Kuidas me mõistame jumalapoolset tööd ristimisel
Juuni 2021
Sander Tulk, Tartu Kolgata koguduse pastori abi kokkuvõte oma KUSi lõputööst
Mäletan hästi hetke 2015. aasta kevadel, kui olin just usule tulnud ja Alfa-kursuse lõpetanud. Järgnevad sammud olid ristimine ja kogudusega liitumine. Enne seda oli pastor Herman Mäemetsaga paar kohtumist, kus ta kirjeldas põgusalt baptistlikku ristimise arusaama, milleks on siis usuristimine. Mul oli selge soov järgida Jeesust ja lasta ennast usu peale ristida, nii nagu Kuressaare Siioni kogudus õpetab. Pärast ristimist vestlesin ka oma emaga sel teemal (ema ei ole kristlane). Tean, et väikese beebina olin ma ristitud ka Kuressaare Laurentiuse koguduses luteri kiriku kommete kohaselt, ja seetõttu oli emale arusaamatu, miks ma ennast ka teises koguduses ristida lasin.
Mul oli selge soov Jumalat järgida ja seepärast ka soov lasta ennast usu peale ristida.
Vaimulikult kasvades hakkasin rohkem mõtlema nii enda kui ka teiste ristimiskogemuste peale. Mitmed noored ja ka vanemad inimesed kirjeldasid enda usuristimise kogemust vägagi elavalt ja suurejooneliselt. Neile oli ristimine otsekui verstapost, kuhu selgelt vaadata ja mida meenutada. Tihti võrdlesin ka enda ristimise kogemust nende lugudega. Mina ei saanud sellist suurt vaimulikku elamust nagu paljud kirjeldasid, kuid järgnevatel kuudel tajusin selgelt, kuidas kasvas minu soov järgida Jeesust. Samal suvel olin ka ühe raske valiku ees, kus ma sisuliselt pidin otsustama koguduse ja maailma vahel. Valisin koguduse ja kui seda otsust analüüsisin, jäi see mulle suuresti arusaamatuks, sest teadsin, et minu endine mina ei oleks kunagi sellist valikut teinud.