Mõtete laeva lastimas

10/2018
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

Liibanoni maalikunstniku, luuletaja ja filosoofi Khalil Gibran'i (1883–1931) sooviks oli inimesi juhtida eksistentsi juurte juurde ja vahendada igatsust suurte eesmärkide järele. Ta arvab, et selles pealiskaudses maailmas on väga oluline mõtiskleda oma elu keskme ja sisemise rahu üle. Need püüdlused leiavad väljenduse kaunites lugudes.
Ta võrdleb oma elu laevaga, mis purjetab sinise taeva all ja ookeani sügavuste kohal. Ühes loos („Öö ja hommiku vahel“) nimetab ta seda „mõtete laevaks“, millega ta tahaks pärast pikka reisi kodusadamasse jõuda. Kuigi trümm on tühi, värvib ta laeva enne sadamasse jõudmist vikerkaarevärviliseks. Inimesed korraldavad talle suure vastuvõtu, sest nad on vaimustatud laeva välimusest. Keegi ei huvitu aga lastist ega taha laeva siseneda. Ja keegi ei saa ka teada, et see „mõtete laev“ on kodusadamasse jõudnud tühjana. Ta häbeneb seda ja läheb uuesti merele. Kaugetel maadel täidab ta oma laeva trümmid väärtuslike mõtetega ja purjetab ootusrikkalt koju tagasi. Kuid seekord pole vaimustunud rahvahulki. Laeva randumist isegi ei märgata. Keegi ei huvitu kaasatoodud varandustest, sest laev ei näe enam hea välja. Tuul, päike ja lained on värvid maha koorinud. Ta on pettunud: „Kaasmaalased on mu ära põlanud, nad näevad vaid välist.“
Samasuguse pettumuse osaliseks nagu Khalil saab ka Jeesus. Evangeeliumid räägivad kirjatundjatest ja variseridest, kes hindavad vaid välist, uhkeid kuubi ja esimesi kohti koguduse kojas. Nad austavad Jumalat huultega, aga süda on temast kaugel (Mk 7:6). Nad on väliselt võõbatud nagu lubjatud hauad, kuid sisemus ja välimus ei sobi kokku. Nad on silmakirjatsejad ja näitlejad. Nende laev on esmapilgul küll atraktiivne, kuid inimesteni jõuab see tühjana.
Meiegi elu sarnaneb vahel seebimullile, millel on nii palju värve, kuid mis püsib vaid mõne sekundi. See, et sisemine ja väline meie elus pole alati kooskõlas, kuulub elu põhiliste kogemuste juurde.
Me peaksime ikka ja jälle õppima, et ei maksa end eksitada, kui inimesed meie „mõtete laeva“ sisust ei huvitu. Oluline pole laeva välimus, vaid see, mida oleme elureisilt kaasa toonud. Võtkem aega uurida oma „mõtete laeva“ lasti. Jumal näeb ja tunneb meie südant.

Inspireeritud Wolfgang Raible jutlusest „Das Schiff meiner Gedanken“, Anzeiger für die Seelsorge, Nr 9, 2018

Sõna sai pildiks

09/2018
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

Sõna muutub pildiks. Digitaalsel ajastul asendab sõna väe pildi vägi. Ajakirjade kaanepiltidel on poliitiliselt plahvatuslik jõud. Selfid asendavad valitsuste avaldusi, varjatud pildid teevad lõpu karjäärile. Poliitikud ja staarid tunnevad kuvandi väge ja hoolitsevad oma imago eest. Ometi pole see 21. sajandi avastus. Kõigi aegade valitsejad on püüdnud läbi piltide ja kujude oma võimu dokumenteerida või tugevdada. Uus on pildi globaalne mõju lühima mõeldava aja jooksul. Kui kõnet tuleb hoolega kuulda või süvenedes lugeda, kõnelevad pildid enda eest. Pilt konstrueerib „esteetilise“ maailmanägemuse.

Loe edasi: Sõna sai pildiks

Puusepp Andersen ja Jõuluvana

12/2017
Põhjala laste lemmikjõulujutt

Elas kord isa, keda kutsuti puusepp Anderseniks. Tal oli palju lapsi nagu teistelgi isadel. Jõuluõhtul, kui ta naine ja lapsed istusid laua ümber ning purustasid pähkleid, lahkus puusepp Andersen tasahilju toast.
Andersen läks oma puutöökuuri, kus rippus tema jõuluvanariietus ja ootas kelk suure kingikotiga. Ta pani oma jõuluvanariided selga ja sikutas kelgu üle lävepaku õue. Kuid sel õhtul oli väljas väga libe ja ta kukkus kelgu peale pikali, kingikoti otsa. Kuna õuerada läks aga otse mäest alla, libises kelk koos Anderseniga allamäge. Kuid just samal ajal läks seda teed ka üks teine Jõuluvana oma kelguga.

„Kui oled puusepp, siis võta lihtsalt paar lauajuppi ja naelad kaasa, nuga sul ikka on?”

„Eest ära!” hüüdis puusepp Andersen ja üritas kõrvale pöörata. Kuna aga suur habe tuules ta vaadet segas, põrkasid nad kokku ja maandusid mõlemad kraavis.
„Vabandust,” ütles puusepp Andersen. – „Palun vabandust,” vastas teine.

Loe edasi: Puusepp Andersen ja Jõuluvana

Pärast mind... tuleb parem

06/2017
Margus Mäemets, EKB Liidu töötegijate päevadel Nuutsakul, 13. mail 2017

Tänaseks olen pastori rollis olnud 12 aastat. Enne seda töötasin 10 aastat abipastorina. Olen õppinud vaatama ettepoole, otsima suuremat pilti, olen õppinud olema tänulik uute töötegijate andekuse ja andide eest.

Pean mõtlema sellele, et teatepulk ei jääks maha vedelema, vaid keegi tõstaks selle üles. Keegi, kes on parem kui mina...

Minu kutsumise lugu

Aastal 1990 ma kukkusin ehitusel ja murdsin selgroolüli. Kuude kaupa lamasin voodis. Internetti veel polnud, telekast polnud eriti midagi vaadata. Mis sa, hing, teed! Lugesin Piiblit ja vaimulikke raamatuid. Seadsin sisse oma esimese homileetilise märkmiku, kuhu panin järjest kirja mõtteid. Keegi võiks neil teemadel jutlustada!

Tajusin imelikku tunnet – nagu kutsuks Jumal mind suuremale pühendumisele tema riigis. Enne jõule mind opereeriti. Pärast pandi kipsvest selga. Tohtisin seista, aga mitte istuda. Sel perioodil nägin mitu prohvetlikku unenägu.
Kui kevadtalvel oma kogudusse teenistusele läksin, pidin seisma terve teenistuse aja. Pastor küsis: kas tahaksid ka midagi kogudusele öelda? Tundsin, et vist võiks. Kui nagunii seisma pean, seisan parem kantslis.
Oma esimese jutluse pidasin Hesekieli raamatu alguse põhjal prohveti kutsumisest. Issand paneb Hesekieli jalgadele seisma (Hs 2:1–2). Seal on lõik, kus prohvet tehakse tummaks (Hs 3:22–27). Alles pärast seda hakkab ta kõnelema. Kui Jumal annab oma kutse, siis see võtab tõesti tummaks. Alles pärast on meil midagi öelda.

Loe edasi: Pärast mind... tuleb parem

Kuidas armas Jumal ema lõi

05/2017

Kui armas Jumal ema lõi, tegi ta kuuendal päeval juba ületunde. Siis ilmus üks peaingel, vaatas veidi pealt ja ütles: „Armas Jumal, Sa meisterdad seda figuuri juba üsna kaua!” Aga Jumal vastas: „Aga vaata neid tellimuslehe erisoove! Ta peab olema kergesti hooldatav, aga mitte plastmassist. Tal peab olema 160 liikuvat osa, närvid kui terasköied. Selline süli, kus mitu last saab korraga istuda, aga ise peab ta mahtuma lapsetooli. Tema selga peab saama laduda kõike. Valdavalt peab ta elama kummargil, aga ei tohi saada seljavalu. Tema trööstimine peab ravima kõike, muhust kuni südamevaluni. Tal peab olema kuus paari käsi...”

Peaingel raputas pead ja arvas: „Kuus paari käsi – see pole võimalik.” Armas Jumal vastas: „Need kuus paari käsi ei valmista mulle mingit muret, küll aga kuus paari silmi.” Peaingel küsis nüüd: „Kas need kuuluvad standardmudeli juurde?” Ja armas Jumal noogutas: „Esimene silmapaar peab nägema läbi suletud ukse, kui ta küsib: „Mis te seal toas teete?” – teab ta seda juba ammu. Teine paar on kuklapoolel, nendega näeb ta seda, mida ta näha ei tohi, aga teadma peab. Ja loomulikult veel kaks silma, millega ta suudab vaadata otsa jonnivale lapsele ja siis öelda: „Ma mõistan sind ja armastan sind väga!” – seejuures sõnagi lausumata.” „Oh Issand!”, ütles peaingel ja tõmbas teda kergelt varrukast, „mine nüüd magama ja jätka hommikul!”

Loe edasi: Kuidas armas Jumal ema lõi