljad

Kes inimene on, ei ole lahutatav tema tegudest ja sõnadest. Keegi ei saa öelda, et olen sisimas hea inimene, aga pragan naabriga tühja-tähja pärast, koolis jätan õppetükid tegemata või „vehin maha kirjutada", tööl vean seanahka ja petan ülemust, laveerin ja kelmitan oma võlausaldajatega, heidan selja taga teistele halba varju... Parandada ennast kah eriti ei püüa. Aga hinges olen aus ja töökas ja hea ja tubli. Ei, nii on võimatu öelda ja mõelda.

Inimene on tervik. Meie hoiakud, teod, sõnad, mõttemaailm väljendavad meie veendumusi ja elusuunda. Eks hea puu peab kah võitlema haigustekitajate ja külma talvega. Vahest mõni oks kuivab ära ja mõnda tuleb tagasi lõigata. Vahest mõni vili langeb puust alles rohelisena ja mõne hävitab kahjuri töö. Aga see on ikkagi hea puu – ta viljad kõnelevad heast ja õigest suunast, ta pole metsistunud, kõik, mis temas on, tegutseb selleks, et kanda head vilja. Ja seda ta teeb – mõnel aastal rohkem, mõnel aastal vähem, ja mõnel aastal ülikülluslikult.

Niisugused mõtted on mul oktoobris, mil tähistame lõikustänupüha! Aga lõikustänupüha on alati olnud ka lihtsalt valminud andide eest tänamise pidu. See on ikka olnud jagamise aeg. Aeg, mil osutame, et märkame ligimest enda kõrval.

Jagamise õnnistus

Eesti rahva tava kohaselt on ikka jagatud põllu- ja taluande naabriga. Seda eriti külaühiskonnas, kuhu meie juured isegi linnainimestena ulatuvad. See loob kokkukuuluvust, usaldust. Mäletan, kuidas mu lapsepõlves ulatas ema üle piirdeaia naabrile tüki värskelt küpsetatud kooki või mõned kanamunad. Seda tehti heanaaberlikkuse märgiks. Et meil täna köögis selline tegemine... ja tahaksime, et saate kah osa. Naaber jälle vastas mõnikord samaga – kausike pasteeti või tükk ilusat liha. Elasime küll linnas – äärelinnas – aga jagamine tundus loomulik.

See on osa sotsiaalsest kapitalist, võiks öelda – jagamise sotsiaalsest kapitalist – mis suurendab usaldust ja head läbisaamist. Kristlik mõõde lisab siia juurde ka ligimesearmastuse, hoolimise tähenduse. Ja tänulikkuse meeldiva võla, mida tasuda pole raske. Me jagame, sest meile on jagatud. Kui Jumal on minu vastu olnud hea, kuidas siis mina võiksin elada teisiti kui lahkust praktiseerides.

Ma tahaksin rõhutada, et lõikustänupüha pole ainult abivajajate toetamise meeldetuletuseks. Me jagame meile Looja poolt kingitut ka sõpradega, nendegagi, kes ei vaja otse midagi toimetulekuks – küll aga vajavad sõpruse nähtavaid märke. Aga muidugi me jagame ka nendega, kellel vähem võimalusi kui meil. See on väikeste heade tegude aeg, mis tulevad soojast südamest, mitte külmast kohustusest.

Tänulikkus on mõtte- ja eluviis

Vahest ei pahanda lugeja, et veel kord isikliku mälestuskillu sellesse loosse põimin. Pärnu Immaanueli koguduse rohkete põllusaadustega kaunistatud poodiumiesine sügiseti oli lastele-noortele meeldejääv. Punased ja rohelised suured õunad, kollased kaalikad, paar kapsapead, kimpude kaupa porgandeid ja mitu suurt kõrvitsat. Nagu nunnu-konkurss. Ja siis veel purkide viisi hoidiseid. Keegi oli selle kõik kenasti välja sättinud, kaunistanud pihlakaokstega ja muude lihtsate vahenditega. See kõik oli eriti tore veel sellepärast, et vabakogudustes ju tavaliselt visuaalseid elemente jumalateenistusel napib – pole eriti pilte, ega sakraalset riietust... Tänapäeval powerpoint ehk...

Aga selle juures oli ka „positiivne varjatud õppekava" – nagu hiljem mõistsin. Kuigi seda kunagi eriliselt ei rõhutatud, teadsime hästi, et kogudus jagab need sügisannid mõnele lapserohkele perele või linnakorteris üksi elavale vanurile. Ja et pastorile antakse lugupidamise ja hoolimise märgina kah natuke talvevarusid.

See kogemus, koguduslik praktika, kujundas koguduseliikmete elu ja tegusid. Ma olen veendunud, et need inimesed, kes tollesse usuosaduskonda kuulusid, olid niisuguse tava tõttu rõõmsamad jagajad, kaaslaste vajaduste paremad märkajad. Nad tänasid niiviisi Jumalat, kes laseb päikest paista, vihma sadada ja toob vilja esile maapõuest. Ja kuigi tollal keegi seda nõnda veel ei sõnastanud, võib ometi öelda, et nõnda kasvatati ühiskonnas sotsiaalset kapitali, eviti lahkuse vaimu ja muudeti väikese linna elukeskkond paremaks ja elamisväärsemaks paigaks.

Inimesed, kes tollesse usuosaduskonda kuulusid, olid niisuguse tava tõttu rõõmsamad jagajad, kaaslaste vajaduste paremad märkajad.

Usun, et lõikustänupüha ei ole kaotanud koguduses ei üldteoloogilist ega eetilist-sotsiaalset tähendust. Vahest on mõni vajalik tahk isegi juurde tulnud. Näiteks, et linnalapsed näevad mullaste juurtega porgandeid ja saavad aru, et porgandid kasvavad tõesti maa sees, mitte supermarketi köögiviljaletis. Koolis õpetatavad algteadmised loodusest ja nende teadmiste seosed argieluga võivad kirikus peetaval tänupühal saada kinnitust, ja lisaks veel eetilise mõõtme.

Lõikustänupüha on tänulikkuse püha. Tänulikkus teeb suuremeelseks. Tänulikul inimesel ei ole puudust, isegi kui ta elab kitsastes oludes. Tänulikkus on mõtteviis. Tänulikkus on eluviis.

Liiga palju häid asju?

7-8/2009 Mayo Mathers, tõlkinud Krista Esta

Sõitsime abikaasaga perekonna kokkutulekule ja ohkasin mõeldes eesootavale rootsi lauale. Minu kindlameelset otsust oma uuele dieedile kindlaks jääda ründasid kujutluspildid ahvatlevatest kiusatustest, millega mul peagi tuli silmitsi seista.

Saabudes hakkas kiusatus minust võitu saama. Kokkutulek on vaid kord aastas, ütlesin endale. Kavatsen sellest mõnu tunda, süüa niipalju kui tahan ning ei muretse oma dieedi pärast.

Koheselt katkestas Jumala hääl mu mõtteid: Mida sa siis ütleksid, kui keegi kasutaks perekonna kokkutulekut vabandamaks oma liigset alkoholitarbimist? Läksin sisemiselt turri. Kasutades mistahes olukorda purjujoomise vabanduseks on vale (Ef 5:18).

Kuid Jumal ei lasknud mind niisama lihtsalt minema. Tundsin, et ta katsus mind läbi, küsides, mille poolest erineb inimene, kes on liiga palju joonud sellest, kes on liiga palju söönud. Tundus, et Jumal ütles mulle: „Kas minu Sõna ei ütle mitte, et need mõlemad kurvastavad mind?"

Selle ilmutuse peale vajus mul suu lahti. Ma ei olnud kunagi kahe tegevuse vahele võrdusmärki pannud! Ma ei tahtnud seda endale tunnistada, kuid sügaval sisimas ma teadsin, et minu ülekaalu põhjused olid kinni patus – ma lasin oma isul toidu järele kontrollida ennast rohkem, kui oma isul Jumala järele. Minu jaoks oli olnud lihtne uskuda, et neil kahel käitumismallil ei olnud midagi ühist, sest kristlased ei suhtu ülesöömisesse peaaegu mitte kunagi nagu pattu, kuid päris kindlasti peetakse patuks liigset alkoholitarbimist. Samas saavad mõlemad alguse ühest ja samast probleemist: enesekontrolli puudumisest.

Ahvatlev söömine

Esmakordselt nägin oma ohjeldamatut söömisharjumust kui õgardlikkuse pattu (Õp 23:20-21). Uuest arusaamisest täidetuna kahetsesin oma teguviisi ja suhtumist ning otsustasin sellise käitumise lõpetada, mida ei olnud üksi dieet suutnud.

Esmakordselt nägin oma ohjeldamatut söömisharjumust kui õgardlikkuse pattu.

Kui ma olin eelnevatel kordadel suutnud kaalust alla võtta, siis tundsin suurt rahulolu ja olin uhke enda üle. Mitte seekord. Kilode kadudes tundsin kirjeldamatut tänu ja kergust nagu oleksin sõltuvusest vabanenud. Nüüd, kui mu pead täitsid toidumõtted, palvetasin või mõtlesin piiblisalmile, mida püüdsin meelde jätta, keeldudes söömast enne, kui ma olin tegelikult näljane. Muutusin iga päevaga tugevamaks, enam ei olnud ma sõltuvuses oma isusööstudest. Kuni selle hetkeni ei olnud ma aru saanud, kui palju olin ma senini olnud juhitud välimiste jõudude, aga mitte Jumala tahte poolt.

Söömine ei olnud mu ainuke naudinguallikas. Mõistsin peagi, et ma ka tarbin liiga palju ja töötan liiga palju. Liialdamine määratles kogu minu elu nagu enamikke elusid tänapäeva ühiskonnas. Seda peetakse järjest normaalsemaks ja aktsepteeritavamaks, isegi tervislikuks. Meid julgustatakse nautlema, sest me oleme „seda väärt" või me oleme „selle ära teeninud".

Esmapilgul ei näinud ma sellises suhtumises midagi väga valesti olevat. Ma ei olnud kohutavalt ülekaaluline ega oma tarbimisharjumuste tõttu võlgades. Ka ei olnud minu kiire elutempo viinud mind närvivapustuse ääreni. Tegelikult nautisin ma seda, nagu ma nautisin oma toitu ja ilusaid asju.

Kahju tuli aga sellest, et need harjumused tekitasid barjääri minu ja Jumala vahele. Selle asemel, et siis Jumala poole pöörduda, kui olin kurb, rõõmus või tahtsin midagi tähistada, pöördusin ma toidu või ostukeskuse poole – mis iganes tundus mulle tollel hetkel peale minevat. Kuigi need asjad ei ole iseenesest patused, isegi mitte mu lemmik šokolaadikook, siis kindlasti oli patt minu poolt neile omistatud tohutu tähelepanu.

Kui tundsin vabadust, mis kaasnes kontrolli saavutamisega oma söömisharjumuste üle, oli see mulle väljakutseks tegeleda teiste „aktsepteeritud pattudega" oma elus.

Võrgutav kulutamine

Üks esimesi piiblisalme, mida ma lapsena õppisin oli: „Küll Jumal täidab kõik teie vajadused oma rikkust mööda kirkusega Jeesuses Kristuses" (Fl 4:19). Ma ei lasknud Jumalal seda tõotust täita, sest ma keelasin väga harva endale midagi. Minu kapid ja sahtlid olid vastuolus sellega, mida kirjeldab Piibel: „Külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on" (Lk 12:15).

Liigne tarbimine on salakaval patt. Sellega ei kaasne häbitunnet nagu ülekaaluga. Tegelikult toimub risti vastupidine – inimese edu hinnatakse asjade põhjal, mida ta omab.

Seda harjumust ei olnud mul lihtne kontrollida. Ma ei saanud enne oma liigse kulutamise mõjust aru, kui lugesin ühel pealelõunal piiblisalmi: „Sest kõik, mis on maailmas – lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus –, ei ole Isast, vaid maailmast" (1Jh 2:16).

Hakkasin seda lugedes kohe ennast õigustama: „Mul ei ole eesmärki osta kõike, mis mulle meeldib ja ma ei lähe sellepärast võlgadesse." Mõtlesin, et see salm minu kohta ei käi, kuni avasin oma köögikapi. Mulle vaatas vastu viis erinevat serviisi! Kellel on vaja viit serviisi?

Mulle meenusid minu misjonärielu algusajad. Koolis, kus ma töötasin, rebisid õpilased palmilehti, et neid sööginõudena kasutada. Kapiukse avamine osutas liialdamisele minu elus, olgu siis võlavabalt või mitte. Ja kuna igatsus uute asjade järele ei olnud Jumalast, oli see taas asi, mida minus kontrollisid välised jõud.

Kui sul ei ole midagi vaja, miks sa siis loed allahindlustest?

Järgmisel pühapäeval tegin lehte lugedes lahti allahindluste lehekülje. Kui sul ei ole midagi vaja, miks sa siis loed allahindlustest? Teadsin, et see ärritav mõte pärines Jumalalt, kuid mis kahju sai tõusta pelgast vaatamisest? Lõppude lõpuks on ju allahindluste ajal ostmine mõistlik ja ettenägelik. Kui sul ei ole seda vaja, siis on see raiskamine, oli järgmine mõte. Et kiusatusest lahti saada, viskasin reklaamid otsustava ohkega prügikasti. Seal ei olnud midagi, mida ma vajasin, vaid ainult asjad, mida ma ihaldasin.

Sellel katsumuste ajal oli minu elus ainult üks tõeline materiaalne vajadus. Peale kaalukaotust vajasin uusi riideid. Tundus, et see on sobiv võimalus kogeda, kas Jumal peab oma tõotusi ja täidab kõik minu vajadused.

Ühel päeval helistas mulle hea tuttav. „Mu vanaema suri hiljuti," ütles ta, „olen tema asju sorteerinud ja tal on riideid, mis võiksid sinule sobida. Kas sa oleksid huvitatud?"

Teades, et lahkunud vanaema oli olnud üsna kõrges eas, ei olnud ma sellest Jumala abist just vaimustuses. Kuid kui olin enda juurde toodud kastid avanud, ei suutnud ma oma silmi uskuda. Kolm tundi proovisin ja imetlesin imeilusaid, klassikalise lõikega kalleid rõivaid, mida ma poodides polnud isegi kunagi vaadanud, sest need olid nii kallid. Kõik sobis mulle nagu valatud. Sellel päeval õppisin, et Jumala eelarve on palju suurem kui minu oma.

Hakkasin mõistma: enda hellitamise tulemuseks on meeldiv, kuid lühiajaline rahulolu. Kui lasen Jumalal anda mulle kõik vajaliku, siis ei ole ma ainult materiaalselt õnnistatud, vaid ka vaimselt. See arusaam aitas mul hoida usaldust Jumala ja mitte iseenda vastu.

Hõivatuse komistuskivi

Piibel ütleb: „Ja arvake auks elada vaikselt, ajada oma asju ning teha tööd oma kätega" (1Ts 4:11). Minu elu oli kaugel vaikusest, aga ma ei näinud selles ka midagi patust. Kõik tundus normaalne. Lõppude lõpuks on see ju tõeline Ameerika unistus, ühendada pere- ja tööelu ning ühiskondlikke kohustusi, püüdes mitte tunda südametunnistuspiinu, kui mitte ükski neist valdkondadest ei pälvi vajalikul määral tähelepanu. Kui olin ülekoormatusest stressis, muutusin oma pereliikmete suhtes kannatamatuks ja ärrituvaks, pannes neid tundma endid tähtsusetu ja väärtusetuna.

Kui uurisin Piiblist, millist elustiili võiks Jumal mulle sobivaks pidada, lugesin varajase koguduse kohta: „Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine. Omandi ja vara nad müüsid ära ning jagasid raha igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas... Nad murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega" (Ap 2:44-46).

Hakkasin nende sõnade peale ebamugavusest nihelema, peaaegu pelgasin Jumalalt abi küsida. Varajase koguduse elustiil tundus kena, aga tänapäeva maailma jaoks ebareaalne. Kirjakoha üle mõtiskledes sain aru, et Jumal ei oodanud minult nende elustiili, vaid nende ellusuhtumise jäljendamist. Varajane kogudus keskendus iseenda asemel Jumalale ja teistele. Selle tulemuseks oli ühtsus, rõõm ja lahkus. Seda Jumal minult ootaski!

Mõtlesin teisele piiblisalmile, mille olin juba lapsena pähe õppinud: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!" (Mt 6:33).

Olin alati keskendunud Jumala otsimisele. Ma ei olnud kunagi pööranud tähelepanu lause teisele poolele – „sellele kõigele," mida mulle peale antakse. Mis oli „see kõik"? Vaadates sellele kirjakohale eelnevaid salme tuli mu näole naeratus. See oli nimekiri asjadest, mille nimel ma kõvasti töötasin: toit, riided, tervis. Jumal tahtis, et ma mõistaksin: nende asjade tagamine oli tema kohustus; tema otsimine minu kohustus. Iga kord, kui hakkasin mõtlema järjekordsele oma kodu „parendamisele" või mingile muule materiaalsele asjale, siis nagu söömisegagi, suunasin oma mõtted palvetamisele või kirjakohtadele Piiblis, et keskenduda Jumalale. Vältisin sihilikult poodide vaateakendest mööda jalutamist või mistahes asju, mis tekitaksid minus rahulolematust asjadega, mis mul juba olemas olid. See oli raske. Tihti leidsin ennast suunamast oma mõtteid materiaalsetelt asjadelt vaimulikele. Kuid selle protsessi tulemuseks oli rahulolu, mida ma sellisel määral kunagi varem polnud tundnud.

Kahetsen, et raiskasin aastaid ükskõiksusele, isegi pimedusele, nende niinimetatud „aktsepteeritud pattude" suhtes oma elus. Mul on kahju, et mul kulus nii kaua aega mõistmaks, et mistahes käitumine – isegi „sobiv" käitumine – on patt, kui see takistab minu suhet Jumalaga. Halbadest harjumustest vabanemine ja uute kiusatuste vastu seismine on pidev protsess. Testin igapäevaselt oma käitumise motiive, küsides: „Kas see on meelepärane Jumalale või mulle?" Olen avastanud, et mida lähedasemaks saab minu suhe Jumalaga ja kogedes, kuidas ta minu eest hoolt kannab, siis see, millest ma loobusin, on tühiasi võrreldes sellega, mida olen temalt vastu saanud.

Mayo Mathers

Tõlkinud Krista Esta

.

Viie mündiga tuba täis

12/2010

Üks vana India lugu räägib rikkast kaupmehest, kellel oli kaks poega. Oma maa tavade kohaselt pidi ta määrama, kumb neist saab tema surma järel perekonnapeaks. Seepärast pööras ta nende kasvatamisele palju aega ja tähelepanu. Viimaks jõudis kätte aeg, kus ta ei saanud oma otsuse väljaütlemisega enam viivitada. Ta lasi nad mõlemad enda ette kutsuda. Kui noored mehed tema ees seisid, võttis ta kümme hõbemünti ja andis kummalegi viis. Isa ütles: „Mu pojad, on jõudnud päev, kus ma pean ühe teist oma järeltulijaks määrama. Võtke need mündid! See on pisut raha, aga nende kaudu tahan ma proovida, kui targad te olete, sest see, kes nende abil meie kodu suure toa maast laeni täidab, saabki perekonnapeaks." Pojad lahkusid ja hakkasid mõtlema, mis nad peaksid tegema, et oma tarkust näidata.

Kui vanem poeg kõndis läbi oma isa istanduste, jõudis ta vabale platsile, kus suhkruroog oli maha raiutud ja kus pressi abil vartest mahla välja pressiti. Järelejäävad väärtusetud roovarred kuhjati suurde vaalu. Vanem poeg mõtles: „See maksab vähe, aga võtab palju ruumi – sellega saab täita terve suure ruumi." Ta läks töödejuhataja juurde ja andis talle raha ning peagi olid mehed tööl. Siis läks ta tagasi isa juurde ja ütles, et on viie mündiga täitnud terve ruumi. Isa tuli ja vaatas – terve tuba oligi põrandast laeni suhkrurooga täidetud, nii et midagi lisaks enam ei mahtunud. „Isa, kas ma pole tervet tuba täitnud, miks veel nooremat poega oodata?" Isa aga vastas: „Ole kannatlik, ootame, saab näha, mida su noorem vend teeb?"

Vahepeal oli päike juba loojunud ja kiiresti algas öö. Siis tuli noorem poeg. Ta ei öelnud midagi, aga palus ruum jälle tühjaks teha. Kui see oli päris tühi, astus ta sisse, süütas ühe vahaküünla ja asetas toa keskele. See põles heledalt ning valgustas ruumi kõiki nurkasid. „See poeg on targem," ütles isa, „sest sinu vanem vend andis kõik viis münti ära, et täita tuba väärtusetu kraamiga. Noorem andis välja ainult ühe mündi ja on ruumi kuni kaugeima nurgani valgusega täitnud. Tema peab saama minu asemel perekonnapeaks."

Kust leidsin elu mõtte

12/2009 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

Äsja esilinastus dokumentaalfilm „Via avium" Andres Põderi elust. Õieti on see lugu põlvkonnast, kes saab lähiaastail 60-neseks. See on lugu elumõtte otsinguist ajal, kui valgus oli kuulutatud pimeduseks ja pimedus valguseks. Laiemas mõttes on see kõigi põlvkondade lugu, mis sellest, et aeg ja kulissid muutuvad.

Ma ei tahagi rääkida filmist, vaid selles kirjeldatud põlvkonna elumõtte otsinguist. Nimetan 1960. ja 1970. aastate noori järgnevalt lihtsalt „meie põlvkonnaks". Iga põlvkond otsib ikka ja uuesti vastuseid inimomastele küsimustele: Kes ma olen? Miks ma olen olemas? Mille nimel ja kuidas peaksin elama? Kõik need küsimused on oma olemuselt usuga seotud. Teadus, filosoofia, ühiskond ja turg ei suuda neile vastust anda. Sellises järjekorras need „suured vastustepakkujad" meie põlvkonna otsinguisse ka ilmusid.

Loe edasi: Kust leidsin elu mõtte