Ketsemani palve kannab meid kannatustes
Aprill 2022 
Rait Tõnnori, Oleviste koguduse pastor
Ilmselt oleme kuulnud või küsinud ise: „Kui Jumal on olemas, miks on maailmas nii palju kannatusi? Miks leiavad aset sõjad, looduskatastroofid ja terrorirünnakud? Miks tabavad meid ootamatud haigused ja õnnetused? Kui Jumal meid armastab, siis miks laseb ta nendel asjadel juhtuda?“
Ülestõusmispühadele eelnenud aega nimetame kannatuseajaks. Me ei suuda kunagi mõista kristluse õpetuse sisu, kui me ei vaatle kannatuse küsimust. Ilma kannatuseta ei ole pattude lunastust ega inimkonna päästet. Jeesus tuli maailma, et võtta enese peale kogu inimkonna karistus. Ta oli oma jüngritele korduvalt rääkinud, millist surma tuleb tal surra. Jeesus teadis, et tal tuleb minna Jeruusalemma, kus ta võetakse kinni, ja tal tuleb kannatada kõige rängemat piinamist ja alandavamat ristisurma ning et ta tõuseb taas surnuist üles.
Pärast paasasöömaaega, mille keskel Jeesus oli andnud jüngritele korralduse mälestada oma surma, läks ta koos nendega Ketsemani aeda, teades, et otsustav aeg oli kätte jõudnud. Ta jättis osa jüngreid aiavärava juurde ja võttis enesega kaasa kolm kõige lähemat – Peetruse, Jaakobuse ja Johannese. Seal aias algas palvevõitlus, kus näeme Jeesuse inimlikku poolt. Sellel tunnil tunneb Jeesus suurt ahastust, hirmu ja meeleheidet. Raskest katsumusetunnist ülesaamiseks oli ainuke võimalus palvetada.
Ketsemani aias palutud palve mõistmine aitab ka meil kannatuste keskel Jumalat austada. Jeesus palvetas: Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina! (Mt 26:39).
Ketsemani aias näeme Jeesust enne palvetamist ja näeme teda ka pärast palvetamist.
