Märts 2021
Joosep Tammo, EKB Liidu vanematekogu esimees

Aasta on möödunud ja meil tuleb taas elada lukkupandud ühiskonnas. Kuid vähem teatakse ühest teistsugusest lockdownist. Monoteistlikele religioonidele omastest elu pausile paneku aegadest: šabat, paastuaeg, ramadan.
Praegu oleme kesk üldkiriklikku paastuaega, kus kehtivad oma piirangud. Sõna „karantiin“ pärineb ladina sõnast quadragesima, mis peab silmas tuhkapäeva ja ülestõusmispühade vahelist 40 päeva.
Corona lockdownil on vaid üks eesmärk – normaalse elu taastamine. „Normaalsuse“ all peetakse silmas vabadust, enesemääramist, liikumist. Nende väärtuste nimel tuleb nüüd „normaalsest elust“ loobuda. Kristlik usk näeb aga just selles „normaalsuses“ probleemi. Kindlasti ei ole see aeg üksnes kohustuslik dieet, mis aitab inimest vabaneda ülekilodest või üksikutest häirivatest sõltuvustest.
Paastuaja eesmärk on kontrollida, kas meis tegutseb „ülestõusmise vägi“ (Fl 3:10). Kõik, mis seda takistab, tuleb kõrvaldada.

Detsember 2020 
Tõnu Lehtsaar, Tartu Kolgata baptistikoguduse diakon

Jõulud võiksid olla rahu ja rõõmu pühad. Selleks pakub õigustust jõulusündmus, milles ingel kuulutas karjastele suurt (kr mega) rõõmu Päästja sündimisest. Taevased väed kiitsid Jumalat rahu eest maa peal. Paraku on meie jaoks jõuluaeg üks kiiremaid ja närvilisemaid perioode aastas. Jõulurõõmu otsimine on üks põhjusi, miks jõulu ajal rõõmust rääkida. Võib-olla aitab rõõmutunde mõistmine kaasa ka selle kogemisele.

Kristlase jaoks on lunastuskindlus ja Jumala lähedalolu kogemus püsiva rõõmu allikaks.

Rõõmust Piiblis
Uues Testamendis on rõõmust juttu 108 korda. Sealjuures murest vaid 21 ja kurbusest 16 korda. See näitab, et Pühakiri on oma alatoonilt rõõmus raamat.
Rõõm on Vaimu vili. Gl 5:22 nimetab Vaimu vilja loetelus rõõmu teisena pärast armastust. See tähendab, et nende elus, keda juhib Jumala Vaim, peaks olema näha rõõmu. Kristlase jaoks on lunastuskindlus ja Jumala lähedalolu kogemus püsiva rõõmu allikaks.
Rõõmu kogevad ka need, kes otsustavad taevariigi kasuks. Mt 13:44 võrdleb taevariiki põllusse peidetud aardega. Leidja müüb rõõmuga kõik ära ja ostab selle põllu. Põllu hind oli väärt ostja kogu varanduse. Sinna peidetud aare oli boonuseks.
Rõõm ei ole ainult inimeste asi. Sellel on ka taevalik mõõde. Lk 15:10 räägib meile, et Jumala inglite seas tõuseb rõõm ühe patuse pärast, kes meelt parandab. See tähendab, et meie pöördumine ja meeleparandus on taevase rõõmu põhjuseks.
Rõõmu võivad sisaldada ka kannatused, kui on, mille nimel kannatada. Kl 1:24 räägib Paulus, et tema on koloslaste ja koguduse pärast kannatamise üle rõõmus. Kannatamine teiste ja millegi endast suurema pärast on olnud suurte jumalameeste ja riigijuhtide osa. Kõige suurem üksus, mille pärast saab kannatada, on Jumala riik.

Juuni 2020 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli kogudus

Milline rahuldus tuleb pärast kevadist koristust! Suurepärane, et midagi on taas korras. Tõsi, erineva iseloomuga inimesed kogevad seda erinevalt. On ju sündinud korra ja ka segaduse armastajaid. Aga enne pikemaid reise või äraolekuid tahaksime ikkagi toad puhtaks teha. Olgu kuidas on, aga aeg-ajalt küsime ikkagi: „Kas kõik on korras?“
Näib, et inimestena oleme seotud kindlate struktuuridega. Juba muistsed kreeklased rääkisid kosmosest ja mõtlesid selle all eelkõige ilu ning korda. Nad uskusid, et kord, see on pool elu, sest mõistus ja loodusseadused valitsevad kõiges ja kõikjal. Isegi juhuslikkuses avastavad kaose uurijad sügavamaid rütme. Kilpkonnad ja rändlinnud tajuvad päeva ja tunni täpsusega, et nüüd on vaja rännakule asuda, et hoolitseda järeltuleva soo eest. Nad läbivad suure eesmärgi nimel tuhandeid kilomeetreid. Mikro- ja nanovaldkonnad moodustavad füüsikalises maailmas hiiglaslikke võrgustikke, kus avastame resonantsust ja reeglipärasust.

Aprill 2020 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli kogudus

Üks asi on saada teada, et hea sõber on muutunud dementseks, kuid teine asi on teda külastada ja kogeda, et ta ei tunnegi mind enam. See on valuline ja irriteeriv kogemus. Veelgi halvem on, kui selleks inimeseks on oma isa või ema. Kuid enamasti ei ole dementsed inimesed oma unustamisest teadlikud. Nad on unustanud nii-öelda ka selle, et nad on unustanud, ja see unustamise unustamine hoiab neid meeleheite eest. Tõsi on aga see, et dementseid inimesi on meie ühiskonnas üha rohkem ja rohkem.

Unustatud Jumal unustajat ei unusta.

Peale meditsiiniliselt diagnoositava dementsuse on ka teistsuguseid dementsuse vorme, mis levivad veelgi kiiremini. Üheks selliseks on religioosne dementsus. Jumal on suures osas ühiskonnast „unustatud“. Tema, kes oli aastasadu Euroopa kultuuri kese, kujutava kunsti, kirjanduse ja muusika keskne teema, kellele pühendatud pühad aasta käiku korrastasid, kellele pühendatud pühakojad ilmestasid linnapilti ja keda meenutasid argipäevatavad, on korraga unustatud. Tema, kes oli nii tuttav ja kõigile iseendastmõistetavalt teada, ei mängi inimeste elus enam mingit rolli. Ta on enamuse kaasaegsete kollektiivsest teadvusest kadunud. Ta on maetud paremal juhul muuseumi sügavustesse ja kontsertsaalidesse, kus mängitakse vana muusikat. Erinevalt meditsiinilisest dementsusest ei tunne religioosne dementsus seni mingit unustamise armu, kui ka Jumala unustamine kui selline on ununenud. Lõpuks unustamist kui sellist enam ei märgata, rääkimata kahetsusest. Jumal on lihtsalt kadunud.

Aprill 2020 
Jael Puusaag, KUSi tudeng, Keila baptistikogudus

„Sel päeval tõusis suur tagakiusamine Jeruusalemma koguduse vastu ja kõik peale apostlite hajutati mööda Juuda- ja Samaariamaad“ (Apt 8:1).

Nüüd on kõigil soovijatel võimalik seda kuulda, kommenteerida, uskuda ja vastu võtta.

Oli 12. märts 2020. Neljapäev. Eemalt vaadates tavaline tööpäev. KUSi tudengid istusid loengutes, teised olid tööl ja koolis. Teadsime, et maailma uus pandeemia, koroonaviirus, oli oma kämblad ajanud ka Eesti territooriumile. Uudistest käis läbi, et Eesti Vabariigi valitsus arutas riikliku eriolukorra kehtestamist. Palvetasime oma juhtide eest ja mõned meist tühistasid lähenevaid välisreise. Muidu oli päev nagu päev ikka.
Reede õhtuks olime täiesti teistsuguses maailmas. Kõik koolid viidi koduõppele, kultuuriüritused tühistati, kõik avalikud kogunemised – sealhulgas jumalateenistused – keelati ära. Esimest korda Eesti ajaloos olid pühapäeva hommikul kõik jumalakojad tühjad. Kas see oli katastroof? Või motivaator kiriku rolli uuendamiseks ühiskonnas?