Lagunemine versus ühtsus

Aprill 2019
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli baptistikoguduse pastor

Kõik laguneb. Inglismaa eraldub Euroopa Liidust, kuid ei suuda sedagi otsust parlamendis läbi hääletada.

Kristlaskonnas vastandub „õpetus“ „evangeeliumile“, poliitikas „isamaalisus“ „integratsioonile“.

Ühendriikide rahvastik on jagunenud kaheks teineteist vihkavaks leeriks. Poolas, Ungaris ja Itaalias domineerib poliitika, mis ei lõhesta neid riike mitte ainult sisemiselt, vaid triivib ka Euroopast kaugemale. Lõhed tähendavad erimeelsusi, pahameelt, võimetust üksteisega rääkida, intriige ning sageli otsest valet ja vihkamist.
Ka usulisel maastikul võib kogeda kasvavaid vastuolusid. Vanad koolkonnad tugevnevad ja võitlevad oma suuna eest. Sageli toimub see vastastikuste süüdistuste ja laimuga. Ühel pool seisavad õige õpetuse pooldajad, kes võitlevad konfessionaalse identiteedi säilimise eest, teisel pool pastoraalsed, kes soovivad ajaga kaasas käia, jääda ühiskonnale arusaadavaks ja usutavaks. Üksteisega suhtlemise toon on kohati raskelt talutav. Erimeelsed jäävad oma mulli ja väldivad dialoogi.
Poliitika ja kiriklik maastik on teineteisest sõltuvad. USAs on parempoolsed evangelikaalid ja katoliiklased tugevalt seotud vabariiklastega. Ukrainas lõhenes õigeusu kirik. Konstantinoopoli patriarhaadi poolt tunnustatud osa on tihedalt seotud rahvusliku poliitikaga. Saksamaal kalduvad paljud konservatiivsed kristlased paremäärmuslaste poole. Itaalias polemiseerivad parempopulistid paavstiga, kes ei taha lasta põgenikke Vahemerre uppuda. Eestiski on arvestatav osa kristlasi toetamas rahvuslik-konservatiivseid erakondi. Kõik see võiks olla osa normaalsest demokraatlikust protsessist, sest iga kristlane on ju ka oma riigi kodanik, kellel on õigus oma arvamusele.

Loe edasi: Lagunemine versus ühtsus

Jumal kutsub kõnetundi

02/2019 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

Facebook hävitab avalikkuse – väidavad kriitikud. Paljud näevad vastupidist. Virtuaalsed platvormid on neile just selleks ruumiks, kus avalikkust luuakse. Mark Zuckerberg toonitab, et Facebook muudab meid vabamaks, avatumaks ja paremaks. Erandid kinnitavad reeglit. Reegel on aga see, et kriitiline tähelepanu tekitamine toimub vaid sotsiaalvõrgustike äärealadel. Samas soosib Whatsapp&Co ühiskonna fragmenteerumist. Inimesed liiguvad hermeetilistes mullikestes, mis kinnitavad nende oma arvamusi ja hoiakuid.

Esimene pilk hommikul ja viimane õhtul oma nutitelefoni on asendanud hommiku- ja õhtupalve.

Kui 1930ndatel sai raadio kui propagandamasina välja lülitada, siis nüüd tuleb kokkupuude tehnikaga meile üha lähemale. Google’i prillid muudavad meid osaks tehnikast, Samsungi käekell mõõdab veresuhkrut ja -rõhku ning une kvaliteeti, ennustades ka eluiga, kui me senises rütmis jätkame. Inimkehasse opereeritud kiibid pole enam teooria, vaid inseneride praktiline mängumaa. Inimese ja tehnika vahemaa läheneb nullile. Kuid distantsi hoidmine just siin oleks vajalik, et neid arenguid mõista ja hinnata. Puuduv distants ei arenda indiviide, vaid sünnitab karju.
Karjamentaliteedi soosimist on ette heidetud ka kristlusele. Väliselt on tõesti raske eristada rokk-kontserti mõnest kristlikust ülistusteenistusest. Samas on erinevus parve või karja ja jumaliku kutsumuse vahel väga selgelt nähtav Ristija Johannese juures. Sünni poolest kuulub ta Jeruusalemma eliidi hulka. Ta pärineb eriliste privileegidega preestrite klassist. Kuid ta loobub sellest seisusest ja läheb kõrbe. Tema ühiskondlik suhe on nüüd offline. Seal ei võta ta pealinna elust enam osa. Ohvritoomised, templiklatš ja seltskonnauudised toimuvad ilma temata. Tema koht on kõrbes. Kõrb on kontsentratsiooni paik. Paik, kus tuleb võidelda üksindusega.

Loe edasi: Jumal kutsub kõnetundi

Rituaal raamib jõulupühi

12/2018 
Tõnu Lehtsaar, religioonipsühholoog

Öeldakse, et heal lapsel mitu nime. Jõulud on head lapsed, sest jõule võib oodata ja jõule võib mõtestada erinevatest vaatenurkadest. Üheks võimaluseks on käsitleda jõule kui rituaali. Rituaal tähendab sümboolset korduvkäitumist ehk mingit korduvat toimingut, millel on mingi üldisem tähendus.
Jõuludest kui rituaalist on tänavu paslik rääkida kasvõi sellepärast, et tähistame Eesti Vabariigi sajandat sünnipäeva. Ka juubelite tähistamine on rituaalne tegevus, mida erinevates kultuurides sooritatakse erineval viisil.
Iga rituaali puhul on oluline algsündmus, see, mida rituaaliga tähistatakse. Sünnipäeva algsündmuseks on sündimine, aastapäeva algsündmuseks on asutamine, pulma-aastapäeva algsündmuseks on abiellumine, jõulude algsündmuseks on Jeesuse Kristuse sünd.
Rituaalne käitumine on üldinimlik. See puudutab meie elu kõiki valdkondi. Võime öelda, et ka kultuur laiemas mõttes püsib koos tänu ühiselt sooritatavatele ja ühiselt mõistetavatele rituaalidele. Mõtleme siinkohal näiteks meie laulupidudele. Usulise rituaali eripära on aga selles, et rituaalil on Jumalaga seotud tähendus. Kristliku maailma jaoks tähistavad jõulud Lunastaja sündi.

Ka lihtsa inimese teeb kogetud suursündmus suureks, sest ta on endast suuremas osaline.

Loe edasi: Rituaal raamib jõulupühi

Mõtete laeva lastimas

10/2018
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

Liibanoni maalikunstniku, luuletaja ja filosoofi Khalil Gibran'i (1883–1931) sooviks oli inimesi juhtida eksistentsi juurte juurde ja vahendada igatsust suurte eesmärkide järele. Ta arvab, et selles pealiskaudses maailmas on väga oluline mõtiskleda oma elu keskme ja sisemise rahu üle. Need püüdlused leiavad väljenduse kaunites lugudes.
Ta võrdleb oma elu laevaga, mis purjetab sinise taeva all ja ookeani sügavuste kohal. Ühes loos („Öö ja hommiku vahel“) nimetab ta seda „mõtete laevaks“, millega ta tahaks pärast pikka reisi kodusadamasse jõuda. Kuigi trümm on tühi, värvib ta laeva enne sadamasse jõudmist vikerkaarevärviliseks. Inimesed korraldavad talle suure vastuvõtu, sest nad on vaimustatud laeva välimusest. Keegi ei huvitu aga lastist ega taha laeva siseneda. Ja keegi ei saa ka teada, et see „mõtete laev“ on kodusadamasse jõudnud tühjana. Ta häbeneb seda ja läheb uuesti merele. Kaugetel maadel täidab ta oma laeva trümmid väärtuslike mõtetega ja purjetab ootusrikkalt koju tagasi. Kuid seekord pole vaimustunud rahvahulki. Laeva randumist isegi ei märgata. Keegi ei huvitu kaasatoodud varandustest, sest laev ei näe enam hea välja. Tuul, päike ja lained on värvid maha koorinud. Ta on pettunud: „Kaasmaalased on mu ära põlanud, nad näevad vaid välist.“
Samasuguse pettumuse osaliseks nagu Khalil saab ka Jeesus. Evangeeliumid räägivad kirjatundjatest ja variseridest, kes hindavad vaid välist, uhkeid kuubi ja esimesi kohti koguduse kojas. Nad austavad Jumalat huultega, aga süda on temast kaugel (Mk 7:6). Nad on väliselt võõbatud nagu lubjatud hauad, kuid sisemus ja välimus ei sobi kokku. Nad on silmakirjatsejad ja näitlejad. Nende laev on esmapilgul küll atraktiivne, kuid inimesteni jõuab see tühjana.
Meiegi elu sarnaneb vahel seebimullile, millel on nii palju värve, kuid mis püsib vaid mõne sekundi. See, et sisemine ja väline meie elus pole alati kooskõlas, kuulub elu põhiliste kogemuste juurde.
Me peaksime ikka ja jälle õppima, et ei maksa end eksitada, kui inimesed meie „mõtete laeva“ sisust ei huvitu. Oluline pole laeva välimus, vaid see, mida oleme elureisilt kaasa toonud. Võtkem aega uurida oma „mõtete laeva“ lasti. Jumal näeb ja tunneb meie südant.

Inspireeritud Wolfgang Raible jutlusest „Das Schiff meiner Gedanken“, Anzeiger für die Seelsorge, Nr 9, 2018

Sõna sai pildiks

09/2018
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

Sõna muutub pildiks. Digitaalsel ajastul asendab sõna väe pildi vägi. Ajakirjade kaanepiltidel on poliitiliselt plahvatuslik jõud. Selfid asendavad valitsuste avaldusi, varjatud pildid teevad lõpu karjäärile. Poliitikud ja staarid tunnevad kuvandi väge ja hoolitsevad oma imago eest. Ometi pole see 21. sajandi avastus. Kõigi aegade valitsejad on püüdnud läbi piltide ja kujude oma võimu dokumenteerida või tugevdada. Uus on pildi globaalne mõju lühima mõeldava aja jooksul. Kui kõnet tuleb hoolega kuulda või süvenedes lugeda, kõnelevad pildid enda eest. Pilt konstrueerib „esteetilise“ maailmanägemuse.

Loe edasi: Sõna sai pildiks