Dostojevski looming ja Uus Testament
Detsember 2021
Joosep Tammo, emeriitpastor Pärnust
Tänavu tähistati F. M. Dostojevski 200. sünniaastapäeva. Tõelise prohvetina nägi ta ette suurinkvisiitorite tulekut ja võimu triumfi õigluse üle. Oma nägemuste foonil otsis ta siiski päästvat sõnumit. Dostojevski sündis Moskvas. Vanemate soovil sai ta inseneri hariduse, kuid pidas seda ametit lühikest aega. Teda huvitasid inimesed. 17-aastaselt kirjutas ta oma vennale Mihhailile: Inimene on saladus… Ma tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene.
1848. aastal ühines ta ametnikest, ohvitseridest ja üliõpilastest koosneva riigi- ja kirikukriitilise ringiga. Kuid nende seas oli reetur. Terve grupp mõisteti surma. Kohtuotsus tuli koheselt täita. Nad rivistati üles ja sõdurid panid püssid palge, kuid viimasel hetkel tuli tsaarilt armuandmise käsk.
„Igaüks meist on kõigi ja kõige eest vastutav; inimesed ei tea seda, aga kui nad teaksid, oleks juba homme siin paradiis.“
Dostojevski kirjutab vahetult pärast seda: Seisin täna kolmveerand tundi surmaga silmitsi, elasin läbi elu viimase silmapilgu, aga hakkan nüüd veel kord elama… Elu on kingitus, elu on õnn, iga minut võib tähendada igavest õnne.
Neli vangiaastat möödusid Siberis, järgnes ajateenistus Semipalatinskis. 1859. aastal lubati tal Venemaa lääneossa tagasi pöörduda.
Dostojevski õppis lugema nelja-aastaselt ‒ vanaema kõrval Piibli tekste veerides. Teel Siberisse kingiti talle Uus Testament, ainus sunnitöölisele lubatud raamat. See leiti 1983. aastal Moskva muuseumist. 200 allakriipsutatud kirjakohta ja hulk märkmeid leheservadel näitavad, et teda huvitasid kolm teemat: kuidas jõuda kahtlusest usuni, ülestõusmine ja Kristuse isik.