3/2010 Jaanus Kangur, Kuriteoohvrite Toetamise Ühingu "Ohvriabi" juhatuse esimees

22. veebruar on üle-euroopaline kuriteoohvrite toetamise päev. Kuriteoohvrite Toetamise Ühing „Ohvriabi" korraldas selle päeva puhul foorumi, kus vaadati tagasi 15 tegevusaastale, arutleti, kuidas saaksime paremini toetada vaeseid ja tõrjutuid ning kuidas toetada neid, kes teistele toetust pakuvad.

Eestis on kuriteoohvritele pakutud organiseeritud kujul toetust viimased 15 aastat Kuriteoohvrite Toetamise Ühingu „Ohvriabi" (alates 1995), riikliku ohvriabi süsteemi (alates 2006) ja mitmete kodanikualgatuslike ühenduste kaudu.

Kuriteoohvrite Toetamise Ühing „Ohvriabi" on koolitanud ja koondanud tugiinimesi neile, kes kuritegude kaudu on kaotanud usalduse kaasinimese ning sageli ka ühiskondliku elukorralduse vastu. Turvalisuse tagamine on riigi ja organiseerunud ühiskonna ülesanne. Iga kuriteoohver kogeb sügavat ja õigustatud pettumust süsteemis, millest saab teda üle aidata vaid õigeaegne, hooliv ja asjatundlik abi. Ohver vajab kindlasti tekitatud kahjude hüvitamist, juriidilist ja sotsiaalset nõu ning toetust, ent peamiselt lööb kuriteo kaudu kõikuma selle läbi kannatada saanud isiku mina-pilt, enesehinnang ning usaldus ja usk headusesse ning õiglusesse.

Enam kui materiaalne toetus on just emotsionaalne ja hingeline abi osutunud ohvrite suurimaks vajaduseks. Kuigi kuritegevus Eestis on stabiliseerunud ning näitab paljude raskete isikuvastaste tegude osas isegi kahanemistendentsi, ilmnevad muutunud maailmas uued kuriteoliigid, mille vastu tunneb inimene end kaitsetuna. Küberkuriteod, identiteedivargused ja läinud aastatel korduvalt avalikkuse tähelepanu paelunud lastevastased kuriteod, mis näitavad ootamatu halastamatusega ühiskonna varjupoolt, on vaid osa nendest.

Ei ole keegi nii rikas, et ei vajaks teiste hoolt, ega keegi nii vaene, et tal poleks midagi anda.

Ohvrite toetamine ei ole ühe organisatsiooni ega institutsiooni monopol, ohvreid saab toetada igaüks, kellel on südant näha teise valu, kannatusi ja igatsust turvalisuse ja kindlustunde järele. Ohvri toetamiseks ei pea olema professionaalne nõustaja, igaüks saab teha midagi, eestpalve, annetuse või panustatud aja kaudu.

Turvalise elu tarvis saame panustada kõik koos. Euroopas on see aasta kuulutatud vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemise aastaks. Vaesuse mõiste võib olla suhteline ning erinevates kultuurides erinevalt mõistetud, ent sofistiliste diskussioonide asemel on võimalus käsitleda vaesust lihtsalt kui puuduses olemist. Ema Theresa on öelnud, et enam kui leiba vajab lääne ühiskond hoolimist ja armastust. Ja seda saab jagada igaüks.

Kuriteoohvrite toetamise päeval kutsus Kuriteoohvrite Toetamise Ühing „Ohvriabi" kõiki kogudusi pidama oma palvetes meeles neid, kes on kannatanud või kannatavad ülekohtu, vägivalla, hoolimatuse, vaesuse või tõrjutuse läbi ning leidma võimalusi oma palveid tegudes väljendada.

Tõrjutuse ja vaesuse vastu võitlemine on välja- ja üleskutse ka kogudustele. Eks olnud ju Jeesus just selle sihtgrupi eestkõneleja, tuues eeskujuks stigmatiseeritud gruppe nagu samaarlased ja tölnerid, kes võisid olla varaliselt rikkad, ent ometi kannatajad suures armastuse ja aktsepteerimise puuduses. Ei ole keegi nii rikas, et ei vajaks teiste hoolt, ega keegi nii vaene, et tal poleks midagi anda.

Sel päeval tahame erilist tähelepanu pöörata inimliku suuruse leidmisele ja avaldamisele, et võiksime märgata enda kõrval olijat, kes vajab meie tähelepanu ja toetust.

Jaanus Kangur: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. +3725655850

4/2010 Tõnu Lehtsaar, Tartu Kolgata baptistikoguduse juhatuse esimees

Lootusest rääkimine polegi tänapäeval nii lihtne. Elame maailmas, kus kristlased võivad hakata end üsna lootusetult tundma. Inglismaal vallandati meditsiiniõde, kes palvetas patsiendiga. USA-s on nendel sotsiaalvaldkonna spetsialistidel, kes tunnistavad end konservatiivseteks kristlasteks, raskem tööd leida. Oleme kogenud mitmekülgset kristlusevaenulikkust ka Eesti meedias. Perekonnad lagunevad ja sellele aidatakse kaasa. Kristlikud väärtused on kasvava surve all.

Kuulun nõukogude ajal kasvanud põlvkonda. Kõigi puuduste juures oli siis vähemalt üks positiivne joon: koguduse ja maailma vahel oli selge piir. See, kes astus kogudusse, riskis üsna paljuga. Tänapäeval enam piire pole. Meie noorte olukord, nende valikud, kiusatused ja otsused on paljuski keerulisemad kui eelmises põlvkonnas. Olen imetlenud, kuidas Jumal toob jätkuvalt ka relativistlikust mõttemaailmast inimesi enda juurde.

Ilmalikustuvas ühiskonnas on kogudusel religioonisotsioloogia vaatenurgast kaks võimalust: kas mängida kaasa usulise vabaettevõtluse mängu ning kujuneda vastavalt tellija tahtmisele või säilitada oma sümboliline ja maailmavaateline terviklikkus. Esimesel juhul kogudus lahustub maailmas. Teisel juhul võib ta aga muutuda väikese grupi inimeste eraasjaks, mis ei mõjuta ühiskonnas kui tervikus toimuvat.

Oluline on, et me igas valikus otsustaksime jumalariiklikult.

Tekib põhimõtteline küsimus: kuidas peaks kujunenud olukorras kristlased käituma? Kas meil on lootust? Olen kuulnud väiteid, et Issand on meid islamile juba ära andnud. Kui on näha, et jõudu pole, siis on targem kaevikusse jääda. Ilma jumaliku väe ja selguseta ei suuda me midagi. Mingil hetkel võivad need teemad muutuda meie jaoks väga isiklikuks.

Lootuse mõistmiseks on kohane peatuda selle mõistel Piiblis. Vanas Testamendis on see alati suunatud tulevikku. Lootus tähendab Jahve kaitse ja õnnistuste, eriti aga tõotustega arvestamist. Jumalale loodetakse, sest tema on õiglane ja muutumatu. Uus Testament näitab, et lootus viib meid jumalikele jõuallikatele. Paulus väljendab mõtet, et me oleme kutsutud üheks lootuseks. Vaatamata ilmalikele aegadele pole midagi põhimõttelist, mis takistaks meid kõigest eelnimetatust osa saamast.

Meie probleemide üks põhjusi on see, et me ajame segamini lootuse ja himu. Himu on suunatud asjadele, lootus aga abstraktsele. Mõlema puhul on inimese ego positsioon erinev. Himu puhul aetakse taga objekti. Lootuse puhul seistakse Jumala ees. Lootus on suunatud igavikku, himu lõpeb iseendaga. Palju sellest, mida pakutakse lootuse pähe, on himu küsimus. Me oleme lootnud saada EL-i ja NATO-sse, nüüd ootame euro saabumist. Ükski nendest pole suutnud ei inimestele ega ühiskonnale anda sisemist rahu ega eneseleidmist.

Meie lootusrikkus või lootusetus avalduvad meie valikutes. Üks teadusliku mõtlemise põhiprintsiipe on see, et keerulised probleemid tuleb jagada alajaotusteks ning neid tuleb käsitleda eraldi. Midagi sarnast on ka meie eludes. Mingil elementaarsel tasandil teeme pidevalt konkreetseid valikuid. Ustavus pisiasjades viib ustavuseni suurtes. Oluline on, et me igas valikus otsustaksime jumalariiklikult. Ka siis, kui me ei adu toimuva tervikpilti, jääb meil võimalus loota Jumala tarkusele ja juhtimisele.

Mäletan üht oma masendunud palvet õhtumaa allakäigu pärast. Olin lugenud internetist taas Jumala pilkamise ja amoraalsuse kohta ning mul tuli tunne, et see on otsekui läbistamatu müür, mis vajub peale. Jumal küsis minult: „Kas sa usud, et mina valitsen maailma ja et see kõik toimub minu teadmisel?" Ma sain öelda, et usun ja siis hakkas mul kergem. See pole minu võitlus, see on Jumala võitlus.

Mida teha, et meie valikud oleksid lootusrikkad? Nimetan vaid mõnda, mis minu arvates on oluline. Esiteks, me peame hoidma usulist keelt. Kui kaotame sõnad patt, lunastus, andestus ja igavene elu, siis kaotame kristluse. Kristlus elab, kuni püsib sõnum lunastusest. Asjaolu, et inimesed seda kuulda ei taha, pole vabandus sõnumist loobumiseks.

Kui kaotame sõnad patt, lunastus, andestus ja igavene elu, siis kaotame kristluse.

Kui võtame endale üle jõu käivaid kohustusi, mida Jumal meile pole andnud, muutume kergesti lootusetuteks. Me vastutame meile Jumala poolt antud piirides. Kui Piibel ütleb, et Jumal on nad andnud kõlvatusse, siis on see tema otsus, mida meil tuleb aktsepteerida. Probleemi saab kõrvaldada vaid põhjust likvideerides. Me saame elada jumalakartlikult ja kuulutada jumalakartust.

Väga oluliseks jääb koguduse osaduse hoidmine. Pole välistatud, et mittetulundusühinguid sunnitakse ühel päeval seadusega tunnustama moraali, mis pole Piibliga kooskõlas. Meie osaks saab siis algkoguduse kombel toimida läbi väikeste kodugruppide, oodates Issanda ilmumist. Meie lootus on Jumalas ja seepärast me saame astuda ka iga üksikut sammu temaga arvestades.

Seega on lootuse küsimus üksikute otsuste ja valikute küsimus. See on himust kõrgemale tõusmise küsimus. See on Jumala ees isikliku selguseni jõudmise küsimus. See on ka isikliku pühitsuselu küsimus. Apostel Johannes kirjutab: „Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui Tema saab avalikuks, siis me oleme Tema sarnased, sest siis me näeme Teda, nii nagu Ta on. Igaüks, kellel on selline lootus Tema peale, puhastab ennast, just nagu Tema on puhas" (1Jh 3:2-3).

4/2010 Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Tublid inimesed väärivad tunnustamist – Mustvee Betaania koguduse palvelas tänati 26. märtsil politsei, piirivalve, päästeteenistuse, Kaitseliidu ja kiirabi töötajaid ning ettevõtjaid. Ürituse eesmärgiks oli märgata enda ümber inimesi ja tuua argielust esile seal peituvat head. Kokkutulnutest seitsmeteistkümnele, nende hulgas pastor Paul Gillile, anti üle Jõgeva maavalitsuse ja Mustvee linnavalitsuse tänukirjad. Muusikaga kaunistasid koosviibimist kohaliku muusikakooli õpilased. Alljärgnevalt on toodud päevakohane ettekanne.

"Ära nihuta igivana piirimärki, mille su esiisad on seadnud!" (Õp 22:28)

Olen üha enam märganud inimeste huvi oma maa ja rahva mineviku vastu. Paljud käivad arhiivides, et oma sugupuud koostada. Kes on meie esivanemad, kust me tuleme, milline on meie tegelik ajalugu? Me ei ole juurteta rahvas. Ka need, kes on siia maale mujalt tulnud, ei ole minevikuta inimesed.

Seepärast on mõistlik küsida, mis on minu/meie missioon ja püsiväärtused? Millised on need esivanematelt päritud piirimärgid, mida ei või nihutada?

Pigem on need piirikivid meie esivanemate poolt väljapuhastatud. Need piirimärgid on seadnud Jumal ise.

Toon mõned isiklikud kogemused. Õppisin TPI-s eriprogrammi alusel, et ühendada tehnikateadust meditsiiniteadusega. Eesmärgiks oli saada hea erialane ettevalmistus, et siis normaalselt elada, aga anda ka oma panus meditsiinitehnika edendamiseks.

Praktikate ajal ja hiljemgi viibisin sageli päris suurte lõikuste juures. Seal tajusin kuidagi inimese kahestumist. Nimelt, kui muidu oli inimene eelkõige isiksus, siis lõikuslaual oli ta objekt. Näiteks, kui õhtuti oma abikaasa südametukseid kuulasin, siis oli see midagi väga lähedast, kokkuliitvat, erutavat ja kaunist, kuid lõikuslaual oleva inimese avatud rindkeres tukslev elund oli üksnes verd pumpav organ. Veel suuremat erinevust tajusin lahkamislaua ääres seistes. Ka kirstus olev lahkunu on eelkõige inimene, isiksus oma elatud eluga. Ta on paljude mälestuste sõlmpunktiks. Hoopis teine tunne on seista lahkamislaua ääres. Surnukeha mõjub seal anonüümsena. Ta on nagu kogum erinevaid organeid, mida tuleb läbi uurida.

Intuitiivselt tajusin olemuslikke küsimusi, mille lahtimõtestamine võttis aega. Kuid need suunasid mind otsima oma missiooni ja väärtusi. Pikkamööda jõudsin selleni, et nii tavasuhetes, haiglas kui ka surmaga kokku puutudes ning ka lahkamiskambris ei kadunud see isiksuse mõõde.

Isikuväärtus ja inimväärikus on ühed piirimärgid, mille meie esiisad on seadnud. Nii tervete kui haigete, surijate ja ka surnute juures. Neist piiritähistest annavad märku ka mitmesugused rahvakombed ja rituaalid.

See on tõsi, et igapäevane töö võib muutuda ka rutiinseks ja me ei pane neid väärtusi, millega tegeleme, õieti tähelegi. Need muutuvad nii tavaliseks, et teatud olulised piiritähised kaovad silmist. Kuna olen kõige rohkem meditsiinivaldkonnaga kokku puutunud, siis tooksin siit ka näite.

Suurte haiglate juures on erakorralise meditsiini osakonnad, kuhu tuuakse ja kuhu tulevad erakorralist abi vajajad. Minus tekitas suuri küsimärke, kui seljavaludega patsient, kes tegelikult istuda poleks tohtinud, pidi pärast seda, kui oli ennast kirja pannud, kuus tundi ooteruumis istuma, ootama ja valuvaigisteid neelama, enne kui arst teda lõpuks vastu võttis. Ka sööma ei saanud minna, sest polnud ju teada, millal arst teda läbi vaatab. Korraldus oli lihtsalt kohapeal olla ja oodata. Kuid seal oli ka maalt tulnu, kes ootas hommikust saati ja jäi veel õhtul edasi ootama.

Olen senini väga tänulik kunagisele Vabariikliku Tallinna Onkoloogia Dispanseri peaarstile Aleksander Gavrilovile, kes igal reedesel töötajate kokkutulekul meile nii isalikult rääkis õigest suhtumisest haigetesse ja kaasinimestesse üldse. Nii ta nagu puhastas neid piiritähiseid. Ja teate, see toimis.

Aukartus elu ees, inimväärikus ja isikuväärtus, abielupühadus, kodumaa-armastus jne on piirikivid, mis peavad jääma paika. Seejuures tajusin, et siin on ka piirimärgid, mis ei olegi meie esiisade poolt pandud. Pigem on need piirikivid meie esivanemate poolt väljapuhastatud. Need piirimärgid on seadnud Jumal ise. Ja Jumala ees me kanname ka vastutust.

Siin on täna inimesed, kelle kaudu paistavad välja need väärtused ning teod, mis õilistavad ühiskonda ja annavad lootust tulevikuks, mis on eeskujuks, julgustavad ja loovad turvatunnet. On erialasid, kus see kõik tuleb eriliselt esile. On elukutseid, mille esindajad kannavad erakordset koormat ja vastutust, on ameteid, kus tuleb isegi oma elu ohtu seada või ka ohverdada.

Mustvee tänab, paneb tähele ja tunnustab. Me ühineme sellega. Meil kõigil on omad piiritähised, mis vajavad hoolt ja puhastamist. Meie kõigi jaoks on koht, kus anda oma panus.

Jah, "Ära nihuta igivana piirimärki, mille su esiisad on seadnud!"

2_Mustvee tanab 2010: Janek Romanovitš: Häid soove ütlesid omavalitsuste esindajad ja kohalikud vaimulikud, samuti Jõgevamaalt valitud Riigikogu saadikud.

7-8/2010 Indrek Luide, ettevõtlusseminari kõneisik

Tallinna Päästearmee kirikusaali oli kogunenud ligi 30 inimest, kes tulid tähelepanelikult osalema seminaris, kus teemaks kristlik ettevõtja täna.

Esmalt küsiti, kuidas tunnevad ettevõtjad ennast koguduse kontekstis ja sai selgeks, et on olemas suhteliselt sügav lõhe vaimulikkonna ja ettevõtjate vahel. Kõlas ka mõte, et vahel soovitakse saada vaid ettevõtja raha, aga ei lubata tal olla osaline koguduse majandusasjade korraldamisel.

Ettevõtjad ei tunneta ennast koguduse partneritena. EKB Liidu suurürituste toetajatena osaleb vaid kuni kolm ettevõtjat (vaata ka www.ekklesia.ee Toetajad). Samas on teada, et ettevõtjaid on Liidu koguduste liikmete hulgas oluliselt enam. Kunagi esitati ettevõtjate poolt avaldus, kus oleks olnud kaardistatud EKB Liidu ettevõtjad, aga see sumbus.

Piiblis on palju räägitud majandamisest ja õigest majandamisest, mis viitab, et ettevõtja anniga isikud on väga Jumala sõna kohased.

Ettevõtjaks sünnitakse. See and on antud kaasa emapiimaga. Kõik järgnev on vaid selle anni arendamine ja realiseerimine. Mitte kõik ei sünni ettevõtjaks. Kas kogudus peaks/võiks olla keskkond, kus selle anni omajaid julgustatakse? Ettevõtjad arvasid, et kogudus võiks olla julgem selle andi omajate julgustamisel ja õnnistamisel, et nad tunneksid ka selles tegevuses partnerlust.

Piiblis on räägitud majandamisest ja õigest majandamisest palju, mis viitab, et ettevõtja anniga isikud on väga Jumala sõna kohased. See annab alust julgustada neid, kes leiavad endas selle anni olemasolu, et ta peaks hakkama selle anniga kauplema ja tööd tegema unustamata, et see peaks aitama üles ehitama ka kogudust.

Üsna teravalt tõusis üles kristlastest tellijate ja kristlastest ettevõtjate omavahelise suhte küsimus. Sageli on just kristlased kõige suuremad võlglased tehtud tööde maksmisel. Ajaloos on palju näiteid, kus ettevõtjad on pankrotistunud „vendluse" tõttu!

Osalejate seast tõusis üles küsimus, et kui palju võiks/peaks koguduses toimuma n-ö ettevõtlust. Kuuleme et EELK kogudustel on palju kinnisvara ja nad alustavad suure hotelli ehitamist Tallinna ja et kas EKB Liidus või Liidu kogudustes ei võiks ka vaimuliku töö kõrval olla n-ö majandusüksus. Siin lõplikku sõna ei suudetud öelda. Siiski eeldati, et koguduse peasuund jäägu vaimuliku töö tegemiseks.

Ettevõtjate poolt oodatakse, et Liit võiks olla aktiivsem ettevõtjate kaardistamisel ja leiaks võimalusi vendluse ettevõtjate koondamiseks ning võimalike uute ettevõtjate innustamiseks ja toetamiseks.

6/2010 Erki Tamm, EKB Liidu peasekretär

Seoses muutuva perekonna- ja perekonnaseisutoimingute seadusega korraldas siseministeerium vaimulikele koolituse ning eksami abielude sõlmimise õiguse saamiseks või pikendamiseks.

Alates aastast 2001 said vaimulikud õiguse abielude registreerimiseks (EKB liidust 28 pastorit). Vajadus selle järele oli praktiline – laulatustalitusi kirikus oli palju ning inimestele on mugavam kõik asjatoimetused korraldada ühes kohas. Vaimulikud on tunnistanud, et see tõi kaasa palju bürokraatiat, seadusandluse õppimist ja dokumentide täitmist. Seetõttu vähem laulatusi läbiviivad vaimulikud loobusid. Abielu saab registreerida nii maakondlikus perekonnaseisuametis kui ka selleks õigust omava vaimuliku juures. Viimast kasutatakse üldjuhul vaid siis, kui sama vaimulik abielu ka laulatab.

Seadusemuudatused ei muuda abielu põhimõtteid. Eestis seaduste järgi on abielu võimalik vaid mehe ja naise vahel (§ 1). Ka võib vaimulik abielu sõlmimisest keelduda, „kui abielluja ei vasta kirikus, koguduses või koguduste liidus kehtiva usutunnistuse järgsetele abielu sõlmimise tingimustele" (§ 6). Kui seni sai abielu seaduslikuks pärast abieluaktile allakirjutamist, siis edaspidi muutub mehe ja naise vaheline liit seaduslikuks abieluks „pärast kummaltki abiellujalt jaatava vastuse saamist" (§ 7). Internetiajastul on riik loobunud abielu tunnistusest. Abiellujate soovil saavad nad vastava tõendi.

Eesti EKB Koguduste Liidust omavad abielu sõlmimise kinnitamise õigust alates 1. juulist 2010 järgmised vaimulikud: Aamo-Haarand-Meego Remmel, Eenok Palm, Erki Tamm, Gunnar Kotiesen, Helari Puu, Indrek Luide, Ingmar Kurg, Joosep Tammo, Leho Paldre, Margus Kask, Margus Mäemets, Meego Remmel, Peep-Ain Saar, Peeter Tamm, Ruudi Leinus, Siim Teekel, Taavo Lige, Tarmo Kähr, Toomas Kivisild, Veljo Kaptein, Viljar Liht, Ülo Niinemägi.