Detsember 2022 
Joosep Tammo, EKB Liidu vanematekogu esimees

2022. aastal sai austerlane Anton Zeilinger (77) Nobeli füüsikapreemia. Ta on üks neist, kes tõestas eksperimentaalselt, et kvantfüüsika rajaneb juhusel. Kui aga seal valitseb juhus, kas siis universumil polegi mingit plaani? Kuidas on see ühildatav kristliku usuga Loojast Jumalast?
Kvantide maailm kubiseb tähelepanuväärsetest nähtustest ja on jätkuvalt paljudele uurijatele väljakutseks. Inimliku kujutlusvõime ületab näiteks, et osakesed võivad samaaegselt eksisteerida nii korpuskulaarses kui lainelises seisundis või võnkuda samaaegselt nii horisontaalselt kui vertikaalselt. Paratamatult jõutakse seal loodusteaduste ja teoloogia piirimaadele, kus on puhkenud konfliktid, kui mõlemad pooled on ületanud oma kompetentsuse piire. Zeilinger ei näe teaduses põhjust transtsendentsust välistada. „Kui keegi ütleb, et ta ei vaja Jumalat, kuna on avastanud Suure Paugu, siis on tal väga naiivne pilt Jumalast.“

„Minu elus pole olnud ühtki Jumalata hetke.“

Zeilinger küsib, miks need, kes väidavad, et evolutsioon seletab jäägitult kõike, ei pane tähele, et evolutsioonis nii olulist rolli mängivat juhust ennast pole keegi suutnud seletada? Seetõttu ei saavat ka tema Jumala sekkumist välistada. Samas on ta kriitiline nende suhtes, kes usuvad, et kvantfüüsika alusel on võimalik Jumala olemasolu tõestada. Siis poleks palvetamine enam usu, vaid „kalkulatsiooni“ küsimus. Usk on isiklik otsus. „Jumal ei saa olla tõestatav, aga ta ei saa olla ka tõestamatu,“ ütleb Zeilinger.
Loodusteadus peab möönma, et on asju, mida pole võimalik vaadelda ega mõõta, mis asuvad väljaspool seletatavust. „Minu elus pole olnud ühtki Jumalata hetke,“ ütleb ta. „Jumalat võib kogeda, aga selle üle ei peaks palju kõnelema.“
Küllap vajame nii üht kui teist, nii kogemusi kui nende tõlgendusi. Loodan, et Zeilingeri mõtted on meid ka viimases osas edasi aidanud.

September 2022 
Joosep Tammo, EKB Liidu vanematekogu esimees

Algus augustikuu Teekäijas
Valgustus ja idealism püüdsid religioosselt motiveeritud vägivalda ratsionaalsete argumentidega ületada. Siingi leiti, et kaitsesõda on õiglasem kui vallutussõda. Usuti, et kasvatuse ja haridusega on võimalik tulevikus sõdu vältida. 19. sajandi unistused rahvaste rahust ja õitsengust päädisid aga 20. sajandil kahe suure maailmasõjaga. Mõlemas sõjas jäid kristlased kaotajaiks, võitis jumalakartmatu reaalpoliitika.
Massihävitusrelvade (ABC relvad: aatompomm, bioloogilised ja keemiarelvad) tulek näitas, et igasugused reaalpoliitilised kaalutlused on mõttetud, kui valimatult on tagajärjeks nii vaenlaste kui omade surm. Need relvad hävitaksid maapealse elu kümneid kordi. Nii tunduski, et sõda tuumariikide vahel on võimatu. Jäid üle üksnes lokaalsed konfliktid. Pärast 90-ndaid on Euroopas toimunud 20 väiksemat või suuremat sõjalist konflikti. Suurim neist on Venemaa praegune agressioon Ukraina vastu.
Siin tuleks aga väga konkreetselt küsida: Kas kõik kristlased peaksid astuma armeesse, et kaitsta oma kodumaad agressori eest? Ja kas teised õed-vennad peaksid neid vajalike relvadega varustama? Asja teeb tunduvalt keerulisemaks tõik, et Vene Õigeusu Kiriku pea patriarh Kirill põhjendab agressiooni ideega, et ainult Venemaa suudab vastu seista „sodomiitlikule läänele“, mis surub slaavi rahvastele peale neile võõraid väärtusi ja elulaadi. Lääs näeb selles sõjas aga katset taastada Suur-Vene impeeriumi. Mõlemad pooled kasutavad oma argumentatsioonis sõnu „väärtused“ ja „usk“.

Pärast 90-ndaid on Euroopas toimunud 20 väiksemat või suuremat sõjalist konflikti.

August 2022 
Joosep Tammo, EKB Liidu vanematekogu esimees

Kui mind 1970. aasta kevadel Nõukogude sõjaväkke võeti, toimus Murmanski staabis kõigil uustulnukatel üks esimesi vestlusi väeosa eriosakonna majoriga. Ilmselt Pärnust saadetud toimiku alusel küsis ta: „Te olete baptist. Kas te relva võtate ja vande annate?“ Ma polnud selle üle eriti mõelnud ja vastasin, et minul siin probleeme ei ole. Nii jäeti mind rahule. Täna seda riiki õnneks ei olegi ja vaevalt oleksin toonagi sellist vannet igas olukorras siduvaks pidanud.
Alates 24. veebruarist saadavad meid päevast päeva Vene-Ukraina sõja ja ka sõjakuritegude pildid Butšast ja Irpinist, Mariupolist ja Severodonetskist: varemed ning meeste, naiste ja laste laibad. On arusaadav, et sellised sündmused täidavad iga inimese, sealhulgas ka kristlase, viha ja sooviga kätte maksta või abituse tundega.
Kuid isegi sõjal on oma reeglid. Nii räägime ka sõjakuritegudest. Hävitada võib vaid relvastatud vaenlasi, mitte tsiviilisikuid ega sõjavange. Siin kõlavad meile Jeesuse sõnad: Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad (Mt 5:44, vrd Lk 6:27,35). Kas see käsk kehtib ka sõjas? Olukorras, kus vaenlane ei tunne mingit armu, raketid ja mürsud tabavad lasteaedu, haiglaid, koole, kaubamajasid… ja süütud inimesed hukkuvad.
Need küsimused on kristlasi saatnud läbi 2000 aastase ajaloo. Vastused on olnud erinevad: aktiivsest vastupanust agressorile kuni absoluutse patsifismini. Enamus kristlasi on pooldanud „õiglase sõja“ olukorras relvastatud vastupanu. Vähemus on eitanud igasugust relvavõttu. Nende hulgas on olnud patsifistlikke anabaptiste, baptiste, mennoniite, kveekereid ja adventiste.

Aprill 2022

Soome kohus leidis, et homoseksuaalsust taunivate ja Pühakirja tsiteerivate kirjutiste ning postituste tõttu sotsiaalmeedias vihakõnes süüdistatatud endine siseminister Päivi Räsänen ei ole süüdi. „Oleksin olnud šokeeritud, kui otsus olnuks teistsugune,“ ütles parlamendiliikmest kristlike demokraatide endine juht. Süüdistuste aluseks olid 2004. aastal ilmunud kirjutis, 2019. aasta raadiointervjuu ja hulk ühismeediakommentaare samasooliste suhetest. Räsänen nimetas homoseksuaalsust psühhoseksuaalseks arenguhäireks ja homoseksuaale düsfunktsionaalseteks. Helsingi ringkonnakohus leidis küll, et Räsäneni avaldused olid solvavad, kuid ei rikkunud sõnavabadust ja neid ei saa lugeda „homoseksuaalide suhtes põlgust, sallimatust ja isegi viha tekitavateks“, nagu väitsid süüdistajad. Ka piiskop Juhana Pohjala, keda ähvardasid süüdistused eksministri kirjutiste avaldamise eest veebis, vabastati süüdistusest. TK.

Aprill 2022 
Hele-Maria Kangro, 3D kogudus

Ma ei ole kunagi Ukrainas käinud, aga tänavu tuli Ukraina minu juurde.
Esiti paistis, et minu põlvkonnal ei õnnestugi Eestisse saabunud ukrainlastega suhelda, sest vabatahtlikelt nõuti vene keelt suhtlustasandil. Teadupärast ei iseloomusta see iseseisvas Eestis sündinud noori. Niisiis palvetasin, et leiaksin ukrainlasi, kes inglise keelt räägivad.
23. märtsil läksin Sõbralt Sõbrale vabatahtlikega ukraina lastega mängima. Ladusama sõbrunemise jaoks olin nädal aega õppinud ukraina keelt ja valmis heegeldanud Ukraina lipuvärvides kassi, et see ära kinkida. Kõnetasin üht omavanust naist ja nii algas minu sõprus Anastasiaga (31), kes tuli Tartusse Lvivist koos oma pooleteistaastase tütre ja kolmeaastase pojaga. Palvevastuseks oli, et pereema räägib inglise keelt!

Kui Anastasia rääkis isale Mariupoli blokaadist ja muudest sõjasõnumitest, isa vaid naeris – mingit sõda pole.

Olin Anastasiaga vaid kaks päeva tuttav olnud, kui 3D koguduse juhtidelt tuli spontaanne juhis kutsuda ülejärgmisel päeval ukrainlasi palve- ja ülistusõhtule. Ühest küljest tundus see suurepärane võimalus. Samas oli eestlaslik hirm, et võin värske tuttava kirikukutsega ära hirmutada. Kutsusin siiski. Oma üllatuseks ei jõudnud ma lausetki lõpetada, kui ta juba vaimustunult ütles, et kindlasti tuleb! Minu kutset pidas ta Jumalast juhituks, sest ta tõesti igatses kirikusse minna! Kirikuinimeseks oli ta saanud alles täiskasvanuna, isikliku otsuse peale. „Sõjaga kirikuskäimine katkes ja nüüd mu lapsed ei teagi enam, mis kirik on. Nad teavad ainult, et me palvetame koos kodus. Ma olen meeletult õnnelik, et meil on selline võimalus – minna siin kirikusse!“ rõõmustas ta.
Laupäeva õhtul saatis ta mulle sõnumi: „Nüüd pommitavad nad minu kodulinna!“ Nutsin ja palvetasin ta lähedaste pärast. Pühapäeva hommikul helistas Anastasiale Venemaalt ta bioloogiline isa, kes usub sealset propagandat. „Mis sa seal Eestis oled, seal on nii ohtlik, tule parem Venemaale, vot siin on hea elu!“ tegi isa üleskutse. Kui Anastasia rääkis isale Mariupoli blokaadist ja muudest sõjasõnumitest, isa vaid naeris – mingit sõda pole.
Seega oli Anastasia enne pühapäevast teenistust emotsionaalselt päris kurnatud. Olin mures, kuidas kõige selle tipuks veel kultuurišokk mõjub, sest harjumuspärast sakraalhoonet ja liturgilist teenistust ei olnud mul ju pakkuda. Sõna „baptist“ ei olnud ta varem kuulnud ja Risttee hoone, kus 3D teenistus toimus, meenutas talle rohkem kohvikut kui kirikut. Siiski käis kohanemine ruttu: lapsed said omavanustega koos mängida, tõlgi vahendusel (Aitäh, Mikael Raihhelgauz!) sai Anastasia osa kogu programmist. „Ma pole kunagi lastega koos kirikus olles tundnud end nii hästi, õnnistatult ja vabalt. Ma ei tea täpselt, mis kirik see on, aga teie formaat loob kõik tingimused, et avada ennast Jumalale. Mina kogesin Jumalat täna läbi pisarate ja tänutunde,“ muljetas ta hiljem. See oli suur kontrast ta kodukogudusega, kus – nagu ta ise kirjeldas – lapsed peavad olema tasa ning ise saab vaid seista ja palvetada, muusikat pole.