August 2021 
Erki Tamm, EKB Liidu president

Eesti taasiseseisvumise ajal õppisin Usuteadusliku Seminari teisel kursusel. Olin 23 – noored mehed selles eas päevikut ei pea. Elu on liiga kiire ja põnev ülestähenduste tegemiseks. 1990. aastal sain Kärdla koguduselt ettepaneku tulla pastoriks. Abikaasa Riinat, kellega ülemeretee kahe aasta pärast ette võtsime, kohtasin alles 1991. aasta sügisel.
Eelnenud laulvast revolutsioonist lugesin lehtedest, mis mulle sõjaväkke Kaliningradi saadeti. Kuna enamus orkestrikaaslastest olid baltimaade poisid, vaidlesime üleajateenijatega iseseisvaks saamise perspektiivi(tuse) üle. Nemad arvasid, et kui see juhtubki, tuleme mõne aja pärast paluma end Nõukogude Liitu tagasi võtta. Nii väike ja maavaravaene maa ei saa olla iseseisev.

Neile sõnadele oli tõmmatud laineline punane joon alla ja lisatud kommentaar – stiiliviga.

August 2021 
Peeter Võsu, Oleviste kogudus

Läbi 30 aasta on kõlanud erinevaid seisukohti Eesti iseseisvuse taastamise kohta. Mõne arvates oli meil lihtsalt õnne. On ka pakutud, et olime piisavalt nutikad või et keskvõimul ei jäänud muud üle, kui meie vabadusetaotlusega nõustuda. On öeldud ka, et see oli ime. Üksikud on lisanud: „Jumala ime.“

Puudus manuaal „Kuidas Nõukogude Liidust lahkuda“.

On ilmselge, et jõuga ei oleks me midagi ära teinud. Meil polnud relvastust ega armeed. Polnud ka pretsedenti, mida iseseisvumise saavutamiseks järgida. Nõukogude Liidust ei olnud ju ükski riik lahkunud. Kõik varasemad katsetused seda teha olid läbi kukkunud. Puudus manuaal „Kuidas Nõukogude Liidust lahkuda“.
Meediasse on nendest aegadest jõudnud nii rahvuslike kui toonaste riigijuhtide ausaid tunnistusi, et vabaduse suunas liikumine oli hästi edenenud, kuid puudus selgus, kuidas astuda reaalne samm, et ka soovitud tulemuseni jõuda. Vaatamata sündmuste ootamatule arengule, mis tõi Moskvas võimule Jeltsini, oleks ka tema võinud okupeeritud alade vabanemisele vastu seista. See oleks meie oma riigi lootused kustutanud. Ka rahvusvaheline üldsus ei kiirustanud meie iseseisvust tunnustama enne, kui Venemaa seda tegi.
Oleme väikese rahvana oma iseseisvuse saanud kingitusena, mille eest võlgneme tänu Jumalale. Loomulikult oli kogu selles loos terve hulk erinevate rollidega inimesi, kes tegid ära palju, et need püüdlused realiseeruks. Vaatamata kõigele oli see ime, mille eest saame vaid tänada.

August 2021

4. augustil otsustasid Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) kõigi liikmeskirikute ja -liitude juhid esitada vaide Vabariigi Valitsuse 30. juuli 2021 korralduse nr 270 peale. See korraldus käsitleb meetmeid, mis peaksid tagama COVID-19 viiruse leviku taaskordse laienemise pidurdumise.
EKNi pöördumises toonitatakse, et avalike jumalateenistuste korraldamist ei saa põhiõiguste mõttes taandada kogunemisvabaduse realiseerimisele. „Usuvabaduse sisu ja olemus on spetsiifiline“ ning lisatakse, „õigus osaleda jumalateenistusel soovi korral anonüümselt on põhiõigus. Arusaam, et kogudus võiks hakata inimesi, kes soovivad jumalateenistusele tulla, liigitama erinevate tervisetõendite ja vaktsineerimise alusel, on vastuolus sellega, mis on kiriku ja koguduse olemus ja eesmärk.“ Samuti rõhutatakse, et „kogudused on paikadeks, kust saavad hingelist ja vaimset kindlust, abi ja tuge mitte ainult selle koguduse liikmed, vaid kõik, kes seda soovivad. Kui aga tekitatakse inimestes tunne, et kirikusse minnes võidakse hakata kontrollima tema tervisedokumente koos isikusamasusega, võib see tähendada paljude inimeste jaoks ka sellest hingetoest loobumist…“

Juuni 2021

Sotsiaalministeerium, Siseministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Haigekassa; Eesti Haiglate Liit, Eesti Arstide Liit, Eesti Õdede Liit, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon

Head inimesed!
Viimased poolteist aastat on olnud kõigile Eestimaa elanikele keeruline aeg. Oleme pidanud tegema järeleandmisi meile omastes ja armsates tegevustes ning iga päev kohanema kiiresti muutuvate oludega. See on olnud suur jõupingutus.
Suve algus on helgem ja lootustandev, kuid me ei tohi unustada hinda, mida oleme pidanud maksma.
COVID-19 haigus on Eestis viinud haiglasse ligi 9000 inimest ja nõudnud üle 1000 elu. Nad on olnud meie lähedased ja sõbrad, meie linnade ja valdade elanikud, kogukonna liikmed. Me kutsume üles neid, nagu kõiki teisigi lahkunuid, meenutama ning soovime palju jõudu ja tervist paranenutele. Sügaval südames tunneme elu imelist jätkuvust.
Me seisame iga pere, iga inimese kõrval, kes on kaotanud lähedase. Ühtegi inimest ei ole võimalik asendada, küll aga on hoolimisel ja armastusel jõud leevendada valu ning sammhaaval tervendada elu. Meil on võimalus pakkuda üksteisele tuge.

Juuni 2021 

Ott Aro, Kaitseväe kaplan
Kui minu käest on küsitud, mida ma arvan kaplaniteenistuse vähendamisest ja ühe inimese Kaitseväkke ning teise Kaitseliitu allesjätmisest, on minu aus vastus olnud, et ma ei tea. Üritan selgitada.
Olen kaplani ametikohal olnud erinevates väeosades: Narva-Jõesuus, Tallinnas ja Jõhvis. Selle aja jooksul olen näinud nii Kaitseväe kui ka ajateenijate muutumist. Mõlemad on meie ühiskonna peegelpilt. Kui ühiskond muutub, paistab see ka ajateenistuses silma. Kaitsevägi üritab ajaga kaasas käia ja teenistust uuele põlvkonnale vastuvõetavaks muuta. Selleks on vähendatud ajateenistuse pikkust, muudetud kutsumise tähtaegu, antud rohkem linnalubasid ja vaba aega iseenese jaoks. Nii on ajateenijale jäetud valikuid, millega ta on kokku puutunud tsiviilelus. Videomängud ja burgerid sõdurikodus, võimalus käia vabal ajal sportimas või niisama puhata. Rahaliste ja perekondlike probleemide korral aitab sotsiaaltöötaja ning hingeliste hädade korral psühholoog või kaplan. Need kõik on õiged ja vajalikud meetmed, et noored mehed oleksid valmis võimalikult murevabalt oma riiki teenima.

Ajateenistuse lõpuks on seljatagused iroonilised kommentaarid kiriku ja Jumala ning kaplani kohta enamasti kadunud ja minu juurde leitakse tee.