Otsing

6/2009 Einike Pilli

Äripäeva iga-aastasel firmade konkursil oli sel aastal üllatajaks Raigo Tammole kuuluv firma Estanc, saavutades 2. koha peresõbralikkuses ja kolmanda töötajasõbralikkuses. Estanc edestades mitmeid Eesti suurettevõtjaid ning oli esimene tööstusettevõte, kes sellesse loetellu sattus. Raigo Tammoga vestles tütar Einike.

Ütle kõigepealt paar sõna enda tutvustuseks.

Olen sündinud Tallinnas ja elanud siin kogu oma elu. Isa oli mul pärit Hiiumaalt Emmastest. Ema lapsepõlvekodu oli Tallinnas. 18-aastaselt liitusin Oleviste kogudusega, kuhu kuulusin 1994-nda aastani, kui taasasutati Allika Baptistikogudus, kuhu ka enne sõda mu vanemad kuulusid. Abiellusin üsna noorelt, 20-aastaselt Katriniga ja meile on kingitud kuus last, kellest vanem on 40 ja noorim 20.

Millal ja mis asjaoludel Su firma Estanc alguse sai?

Kui minna päris Estanci alguse juurde, tulevad meelde meie pere head sõbrad Lahtis, perekond Kiurud. 20 aastat tagasi neil külas olles tekkis mõte osaleda kristlikus perelaagris. Selles laagris kohtusime lapsi hoidma tulnud ja ka meie poega Mihklit hoidnud Katjaga, kelle isal oli Soomes firma, kus valmistati mahuteid. Sõprusest Katja isa Aarniga on saanud kaks aastakümmet tihedat koostööd ja täna on Aarni Estanc AS-i tütarfirma Estanc OY tegevjuht.

Kui suur firma on ja millega tegelete?

Praeguseks on firma kasvanud 45 töötajaga metallitööstuseks, mille toodangust läheb praegu ligi 90% ekspordiks. Firma põhitoodanguks on terasest suured ümmargused tooted, mahutid, mis jagunevad surve-, kütuse- ja tehnoloogilisteks mahutiteks. Valmistame ka suurtele katlamajadele teraskorstnaid ja enamik Eesti bensiinijaamade mahuteid on Estancis valmistatud. Mul on väga hea meel, et firma juhtkond on panustanud palju töötajate heaolusse ja et töötajate vahel valitseb sõbralik õhkkond. Usun, et saadud tunnustus oli välja teenitud, sest üldjuhul tööstusfirmad ei satu sellise pingerea etteotsa. Firmal on ka kaks tütarfirmat, Estanc OY Soomes ja Estanc AB Rootsis.

Kas oled teinud firmas midagi teistmoodi, sest oled kristlane? Mida?

Oleme firma algusaastatest suutnud säilitada ühistel koosolemistel – suvepäevadel, jõulupeol ja muul puhul – põhimõtte, et firma poolt ei pakuta alkoholi. Kindlasti oli see mõnedele alguses mõistmatu, kuid nüüd, teades firma traditsioone, ei tekita see enam küsimusi. Samal ajal ei ole ma töötajaid valinud mitte ainult kristlaste hulgast ja vahel olen pidanud tõdema, et kaaskristlastega on tööalaselt raskemgi suhelda kui võõraste inimestega. Kindlasti on firma käekäiku mõjutanud nii perekond kui ka kristlastest sõbrad...

Kas oled kogenud vastuolu selle vahel, et oled kristlane ja firmaomanik ja kuidas oled selle vastuolu lahendanud?

On olnud olukordi, kus otsustada on kerge, aga ka neid, kus on tulnud valida pigem halvem lahendus, et mitte minna endaga vastuollu. Toeks on olnud firma juhtimises osalevad pojad Herty ja Anti ning tütremees Vaido, kellega arutame koos probleemid läbi. Usun, et äri sisu ei seisne teistele ärategemises...

Mis Sa arvad, kas kristlased võiksid olla ettevõtlikumad looma oma firmasid? On sellel mingi tähendus ka Jumala riigi seisukohalt?

Nii kristlaste hulgas kui eesti rahva hulgas laiemalt on veel palju kasutamata potentsiaali. Kahjuks ei julge paljud võtta neid riske, mida firma loomine endaga kaasa toob. Meile on antud ülesanne kasutada neid andeid, mida oleme kingituseks saanud. Paljud pastorid on öelnud, et nad said selguse töötada Jumala riigis. Usun, et mina olen saanud kutsumuse kasutada oma andeid inimestele töökohti luues ja neile vajalikke tooteid pakkudes. Tundsin ja toimisin „ettevõtjana" mitteametlikult juba 12-13 aastaselt. Alati olen leidnud tegevust, lihtsalt istuda ja midagi oodata on mulle võõras. Kuidas saaksin oma andeid maha matta? Ma vist olen selleks liiga arg, et matuseid korraldada...

Milline on olnud Su suurim ebaõnnestumine ettevõtjana ja kuidas selle lahendasid?

Raske on nimetada suurimat, kriitilisi hetki on olnud 17 tegevusaasta jooksul ehk kolm-neli. Viimane oli kaks või kolm aastat tagasi. Need on olnud rahutud ajad koos unetute ööde ja vastuste otsimisega lootusetuna tunduvas olukorras. Sellised olukorrad teevad väga alandlikuks ja hea on teada ka siis, kelle poole oma palved saata. Ühte oma kindlat seisukohta olen suutnud aga senini järgida: firmade arenguks ja ka laenudeks pole ma kordagi pannud tagatiseks oma pere ega kellegi teise isiklikku vara. Selleks pole mul lihtsalt õigust... Õnneks on firma areng olnud pidev ja küllaltki stabiilne.

Oled oma kahe tootmisfirmaga (Raigole kuulub osa ka T-Tammerist) olnud pikka aega EKB liidu töö ja ürituste suurtoetaja. Mis on Sind ajendanud seda tegema? Millised on Su soovitused EKB liidule tervikuna ja teistele toetuse küsijatele sponsori seisukohast?

Estanc ja T-Tammer on tõesti aastaid toetanud peamiselt EKB Liidu üritusi, kuid ka teiste organisatsioonide ettevõtmisi: CD-de ja raamatute väljaandmist, kooride vastuvõtmisi ja muud. Usun, et see on üks eeltingimus selleks, et firmade käekäik oleks edaspidi õnnistatud. Need otsused on tehtud koos firmade tegevjuhtidega, kes on ka ise toetamiseks ettepanekuid teinud.

Mul on EKB liidu juhtkonnale ettepanek koguda infot meie liidu liikmetest ettevõtjate kohta – kes nad on ja millega tegelevad. Selle infot kättesaadavus liidu kodulehel oleks vajalik mõlemapoolselt: EKB liit teaks, kellelt toetust küsida, ning inimesed saavad infot, kust vajalikku toodet või töö teostajat tellida. Praegu on liidu koduleheküljel sponsoritena kirjas vaid kolm firmat, kellest kaks on Estanc ja Tammer, aga liidus on ju 6000 liiget! Kutsun kristlikke ettevõtjaid oma infot liidu keskusele saatma.

Kas oled oodanud koguduselt rohkem toetust oma tööle ettevõtjana ja millises vormis?

Jah, olen oodanud, aga siiani asjata. Palvetame kogudustes haigete ja abivajajate pärast, aga ma ei mäleta, et oleks kunagi kuulnud palvet ettevõtjate pärast. Nemad vajavad koguduse hoolt ja palvet samamoodi, ja seda eriti praegu, majanduslanguse ajal.

Kuidas on Sul õnnestunud kuue lapsega pere elu ja töö ühendamine?

Perega saame tihti kokku, nii nagu kellegi olukorrad võimaldavad. Varakevadiseks traditsiooniks on saanud veeta kogu 22-liikmelise perega pikendatud nädalalõpp Kuressaares, mõnes sealses spas. Need on alati olnud mõnusad päevad ja pühapäeva hommikul oleme osalenud Siioni koguduse jumalateenistusel. Seal oleme veetnud koos aega, võinud unustada töömured, kuid pidanud ka mõttetalguid, kuidas lapsed näevad firmade arengut ja milline võiks olla nende panus.

Kuidas Sa puhkad ja uut jõudu saad?

On vist kummaline, aga ma puhkan toimetades. Hetkel on käsil maakodu kompleksi arenduse lõpufaas, mis on mõeldud perele kokkusaamise kohaks. Kõik pere liikmed on sellesse ehitusse panustanud ning nüüd tunneme juba tehtust rõõmu. Selles maakodus saavad ka firmad koosolekuid läbi viia ja puhata. Tunnen rõõmu headest kontsertidest. Rulluisutades naudin tuule vihinat. Mõnevõrra on õnnestunud ka reisida. Peaaegu igal pühapäeval osalen mõne koguduse jumalateenistusel, kasvõi Pildiraadio vahendusel.

Mida pead oma elu ja ettevõtluse suurimateks saavutusteks ja miks?

Päris raske küsimus. Ma pole sellele veel mõelnudki – ju siis pole veel aastaid ehk nii palju... (Muigab.) Ja palju siis nendes saavutustes üldse on minu osa... Tean kindlasti öelda, et elus on olnud rohkesti Jumala hoidmist ja õnnistust, ka väga kriitilistel silmapilkudel. Usun, et pole suuremat rikkust, kui omada kuut tervet ja tublit last, kes kõik tulevad endaga kenasti toime ja on ettevõtlikud. On ka õnn, et liigset riski võtmata, kuid pidevalt arenedes, on firmad olnud jätkusuutlikud ja edenenud. On hea, et praegused tegevjuhid koos juhtkonnaga mõtlevad regulaarselt ka töötajatele ja nende peredele.

Mis plaanid on Sul tulevikuks?

Ega meie päevad pole meie enda kätes, kuid usun, et kui päevi veel antakse, alustan millegi päris uuega. Kindlasti on aga plaanis veeta rohkem aega oma perega, laste ja lastelastega ja teha ehk edaspidi veidi vähem tööd.

2/2009 Leho Paldre, Tartu Kolgata baptistikoguduse pastor

Jakob Hurda piibliveendumus sundis teda eestlasi ühendama

Eesti rahva kujunemisloos on mees, kes vaatas sügava usuga Kristusele ja keda see isiklik usk sundis sõnastama nägemuse, mis muutis kogu rahvast. Tema nägemus sütitas nii, et paarikümne aastaga kujunes killustatud maarahvas eesti rahvuseks. See mees on Jakob Hurt.

Jakob Hurdalt pärinevad sõnad: „Kuna me pole suured jõult ega arvult, siis peame saama suureks oma vaimult ja kultuurilt." Vabariigi 90. juubeliaasta lõpul on põhjust seada eeskujuks tema usk Kristusesse, tema julgus omada visiooni ja elada sellele visioonile.

Hurt oli kirikuõpetaja, rahvaluulekoguja ja teadlane, rahvusliku ärkamisliikumise liider. Aga üle kõige, julgen öelda, oli ta Eesti suuremaid usumehi. Ka tänapäeva teaduslikus eluloos tõdetakse, et ta rajas oma elu lapsemeelsele usule Kristusesse ja Piibli õpetusse (Mart Laar, 1995).

Pea igas teises Hurda jutluses kordub piiblisalm: „Me ei ela üksnes leivast." Sellega mõtles Hurt, et tuleb endaga vaeva näha, südameharidust nõuda, uskuda – väliste asjade, ka ühiskondlike asjade juured on usus Jeesusesse. See on hämmastav ja tohutult usku kinnitav, kui läbiv, loomulik ja esmatähtis oli Hurda jaoks usk Kristusesse! Ükski tema põhjalikum elukäsitlus ei saa sellest mööda. Kui see Hurda elust ära võtta, siis ei oleks ka tema rahvuslikul visioonil enam alust.

Jakob Hurdastki oleks võinud saada sakslane

Eesti rahvas ei olnud 150 aastat tagasi veel omaette rahvus. Iga eesti keelt kõnelev inimene, kui ta sai vähegi rohkem haridust, muutus sakslaseks. See polnud isegi mitte taunimisväärne – see oli sama loomulik kui näiteks meil edasiõppimine pärast põhikooli lõpetamist. Eestlasi kui rahvust polnud olemas – olid inimesed, kes rääkisid maakeelt. Üldlevinud seisukoht oli, et eestlastele on kõige parem, kui nad muutuvad sakslasteks. Nii arvasid ka eestlased ise. Sellises keskkonnas kasvas Jakob Hurt: lõpetas saksa keeles gümnaasiumi ja läks ülikooli – kõigi eelduste kohaselt oleks temastki pidanud saama sakslane.

Aga 1850ndatest alates hakkas tulema muutus. Tekkis eestikeelne ajakirjandus ja see hakkas ühendama neid, kes nõudsid eesti rahvale eluõigust. 10 aasta jooksul kasvas rahvuslike organisatsioonide ja aktivistide hulk. Vaja oli ühendavat tõuget. Selleks sai esimene üldlaulupidu 1869, mille eesmärgiks oli koondada palju rahvast, et tekiks üks tervik. Seal, esimesel laulupeol, pidas peakõne 30aastane Jakob Hurt.

Rahva visioon vajas sõnastajat

Jakob Hurda veendumus oli, et eestlastest peab saama teistega võrdväärne rahvas, kes räägib oma keelt ja kus on esindatud kõik ühiskonnakihid. Hurda jaoks oli see eelkõige usulis-kõlbeline küsimus: kui eestlased on Jumala tahtest ilma loodud, siis peab neil olema õigus enesemääratlusele. Laulupeokõnes esitas ta kolm üleskutset: (1) jääda oma rahvusele truuks, eriti kõrgemas seisuses; (2) kasvatada rahva ühtsustunnet ühistegevuse kaudu; (3) edendada emakeelset haridust. Sellest laulupeokõnest sai omamoodi programm, mis sõnastas kokkutulnute meelsuse. Kreutzwald kommenteeris: „Hurt torkas oma kõnega otsekui herilasepessa."

Aasta hiljem, rahvuslike juhtide nõupidamisel Helmes, ütles Hurt välja mõtte, mis on ta tuntuks teinud: „Kuna me pole suured jõult ega arvult, siis peame saama suureks oma vaimult ja kultuurilt." Loomulikult polnud tegemist ainulaadse ideega. Hurt lihtsalt suutis leida õnnestunud sõnastuse. Hurdast 20 aastat vanem Jannsen tänas Hurta pisarates. Kiidusõnadega polnud kitsi Jakobson. Koidula kirjutas: „See oli värskendav vaimukarastus, niisugune kosutus, mis mulle ja teistele küll harva osaks võib saada; ühtlasi külv, mis tulevikus peaks oma head ja rohket vilja kandma."

Läks veel 20 aastat, milles oli palju keerulisi olukordi, vastuseisu ja õnnestumisi. 1870ndate keskel muutus rahvuslik mõtlemine Eestis normaalseks ja enesestmõistetavaks asjaks. Veel mõni aasta edasi ja ebaloomulikuks muutus vastupidine: vastuseis rahvuslikele püüetele.

Julge unistada suurtest asjadest!

Mida on meil õppida selle usumehe, Jakob Hurda elust. Kõigepealt, Hurda jaoks oli eestluse küsimus eelkõige usuline, mitte poliitiline küsimus. „Vaadakem üles Kristusele" (Hb 12:1) on iga tõelise visiooni eeldus. Hurt oli kodunt kaasa saanud vennastekoguduse tausta ja kuigi ta luges ka mitmesuguseid moodsaid vaateid Piiblile, jäi ta enda sõnutsi „lihtsa lapseliku piibliristiusu" juurde.

Kogu rahvast haaranud visiooni aluseks oli Hurda jaoks neljas käsk: „Austa oma isa ja ema!" Inimene, kes ei jää truuks vanemate keelele ja meelele, et austa oma vanemaid. 19aastasena kirjutas Hurt päevikusse: „Eesti rahvas, miks ei austa sa oma vanemaid." Elu lõpuosas kirjutas ta sugulastele: „Pidage kinni neljandast käsust... jääge ustavaks oma rahvale ja rahvusele, milles Jumal teil sündida on lasknud ja milles te elate ja liigute" (Laar, lk 173).

William Wilberforce, kes võitles kogu oma elu orjakauplemise keelustamise eest Inglismaal, kurtis kord oma sõbrale: „Me oleme vist liiga noored selleks, et saada aru, et mõni asi lihtsalt pole võimalik." Sõber vastas: „Sellepärast me neid asju teemegi." Ärgem piirdugem sellega, mis on inimlikult mõistlik, võimalik või jõukohane. Kui me teeksime ainult seda, mis on inimlikult mõistlik või jõukohane, siis jääks maailm päästmata, püha elu elamata ja igavene kuningriik kätte saamata. Armasta Jeesust – ja julge unistada suurtest asjadest!

Jumala riik on rohkem kui sõnad

Teiseks on meil Hurdast õppida seda, et jumalariik on rohkem kui sõnad. Me oleme küll taevariigi kodanikud ja maa peal ainult ajutised külalised. Ent Jumal on meid siia pannud selleks, et me mõjutaksime oma kogukonda. Kogudus on „maa sool" ja „maailma valgus" ainult siis, kui ta on kaasas selle maailma tegemistes.

Hurda kutsumuseks oli saada kirikuõpetajaks, mitte poliitikuks. Oma visiooni kirjutas ta 21aastase noormehena isiklikku päevikusse. Seda ei mõelnud ta välja eduka poliitilise kampaania läbiviimiseks. Aga ustavus Jumalalt saadud visioonile tegi temast paratamatult ühiskonnategelase, ehkki ta jäi elu lõpuni esmalt kirikuõpetajaks.

Nii ka meie vaimulik kutsumus teeb meist ühel või teisel viisil ühiskonna aktiivsed liikmed. Meie vaimulik visioon sunnib meid paratamatult osalema ühiskonnas ja muutma seda paremaks, õiglasemaks, rõõmsamaks. Nõukogude ühiskond surus usu kiriku seinte vahele ja inimeste südametesse. Aga Jeesus näitas eeskuju, kuidas jumalariigi kodanik seisab õigluse eest, tervise eest, looduse eest, halastuse eest, rahu eest. Meil ei ole õigust jääda oma väikesesse turvalisse maailma. Meil on jumalik kohustus mõelda laiemalt, omada visiooni ka teiste jaoks, mõjutada maailma! Muidu on meil surnud usk.

Ole valmis vastuseisuks

Kolmandaks on meil Hurda elust õppida püsivust vastasseisudes. Suureks valuks oli Hurdale see, et eesti asja ajamine oli peaaegu patuasjaks paljude teiste kirikuõpetajate jaoks, kes üldiselt olid ju saksakeelsed. Kiriku sinod hindas 1875. aastal rahvuslikud püüded kahjulikeks, peaaegu et anti-kristlikeks.

Mida julgem on visioon, seda rohkem võib eeldada vastasseisu. „Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka... Kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt.... Taevariiki rünnatakse ja ründajad kisuvad selle endale" (Mt 10:34,38; 11:12). On olukordi, kus oma visiooni eest tuleb võidelda, raevukalt võidelda – nõuda jumalariiki ja Tema õigust.

Teistlaadi vastasseis tuli rahvusliku liikumise rivaalide poolt. 40aastaseselt lahkus Hurt kirikuõpetajaks Peterburi. Seal asus suurim eestlastest linnakogukond, koguduses oli 10.000 liiget ja Hurda ajal kasvas liikmete arv 20.000-le. Hurda siirdumist Peterburi kasutasid aga ära tema rivaalid rahvuslikus liikumises: ta tagandati mitmelt oluliselt kohalt, tema vastu kirjutati laimu ajalehtedes. See oli suur pettumus. Teatud määral Hurt taandus rahvuslikust liikumisest, tegeles kogudusega, teadustööga. Aga visioon ei kadunud – ainult selle väljund teisenes. Sama visiooni „Ära salga oma vanemate keelt ja meelt" edendas ta nüüd Peterburi eestlaste seas. Kuna samal ajal tugevnes Eestis venestamine, siis sai Peterburi eestluse edulugu omamoodi lootuskiireks rahvuslikule ärkamisele. Jumal kasutab ka olukordi, mis meie arvates on läbikukkumised!

Hurda visiooni tulemused

Hurda viimaseks suureks kõneks jäi 1906. aastal Tartu Vanemuise teatrimaja avakõne. Väikesest aguliseltsist oli saanud Baltimaade moodsaima seltsimajaga rahvuslik organisatsioon. Killustunud maarahvas tundis end vaieldamatult ühtse rahvana. Visiooni algusest oli möödas 40 aastat.

Selles kõnes ütleb Hurt inimese visiooni täideviimise kohta: „Tahame ükskord eluõhtul magusasti surma unesse suikuda, siis ei tohi me oma ajalikus elus mitte magada..., vaid peame oma kohuseid õieti tundma ja nõnda kui ustavad majapidajad neid ausasti täitma. Pidagu igaüks oma ametit nõnda, kui kord ja kohus on" (Laar, lk 173).

***

Tasub küsida, mis on see märksõna, mis sinu südame põksuma paneb; mille juurde sa ikka ja jälle tagasi tuled. Igatsusest visioonini on vaid üks samm. Vaata Kristusele, mõtle suurelt, unista julgelt! See ei tähenda, et sa juba tead, mida selle visiooniga peale hakata. Kui see on Kristuselt, siis sunnib see paratamatult tegutsema ja muudab maailma.

Ajalooliste andmete osas olen kasutanud Mart Laari monograafiat „Raamat Jakob Hurdast", Tartu: Ilmamaa, 1995.

.

5/2009 Einike Pilli

Minu Eesti mõttetalgute ettevalmistused meenutasid mitmes mõttes elujõulise koguduse õhkkonda – inimesed olid valmis õppima uusi asju ilma eksimist kartmata, üksteist toetati igati ja õhus oli heade muutuste ootust. Korraldajad ei küsinud, mis nad sellest saavad, vaid panustasid oma aega ja muid ressursse.

Mõttetalgute eesmärk oli tuua kokku inimesi, et koos mõelda, otsustada ja siis midagi ära teha. Ei korraldatud loenguid, polnud ühte teadjat, kelle korraldusi teised pidid kuulama ning järgima. Kõigi initsiatiiv oli teretulnud, oli kõigil võimalus enda jaoks tähenduslikke küsimusi esitada. Ja küsimusi tõepoolest esitati!

Meie, „Sõbralt sõbrale" mõttekojas räägiti peamiselt haridusest ja elukestvast õppest, mis haakus ka töötuse küsimustega. Üheks meelde jäänud küsimuseks oli: „Kuidas viia kokku inimene, kes vajab tööd või abi ja inimene, kellel on võimalik abi või tööd anda?" Arutasime ka selle üle, kuidas õpetada koolis seda, mida tegelikult elus vaja läheb ja kuidas hoida lapsi ja noori tänavalt ära.

Leidsime ühiselt arutades mitmeid lahendusi, tegime hulga lubadusi. Mina näiteks lubasin panna oma koguduse seinale tabeli, mille esimesse veergu saavad inimesed kirja panna oma abivajadused ja tööpakkumised. Tabeli teise veergu saavad oma nimed ja telefoninumbrid panna need, kellel on huvi seda tööd teha või valmidus abi pakkuda. Näiteks võib see aidata koguduse noortel peredel lapsehoidjat leida.

Teistes mõttekodades olid teemad veidi teistsugused, kuid mõte liikus ikka rahvuse kestmajäämise ja elujõu radadel. Näiteks Harjumaal, Vanamõisa seltsimajas küsiti, kuidas säilitada Eesti omariiklust ja Eesti rahva elujõudu ning koos otsustati, et Eesti lippu peaks laiemalt kasutama ja lasteringides laialdasemalt rääkima isamaast ja Eestimaa väärtustest. Heaks ettepanekuks oli ka heade uudiste veebilehe avamine.

Avatud Karlova mõttekojas küsiti muuhulgas, kuidas tugevdada kogukonnatunnet Karlova linnaosas ning toetada samas väikeettevõtluse arengut, kuidas muuta Karlovat tolerantsemaks ja kuidas teha matkarada ümber Eesti.

Küsisin oma tuttavatelt, kes erinevates mõttekodades osalesid, millised olid nende muljed. Tallinnas kogunenud Vanalinna ülikooli mõttekoja talgujuht Randar Tasmuth pidas eriti väärtuslikuks rahva sõbralikkust ja innukat töötahet. Sama koja teine talgujuht Avo Üprus võttis oma muljed kokku järgmiselt: „Mul oli hea meel näha Eestit. Seda Eestit, mis on orienteeritud arengule, põhineb väärtustel ja mille kodanikel silmad säravad."

Avatud Karlova mõttekojas osalenud Raivo ja Aune Valk pidasid suureks väärtuseks erinevate põlvkondade ühist arutelu. Aune lisas: "Peamine väärtus minu jaoks oli mõnede mõtete testimine endast ja oma sõpradest erinevate inimeste peal." Sama mõttekoja talgujuht Meego Remmel rõõmustas vahetu suhtlemiskogemuse üle, milles veenduti, et ollaks osa suuremast kogukonnast. Ene Tammeoru Vanamõisa seltsimajast lisas: "Meelde jäi väga mõnus ja sõbralik õhkkond. Inimesed, kes algul tulid lihtsalt vaatama, jäid kuni lõpuni."

Mõnda korralduslikku puudust nimetati ka. Randar märkis, et püüti leida liiga kiireid lahendusi ja et mitteterriotoriaalses ideedekojas oli praktilisi koostegemise võimalusi keeruline leida. Aune soovitas valida mõtlemiseks teistsuguse aastaaja. Meego ja Ene mainisid negatiivse meediafooni segavat mõju, mille tõttu ilmselt mitmed tulemata jäid.

Olen erinevates vestlusringides osaledes märganud suhtumist, et kui teised käituksid või elaksid teisiti, siis muutuks Eestimaa paremaks. Mõttetalgute keskne küsimus oli, kuidas mina ja meie koos saame Eesti elu paremaks teha. Stephen Covey ütleb, et kõik asjad luuakse kaks korda: kõigepealt mõttes ja siis tegudes. Seepärast kõlab mõttetalgutel mitte osalenud inimeste iroonia viinamarjade hapukskuulutamisena. Ma pole kohanud veel ühtegi inimest, kes osales mõttetalgutel ja ütles, et see oli mõttetu.

Lõpuks, usun, et Minu Eesti mõttetalgutel toimunu on mitmel viisil sarnane sellele, kuidas asetuvad kogudused ühiskonnas: neid, kes on kohal, on vähe, aga nad on ära tundnud kogudusse ja kokku kuulumise jõu ja potentsiaali. Need, kes kohal pole, peavad kogunenud vähemust omapäraseks ja nende kogunemist vähem või rohkem mõttetuks.

Oleks ainult meie kogudustes rohkem samasugust koostöömeelt, häid ideid enda ümber olevat maailma paremaks muuta ja ise selles reaalselt osaleda!

3/2009 Meelis Kibuspuu, Tartu Kolgata koguduse juhatuse esimees

Meie majandus läbib raskeid aegu. Ka optimistlikumad analüütikud ei julge olukorra paranemist ennustada. Kõigil on vastuolulisi tunded, rida küsimusi ja erinevaid arvamusi. Kui palju see meid puudutab? Kas asi on tõesti nii halb kui kirjeldatakse? Kuidas peaksime käituma ja kas meie käitumine üldse midagi muudab?

Tänane majanduskriis puudutab organisatsioone ja inimesi erinevalt. On neid ettevõtteid, kes on sattunud tõesti raskustesse ega leia väljapääsuteed. Nad on astunud radikaalseid samme ja teinud valusaid koondamisi. Samas on neid, kellele uus olukord võib pakkuda võimalusi (peamiselt odavamate kaupade ja teenuste pakkujad, kes on võimelised paindlikumalt turuolukorrale reageerima). Nii mõnegi ettevõtte jätkusuutlikkus on aga suhtumise ja tahtmise küsimus. Kas oldi valmis möödunud perioodide kasumit tulevikku investeerima või rabas omanik seda vaid endale. Täna selekteeritakse välja need, kelle väärtushinnangud on enamas kui vaid rahas ja kasumis. Need on firmad, kes võtavad vastutust ka ühiskonna ees ja kellele töötajad, koostööpartnerid ning kliendid on enam väärt kui lihtsalt rikastumisvahendid. Kriisiolukorras toimub turupuhastumine, kus enesele orienteeritud ettevõtted peavad kas oma suhtumist muutma või nad lükatakse välja. Sellest võidab kindlasti tarbija. Inflatsioon ongi juba pidurdunud ja kaupade ning teenuste hinnad langevad.

Selline majanduse tsüklilisus on omane turumajandusele. Majandusteoreetik Adam Smith sõnastas juba 18. sajandi lõpul sellise iseregulatsiooni majanduses „nähtamatu käena". Kuigi see loob võimalusi tarbimiskäitumise mõjutamiseks ettevõtete poolt, on turu dikteerijaks eelkõige tarbija. Pakkumine turul sõltub nõudluse suurusest ja nõudluse kujundab tarbijakäitumine. Teine majandusklassik John Maynard Keynes õhutas 30ndate aastate majanduskriisi ajal riiki rohkem majandusse sekkuma, et stimuleerida nõudlust. Täna on ka Eesti riigil vaja pead murda, kuidas sekkuda „nähtamatu käe" suunamisse ja tagada jätkusuutlik majanduskeskkond (ettevõtluse toetamine, ekspordi soodustamine, maksupoliitika, dotatsioonid jms). Nende kahe pealtnäha vastandliku, kuid tegelikult teineteist täiendava majandusteooria vahel tuleb leida sobiv tasakaal. Kusagil ei toimi puhas turumajandus kontrollimatu „nähtamatu käe" kaudu, kuid samas ei soovi me ka Nõukogude Eestis valitsenud majanduspoliitikat.

Kuidas see kõik meid puudutab? Viimastel kuudel on pea 50 000 inimest kaotanud töö. Keegi ei tohiks öelda, et see teda ei puuduta. Ilmselt oleme täna tarbijatena kõik ettevaatlikumad ja tunneme ebakindlust tuleviku osas. Selline hoiak on eluterve, kuid samas tuleks mõistlikku tarbimist jätkata, sest tarbimismahtudest sõltub täna paljude inimeste töö. Nii ei saa päriselt nõustuda üleskutsega minimaalselt tarbida, vaid pigem tuleks õppima mõistlikult tarbima, kaupmeest hoolikamalt valida ja oma vajadusi ning võimalusi adekvaatselt hinnata. Kriis on aeg, mil kõik peavad uute oludega kohanema ja sõnastama enda jaoks kõige olulisemad väärtused.

Leibkonnad, kes on kaotanud töö või osa sissetulekust, peavad eriti hoolikalt oma kulutused läbi mõtlema ja ka raskeid otsuseid langetama. Kui napid sissetulekud võivad kujuneda pikemaajaliseks, peaks kaaluma suuremate kohustuste vähendamist (eluase, autoliising, suvemaja vms). Kindlasti saab edasi lükata vabaaja veetmisega seotud suuri kulusid (puhkusereisid, kontserdid vms meelelahutus). Hoiduma peaks kõikvõimalikest tarbimislaenudest ja veelgi enam lühiajaliste kallite laenude võtmisest teiste laenukohustuste katmiseks. See tekitaks lumepalliefekti ja viiks kiiresti pankrotti.

Ilmselt on neid, kes elasid ka seni oma esmavajaduste rahuldamise piiril. Nüüd võib aga ka nende täitmise muutuda väga raskeks. Sellises olukorras tuleks oma raskusi tunnistada ja häbi tundmata abi otsida. „Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha!" (Õp 3:27) kutsub Piibel meid abivajajaid aitama.

Nii nagu riigi ja ettevõtete, nii on ka iga majapidamise jaoks oluline tagada jätkusuutlikkus. See tähendab, et oma kulud ja kohustused tuleb viia tasemele, kus neid suudetakse katta pikemaajaliselt. See ei pruugi õnnestuda päevapealt ja võib-olla ei olegi kohe vaja teha radikaalseid otsuseid. Paradoksaalsel kombel on jätkusuutlikkuse tagamise oluline eeldus ka oskus, elada üks päev korraga. Liigne muretsemine tuleviku pärast tekitab mõttetuid pingeid.

Majandamine on erinevate väärtuste vahetamise protsess. Igaühel tuleb enda jaoks olulised väärtused paika panna. Avalikkuses leviv hinnang majandusele on minu meelest täna liiga depressiivne. Käesolevas artiklis on esile tulnud mitmeid positiivseid tahke, mille on tinginud tänane majanduskriis. Oluline on säilitada usk ja teadmine, et kõige tähtsamad asjad siin elus ei sõltu rahast ja majandusolukorrast maailmas. Tuleks keskenduda sellele, mis meie elus on täna hästi. Kuni on tervist, hingame värsket õhku suhteliselt rahulikus maailmanurgas, meie kõrval on häid inimesi, võime endid pidada õnnelikeks sõltumata sellest, milline number on meie pangakontol. Elu sõltub suuresti sellest, kuidas sellesse suhtuda. Pühendugem rohkem oma peredele ja veetkem aega oma lähedastega ning hinnakem neid rohkem kui kunagi varem. Kalli puhkusereisi asemel võib ka lihtsalt perega jalutamas käia, lumes sumbata või lastega mürada. Nii ununevad vähemalt mõneks ajaks argimured, väheneb stressitase ja õpime elu hindama hoopis elutervemalt. Taevane Isa kutsub meid pühenduma eelkõige temale ja kaasinimestele ning mitte muretsema vaid majandusprobleemide pärast.

1/2009 Terje Roose, turundusjuht

Mõnedki meie seast vajavad alanud aastal jätkuvalt õnnistatud märkamise aega. Õnnelikud võiksid olla need kodud, kus ollakse majanduslangusest seni räsimata. Hirm koondamise, sissetulekute vähenemise ja ülejõu käivate laenumaksete ees on viinud mitmedki eesti leibkonnad ahastusse.

Kokku saab hoida seal, kus on, mida kokku hoida, raisata saab seal, kus on mida raisata.

Kuulsin supikööki külastanud noorest kenast pereemast. Selle pere esimene mure oli korterilaenu maksmine ja muud möödapääsmatud maksud. Toidule enam raha ei jätkunud ja tühi kõht oli peres igapäevane kaaslane. Olen ise suure pere ema ja tean nii tudengite, gümnaasiumi- kui ka põhikooliõpilaste rahalisi vajadusi. Kõik koolivälised huvialaringid käivituvad ainult lapsevanemate rahakoti kaudu. Oleks väga kurb, kui lapse muusika- ja kunstiharrastused või sporditreeningud peavad rahapuudusel katkema. Lapse arenguks on ka need tegevused hädavajalikud. Iga pere peab siin ise õieti otsustama, nagu otsustati ka headel aegadel, kui oli rohkem võimalusi. Tihti pole hättasattujad ise otseselt süüdi oma raskustes. Ka tubli töömees võib kaotada töö ja mitte seepärast, et ta oleks saamatu ja laisk. Lihtsalt alati ei ole töötajad süüdi ettevõtte halvas käekäigus.

Viimasel ajal võib järjest tihedamini kohata üleskutseid ja õpetussõnu kuidas säästa, kokku hoida ja toime tulla. Kokku saab hoida seal, kus on, mida kokku hoida, raisata saab seal, kus on mida raisata. Kuidagi peavad elama needki, kellel on vähe või ei ole üldse midagi.

Toime peavad tulema kõik – nii need, kes on ise süüdi oma muredes kui ka need, kes on hädas tänu üldisele depressioonile. Kel tarkust ja võimalusi, see aidaku! Kui hädaldajad hädalistest eraldatud, saavad ka aitajad palju ära teha. Kristlaste lootusrikkus aitab märgata neid, kel lootus kaduma kipub.

 

.

9/2009 Rinno Lige, Karismaatilise Episkopaalkiriku liige

Kohalike omavalitsuste volikogude valimised on käega katsuda. See on aeg, mil tehakse kokkuvõte valitsejate poolt tehtust ja tegemata jätmistest, antakse mandaat jätkamiseks või kutsutakse laua ümber uued inimesed.

Kindlasti on valimiskabiinides ka hulgaliselt kristlasi, kes peavad andma oma eelistuse ühele või teisele kohaliku elu korraldajale. On ka mitmed kristlased, kes on julgenud ja leidnud kutsumuse teenida kohalikku kogukonda volikogus.

Olen tegelenud kohaliku poliitikaga nii aktiivselt kui passiivselt pikki aastaid. Vaatamata sellele hakkasin alles sel sügisel juurdlema küsimusele üle, kas kristlane käitub või peaks käituma valimiskasti ees või siis aktiivselt poliitikas osalejana kuidagi teisti võrreldes ennast kristlaseks mittetunnistava kodanikuga? Kas valimistel osalemine valija või valitavana on kristlase jaoks üldse oluline?

Kristlasena valimiskasti ees

Proovisin korraldada kiirküsitluse tuttavate seas, kellest arvasin, et nad on enda jaoks selle teema selgeks mõelnud. Üllatuseks oli see, et küsimus ise osutus üllatuseks. Enamus polnud sellele mõelnud.

Laias laastus kohtasin kahte lähenemist. Ühed vastasid, et valivad alati kristlast, kui see vähegi võimalik on. Teised eelistavad valida ennekõike spetsialisti, kes tunneb kohalikku elu, kuid on ka võimalikult eetiliselt käituv. Tema usulised veendumustest või kirikusse kuulumine pole nii tähtis.

Esimene lähenemine eeldab, et ka väiksema kogemuse ja teovõimega kristlane on volikogus alati parem kui mittekristlane. Siin ei lähtuta ka võimalikest erinevatest poliitilistest vaadetest, mis võivad kristlastel olla. Sellist lähenemist võib mõista, sest juba rahu ja üksmeele taotlemine, üksteisest lugupidamine ja oma töö tegemine „otse kui Issandale" on väärtused, mida poliitikult võiks loota.

Teine lähenemine eeldab, et ennekõike on vaja professionaalsust. Olgu selle väljenduseks siis oraatori võimed, et kogukonna ees seisvaid probleeme arusaadaval viisil esile tuua ja lahendusi selgitada. Või teisel jälle süsteemne mõtlemine ja analüüsivõime, mis võimaldab lahendusi leida ja otstarbekaimad otsuseid langetada. Samas eeldab see ka selget veendumust, et üks poliitiline vaade on teistest sisukam ja otstarbekam. Aga oluline on, et kandidaat on aus ja oma jutus ning tegudes siiras.

Nii ei saanudki suurt targemaks, millise kandidaadi poolt ma siis lõpuks hääletan. Mõlemad tunduvad olevat mõistlikud lähenemised, vaatamata sellele, et oma olemuselt on nad vastandlikud. Ehk otsin vastust valest kohast? Oh mis rõõm oleks valida kristlast, kes esindaks mulle sobivat maailmavaadet ja oleks tõeline poliitiline proff.

Kristlasena valimiskasti sees

Poliitikuna tegutsev kristlane on kohalikul tasandil väiksem erand kui riigis üldiselt. Valla- ja linnavolikogudes kohtab neid sageli. Kirikuõpetajad, preestrid ja kogudusevanemad on kohalikul tasandil tuntud. Juhul, kui nad tunnevad kutsumust volikogu töös osaleda, siis keskmiste ja väikeste omavalitsuste volikogudesse nad ka ilma suurema pingutuseta saavad. Samuti ei tohiks igal teisel tõsisel kristlasel olla raske valijate toetus saada, kui ollakse kohalikus kogukonnas tubli ja teada inimene. Ometi tundub, et liialt vähe on poliitikas Jeesusesse kui Lunastajasse uskuvaid kaaskodanikke.

Poliitika on räpane ja ebaeetiline äri! Kahjuks on see liiga levinud väide, mille näiteid armastab meedia tugevdada. Kõik poliitikud on salakavalad, ebaausad, korrumpeerunud valetajad, tühjade lubaduste loopijad ja langetavad otsuseid vaid isiklikke või korporatiivseid huve silmas pidades. Isegi kui see on vaid poliitikute kohta käiv kuvand, ei ole „sääraste kahtlaste tüüpidega" ühte lauda sattuda meeldiv. Kardan, et mitmed tõsised usklikud inimesed ei soovi kandideerida valimistel, kuna soovivad esindada sootuks vastupidiseid väärusi. Ometi istus Jeesus tölnerite ja patustega ühes lauas. Kristlikud poliitikud on igale vallale ja linnale hädavajalikud. Jeesus on andnud eeskuju teenimise tähtsusest, alandliku meele olemusest. Just seda me ju eeldame poliitikult – oma rahva ja kogukonna teenimist, mitte võimu teostamist.

Ühelt poolt on kristlasena poliitik olla väga raske. Sõltumata maailmavaatest, professionaalsusest ja elukogemusest on ju kristliku maailma vundamendiks armastus, andeks andmine, rahulik meel, ligimese aitamise ja toetamine. Paraku on praktilise võimufilosoofia aluseks pahatihti hoopis edevus, näilise tõemonopoli omamine, selle valimatu ja ebaviisakas pealesurumine, ärategemine, halvustamine, solvamine ja kõige tipuks kaasinimese õnnetusest rõõmustamine. Alandlik ei saa tavaarusaamas ju poliitik kuidagi olla, rääkimata siis vaenlase armastamisest. Kristlane poliitikas on otsekui Taaniel lõvide keskel.

Teisalt on kristlasel sellised tööriistad, mis annavad määratu eelise. Esimene ja olulisim on mastaabi vahe. Hoopis teine tera on teha tööd volikogus, kui sa tead, et selle kaudu oled teenimas Taevast Kuningriiki. See määratu erinevus võimaldab mitte ärrituda tühiasjadest, vabastab kärsitusest ja enese eksponeerimise vajadusest.

Teisalt on kristlasel sellised tööriistad, mis annavad määratu eelise.

Isiklikult kogetud Isa piiritu armastus annab innustust ulatada abikäsi kaaslasele, keda pori ja valega hävitada püütakse või kes on koorma all nõrkemas. Arusaamine igavikust aitab asjad ja sündmused sättida mõistlikku pingeritta. Mis mõtet on tegeleda populismi või poliitilise purusilmaajamisega, kui selle ilmsiks tulemine on paratamatu reaalsus. Isiklikul solvumisel ja kibestumisel ei ole samuti ruumi, sest see ei oma teadaolevas perspektiivis mingit tähtsust. Oh, mis imet – ei tuli ega lõvid suutnud Taanielile liiga teha.

Kristlane palvekambris

Nii valimiskasti ees, kui ka sees – kristlasel on armust teadmine ja kindel usk, et ennekõike me teenime Jumalariiki ja kui armastav Isa on minu poolt, siis kes saaks olla vastu. Võime olla kindlad ka selles, et see mida Isa tahab, on meile ja kaaskondlastele kõige parem. Oma tahet soovib ta meile teada anda nii selleks, et langetaksime targa otsuse valimiskupongi täitmisel kui ka oma võimete, aja ja võimaluste andmisel kogukonna teenistusse poliitikuna. Küsimuste vastused saame teada oma palvekambris, kus meil on täita ka kohustus eestpalveks kõigi valitsejate eest, et maailmas võiks olla õigus ja rahu.

Uudised

2021-1-jaanuar

01 Veebruar 2021
2021-1-jaanuar

SISUKORD Toome rõõmu ja lootust Merle KotiesenÕpilasest saab õpetaja, õpetajatest õpilased Joosep TammoHiinas vangistatud blogija on tunnistav kristlane IDEAJärgmine põlvkond Kristusele! Erki TammÜllas Linder toimetas 32 aastakäiku Kuulutajat Ermo JürmaKuidas sa...

Koroonahaiguses oli Ülo lootus Jumalal

01 Veebruar 2021
Koroonahaiguses oli Ülo lootus Jumalal

Jaanuar 2021 Annely Veevo, Palade priikogudus Ülo Kikas haigestus paar kuud tagasi raskekujulisse COVID-19 haigusesse. Tänaseks on ta tervis taastumas. Ülo töötab juba osakoormusega, mõõdetavad tervisenäitajad on korras, kuid täieliku taastumiseni...

In memoriam Jüri Jürgenson

01 Veebruar 2021
In memoriam Jüri Jürgenson

Jaanuar 2021 26.10.1937–21.12.2020 Tartu Salemi baptistikoguduse emeriitpastor Jüri Jürgenson lahkus igavikku jõulude eel, 21. detsembril 2020. Teda iseloomustab töökas ja tasakaalukas elu. Õnnistuseks paljudele.Jüri Jürgenson oli pärit Pärnu lähedalt Tahkurannast, 5-lapselisest...

Tõeliselt lähedaseks saamisest

01 Veebruar 2021
Tõeliselt lähedaseks saamisest

Jaanuar 2021 Krista Esta, Allika kirjastus Koroona-aastal oli üks sotsiaalmeedias levinud lemmiknalju, et eestlased igatsevad 2+2 reegli lõppu, et saaks juba tavapärasele 5-le meetrile tagasi minna. Nali naljaks, aga päriselus siiski...

Eesti Kirikute Nõukogu aastalõpu kontsert-palvus

01 Veebruar 2021
Eesti Kirikute Nõukogu aastalõpu kontsert-palvus

Jaanuar 2021 Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) andis 16. detsembril Rootsi-Mihkli kirikus toimunud kontsert-palvusel vaimulik ja teoloog Arne Hiobile (fotol) üle 2020. aasta oikumeenilise aastapreemia. Hiobi tegevus vaimuliku, õppejõu, püha maa ja...

Palivere koguduse pastor Peeter Padu

01 Veebruar 2021
Palivere koguduse pastor Peeter Padu

Jaanuar 2021  Läänemaal Palivere Evangeeliumi Kristlaste Vabakoguduses oli 3. advendil, 13. detsembril rõõmus päev – EKB Liidu president Erki Tamm seadis ametisse uue pastori Peeter Padu (61). Peeter on sündinud...

Haapsalu koguduse pastor Mihkel Nõlvak

01 Veebruar 2021
Haapsalu koguduse pastor Mihkel Nõlvak

Jaanuar 2021  Haapsalu Baptistikoguduse vaimulikku tööd juhib kogudusevanema kt-na oma koguduse vend Mihkel Nõlvak (43).Mihkel on pärit usklikust kodust, kus kõik kolm last on tulnud usule ja kogudusse teismeeas. Isa...

Teoloogia koroonatest

01 Veebruar 2021

Jaanuar 2021 Einike Pilli, KUSi rektor Aasta 2020 on selja taha jäänud. Kui palju reaktsioone sellesse on jäänud! Kerget üleolekut ja hoolimatust, et mind ja mu armsaid see kriis ju ei...

Koguduste juhtide küsitlus

01 Veebruar 2021
Koguduste juhtide küsitlus

Jaanuar 2021  Erki Tamm: Pastorite hulgas on EKB Liidu juhatuse poolt küsitlusi läbi viidud ka varem. Ennekõike selleks, et mõista, millised kitsaskohad neile töös ja elus muret valmistavad, et siis...

Teistmoodi läheduse lugu Torontost

01 Veebruar 2021
Teistmoodi läheduse lugu Torontost

Jaanuar 2021 Timo Lige, Toronto baptistikoguduse pastor Et 2020. aasta jõulud tulid teisiti, pole uudis, vaid juba ajalugu. Jõulud on aeg, kui traditsioonidel ja harjumuspärasel on suurem tähendus kui mingil muul...

Linke