03/2015 
Piret Tenno, Kuressaare Siioni kogudus

Selles maailmas märkame enda ümber inimesi, kes on oma eluga hädas. Abi võime osutada võimalusel ise, aga selle puudumisel on hea juhatada neid sinna, kust abi võib leida.

Olen lihtne kristlane, Siioni koguduse liige ja Jumala juhtimisel sattunud tööle Kuressaare Linnavalitsuse sotsiaalosakonda. Usun, et Jumalal oli ka selleks oma plaan ja mõte. Oma ameti tõttu tuleb mul igapäevaselt puutuda kokku inimestega, kellel ei lähe siin elus kuigi hästi. Just seetõttu vajavad nad tuge ja toetust, et sellest olukorrast välja tulla.

Aasta tagasi külastas Siioni kogudust kaupluseketi „Sõbralt sõbrale" turundus- ja arendusjuht Henri Lehtsaar ning tutvustas Saaremaa kogudustele võimalust saada abi neile, kellele seda kõige enam vaja on.

See pakkumine tuli kui taevakingitus, mida oleme selle aasta jooksul tõdenud kogu sotsiaalosakonnaga. Tihti seisame oma töös silmitsi olukordadega, kus näeme, et pere või inimene on hädas, aga meie võimalused on piiratud ja pakutavast abist paraku lahenduseks ei piisa. Nii olen mõnelgi korral võtnud südame rindu ja saatnud abipalve „Sõbra käe" ja „Sõbralt sõbrale" poole teele. Seni on need kõik saanud positiivse lahenduse.

02/2015
Erki Tamm, Tallinna Kalju koguduse pastor

Jeesuse jüngrite jaoks oli nende õpetaja tegevus poliitiliselt täielik ebaõnnestumine. Iisraeli kuningriigi taastamine oli Messia-ootuste suurim sisu. Jeesus aga jättis kasutamata kõik oma võimalused. Ta pigem kannatas, kui loobus oma kutsumusest. Ta ei lubanud tasuta kala ja leiba, vaid kutsus inimesi meelt parandama.

Ketsemani aia loos saame pisut aimu, mis toimus Jeesuse hinges. Ta teadis, et teda ootab ees väga raske tund. Sellistel hetkedel hakatakse kahtlema endas, oma kutsumuses, liikumissuunas, kaaslastes, ka Jumalas. Millele me loodame siis, kui kõik kokku variseb? Kuid Jeesus teadis, et ta elul on selles kohas ja sel ajal jumalik eesmärk. Ta teadis, et selle täitumist ei jäta Isa juhuse hooleks. Kõik on tema kontrolli all. Isegi siis, kui inimlikult justkui kõik nurjuks. Rist ei räägi lihtsalt lõpust, vaid lõpuniminevast armastusest. Jumalal on alati midagi veel varuks. See selgus kolmandal päeval, mida ülestõusmispühadena tähistame.

02/2015 
Erki Tamm, Teekäija peatoimetaja

Vabariigi Valitsuse 12. veebruari istungil määrati riigi teaduspreemia täppisteaduste alal
Tarmo Uustalule.

Tarmo, sinu teadustöid hinnati viimase nelja aasta perspektiivis ja leiti need parimad olevat. Milles seisneb sinu teemade olulisus ja aktuaalsus?

Ma olen loonud uut matemaatikat (loogikat ja algebrat) ja kasutanud tuntut programmeerimiskeelte ja neid toetavate programmeerija tööriistade täiustamiseks. Sihiks on, et eksimist koodis oluliselt raskendada või see sootuks võimatuks muuta. Üks kõige kiiremini
arenevaid tehnoloogiaid siin on funktsionaalprogrammeerimine, sh eriti selle eesliin, nn sõltuvate tüüpidega programmeerimine.

Sa tegutsed valdkonnas, mis on eriti rahvusvaheline. Milline on eesti teadlaste positsioon maailmas neis teemades?

02/2015 
Aarand Roos, Tallinna Kalju kogudus

Oli kord mees nimega Nasreddin Hodža, kelle nime võib ka kirjutada pisut teisiti, kuid araabia keeles ikkagi Nasr-el-Din, mis tähendab usuabistajat. Ta elas XIII, XIV või XV sajandil ja on maetud (kui ta nüüd üldse oli olnud elus inimene ja mitte ainult legend) praeguse Türgi väikelinnas Aksehir'is. Lähis-Idas on ta tänini populaarne kuju, olles ajalukku läinud suure humoristina (vastupidi prantsuse pilkeajakirjale heatahtliku humoristina), elukutselt aga islamiusu kuulutaja, kes jagas kord rahvale elutarkusi, kord lollitas neid ega häbenenud ka iseennast naerualuseks teha.

Tolerantne väärtustab mitte seda, mis inimesi lahutab, vaid seda, mis neid ühendab.

 No-nii, ühel reedesel päeval (mis on muhameedlastel pühapäevaks) läinud Nasreddin Hodža pühakoja kantslisse rahvale jutlust ütlema. Küsinud kõigepealt, kas rahvas teab, millest ta mõtleb kõnelda. Ei, sellest polnud kogunejatel aimugi. Selle peale pahvatas imaam: – Noh, kui te midagi ei tea, milleks siis teiega vaeva näha?

Järgmine nädal on uus reede ja Hodža asub taas kõnetooli. – Noh, ustavad, kas te ka teate, millest mõtlen rääkida? Seekord saab ta jaatava vastuse. Selle peale kostab Hodža: – Noh, kui te juba teate, pole mul mõtet aega viita. Ja lähebki ära.

02/2015 Daire Tiigivee, Valduste OÜ administratiivjuht

Kui Sõbralt Sõbrale meeskond ligi kolm aastat tagasi esimest „Hoolime koos" laagrit puudust kannatavate perede lastele planeeris, unistasime, et sellest võiks saada algus millelegi suurele ja jätkusuutlikule. Nüüd, kolm laagrit hiljem, mõistame, et nende laagrite korraldamine ei ole mitte üksnes meie, vaid ka Jumala ‒ kes laagreid on oma õnnistusega saatnud ja juhtinud ‒ unistuste teostumine.

Juba möödunud suvel laagrist lahkudes soovisid vabatahtlikud oma südames lastega taas kohtuda. Loodetavasti juba talvelaagris. Ehkki meie meeskonnal puudus varasem talvelaagri korraldamise kogemus, on kahe aasta jooksul kasvanud soov nende lastega tegeleda tihedamini kui vaid korra suvel. Ehk isegi kõikidel koolivaheaegadel.

Nii astusimegi sammukese unistusele talvelaagrist lähemale ja kutsusime kokku suvel koos olnud lapsed ja vabatahtlikud. Veebruari alguses võttis Nuutsaku laagrikeskus vastu 55 last ja 12 grupijuhti, et koos üks tore talvine nädalavahetus veeta. Seekordne laagriteema oli „Head viljad" ning kolm päeva tegelesime rõõmu, headuse, enesevalitsuse ja kannatlikkuse teemadega.