11/2016
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

SAJA KOLMAS TUND

„Aabel oli lambakarjane, Kain aga oli põllumees. … Ja kui nad väljal olid, tungis Kain oma venna Aabeli kallale ja tappis tema…” (1Ms 4:1–16).

Aabeli ja Kaini vennatapuga lõppev konflikt näitab pattulanguse kurbi tagajärgi. Inimestevahelised vastuolud kasvavad ja liigutakse vastu globaalsele veeuputuse katastroofile. Samas on Kaini lugu näide inimese ja inimese, inimese ja Jumala vahelistest suhetest. Patt ei ole ainult patt Jumala, vaid ka kaasinimese suhtes. Üks mõjutab teist. Meie suhtumine kaasinimesse puudutab ka meie suhet Jumalasse. Patu väliseks põhjustajaks ei ole ainult paradiislikult külluslik muretuse seisund, vaid ka vaevaline ja karm töö, mida tuleb „palehigis” teha. Patt idaneb kadeduses ja muutub lõpuks pidurdamatuks vihaks (s 8).
Siinsetes nimedes peegeldub nende kandjate saatus. Kaini nimi tähendab sõna-sõnalt „saama, hankima”, kuid vihjab kõlaliselt ka heebrea sõnale „võitma”, Aabel tähendab „tuulehingust, mööduvust”. Karjane ja põlluharija on algulugude ajastu põhilised elukutsed.

10/2016
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

SAJA TEINE TUND

Aed ütleb meile, et meil on osa Jumala loomingus.

„Ja Issand Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle ta oli valmistanud. Ja Issand Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis olid armsad pealtnäha ja millest oli hea süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu. Ja Eedenist sai alguse jõgi, mis kastis rohuaeda, jagunedes sealtpeale neljaks haruks: esimese nimi on Piison, see voolab ümber kogu Havilamaa, kus on kulda; selle maa kuld on hea, seal on bedolavaiku ja karneoolikive. Ja teise jõe nimi on Giihon, see voolab ümber kogu Kuusimaa. Ja kolmanda jõe nimi on Hiddekel, see voolab hommiku pool Assurit; ja neljas jõgi on Frat. Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma. Ja Issand Jumal keelas inimest ja ütles: „Kõigist aia puudest võid sa küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!” (1Ms 2:8–17).

09/2016

Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

SAJA ESIMENE TUND

„Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu – oma ihu kaudu … Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed…” (Ef 2:12–22).

Kristlikus koguduses öeldakse ei inimeste- ja rassidevahelistele ületamatutena tundunud vastuoludele.

Kristuse kogudus ületas algusest peale rahvuste piire. Samas peame Uut Testamenti lugedes tõdema, et juudikristlased olid sellise kultuurilisi ja rahvuslikke piire ületava leviku vastu. See kutsus omakorda esile paganakristlaste vastureaktsiooni. Kes või mis suudaks seda konflikti ületada? Kas mingi loogiline õpetuslik süntees? Ei. Lahendus tuleb ülevalt.

07-08.2016

Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

SAJAS TUND

„Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud … Kui sa aga ei taha tunda hirmu võimu ees, siis tee head, ja sa saad tema käest kiitust…“ (Rm 13:1–7, vrd 1Tm 2:1j; 1Pt 2:13–17).

Niisiis, võimu peab kartma mitte kodanik, vaid kurjategija.

Kui Rm 13:8–14 on nimetatud Pauluse „mäejutluseks”, siis sellele eelnev sõnum kõlab nagu võõrastavalt. Ometi pole tegemist juhusega, vaid maisest riigist erineva jumaliku alternatiiviga, kus valitsevad armastus ja õiglus.
Kõigepealt tegeleb Paulus aga maise riigiga, kutsudes valitseva riigikorra suhtes kuulekusele. Rooma kiri on kirjutatud u 58 pKr, seega ajal, mil keiser Nero oli veel alaealine ja valitses vaid nimeliselt. Tegelikult juhtisid riiki sellel ajal heatahtlik filosoof Seneca ja tema sõjaväelasest sõber Burrus. Need olid aastad, mida keiser Trajanus hiljem nimetas kõige õnnelikumateks aastateks, mis Roomas iial on olnud. Maksurahadega osteti viljavarusid, mida jagati nälgivatele vaestele. Linn õitses ja laienes. Keegi ei aimanud, millised katastroofid ees seisavad.

07-08.2016
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

ÜHEKSAKÜMNE ÜHEKSAS TUND

„Sest ta valitses kõikjal siinpool Frati jõge, Tifsahst kuni Assani, kõiki kuningaid siinpool Frati jõge; ja tal oli rahu igalt poolt ümberkaudu, Juuda ja Iisrael elasid julgesti, igamees oma viinapuu ja viigipuu all, Daanist kuni Beer-Sebani, kogu Saalomoni eluaja” (1Kn 5:4–5).

Selle asemel, et küsida nõu ja tarkust Jumalalt, nagu seda oli teinud ta isa Saalomon, kuulab noor kuningas Rehabeam halbu mentoreid.

Seda, et mitte kuningas Taavet, vaid tema poeg Saalomon ehitas templi, põhjendavad Jumala sõnad Taavetile: „Sina oled valanud palju verd ja oled pidanud suuri sõdu. Sina ei tohi mu nimele koda ehitada, sellepärast, et sa mu ees nõnda palju verd oled valanud. Vaata, sulle sünnib poeg. Temast tuleb rahu mees ja mina annan temale rahu kõigist ta ümberkaudsetest vaenlastest, sest tema nimeks peab olema Saalomon, ja ma annan tema päevil Iisraelile rahu ja vaikust. Tema ehitab mu nimele koja” (1Aj 22:8–10). Öeldu kinnitab, et ka Vana Testamendi Jumal oli eelkõige „rahu“ (1Ms 2:2) ja mitte sõja Jumal. Saalomon ise hindab seda rahu kui Jumala kingitust: „Aga nüüd on Issand, mu Jumal, andnud mulle rahu ümberkaudu, ei ole vaenlast ega hädaohu ähvardust” (1Kn 5:18).