Liiga palju häid asju?
7-8/2009 Mayo Mathers, tõlkinud Krista Esta
Sõitsime abikaasaga perekonna kokkutulekule ja ohkasin mõeldes eesootavale rootsi lauale. Minu kindlameelset otsust oma uuele dieedile kindlaks jääda ründasid kujutluspildid ahvatlevatest kiusatustest, millega mul peagi tuli silmitsi seista.
Saabudes hakkas kiusatus minust võitu saama. Kokkutulek on vaid kord aastas, ütlesin endale. Kavatsen sellest mõnu tunda, süüa niipalju kui tahan ning ei muretse oma dieedi pärast.
Koheselt katkestas Jumala hääl mu mõtteid: Mida sa siis ütleksid, kui keegi kasutaks perekonna kokkutulekut vabandamaks oma liigset alkoholitarbimist? Läksin sisemiselt turri. Kasutades mistahes olukorda purjujoomise vabanduseks on vale (Ef 5:18).
Kuid Jumal ei lasknud mind niisama lihtsalt minema. Tundsin, et ta katsus mind läbi, küsides, mille poolest erineb inimene, kes on liiga palju joonud sellest, kes on liiga palju söönud. Tundus, et Jumal ütles mulle: „Kas minu Sõna ei ütle mitte, et need mõlemad kurvastavad mind?"
Selle ilmutuse peale vajus mul suu lahti. Ma ei olnud kunagi kahe tegevuse vahele võrdusmärki pannud! Ma ei tahtnud seda endale tunnistada, kuid sügaval sisimas ma teadsin, et minu ülekaalu põhjused olid kinni patus – ma lasin oma isul toidu järele kontrollida ennast rohkem, kui oma isul Jumala järele. Minu jaoks oli olnud lihtne uskuda, et neil kahel käitumismallil ei olnud midagi ühist, sest kristlased ei suhtu ülesöömisesse peaaegu mitte kunagi nagu pattu, kuid päris kindlasti peetakse patuks liigset alkoholitarbimist. Samas saavad mõlemad alguse ühest ja samast probleemist: enesekontrolli puudumisest.
Ahvatlev söömine
Esmakordselt nägin oma ohjeldamatut söömisharjumust kui õgardlikkuse pattu (Õp 23:20-21). Uuest arusaamisest täidetuna kahetsesin oma teguviisi ja suhtumist ning otsustasin sellise käitumise lõpetada, mida ei olnud üksi dieet suutnud.
Esmakordselt nägin oma ohjeldamatut söömisharjumust kui õgardlikkuse pattu.
Kui ma olin eelnevatel kordadel suutnud kaalust alla võtta, siis tundsin suurt rahulolu ja olin uhke enda üle. Mitte seekord. Kilode kadudes tundsin kirjeldamatut tänu ja kergust nagu oleksin sõltuvusest vabanenud. Nüüd, kui mu pead täitsid toidumõtted, palvetasin või mõtlesin piiblisalmile, mida püüdsin meelde jätta, keeldudes söömast enne, kui ma olin tegelikult näljane. Muutusin iga päevaga tugevamaks, enam ei olnud ma sõltuvuses oma isusööstudest. Kuni selle hetkeni ei olnud ma aru saanud, kui palju olin ma senini olnud juhitud välimiste jõudude, aga mitte Jumala tahte poolt.
Söömine ei olnud mu ainuke naudinguallikas. Mõistsin peagi, et ma ka tarbin liiga palju ja töötan liiga palju. Liialdamine määratles kogu minu elu nagu enamikke elusid tänapäeva ühiskonnas. Seda peetakse järjest normaalsemaks ja aktsepteeritavamaks, isegi tervislikuks. Meid julgustatakse nautlema, sest me oleme „seda väärt" või me oleme „selle ära teeninud".
Esmapilgul ei näinud ma sellises suhtumises midagi väga valesti olevat. Ma ei olnud kohutavalt ülekaaluline ega oma tarbimisharjumuste tõttu võlgades. Ka ei olnud minu kiire elutempo viinud mind närvivapustuse ääreni. Tegelikult nautisin ma seda, nagu ma nautisin oma toitu ja ilusaid asju.
Kahju tuli aga sellest, et need harjumused tekitasid barjääri minu ja Jumala vahele. Selle asemel, et siis Jumala poole pöörduda, kui olin kurb, rõõmus või tahtsin midagi tähistada, pöördusin ma toidu või ostukeskuse poole – mis iganes tundus mulle tollel hetkel peale minevat. Kuigi need asjad ei ole iseenesest patused, isegi mitte mu lemmik šokolaadikook, siis kindlasti oli patt minu poolt neile omistatud tohutu tähelepanu.
Kui tundsin vabadust, mis kaasnes kontrolli saavutamisega oma söömisharjumuste üle, oli see mulle väljakutseks tegeleda teiste „aktsepteeritud pattudega" oma elus.
Võrgutav kulutamine
Üks esimesi piiblisalme, mida ma lapsena õppisin oli: „Küll Jumal täidab kõik teie vajadused oma rikkust mööda kirkusega Jeesuses Kristuses" (Fl 4:19). Ma ei lasknud Jumalal seda tõotust täita, sest ma keelasin väga harva endale midagi. Minu kapid ja sahtlid olid vastuolus sellega, mida kirjeldab Piibel: „Külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on" (Lk 12:15).
Liigne tarbimine on salakaval patt. Sellega ei kaasne häbitunnet nagu ülekaaluga. Tegelikult toimub risti vastupidine – inimese edu hinnatakse asjade põhjal, mida ta omab.
Seda harjumust ei olnud mul lihtne kontrollida. Ma ei saanud enne oma liigse kulutamise mõjust aru, kui lugesin ühel pealelõunal piiblisalmi: „Sest kõik, mis on maailmas – lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus –, ei ole Isast, vaid maailmast" (1Jh 2:16).
Hakkasin seda lugedes kohe ennast õigustama: „Mul ei ole eesmärki osta kõike, mis mulle meeldib ja ma ei lähe sellepärast võlgadesse." Mõtlesin, et see salm minu kohta ei käi, kuni avasin oma köögikapi. Mulle vaatas vastu viis erinevat serviisi! Kellel on vaja viit serviisi?
Mulle meenusid minu misjonärielu algusajad. Koolis, kus ma töötasin, rebisid õpilased palmilehti, et neid sööginõudena kasutada. Kapiukse avamine osutas liialdamisele minu elus, olgu siis võlavabalt või mitte. Ja kuna igatsus uute asjade järele ei olnud Jumalast, oli see taas asi, mida minus kontrollisid välised jõud.
Kui sul ei ole midagi vaja, miks sa siis loed allahindlustest?
Järgmisel pühapäeval tegin lehte lugedes lahti allahindluste lehekülje. Kui sul ei ole midagi vaja, miks sa siis loed allahindlustest? Teadsin, et see ärritav mõte pärines Jumalalt, kuid mis kahju sai tõusta pelgast vaatamisest? Lõppude lõpuks on ju allahindluste ajal ostmine mõistlik ja ettenägelik. Kui sul ei ole seda vaja, siis on see raiskamine, oli järgmine mõte. Et kiusatusest lahti saada, viskasin reklaamid otsustava ohkega prügikasti. Seal ei olnud midagi, mida ma vajasin, vaid ainult asjad, mida ma ihaldasin.
Sellel katsumuste ajal oli minu elus ainult üks tõeline materiaalne vajadus. Peale kaalukaotust vajasin uusi riideid. Tundus, et see on sobiv võimalus kogeda, kas Jumal peab oma tõotusi ja täidab kõik minu vajadused.
Ühel päeval helistas mulle hea tuttav. „Mu vanaema suri hiljuti," ütles ta, „olen tema asju sorteerinud ja tal on riideid, mis võiksid sinule sobida. Kas sa oleksid huvitatud?"
Teades, et lahkunud vanaema oli olnud üsna kõrges eas, ei olnud ma sellest Jumala abist just vaimustuses. Kuid kui olin enda juurde toodud kastid avanud, ei suutnud ma oma silmi uskuda. Kolm tundi proovisin ja imetlesin imeilusaid, klassikalise lõikega kalleid rõivaid, mida ma poodides polnud isegi kunagi vaadanud, sest need olid nii kallid. Kõik sobis mulle nagu valatud. Sellel päeval õppisin, et Jumala eelarve on palju suurem kui minu oma.
Hakkasin mõistma: enda hellitamise tulemuseks on meeldiv, kuid lühiajaline rahulolu. Kui lasen Jumalal anda mulle kõik vajaliku, siis ei ole ma ainult materiaalselt õnnistatud, vaid ka vaimselt. See arusaam aitas mul hoida usaldust Jumala ja mitte iseenda vastu.
Hõivatuse komistuskivi
Piibel ütleb: „Ja arvake auks elada vaikselt, ajada oma asju ning teha tööd oma kätega" (1Ts 4:11). Minu elu oli kaugel vaikusest, aga ma ei näinud selles ka midagi patust. Kõik tundus normaalne. Lõppude lõpuks on see ju tõeline Ameerika unistus, ühendada pere- ja tööelu ning ühiskondlikke kohustusi, püüdes mitte tunda südametunnistuspiinu, kui mitte ükski neist valdkondadest ei pälvi vajalikul määral tähelepanu. Kui olin ülekoormatusest stressis, muutusin oma pereliikmete suhtes kannatamatuks ja ärrituvaks, pannes neid tundma endid tähtsusetu ja väärtusetuna.
Kui uurisin Piiblist, millist elustiili võiks Jumal mulle sobivaks pidada, lugesin varajase koguduse kohta: „Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine. Omandi ja vara nad müüsid ära ning jagasid raha igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas... Nad murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega" (Ap 2:44-46).
Hakkasin nende sõnade peale ebamugavusest nihelema, peaaegu pelgasin Jumalalt abi küsida. Varajase koguduse elustiil tundus kena, aga tänapäeva maailma jaoks ebareaalne. Kirjakoha üle mõtiskledes sain aru, et Jumal ei oodanud minult nende elustiili, vaid nende ellusuhtumise jäljendamist. Varajane kogudus keskendus iseenda asemel Jumalale ja teistele. Selle tulemuseks oli ühtsus, rõõm ja lahkus. Seda Jumal minult ootaski!
Mõtlesin teisele piiblisalmile, mille olin juba lapsena pähe õppinud: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!" (Mt 6:33).
Olin alati keskendunud Jumala otsimisele. Ma ei olnud kunagi pööranud tähelepanu lause teisele poolele – „sellele kõigele," mida mulle peale antakse. Mis oli „see kõik"? Vaadates sellele kirjakohale eelnevaid salme tuli mu näole naeratus. See oli nimekiri asjadest, mille nimel ma kõvasti töötasin: toit, riided, tervis. Jumal tahtis, et ma mõistaksin: nende asjade tagamine oli tema kohustus; tema otsimine minu kohustus. Iga kord, kui hakkasin mõtlema järjekordsele oma kodu „parendamisele" või mingile muule materiaalsele asjale, siis nagu söömisegagi, suunasin oma mõtted palvetamisele või kirjakohtadele Piiblis, et keskenduda Jumalale. Vältisin sihilikult poodide vaateakendest mööda jalutamist või mistahes asju, mis tekitaksid minus rahulolematust asjadega, mis mul juba olemas olid. See oli raske. Tihti leidsin ennast suunamast oma mõtteid materiaalsetelt asjadelt vaimulikele. Kuid selle protsessi tulemuseks oli rahulolu, mida ma sellisel määral kunagi varem polnud tundnud.
Kahetsen, et raiskasin aastaid ükskõiksusele, isegi pimedusele, nende niinimetatud „aktsepteeritud pattude" suhtes oma elus. Mul on kahju, et mul kulus nii kaua aega mõistmaks, et mistahes käitumine – isegi „sobiv" käitumine – on patt, kui see takistab minu suhet Jumalaga. Halbadest harjumustest vabanemine ja uute kiusatuste vastu seismine on pidev protsess. Testin igapäevaselt oma käitumise motiive, küsides: „Kas see on meelepärane Jumalale või mulle?" Olen avastanud, et mida lähedasemaks saab minu suhe Jumalaga ja kogedes, kuidas ta minu eest hoolt kannab, siis see, millest ma loobusin, on tühiasi võrreldes sellega, mida olen temalt vastu saanud.
Mayo Mathers
Tõlkinud Krista Esta