5/2011 Dr.phil. William Yoder

„Venemaa on juba praegu Euroopa parim osa ja meie ennustame talle helgeimat tulevikku." Seda väitis tuntud ortodoksi peapiiskop Vsevolod Tšaplin, Moskva patriarhaadi kiriku ja ühiskonna suhete osakonna eesistuja, telekanali „Rossija I" aprillikuu saates „Duell". Tema veendumust mööda võib läänt, kaasaarvatud Ameerikat, nimetada kristlusejärgseks. Lääs on koguni kõige jumalatum süsteem. Jumalatuses varisesid kokku nii kommunism kui natsionaalsotsialism, selles variseb ka kapitalism. Venemaast võib saada see, mida lääs enam ei ole.

Moskvas 8. aprillil toimunud rahvusvahelisel konverentsil „Kristlaste vastutusest maapealse isamaa eest" lisas Tšaplin, et kristlikul Venemaa rahval on eriline moraalne missioon, mis väljendub kogu ühiskonda hõlmavas tagasihoidlikkuses, enesekontrollis ja tarbimise piiramises. Lääne rahvastest ollakse juba ees: juba täna on üks kolmandik vene elanikkonnast praktiseerivad (õigeusklikud) kristlased; enamus järgib kõrgemaid, üleloomuliike väärtusi. Rahva kristlik kasvatus on juba praegu viinud selleni, et tähelepanuväärne enamus hülgab raha ja omamiskire kui elusisu.

Tšaplini veendumuse kohaselt saabub taas vana kristliku Venemaa eeskuju: „Praegu on ilmne, et rahvas ja kirik on üks. Vene rahvas saab jälle kristlikuks rahvaks, Pühaks Kiievi Russiks, sõltumata sellest, kas see teistele meeldib või mitte."

Moskva kohtumisel tõstis üks teine kõneleja esile teotsentrilise ühiskonna eeskuju. Selle varjundit võib näha ka ühiskondlikult avatud protestantlikes ringkondades (nt karismaatikud ja mõned baptistid), kes traditsioonilisi kristlikke väärtusi taotledes näevad koostöö võimalusi õigeusuga. Õigeusk ja need protestandid astuvad välja teatud liiki tsiviilreligiooni eest, mis jaatab kristlaste, juutide ja muhameedlaste koostööd üldtunnustatud moraalsete väärtuste kaitsmisel.

Kuid vene mineviku ja tänapäeva hindamisel lähevad protestantide ja konservatiivsete õigeusklike vaated lahku. Ühes Moskva keskoolis 11. aprillil peetud ettekandes rääkis Vene Evangeeliumi Kristlaste-Baptistide Liidu eelmine president Juri Sipko moraalse edumaa asemel vene ühiskonna sügavuti juurdunud kriisist.

Ikka veel ei ole mingitki nõukogude aja ajaloo hinnangut. Ikka puudub meil arusaamine sellest, kes me tegelikult oleme. Täiesti vastupidiselt Tšaplinile kirjeldab baptist vene ühiskonda kui ebaküpset: paljude etniliste ja rahvuslike grupeeringute vahel ei ole mingit konsolideeringut, ühiseid väärtusi ega eesmärke. Rahvaste vahel ei ole vastastikust mõistmist – me oleme majanduslikult ja sotsiaalselt kihistunud.

Suurkiriku rolli kirjeldas ta hukatuslikuna: „Kristluse traagika seisneb selles, et ta on leppinud meie ühiskonnas valitseva valega. Jääb mulje, et kristlust ja kirikut ainult mängitakse. See viib meie lapsed umbusku ja künismi. Uuendus võib alata vaid siis, kui me saame aru, et me oleme haiged."

Tšaplini nende väljenduste kohta kirjutas protestantliku Peterburi Kristliku Ülikooli rektor Aleksander Negrov: „Loomulikult nõustun ma ettekujutusega, et ilma ajakohase usuta Kristusesse ei ole üksikisikul ega rahval helget tulevikku. Samas hülgas ta Tšaplini kasutatud ettekujutluse, et Moskva tõuseb veel kord kolmandaks Roomaks (pärast Roomat ja Konstantinoopolit). Venemaast ei saa vaimses mõttes Euroopa parimat osa – seda võib väita vaid propagandistlikel põhjustel."

Nimetatud konverentsil osalesid ka kolm hollandi kristlik-demokraatlikku poliitikut. Õigeusklikud – nagu ka mõned karismaatilised ringkonnad ja evangeeliumi-kristlaste piiskop Aleksander Semtšenko – peavad kontakte kristlik-demokraatlike ringkondadega Lääne-Euroopas.

Vene rahvas saab jälle kristlikuks rahvaks, Pühaks Kiievi Russiks, sõltumata sellest, kas see teistele meeldib või mitte.

04/2011 William Yoder, Ph.D., Vene Evangeelse Alliansi pressiteenistus

Riik on tänini vastaseks endise Nõukogude Liidu mitteregistreeritud baptistidele ja nelipühilastele. 30 aastat tagasi alanud emigreerumislaine tulemusel elab enamus neist Saksamaal ja Ameerika kirdeosas. Venemaal on neid umbes 25000 – ca 16% siin 1966. aastal elanud mitteregistreeritutest. Ümmarguselt 100000 evangelikaalset baptisti ja nelipühilast elab Portlandi (Oregon) piirkonnas; pea sama palju Sacramentos Californias. Nende nimeks on täna „Rahvusvaheline Koguduste Liit".

Kas need inimesed olid tõepoolest tagakiusatud üksnes oma usu pärast või vahetasid nad ka varem oma (sub)kultuuri normid ära kristliku usuga?

Moskva „Portal-Credo" nimeline pressiteenistus tõi 28. veebruaril uudise, mis kirjeldab Ameerikasse rännanud vene ja ukraina lapsevanemate vapustavat hingehäda, kus nende noorsugu peab nüüd täiesti uues kultuurikeskkonnas toime tulema. Selle teate kohaselt elab 50 kuni 67 % nende gümnaasiumiõpilastest kahepalgelist elu. Enne ja pärast õppetööd on vajalik pikem viibimine kooli tualetis, et ennast vastavalt järgmise keskkonna ootustele korda teha.

Aga ka narkootikumid, prostitutsioon ja vägivald on mängus. David Klassen, ühe Greshami (Oregon) linna slaavi koguduse pastor arvas: „Paljud vanemast põlvkonnast olid oma usu pärast istunud nõukogude vanglates. Tänapäeval peetakse bandiitideks nende lapsi ja need on selle pärast vanglas."

Igatsus heaoluühiskonna järele meelitas need inimesed piiri taha. Sinna juurde kuulus ka ootus, et seal saab oma nõukogude oludest vormitud usku ilma ateistliku ja õigeusu surveta välja elada. Kuid ilmselt ei arvestatud seejuures peremehega – lastega. Lühidalt öeldes: „Väljaränd on põlvkondade- vahelist lõhet suurendanud."

Sissetungiva maailma tõrjumine kohaliku koguduse kokkuhoidmise läbi ei ole Põhja-Ameerika kontekstis enam töötanud. Sünnimaalt tulnud ja ilma teoloogilise hariduseta ilmikpastorid pole uue ühiskonna väljakutsetega toimetulekuks ette valmistatud. Neile hingeliselt kannatavatele perekondadele on aga häbiks pöörduda sekulaarsete, riiklikult kontrollitud sotsiaalametite poole abi otsima. Pereisad ja pastorid – patriarhid – korraldavad asju ise. Uued sisserändajad püüdlevad kiiresti raha järele ehitusplatsidel ja autoparanduses; naised peavad kandma hoolt suure lastepere eest. Pikaajalist kultuurilist sisseelamist ei ole plaani võetudki.

Üks Ukraina Karpaatidest pärit kannatav ema kaebas, et tema lapsed teeksid kohe politseile esildise, kui ta neid ihunuhtlusega ähvardaks. Ameerikas dikteerivad lapsed oma vanematele käitumisreegleid. Üks venekeelne sotsiaaltöötaja väitis: „Mõned lapsevanemad ei päri oma lastelt isegi kodutööde kohta midagi, kuna neil on hirm, et riik võib neilt lapsed ära võtta."

Kohtuprotsess Salemis

2009. aasta teisel poolel sai maailm interneti vahendusel tunnistajaks kohtuprotsessist Salemis (Oregon), kus seitsme lapsega Ukraina päritolu abielupaar mõisteti rohkem kui seitsmeks aastaks vangi. Pärast kehalisi karistamisi pöördusid Oleksandr ja Ljudmila Kozlovi kolm vanemat last politseisse. Südantlõhestav oli näitemäng, kus kuus alaealist kohtus oma vanemate vastu tunnistasid. (Seitsmes oli tookord vaid mõnekuune.) Üks tollane pressi pealkirju oli: „Vanemad õigustavad kohtus laste väärkohtlemist Piibliga." Enam kui sada protestijat ümbruskonna neljast emigrantide kogudusest apelleerisid abielupaari kaitseks.

Karistusmäära suurendati vanemate jäiga mittemõistmisega. Piiblit kaasaskandev Ljudmila Kozlova võrdles ennast vanatestamentliku Taanieliga, keda ümbritsevad lõvid ja vaenlased. Kohtu korrast ja ettekirjutustest nad ei hoolinud. Ilma ühegi tõenduseta heitis isa kohtule ette, et lapsed on narkootikumide mõju all ja peksuhaavade fotosid on digitaalselt töödeldud.

Kaitsekirju saabus ka Venemaalt. Üks kiri „Rahvusvahelise Koguduste Liidu" kodulehelt president Barack Obamale kinnitas abielupaari täielikku süütust. Seda valdavalt venekeelset kodulehte iseloomustab üha kasvav arv proteste lääneriikide abinõude vastu. Ta kaitseb ka nende vanemate õigusi, kes Saksamaal oma lastele koduõpet taotlevad. Ühes kirjas Saksa liidukantslerile on seoses seitsme vangimõistetuga öeldud: „Me oleme väga mures meie Salzkotteni usuõdede ja -vendade tagakiusamise pärast. Neid vaenatakse sellepärast, et nad püüavad kasvatada oma lapsi kristlikus usus ja kuulekuses Jumala sõna suhtes. Nad ei lasknud oma lapsi osaleda kooli seksuaalkoolitusel ega jumalavallatutel teatrietendustel."

Kokkuvõte

Õigupoolest sai Nõukogude Liidu mitteregistreeritud ringkondade kannatustee kompromiteeritud alles 2009. aasta sündmustega Salemis. Kas need inimesed olid tõepoolest tagakiusatud üksnes oma usu pärast või vahetasid nad ka varem oma (sub)kultuuri normid ära kristliku usuga? Nii paistab see kohati Ameerikas – kas oli see vanas Nõukogude Liidus alati tõesti teisiti? Kas see äravahetamine sai tekkida alles pärast 1990?

Selles on palju traagikat. Lapsevanemad soovivad enda arvates oma lastele parimat – kuid tulemuseks on vanglakaristused. Loomulikult ajendab mitteregistreeritud baptiste ja nelipühilasi armastus – kuid vastaspool võib tajuda seda põlgusena. Üks ameerika misjonär Venemaal väidab koguni, et mitteregistreeritute suhteid teistesse evangelikaalidesse vormib „viha". Ilmselt võivad taotlus ja tulemus vahel laialt lahku minna.

Need arengud ei ole muidugi uued – juba 90ndate algul teatati näiteks Pennsylvaniast pingete kasvust emigrantide põlvkondade vahel. Kuid on ka lootuskiiri. Terapeut Olga Parker arvab näiteks, et edu võtmeks on paindlikkus. „Venekeelsed lapsevanemad peavad mõistma, et vastastikune mõistmine on olulisem kui karmus ja täpsus."

04/2011

Keila Baptistikogudus teatab, et sõlmitud on kokkulepe MTÜ Lootuse Küla teise faasi rajamiseks Keila linna. Koguduse kõrvalhoone lõunatiib saab kuni üheks aastaks ühiskoduks Laitses esmase rehabilitatsiooniprogrammi edukalt lõpetanud meestele. Koguduse rolliks saab pakkuda tööd otsivatele ja ellu naasvatele meestele piibliõpet, mentorlust ja teenimisvõimalusi.

Kutsun teid palvetama Märt Vähi ja Lootuse Küla meeskonna pärast, kes valmistuvad ehituseks ja koguvad annetusi.

Põnevusega,

Gunnar Mägi

02/2011

Jaanuaris saatis Teekäija küsimusi poliitilistele erakondadele (Teekäija 1/2011). Käesolevas numbris toome ära meie küsimused ja osa vastuseid.

Kes teie erakonna tippkandidaatidest kehastab kõige enam tarkust avalikus ja isiklikus elus?

Tõnis Kõiv (Reformierakond): Andrus Ansip on eeskujuks nii eluviisi, teadmiste kui väärtuste poolest. Esimehena kujundab ta erakonna kõikide teiste liikmete üldist suhtumist ja arusaamist.

Tervise Arengu Instituudi eesmärk on vähendada puhta alkoholi tarbimist inimese kohta 8 liitrini aastas (praegu 10,2). Mida olete teie valmis tegema?

Rein Ratas (Keskerakond): Keelustame alkoholireklaami, alkoholi lubame müüa vaid erikauplustes, loome üleriigilise võrgustiku alkoholismi ja narkomaania ravi nõustamiseks jm.

Rauno Veri (IRL): Võtame lõpuks vastu riikliku alkoholipoliitika. Eesmärk peab olema elukeskkond, mis ei propageeri alkoholi.

Kas haiglakaplanaat ja selle riiklik rahastamine on vajalik?

Rauno Veri: Oleme regionaalminister Siim Kiisleri juhtimisel toonud haiglakaplanaadi teema EELK ja Vabariigi Valitsuse ühiskomisjoni agendasse selleks, et luua eeldused haigete hingehoiu ja usuliste vajaduste rahuldamise tagamiseks. Veel enne valitsemisperioodi lõppu seisab ees rahastamisküsimuse arutelu Eesti Haigekassaga.

Kas riik peaks senisest rohkem toetama traditsioonilist peremudelit või tunnustama võrdväärselt uusi kooselu vorme?

SDE: Kui perekonnaseadus aitab registreeritud paaridel tekkida võivaid probleeme lahendada, siis registreerimata kooselus elavate paaride samasuguste probleemide lahendamiseks sellest seadusest abi ei ole. Seetõttu toetame mitteabielulise kooselu õiguslikku reguleerimist.

Kas olete valmis tõstma füüsiliste isikute maksuvabade annetuste osakaalu praeguselt 5%lt 10%le?

EKD: Toetame maksuvabastust annetustelt 10% ulatuses. Füüsilisest isikust annetajaid tuleks kohelda võrdselt juriidiliste isikutega. MTÜ-d on Eestis alarahastatud. Nende tegevus kaasab suuri rahvahulki, kuhu on panustatud palju vabatahtlikku tööd, mistõttu MTÜ-d on riigile headeks partneriteks. Kuid mitte ainult seda, vaid vabaühendused moodustavad sotsiaalse võrgustiku, mis on igale kodanikule vajalik.

Millistes valdkondades võiksid kirikud ja kogudused ühiskonnas aktiivsemalt kaasa tegutseda?

SDE: Kirikute ja koguduste, nagu ka kõigi teiste kodanikuühenduste, roll Eesti ühiskonnas tehtavate otsuste kujundamisel peab suurenema. Selleks peame vajalikuks anda üleriigilistele kodanikeühendustele sõnaõigus Riigikogu komisjonide töös.

Religiooniõpetust Eesti koolides sisuliselt ei ole. Kas soovijad saavad piisavalt informatsiooni religioonidest ka ilma selleta?

SDE: Gümnaasiumi õppekavas on usundiõpetuse valikkursused „Inimene ja religioon" ja „Eesti usuline maastik". Need läbinud õpilased saavad piisava, adekvaatse ja kallutamata informatsiooni religioonidest.

Tõnis Kõiv: Minu arvates kuulub Eesti vägagi selgelt kristlikku (euroopalikku) kultuuriruumi ning seda tuleb koolis õpetada.

EKD: Religiooniõpetus on hädavajalik. Teiste ainetega koos õpetamine ei ole võimalik, kuna õpetajatel ei ole selleks piisavat ettevalmistust ja nad ei soovi seda ka teha.

02/2011 Janek Mäggi

Millest peaks kristlane lähtuma, kui ta läheb valima? Ühest küljest on mul sügavalt kurb meel, et kristlik erakond ei ole Eesti Riigikogus esindatud ning veel enam – väga paljud kristlaste hääled on jäänud parlamendi ukse taha. Teisest küljest on Riigikogus ja praktiliselt kõigis erakondades kristlasi, kes on püüdnud midagi ära teha just kristlikest väärtustest lähtuvalt.

Selleks, et muuta annetuste maksusüsteemi kümnisega vastavaks, ei pea kristlased olema erakonnana Riigikogus. Meie jaoks on võtmeküsimus hoopis muus: kas me tahame olla osa ühiskonnast või osa väljaspool seda? Me peaksime tahtma olla osa ühiskonnast. See tähendab aga aktiivset koostööd kõigi ühiskonna mõjukamate gruppidega.

Kristlane võib kuuluda nii Reformierakonda, IRLi, Keskerakonda, Sotsiaaldemokraatidesse, Rohelistesse või Erakonda Eesti Kristlikud Demokraadid. Ühtegi erakonda, eriti suurt, ei saa vaadelda kui kristlikku või mittekristlikku erakonda. Erakond kaitseb alati suhteliselt suure ühiskondliku grupi huve ning mida suurem ta on, seda mitmekesisemad need huvid on.Kristlaste jaoks on ühiskonnas olulised kindlad asjad. Võimalus annetada. Usuvabadus. Pereväärtused. Viimaste koha pealt peaksime valima neid inimesi, kes on oma pere hea juhtimisega ühiskonnas silma paistnud. Parteijuht, kellel on terve pere, oskab kristlikke väärtusi palju paremini hinnata. Riigikogu liige, kelle jaoks on oluline toetada kristlikku kirikutööd, aitab kindlamini tõsta nt annetuste tulumaksuvabastust 5%lt 10%le. Kuid poliitik, kes halvustab usku ja religiooniõpetust, ei vääri kristlaste hääli. Kristlased ei peaks oma usku kunagi kellelegi peale suruma, kuid miks me peaksime laskma endile peale suruda kellegi uskmatust?

Kristlaskonna jaoks on võtmeküsimus hoopis muus: kas me tahame olla osa ühiskonnast või osa väljaspool ühiskonda?

Põhimõtteliselt võiksime valida inimese ükskõik millisest erakonnast või ka üksikkandidaadi, kellest me usume, et ta teeb ära kasvõi ühe meie jaoks väga oluline asja. Viimased uuringud näitavad siiski, et tõenäoliselt pääseb Riigikokku vaid neli erakonda. Samas ei tähenda see, et me peaksime valima vaid nende vahel.

Kristlased on liiga tugevalt keskendunud valimistele iga nelja aasta tagant, kuid on vähe mõelnud sellele, kuidas võimuerakonnad võiksid nende soove heal meelel ellu viia. Erakondade poolt saadetud seisukohad näitavad, et kõik nad üritavad püüda ka kristlaste hääli. Meil on õigus küsida nende häälte eest vastu palju rohkem, kui me seni oleme seda teinud.

Kristlastel kui olulisel ühiskondlikul mõjugrupil on palju kasutamata võimu, mida me pole osanud või tahtnud seni ära kasutada. Ma ei tea, kas kavalus on see õige sõna, kuid nutikus ehk on – millest meil on seni päris palju puudu olnud. Kui me tahame, et ühiskond hindaks perekonda, tuleb selle väärtused ka teiste erakondade programmidesse sisse "keevitada". Kui me tahame, et ühiskonnas oleks vähem aborte, tuleb teha selgitustööd selles suunas, et oleks võimalikult vähe soovimatuid rasedusi. See töö on kandnud viimastel aastatel erakordselt head vilja.

Ühtlasi ei pea me alati rõhutama, et üks või teine vajalik muutus tuleneb Pühakirja nõudest. See võib ka nii olla, kuid suur osa väärtusi, mida Piibel välja toob, on ka üldinimlikud. Meil ei ole vaja propageerida mitte niipalju käske ja keelde, vaid võimalusi õnnelikumaks eluks. "Sa ei tohi abielu rikkuda!" Kõlab karmilt. Kuid isegi kõige paadunumad abielurikkujad ei taha, et keegi rikuks nende abielu. Mõrvarid ei taha, et keegi neid surma mõistaks. Konflikti Jumala Sõna ja üldinimlike väärtuste vahel ei ole. Võib isegi öelda, et Euroopa kultuuriruumi väärtused seisavad Piiblil, ja peaaegu ainult Piiblil.

Jeesus ei öelnud – kuulutage evangeeliumi kord nelja aastat tagant ja kaks kuud enne valimisi.

Kristlased peaksid ühiskondlike protsesside suunamisega tegelema iga päev. Jeesus ei öelnud – kuulutage evangeeliumi kord nelja aastat tagant ja kaks kuud enne valimisi. Seda tuleb teha iga päev. Evangeeliumi kuulutamise all mõistan ma ka osalemist poliitilises ja ühiskondlikus elus, oma seisukohtade avaldamist ja tutvustamist avalikkuses ning ka ühiskondlike protsesside muutmist. Üks samm on valida Toompeale võimalikest valikutest parim. Teine samm on nõuda neilt, kes on Toompeale saanud, et nad aitaksid ellu viia seda, mida meie kui kristlaste meelest on vaja. Ja väga paljud asjad on tehtavad ka siis, kui Toomepeal ei istu kedagi, keda me omaks peame. Kui ei ole, tuleb omaks teha need, kes omad ei ole. Seda tööd oleme teinud liiga vähe. Oleviste koguduse kodutute saun, mida Riina Vändre on vaimustavalt vedanud, on üks näide, mis on muutnud ühiskonnas rohkem, kui võib-olla võimalikud 5 kohta Riigikogus. Seepärast: valigem nüüd. Õigesti. Südametunnistuse järgi. Kuid valigem ka peale valimisi. Iga päev. Teeme koos selle ühiskonna nii heaks, kui oskame. Selleks ei pea olema poliitik. Selleks ei pea olema isegi mitte mõjukas inimene. Selleks peab tahtma midagi muuta ja panema asjadele käed külge. Jõudu tööle!