Mu Jumal, miks sa mind maha jätsid?

04/2015 
Tiina Holmen, Pärnu Immaanueli baptistikogudus

Nii hüüdis meie Issand ristipuul rippudes. Markus kirjutab oma evangeeliumis, et ta lausa kisendas suure häälega. Mind pani see küsimus mõtlema, kas Jumal tõepoolest jättis oma Poja sel traagilisel hetkel maha? Täiesti üksinda?

Oli ju Jeesus samasugune inimene kui meiegi, kes tundis rõõmu, kurbust ja kiusatusi, ainult selle erinevusega, et ta ei teinud kordagi pattu. Ristilöömise eelõhtul ütleb ta oma jüngritele: „Mu hing on väga kurb surmani." Teades ette, mis teda ootab, tunneb ta hingematvat ängi, vabiseb hirmust ja õudusest ning anub Isa, et see tund, kui võimalik, läheks temast mööda: „Isa! Võta see karikas minult ära!" Ja ometi allub ta Isa tahtele: „Siiski mitte, mida mina tahan, vaid mida sina tahad!" (Mk 14:33j).

Jumala eesmärgiks ei olnud mitte päästa oma Poeg, vaid tema kaudu päästa kogu inimkond.

Ristil valdas Jeesust mahajäetuse tunne nagu meidki, kui oleme kitsikuses. Surmaga silmitsi seisjal ei ole jaksu väljendada, mida ta sel hetkel kogeb. Ent Jeesus teadis peast Laulude raamatut ja viitas oma hüüuga Taaveti 22. Psalmile, mis räägib tema kannatustest.

Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mind maha jätsid?
Kaugel mu abist on mu oigamise sõnad! [...]
Aga mina olen ussike ja ei mitte mees,
inimeste teotus ja halb rahva meelest!
Kõik, kes mind näevad, irvitavad mind;
nad ajavad suu ammuli, vangutavad pead (s 2,7,8).

Loe edasi: Mu Jumal, miks sa mind maha jätsid?

Aasa küla jõuluime

12/2014 18 aasa kyla

Aasa on väike küla põldude vahel, kaugel suurest linnast. Kunagi oli seal palju talusid. Inimesed tundsid üksteist, said sageli kokku, vahetasid uudiseid ja pidasid pidusid. Lapsed läksid hommikul külakooli ja pärastlõunal mängisid üheskoos. Kuid maaelu muutus kiiresti ja viimaks oli külas veel üksainus tegutsev majapidamine.

Maaelu muutus kiiresti ja viimaks oli külas veel üksainus tegutsev majapidamine.

Kui lapsed sirgusid suuremaks, jätsid paljud Aasa maha, et mujal edasi õppida ja tööd leida. Kui neil endil olid juba lapsed, tulid mitmed tagasi. Vanad taluhooned lammutati ja ehitati uued ühepereelamud, mille ümber olid iluaiad ja iga maja ees laste mänguplats. Kool oli suletud. Lapsed veeti hommikul autodega linna, kus töötasid ka nende vanemad.

Külas lapsed peaaegu ei tundnudki üksteist, kuna nad jõudsid linnast koju õhtul pimedas. Vahel mängisid nad oma õues, aga kui oli liiga igav, meelitas neid ka Lepikute talupidamine. Seal oli lehmi ja sigu, hoovis määgisid lambad ja kaagutasid kanad. Lapsed vaatasid huviga, mis seal sünnib.
*

Loe edasi: Aasa küla jõuluime

Prelüüd uuele algusele

01/2014 27 hele-maria taimla-1
Hele-Maria Taimla, Oleviste kogudus

Vahel, kui miski lõppeb teistmoodi kui oleks oodanud või tahtnud, on raske edasist mõtestada. Keeruline, et mitte öelda võimatu, on mõista, miks pole keegi selles maailmas kaitstud pettumuste, haigetsaamiste ega lõpuks ka surma eest? Veelgi kummalisem on, et ühel või teisel viisil esinevad kõik need iga inimese elus. Katsumused on erinevas kontekstis ja ise raskusastmega, kuid põhimõtteliselt on tegu inimeseksolemise lahutamatu osaga.

Ma tean soovitada kedagi, kes on uute alguste meister ja kes igatseb alati olla sinu kõrval, nii rõõmus kui mures – sinu taevane Isa.

Raskused panevad meid proovile – need selgitavad välja, kui tugevad on meie usk ja lootus, ning näitavad, kui kaua me, olles kaotanud kõik, peale nende kahe, tegelikult vastu peame. Ootamatusel on kombeks raputada meie prioriteedid paika ja rõhutada elu eesmärki või selle puudumisest põhjustatud rahutust hinges. Väärtused vaadatakse üle, inimesi enda ümber ja ehk iseennastki hinnatakse rohkem. Meenub, et kõik, mis on meie kätte siin maailmas usaldatud, on väga habras.
Aeg sunnib meid kõige olnuga leppima, kohanema – ning lõpuks on enda valida, kas liigume edasi või jääme seisma ja taha vaatama. Kahtlemata võib viimane tunduda algul ainuvõimalikuna. Hetkel, mil pähe ei mahu muud kui küsimus „Miks ometi?", on keerukas näha väljapääsu, liiatigi eesootavat lootusrikast tulevikku. Parim, mida sellises olukorras teha võib, on korjata kokku kõik kildudeks purunenu, andestada endale, teistele ja Jumalale – vastavalt sellele, kelle süüks juhtunu on loetud – ning elada edasi. Kuid kas inimene on iseseisvalt seda üldse võimeline tegema? Julgen kahelda.

Loe edasi: Prelüüd uuele algusele

Julgus teha head

12/2013 24 hele maria taimla
Hele-Maria Taimla, Oleviste kogudus
Fotod Hanna Hark

Jõulude aegu räägitakse ikka ja jälle heategudest. Võib-olla motiveerib meid külm ja pime talv, aga püüame detsembris rohkem aega veeta oma lähedastega ja tunneme ühtaegu sügavamalt kaasa neile, kellel pole see võimalik. Seega vähemasti kord aastas on meil kombeks investeerida oma raha, aega ja häid kavatsusi teistesse.

Mu vanaema on aru saanud ja tunnistanud, et valmisolek aidata on suhtumise küsimus.

Ja kui jõulud läbi saavad on kurb ja hämmastav ühtaegu, kui kiirelt me kõigi oma õilsate püüdluste kiuste laskume ikka ja jälle mugavustsooni. Tagasi rutiini, milles on töid ja tegemisi, rohkelt probleeme ja muret ning liiga vähe aega teistele. Raske on enda emotsionaalse või majandusliku olukorraga toime tulla, saati suudaks oma aega ja raha teistega jagada. Ja samas tahaks ju olla hea inimene – keegi, kes panustab oma lähedaste ellu ja ühiskonda.

Loe edasi: Julgus teha head

Jõulupuu teine elu

12/2013 17 helari hellenurm-1
Aarand Roos, 1999/2012

Jõulud on möödas, viige jõulupuu välja, kui olete ehted ja küünlad ära korjanud, ütles Ema.
Kuhu me ta viskame? küsis Isa.
Viige kas või tagasi metsa, seal on tema õige koht, leidis Ema.
Ja Poiss lisas omalt poolt pilkavalt: Mullast on ta võetud, mullaks peab ta jälle saama.
Ma ei taha, et ta peab surema, temal on sama õigus elada kui meil! toonitas Tüdruk.
No-nii, kui kellelgi ei olnud enam midagi ütelda vaidluse jätkamiseks, mindi välja. Pere sõitis autoga ostukeskusse ja puu võeti kaasa. Küllap saab sellest kuskil ikka lahti. Ta pisteti pagaažnikusse, ainult latv jäi välja.

Ja perekonna jõulukuusk oli õnnelik, sest ta tundis, et teda armastatakse.

Sõidu ajal kuusk kartis, sest ta ei teadnud, mis tast saab. Ja tee ääres mõned ilupuud näitasid talle näpuga ja naersid. Või nii talle vähemalt tundus.

Loe edasi: Jõulupuu teine elu

Rõõm

09/201327 hele-maria taimla
Hele-Maria Taimla, Oleviste kogudus

Me teame, vähemasti sügaval südames, et õnn ei saa peituda materiaalses rikkuses, edukas karjääris või kõrges tunnustuses. Ometi on meie meelerahu tihti just nende näitajate tirida ja tõmmata ning õnnelikuks ei saa sel teel kunagi, sest süües kasvab isu...

„Ole rõõmus!" Jeesus on surnud sinu pattude, haiguste, murede, kiusatuste, südamevalu ja süümepiinade eest.

Õnne ja rõõmu kogemiseks on vaja olla terviklik. Materialism innustab meid uskuma, et inimesest teevad terviku asjad, vaimsem lähenemine seab fookusesse tervise ja inimsuhted. Seda, et võti on tegelikult milleski veel enamas, kogevad inimesed eri hetkedel. Mõne elus juhtub see majanduslikus, emotsionaalses või füüsilises nullpunktis, teist tabab arusaamine siis, kui kõik soovitu on saavutatud, kuid südames valitseb painav tühjus. Midagi on puudu.

Hollywoodi filmides võib tihti näha järgnevat stsenaariumi: lapsel on esinemine, ta kutsub oma isa vaatama ning too lubab kindlasti tulla. Kui laps vaatab etenduse ajal lavalt publikusse, märkab ta seal üht tühja tooli. Ta isa ei tulnudki. Probleem pole toolis või selles, et saalis oleks vähe inimesi. Puudu on keegi, keda ei saa asendada.

Loe edasi: Rõõm