05/2011

Henri Lehtsaar

Statistikaameti sotsiaaluuringu andmetel elas 2009. aastal suhtelises vaesuses ligi 16% Eesti elanikkonnast ehk 211 000 inimest. Suuremas vaesuses on üksikvanemad ja lasterikkad pered. Kui ühe või kahe lapsega paaride seas elab vaesuses kümnendik, siis kolme või enama lapsega peredes oli vaeste osatähtsus ligikaudu kaks korda suurem.

Vaadates statistilisi numbreid ja puutudes kokku puudust kannatavate peredega, ei saa me sellest probleemist mööda vaadata. Otsustasime Sõbralt Sõbrale teise ringi kauplustega koostöös sihtasutuse Sõbra Käsi ning meie klientide abiga, selles osas midagi ette võtta.

04/2011 Liivi Reilson, Sõbra Käsi juhataja

Soov, igatsus ja otsus, kutsuda kokku sotsiaaltöötegijaid, tekkis Sõbra Käe nõukogu koosolekul juba eelmise aasta sügisel. Vajadus kaardistada hetkeolukord meie Liidu kogudustes ja nende vastutuspiirkonnas on järjest kasvanud. Infopäev toimus 18. märtsil vahetult enne Liidu aastakonverentsi.

Avatervituse ütles Sõbra Käsi nõukogu esimees, pastor Erki Tamm. Sõna võtsid ja oma koguduse sotsiaaltöö kogemusi jagasid paljud.

Antsla koguduse tööst rääkis pastor Peeter Lemats koos abikaasa Pillega. Kaasahaarav oli kuulda, kuidas mõne pere aitamise tahe viis selleni, et viimaks said Antsla kooli 70 last endale koolialguse pakid ja teisi lugusid.

Hiiumaa pastor Enno Tuulik Hillestest tõi esile, et tihti vajavad abi lapsed, kelle eest nende vanemad ei suuda või saa piisavalt hoolt kanda; teisal vajavad seda vanemad, kus lapsed on siirdunud välismaale tööle ning on oma vananevad vanemad unustanud. Ta tunnistas, kuidas inimesi aidates tuleb vahel ka tagasilööke. Me ei ole armastuse reservuaarid, vaid kanalid.

Sõbralt Sõbrale turundus- ja arendusjuht Henri Lehtsaar rääkis sellest, et neil on kavas käivitada pilootprojekt, kus nad hakkavad müüma kogudustest annetatud kaupa, kuid 50% sellest annavad vahetult abivajajatele.

Sõbralt Sõbrale kaubandusjuht Terje Roose informeeris edukalt käivitunud projektist „Iseseisev elu", mille juures nemad on aidanud inimesi, kelle koduks on vaid neli seina, aga kõik muu eluks vajalik on puudu.

Liidu president Meego Remmel tõi oma ettekandes ilmekalt esile, kuidas Jumal on eriti oma Pojas Jeesuses Kristuses kandnud inimese ja tema vajaduste eest igakülgselt hoolt. Seda ilmestab apostellik soov: „Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks!" (1Ts 5:23) Sellist terviklikku hoolimist oma ligimese suhtes on kutsutud osutama ka Kristuse kogudus.

Päeva viimases osas toimus Sõbra Käsi juhatuse liikme Helle Lihti eestvedamisel arutelu sotsiaaltöö olukorrast meie kogudustes, selle valupunktidest ja eesmärkidest. Need kirjutati ka kõik hoolega üles (vaata ühte lehte).

Sotsiaaltöötajate võrgustiku loomisel on oluline leida piirkondadele kutsumusega ja pädevad eestvedajad, kes koondaks koguduste võimalused ja vajadused, korraldaks infopäevi ja vajalikke kohtumisi. Kogudustes vajatakse ka sotsiaalkoolitust, jätkuvalt on huvi järgmiste üle-eestiliste sotsiaalvaldkonda puudutavate seminaride toimumise suhtes.

Mõtteid oli palju. Küllap jõuavad mitmed neist ellu just läbi ühistöö koguduste vahel või koostöös Liidu abiorganisatsioonidega. On need siis suvelaagrid vähekindlustatud peredele, sõltuvuses olevate inimeste rehabilitatsioonitöö või ka mahukatele projektidele rahastamistaotluste esitamine.

Kõigile kokkutulnutele oli üllatuseks Koskla maja hõrgutistest lookas lõunalaud (selle katmist oli toetanud regionaalminister). Seal ümber liikudes sai ka üksteisega lähemalt tutvuda. Kohalolnud leidsid, et taolist kokkusaamist tuleks juba sügisel korrata.

02/2011 Erki Tamm, SA SK Sõbra Käsi nõukogu esimees

Majanduslikult rasked aastad on Sotsiaaltöökeskusele Sõbra Käsi esitanud tõsise väljakutse – kuidas vastata hättasattunud inimeste vajadustele? Praktilise abistamistegevusega seoses on kerkinud meie ette uued küsimused. Kuidas saada teavet abivajajate kohta? Kuidas muuta abistamistegevus süstemaatiliseks? Kuidas aidata neid, kelle jaoks meil pole vahendeid ega oskusi? Kuidas aidata inimesi nii, et nad leiaksid jõudu oma olukorra muutmiseks?

Usun, et samade küsimuste ees on seisnud kõik kogudused, kes püüavad aidata hättasattunud inimesi, nii koguduseliikmete hulgas kui ka kogukonnas. Mitmed kogudused on suutnud väheste vahenditega ja väga leidlikult aidata perekondi enda ümber. Samas on meil kogemusi ka meedias laialdast kajastamist leidnud Oleviste Hoolekande tööst kodututega, Kopli supiköögist ning koostööst Toidupangaga.

Täna tegutsevad kogudused ja meie liiduga seotud abiorganisatsioonid nii, et me palju üksteise ettevõtmistest ei tea. Seepärast leian, et on hädavajalik abistamistegevust senisest paremini koordineerida, jagades üksteisega oma kogemusi, võimalusi ning vajadusi.

Seepärast pakub Sõbra Käsi võimalust kokkusaamiseks kõigile koguduste sotsiaaltöö tegijatele ja tehasoovijatele 18. märtsil kell 11-16 Sõbra Käe majas Tallinnas, Koskla 18. Oma osavõtust palume teatada Sõbra Käe juht Liivi Reilsonile (5129268).

3/2010 Lea Meri, Otepää Evangeelne Vabakogudus „Palverändur"

...ära seda üksi söö, vaid koos kaaslasega jaga, siis see leib on maitsvam veel. Need on sõnad tuntud söögilaulust, mida tihti üheskoos laulame. Just nüüd on avanemas võimalus, et tegutseda. Kui jüngrid nägid näljaseid, ütles Jeesus: „Andke teie neile süüa!" (Mk 6:37) Piisas viiest leivast ja kahest kalast, et toita enam kui viis tuhat inimest. Kes siis veel, kui mitte mina? Millal siis veel, kui mitte praegu? Nüüd võid sinagi sellist rahvahulka sööta! Piibel manitseb meid „Kes oskab teha head, aga ei tee, sellele on see patt." (Jk 4:17) Mina näen siin ühte võimalust sirutada abikäsi neile, kellel kitsad ajad.

Väga tabavalt kutsub ajakirja „Kuulutaja" toimetaja Ü. Linder oma 2010. aasta jaanuarikuu numbris lugejaid üles peatuma. Üllas toob esile ühe piibliloo: „Ta pandi päevast päeva pühakoja ukse ette..." (Ap 3:2) See mees oli vaene ja abitu. Ta tahtis abi saada nendelt, kes pühakotta läksid. Ja nii kerjas ta seal päevast päeva. Seda väravat, kus jalutu mees oli, nimetati Ilusaks, aga mehe elu ei olnud kaugeltki ilus... Seega iga palvusele mineja kohtus selle jalutu mehega. Kohtus küll, aga kas ka peatus? Peetrus ja Johannes peatusid." Kui sul sellist usku ei ole kui apostlitel, siis tuleks vähemalt süüa anda.

Kui sul sellist usku ei ole kui apostlitel, siis tuleks vähemalt süüa anda.

„6. veebruaril kogunesid Lõuna-Eesti piirkonna koguduste juhid/töötegijad Võru Baptistikoguduses. Otsustati teha koostööd abivajajate teenimisel ümbritsevas kogukonnas. Üks Tartu kogudus on juba projektiga alustanud. „Pastor Leho Paldre juhitud Kolgata Baptistikoguduse eestvõttel tahetakse lähiaastatel üheskoos teha teoks suuremas koguses toiduabi jagamine puudust kannatajatele," kirjutab Eesti EKB Liidu president Meego Remmel www.ekklesia.ee kodulehel. Toetudes Kolgata koguduse eeskujule, kavatsevad ka teised Lõuna-Eesti kogudused taotleda Euroopa Komisjoni PRIA projekti kaudu kauem säilivaid teravilja- ja piimatooteid.

Õnneks on vähemalt üks kogudus meie regioonist selle taotluse juba esitanud. See annab julgust teistelegi asjaga tegeleda ja tulemusi oodata. Projekt võtab aega ligi 1,5 aastat. Loodetavasti on see seda väärt, et oma abikäsi sirutada. Ehkki PRIA projekt ei tööta skeemil „täna tellin, homme käes", on see ometi suur abi neile, kes hädas. Siinjuures peatun vaid lühidalt projekti tutvustusel.

Taotluse skeemis osalemiseks saavad esitada heategevusorganisatsioonid, aga seda ei saa kanda kohalik omavalitsus. Kui olete otsustanud, et teie kogudus tahab aidata oma ümbruskonna abivajajaid, kutsuge kokku koguduse juhatus ja leidke sihtgrupp, keda soovite aidata (paljulapselised ja üksikvanematega pered, töötud, pensionärid, majandusraskustes inimesed jne). Kindlasti annab see võimalusi koostööks ka kohaliku omavalitsusega. Soovitan väikestel kogudustel või kogu piirkonnal koopereeruda ning teha see ühiselt. Taotlus tuleb esitada igal aastal hiljemalt 2. maiks. Edasi toimub abivajajate ja sihtgrupi täpsustamine, detailne jaotusplaani koostamine, ladustamise, pakendite koostamise ja logistiliste küsimuste lahendamine. Toiduabi taotluse rahuldamise otsuse saate järgmise aasta 31. märtsiks. Seejärel tuleb kahe nädala jooksul saata täpsustatud taotlus. Maikuus tarnitakse abi kohale ja ühe nädala jooksul korraldatakse toiduabi pakendamine jagatavate koguste kaupa. Edasi toimub abi jagamine ja 15. august kuni 15. september on projekti lõpetamine ning dokumentide vormistamine. Detailne aruanne on samas väga oluline, et järgmisel korral saaks uuesti osaleda.

Info toiduabi projekti taotlemiseks: http://www.pria.ee/et/toetused/valdkond/euroopa_liidu_toiduprogrammid/toiduabi/

Läbi aegade kehtib seadus: "Mida külvad, seda lõikad!"

3/2010 Heldus Kajaste, Oleviste koguduse pastor

Aastapäevalistega rõõmustas kaasa ja tegi pilte Heldur Kajaste

Kui ma pool tundi enne aastapäeva tähistamisürituse algust kirikusse jõudsin, käis elu nii sees kui väljas juba täie hooga. Parajalt kenake järjekord lookles väljas ja meie „turvavend" Rein Mäeots püüdis seal kokkutulnuid järjekindlalt organiseerida. Mitte kõik kogunejad ei olnud kodutud ja mitte kõik ei olnud mehed. Võis silmata ka lastega perekondi.

Üks väljaanne kirjutas hiljem, et „kes ette trügis, saadeti viisakalt rivi lõppu, purjuspäi kohale tulnud kupatati armutult minema". Arm siiski ei puudunud, sest veidi hiljem võis kirikus kohata üsna paljusid, kellele külmarohi oma mõju avaldanud oli... Ometi möödus kõik ilma vahejuhtumite ja vahelesegamisteta.

Esimene, keda kiriku hoovil nägin, oli Jaan Arder, kes sirutas suurte riideid täis kottidega oma abikäe puudustkannatavaile. Ja tänu Jumalale, tema polnud mitte kaugeltki ainus!

Kirikusse sisenedes püüdsid kõigepealt pilku toiduaineid täis lauad ja nende ümber askeldavad naised nii meilt kui lihtsalt „linna pealt", kes heast-paremast toidukotte komplekteerisid. Hiljem oli kuulda, et need kadunud vähem kui minutiga. Kiriku teises otsas püüdsid pilku aga ebakiriklikult „rõivastatud" kirikupingid, mis oma ajutistele anastajatele uusi peremehi ootasid.

Käärkambris avanes veelgi kenam pilt – toidulauad muutusid Sirje Nordeni, Riina Oskari ja mitmete abiliste käte all aina rikkamaks ja kaunimaks, ning pidevalt kogunes moona juurde. Meie vend Ivo Rand tõi hommikul 400 viineri- ja 400 lihapirukat. Nägin daami, kes tuli, kotis 10 kg küpsetisi. Tegelikult oli ühte-teist toodud juba mitu päeva. Ja kiriku telefonid olla helisenud pea vahetpidamata. Oleviste haldusdirektor Üllar Kuusk: „Juba eile õhtul peale 10-t tulid inimesed, ajasid oma autod lumehange ja ruttasid küsima, koogid käes, et kustkohast me kirikusse sisse saame". Meie kiriku perenaine Eha Apri rääkis, kuidas südant soojendas kõige enam see, et inimesed tulid juba hommikul kuumade söökidega. Üks pere tuli pannkookidega, õunamoosi purk kõrval. Üks keskealine tõi suure kasti isetehtud kuumi pelmeene. Toodi kuumi pirukaid, mis tähendab, et inimene pidi tõusma vara, et seda kõike valmistada... See kõik kõneles linnarahva hoolivusest. Oli neidki kalleid inimesi, kes alles siis, kui üritus lõppenud oli, oma toidu- või riidevaruga kohale jõudsid. Kuid nendegi heategu ei jäänud kasuta.

Kirikusse sisenejaid tervitas Riina Vändre isiklikult, jagades ürituse kava ning sooja ja julgustavat naeratust. Mõni sai ka kallistuse osaliseks. Tervituse ja hea sõnaga astusid rahva ette vanempastor Siim Teekel, Kersti Põldamaa Tallinna Sotsiaaltöö Keskusest, vaimuliku soovi edastas pastor Ülo Niinemägi. Muusika tõid kuulajateni Reet Linna, Are Jaama, Jaanika Sillamaa koos ema Kaariga ning Indrek Vainu. Liigutav polnud see üksnes kuulajaile. Fotoaparaat tabas pisaraläike ka näiteks Jaanika Sillamaa silmanurgas...

Saajateks ei olnud sel päeval aga mitte üksnes abivajajad, vaid ka abistajad. See, kuidas taoline teenimine inimesi endi muudab, leidis äramärkimist ka Üllar Kuuse sõnades. Meie koguduse vend Toomas Vebel, kes riideid jagas, selgitas seda aga järgmiselt: „Süda on avardunud. Nagu Paulus ütleb, et avardage oma süda. Süda ongi avardunud, armastust täis. See on see, mida Jumal ütleb, et aidake teie ja jootke januseid..."

Kui kaamerad, abivajajad ja enamus rahvast lahkunud, leidsin ma korraga pinkide vahelt ürituse peamise mootori Riina Vändre. Ei, mitte enesega rahulolevalt jalgu puhkamas, vaid pange ja lapiga pinke nühkimas. Pärisin temagi arvamuse järele. „Tundub, et me ei lahenda probleeme mitte vaesust leevendades, vaid linlasi kaasates ja linlased on olnud väga tublid. Hakkasime rahvast üles kutsuma poolteist nädalat tagasi ja kohe hakati pärast seda tooma." „Kas oled harjunud juba selle kõigega või puudutab see sind igakord erinevalt?" – „ Puudutab erinevalt küll, sest iga kord areneb see minu jaoks millekski suuremaks. Kui varem mõtlesin, et me peaksime koguduse keskel üksteist kasvatama ja mitte ainult pingis istuma, vaid ka inimesi aitama, siis nüüd mulle tundub, et me saame ühiskonda paremaks muuta." – „Kust saad sa sellise energia?" – „Jumala käest, see on küll tõsi, ma tunnen seda ja tajun erakordset võidmist!"

Keegi kirjutas sellest koosolemisest meedias järgmist: „Astusin sel päeval esimest korda Oleviste kirikusse. Uksel koheldi kõiki väga hästi. Kõik olid oodatud ja kõigile oli koht selles kojas. Kodututest enamuse moodustasid mehed. See naine oli nagu päike või jumalanna nendele inimestele. Kontsert oli väga ilus ja sõnavõtud samuti. Võitlesin sisimas endaga, et mitte lahinal nutma hakata. Kodutud olid puhtad ja korralikult riides. Annetusi oli küll jah väga palju. Loodan, et kõik abivajajad said just seda sealt, millest neil puudu oli. Samas aga endamisi mõtlesin, et kuhu nad lähevad peale pidu. Kus on see koht? Kus on nende kodu? Silme ette tuli telk lumes või siis mahajäetud majad, maa-alused käigud. Reaalsus – kodutud või pigem inimesed, keda võime aidata. Tänan vastuvõtu eest!"

Ajakirjandusest olen lugenud, nagu korraldanuks Riina Vändre Oleviste kirikus vastuvõtu kodututele nimelt alternatiivina presidendiballile. Ometi ei olnud see kaugeltki ei Riina, Oleviste ega hooliva linnarahva vastuvõtt. Selle korraldas Kristus, kes neil päevil paljusid oma käepikendusena kasutas – väljendamaks armastust ja hoolivust. Ning nagu ütles meie vanempastor Siim Teekel – ei olnud see kaugeltki mingi alternatiiv, sest Oleviste ürituselt võinuks igaüks, kes väga tahtnuks, ka presidendiballile jõuda. Iseasi, kas neid värskelt omandatud rõivastes ka sisse oleks lastud...

Küsisin mõnelt külastajalt, milline oli tema mulje. „Kas puudutas midagi südant ka peale riiete ja söögi? Kas see, et taoline üritus toimub kirikus, toob Jumala ka lähemale?"

Priit (40): „Loomulikult! See toob rahu südamesse, sellepärast et rahu siin elus on kõige tähtsam. Minu otsene mulje on väga meeldiv..."

Valmar (54): „Olin kunagi miljonär, nüüd olen paadialune. Minule kui praktiliselt mõni kuu elust väljas inimesele, ütleme otse välja – väga tore! Südant puudutas loomulikult, ma ei oska seda sõnades väljendada. Jäägu Oleviste alati nii tubliks!"

Viktor (21): „Tuju tõusis. Enne mõtlesin ainult halvast, siin need kadusid. Elan eilsest varjupaigas." Nähes minu käes mikrofoni, tahtis ta aga ise midagi küsida: „Ma otsin oma lihast isa, võib-olla selle abil õnnestub, ma olen orb..."

Ühel härral oli rohkesti kriitikat valitsuse aadressil: „Rahvale on vaja lähemal olla mitte sõnaga, vaid teoga. Mul on väga häbi selles riigis elada... Loomulikult käib siin igavene krabamine, kandikud saavad kiiresti tühjaks – inimesed tahavad süüa..."

DSC_7142 Muusikud Jaanika ja Kaari Sillamaa, Indrek Vainu ja Reet Linna, tagaplaanil Üllar Kuusk.

DSC_7208 Söögipoolis ei jätnud kedagi külmaks ja sama võis öelda riiete kohta

DSC_7291 Piret Ehavald oli üks neist, kes teenis abivajajaid avardunud südamega.

DSC_7298 Kas kõik vajalik sai ikka kaasa?