Aprill 2023 
Igor Raihhelgauz, Tallinna Vene Kogudus „Betaania“. Vaatlus tema raamatust „Parem kui kuld“.

Targad õpetavad, et igal inimesel peab olema kaks taskut ja kummaski taskus peab olema paberitükk. Ühele tuleb kirjutada „Ma olen põrm ja tuhk“, teisele aga „Maailm on loodud minu jaoks“.
Esimene fraas kuulub Aabrahamile ja on kirjas 1. Moosese raamatus. See räägib alandlikkusest. Ilmselt mõistab igaüks, mis kasu võib niisugune paberike tuua. Kuid millest räägib teine fraas ja miks on vaja seda kaasas kanda?
Meie tänane salm Õpetussõnade raamatust viitab Joosepi loole.
Esimene Moosese raamat 42:6 ütleb: Joosep oli maal valitsejaks; tema müüs vilja kogu maa rahvale.
Kõik teavad Joosepi plaanist viljakatel aastatel osa saagist kõrvale panna. Teadaolevalt päästis ta nälja-aastatel mitte ainult kogu Egiptuse, vaid ka suure osa asustatud maailma rahvastikust. Reetmine, alandused ja puudus, mille Joosep oli läbi elanud, õpetasid talle alandlikkust. Kuid alandlikkus ei teinud temast passiivset vaatlejat. Joosep elas ja töötas nii, justkui sõltuks kogu maailma saatus ainuüksi temast. Nii see läkski.

„Maailm on loodud minu jaoks – see tähendab, et pean temalt maksimumi võtma,“ võib keegi mõelda.
„Maailm on loodud minu jaoks – see tähendab, et pean andma temale nii palju, kui saan“ – hoopis niisugune on selle lehekese tegelik sõnum, mida targad kutsuvad endaga alati kaasas kandma. See räägib enesekindlusest ja vastutusest. Kui näen viga laita ega tule appi, siis ei tule ka keegi teine. Minu ressursid, teadmised ja oskused on aidas ootav leib. See, kas maailma ootab needus või õnnistus, sõltub minu otsusest: kas kõik endale jätta või hoopis tegevusse panustada.

Jaanuar 2023
Heili Meibaum, Allika baptistikogudus

Elame armuajal, kuid meid ümbritseb palju ebajumalaid. Neid jagub igale maitsele.
On oht, et mõni iseenesest hea püüdlus võtab esikoha Issanda asemel. Liigne tegusus võib toota usuelu pinnapealsust, tõe ja õiguse otsing põhjustada uhkust ja üleolekut. Olen kuulnud räägitavat koguni pühitsusest kui puuslikust, mis olevat ohuks armust elamisele ja ligimesearmastusele. Nii võime jõuda ringiga piirini, kus puuslikega võitlemise sildi all vahetatakse lihtsalt ühed teiste vastu ning pisendatakse Issanda enda nõudmisi ja sõna autoriteeti.
Kelle puuslik on parem? Paljudele jääb ette traditsiooni-puuslik. Aga sellega võideldes ei märgata enda südamekambri nurgas irvitavat modernsus-puuslikku. Kas käsumeelsus-puusliku asendamine kõige-sallimis-puuslikuga on edasiminek? Kaanani-keele-puuslik mõistetakse hukka, ent slängiloopimis-puuslik astub asemele. Kuskil kemplevad soliidsus-puuslik versus casual-puuslik. Klassika-puuslik versus džässi-eelistamis-puuslik? Tantsisklev ülistus versus staatiline alandlikkus-variserlus? Kas palve plastmasskõlalise süntesaatoriakordi taustal on kuidagi edasijõudnum vaikuses kaasapalvetamisest?
Vahel näidatakse ebamugavaid teemasid läbi puusliku prisma, võttes nad seeläbi osavalt päevakorrast maha. Siin peab valvas olema. Kui üksmeele-puusliku abiga moraali-puusliku varjus käskude „koorem“ üle parda visata ja näiteks korduvabieludele ja niisama kooseludele läbi sõrmede vaadata, oleks see edasiminek? Mis suunas?

Jaanuar 2023 
Igor Raihhelgauz, Tallinna Vene Kogudus „Betaania“

Aga õigete rada on otsekui valgusepaistus, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud. Õelate tee on nagu pilkane pimedus: nad ei tea, mille peale nad komistavad (Õp 4:18j).
Рäikesetõus ei toimu hetkega: kõigepealt ilmuvad õblukesed päikesekiired, tasapisi läheb üha valgemaks, pimedus taganeb. Kui õige on oma teekonna alguses, paistab, et ta liigub pimeduses, nagu õel. Alles on hakanud koitma ja valgust on veel vähe. Pole ka ime, kui õige satub vastamisi paljude väljakutsetega ja õelal läheb kõik ladusalt. Küsimus on liikumise suunas. Õige liigub pimedusest valguse poole, needusest õnnistuse suunas; õel aga vastupidi, õnnistusest needusesse.

Kui on raske, ära kiirusta alla andma.

19. sajandi lõpus sai Elijahu Haim Meizel Łódźi rabiks. Tol ajal oli Poolas levinud juudi laste röövimine. Rabi Meizel aitas korduvalt koguda raha röövitud laste väljaostmiseks. Kord tuli ta juurde trööstitu isa, kes ütles, et kogu ta pere rööviti ja temalt nõutakse tohutut lunaraha. Rabi läks vangide vabastamise käsu täitmiseks raha koguma. Üsna pea sai ta kogu nõutud summa kokku. Tulnud tagasi koju, kutsus ta õnnetu pereisa kohale. Kui too tuli, hakkas rabi Meizel karjuma: „Sa närukael! Nüüd tunnista kõik üles, muidu kutsun politsei kohale ja nad arreteerivad su!“ Mees tunnistas, et lavastas röövi kogukonnalt raha saamiseks. Kui küsiti, kuidas õnnestus rabil vale paljastada, vastas ta: „Ma pole kunagi suutnud nii suurt summat nii lühikese ajaga kokku saada. Kui raha kogunes nii kiiresti, hakkasin mõtlema, miks ei püüa saatan suure käsu täitmist takistada. Mis siis, kui tegemist polegi käsu täitmisega? Nagu näete, osutusid kahtlused õigustatuks.“
Ära lase edul end ära meelitada. Kui on raske, ära kiirusta alla andma. Õigete rada on otsekui valgusepaistus. Koit ei saabu hetkega. Õige on öelnud: ...nii on meil midagi kindlamat prohvetisõnast ja te teete hästi, kui panete tähele seda nagu lampi, mis paistab hämaras paigas, kuni päev hakkab hahetama ning koidutäht tõuseb teie südameis (2Pt 1:19).

Oktoober 2022 
Igor Raihhelgauz, Tallinna Vene Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Kogudus „Betaania“

Igor Raihhelgauzil ilmus äsja raamat „Parem kui kuld. Мысли о главном, навеянные Книгой прич. – Свет на Востоке, 2022“. Selles Piibli Õpetussõnade raamatu käsitluses on autor kaasanud rohkesti juudi rabide ja teiste vaimuinimeste vaatlusi.

Elupuu

See [tarkus] on elupuuks neile,
kes sellest kinni haaravad,
õnnis, kes seda suudab hoida...
(Õp 3:18).
Кui mõlema käega suure puu ümbert kinni haarata, võib kõrvalt vaadates tunduda, et sa hoiad seda püsti. Selline mulje võib jääda ka siis, kui toetud tüvele kogu oma raskusega, kuid tegelikult hoiab tema sind. Räägitakse, et Telšiai rabi Eliezer Gordoni abiellumise järel otsustas tema äi noort peret kümne aasta jooksul rahaliselt toetada, sest nii saaks Eliezer end täielikult Toora õppimisele pühendada. Kui kümme aastat läbi sai, ütles rabi Eliezeri ämm oma mehele: „Paistab, et nüüd võiks meie väimees endale töö leida ja perekonda meist sõltumatult üleval pidada.“ Mees vastas talle: „Pole selge, kes keda nende aastate vältel üleval pidas.“

Detsember 2021 
Joosep Tammo, emeriitpastor Pärnust

Tänavu tähistati F. M. Dostojevski 200. sünniaastapäeva. Tõelise prohvetina nägi ta ette suurinkvisiitorite tulekut ja võimu triumfi õigluse üle. Oma nägemuste foonil otsis ta siiski päästvat sõnumit. Dostojevski sündis Moskvas. Vanemate soovil sai ta inseneri hariduse, kuid pidas seda ametit lühikest aega. Teda huvitasid inimesed. 17-aastaselt kirjutas ta oma vennale Mihhailile: Inimene on saladus… Ma tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene.
1848. aastal ühines ta ametnikest, ohvitseridest ja üliõpilastest koosneva riigi- ja kirikukriitilise ringiga. Kuid nende seas oli reetur. Terve grupp mõisteti surma. Kohtuotsus tuli koheselt täita. Nad rivistati üles ja sõdurid panid püssid palge, kuid viimasel hetkel tuli tsaarilt armuandmise käsk.

„Igaüks meist on kõigi ja kõige eest vastutav; inimesed ei tea seda, aga kui nad teaksid, oleks juba homme siin paradiis.“

Dostojevski kirjutab vahetult pärast seda: Seisin täna kolmveerand tundi surmaga silmitsi, elasin läbi elu viimase silmapilgu, aga hakkan nüüd veel kord elama… Elu on kingitus, elu on õnn, iga minut võib tähendada igavest õnne.
Neli vangiaastat möödusid Siberis, järgnes ajateenistus Semipalatinskis. 1859. aastal lubati tal Venemaa lääneossa tagasi pöörduda.
Dostojevski õppis lugema nelja-aastaselt ‒ vanaema kõrval Piibli tekste veerides. Teel Siberisse kingiti talle Uus Testament, ainus sunnitöölisele lubatud raamat. See leiti 1983. aastal Moskva muuseumist. 200 allakriipsutatud kirjakohta ja hulk märkmeid leheservadel näitavad, et teda huvitasid kolm teemat: kuidas jõuda kahtlusest usuni, ülestõusmine ja Kristuse isik.