Uus rahvasterändamine ja vana Euroopa lõpp? III osa

04/2016 18 andres saumets
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste toimetaja-teadur, Elva baptistikogudus

Algus veebruari Teekäijas
5. sajandil tekkis Rooma impeeriumi lääneosas kõikjal sissetungivate germaanlaste asundusi, mida tuleks nimetada pigem valitsusteks (regnum) kui riikideks. Kõik need moodustised kestsid üsna lühikest aega ja kadusid kas sõdades või siis sulandusid. Toona tekkinud riikidest oli õhtumaa ajaloo jaoks püsivam tähendus vaid läänegootide riigil. Läänegoodid siirdusid pärast oma juhi, Rooma vallutaja Alarichi, surma üsna inimtühjaks jäänud Lõuna-Galliasse ja rajasid seal roomlaste liitlastena oma riigi pealinnaga Toulouse’is. Neil õnnestus laiendada oma territooriumi Hispaania suunas, kuhu nad ka pärast frankide käest lüüasaamist (507) elama asusid. Nende riik Hispaanias leidis oma lõpu 711. aastal islamiusuliste araablaste pealetungiga. Alemannid hõivasid Elsassi ja Šveitsi keskosa. Burgundid sõlmisid Roomaga liidu. Seni Lääne-Rooma föderaatideks olnud burgundid vallutasid aastal 457 Rhōne’i jõgikonna ja rajasid Burgundia kuningriigi keskusega Lyonis.

15. juunil 451 said oma võimsuse tipul olevad hunnid kuningas Attila juhtimisel Gallias Châlons-sur-Marne lähistel peetud Katalaunia lahingus roomlaste, läänegootide, frankide, burgundide ja teiste hõimude ühisväelt lüüa. Hunnide võitmatuse müüt purunes. Oht roomlusele ja katoliiklusele näis olevat möödas. Hunnid tungisid küll veel 452. aastal Itaaliasse ja hävitasid Aquileia, kuid keiserlikul delegatsioonil paavst Leo Suure juhtimisel õnnestus Attila suure lunaraha eest taanduma meelitada (aga võib-olla oli taandumise põhjuseks ka see, et Attila oli sõdimisest väsinud). Pärast Attila ootamatut surma (453) tõmbusid hunnid kiiresti tagasi Doonau jõe ümbrusse, sulandudes järk-järgult kujunevate Ida-Euroopa rahvaste (algbulgaarid, tšuvassid, kasaarid jt) hulka.

Loe edasi: Uus rahvasterändamine ja vana Euroopa lõpp? III osa

Uus rahvasterändamine ja vana Euroopa lõpp? II osa

03/2016 19 andres saumets
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste toimetaja-teadur, Elva baptistikogudus

Algus veebruari Teekäijas
Eelmises osas oli juba põgusalt juttu vabatahtlikust ja sunniviisilisest rändest ning põhjustest, mis peletavad migrante kodunt võõrsile: vabatahtlikke rändlejaid ajendab peamiselt soov parandada oma majanduslikku või hariduslikku positsiooni, sunniviisilisi põgenikke aga sõda, diskrimineerimine, loodusõnnetused jms. Siiski ajendab ajalooline kogemus küsima, kui vabatahtlik või kui sunniviisiline on üks või teine ränne tegelikult?

Ühele põgenemisele võis järgneda peagi uus või ka kaasneda kultuuri- ja religioonivahetus ning ühiskondade ja identiteetide muutumine.

Mõnest Põhja-Aafrika riigist pärit töömigrant võib vabatahtlikult teele asuda sellepärast, et tema kodumaal on poliitiline korruptsioon ja ideoloogiline surve viinud majandusliku ning sotsiaalse kollapsini, millest enam väljapääsu ei nähta. Sunniviisiliselt sõja jalust põgenev Iraagi või Süüria pagulane võib aga soovida oma pere majandusliku olukorra märgatavat paranemist ning oma lastele head euroopalikku haridust, mistõttu ei vali ta teadlikult sisepõgeniku teed, vaid püüab iga hinna eest välja jõuda kõrgema elustandardiga Lääne-Euroopasse ning seal pikemalt kanda kinnitada.

Loe edasi: Uus rahvasterändamine ja vana Euroopa lõpp? II osa

Uus rahvasterändamine ja vana Euroopa lõpp?

02/2016
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste toimetaja-teadur, Elva baptistikogudus

„Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all. Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid” (Kg 1:9–10).

Müürid ja tarad ei kerki pelgalt riikide vahele, vaid ka inimeste südametesse.

Üks tont käib ringi mööda Euroopat – põgenikutont. See Marxilt ja Engelsilt laenatud fraas uues kuues ilmestab nüüdset Euroopat tabanud migratsioonikriisi. Kuni 60 miljonit inimest üle maailma on sunnitud pagulastena oma kodudest (Süüria, Afganistan, Iraak, Somaalia, Eritrea, Ukraina jne) lahkuma kas sõjalise konflikti, tagakiusamise või inimõiguste rikkumise pärast. Enamus neist liigitub küll sisepõgenikeks, kuid kümned miljonid otsivad turvalist paika väljaspool oma päritoluriiki. Neile lisandub veelgi suurem hulk muudel, nt majanduslikel põhjustel rändlejaid. Ligi pool maailma kõikidest põgenikest on lapsed.

Loe edasi: Uus rahvasterändamine ja vana Euroopa lõpp?

Palveränd kõnetab aina uusi inimesi

01/2016 12 1kohtumine
Liina Kauküla, Valkla baptistikogudus, tekst ja fotod

Alanud on uus aasta ning meie ees on uued teed ja võimalused. Mõnikord on uus aga ammu unustatud vana, nii ka palveränd. Palveränd kui nähtus on uuesti kogumas populaarsust ja mitte ilmaasjata. Kõndimine rahustab ja aitab korrastada mõtteid. Muresid ja stressi, mida maandada, jagub alati. Palverändu tasub kaaluda.

Palverändur kasutab tavateid ja infrastruktuuri, suhtleb kohalikega, võtab vastu pakutud toidu ja öömaja, olgu tasuta või tasulise.

Palveränduriteks loetakse rändurid jalgsi, jalgratta või hobusega. Paljudele meeldib rännata koos teistega vanadel varemkäidud teedel ja kogeda ühesuguseid mälestusi, raskusi ning õnnestumisi, tunda rändurite omavahelist osadust. Aga on ka neid, kes naudivad üksindust ja rändavad uute sihtkohtade poole. Mõne ränduri eelarve ulatub tuhande euroni ja mõni rändab rahatult, lootes vaid Jumala hoolitsusele. Palverändur ei matka metsas telgiga, ta kasutab tavateid ja infrastruktuuri, suhtleb kohalikega, võtab vastu pakutud toidu ja öömaja, olgu tasuta või tasulise. Palverännaku pisikuga on maailmas nakatunud miljonid, Euroopas sajad tuhanded inimesed. Sel teemal korraldatakse rahvusvahelisi konverentse ja liigub palju turismiraha. Tegu on kõige kiiremini kasvava turismiharuga.

Loe edasi: Palveränd kõnetab aina uusi inimesi

Muinasjutt kõigi „võõramaalaste” väljarännust

12/2015 18 lybecki martsipan 1
von Helmut Wöllenstein

See algas hilisõhtul, kolm päeva enne jõule. Üle saksa väikelinna turuplatsi tulid kaks maskides meest. Nad peatusid kirikuseina ääres ja pihustasid müürile tekstid „Võõramaalased välja!” ja „Saksamaa sakslastele!”. Ka kaks kivi lendasid üle tänava asuva türklaste kaupluse akendesse. Siis need varjukujud kadusid. Linnakodanike aknavõred langesid kiiresti alla ja kardinad tõmmati ette. Keegi polnud midagi märganud. Järgnes kummituslik vaikus.
„Mis me ootame, hakkame aga minema!” – „No kuhu sa ikka lähed? Mis me seal all lõunas teeme?” – „Seal lõunas – see on ju ikkagi meie kodumaa! Siin läheb olukord ju aina hullemaks. Teeme siis nii, nagu seal seinal kirjas on: „Võõramaalased välja!“.”

Idülli ei tahtnud mahtuda vaid üks asi – laps sõimes ning Maarja ja Joosep.

Loe edasi: Muinasjutt kõigi „võõramaalaste” väljarännust

Maarjamaa – ajaloo teadmusega eilsest homsesse

12/2015 12 1konv kava
Tõnu Lehtsaar, religioonipsühholoog

Oleme jõulude ootuses. Jõulud on kingituste tegemise aeg. Mida vanemaks ma saan, seda enam hakkan mõistma, et tegelikult on kõik, mis meil on ja kes me oleme, üks suur Jumala kingitus. Üheks kauniks kingiks, mis sai osaks paljudele kristlastele erinevatest kirikutest, oli religioonisotsioloogia-alane kahepäevane üritus Tartus.

Tartu Ülikooli aulas toimus 17. ja 18. novembril konverents „Maarjamaa – ajaloo teadmusega eilsest homsesse”, mis käsitles religioosseid arenguid Eestis. Kokku peeti neliteist ettekannet, viis paneeldiskussiooni ja viidi läbi kuus töötuba. Registreerunud osalejaid oli Eestimaa erinevatest kirikutest kokku 230.

Oli hea kuulda, et ühiskonna enamus ootab kirikult traditsioonide ja konservatiivsete väärtuste hoidmist.

Loe edasi: Maarjamaa – ajaloo teadmusega eilsest homsesse