Juhtimise paradoksid Seminari näitel
Märts 2022
Einike Pilli, KUSi rektor
Seitse aastat on parasjagu pikk aeg, et midagi kokku võtta. Sest just nii palju sai mu rektoriaastaid täis veidi enne Seminari 100. aastapäeva. Juhtimiskogemus on igaühel unikaalne, aga loodan, et leiate järgnevas mõtiskluses ka midagi tuttavlikku. Kui mitte vastuseid, siis vähemalt küsimusi.
Jumala või minu tahtmine? Kui Jumal on mingi töö mulle usaldanud, pole vaja igal liigutusel küsida, mis järgmiseks teha tuleb. Aga kui tegu on suurte otsustega, on tema tahte väljaselgitamine väga oluline. Olen südamest veendunud, et kui Jumal tahab, et me mõne suurema sammu võtame, annab ta sellest teada mitmetele inimestele (vt nt Ap 1:12–26). Seepärast tuleb üheskoos tema tahtmist otsida. Toetusin Liidu vanematekogu vaimulikule tunnetusele Seminari Tallinna kolides, kuulasin meeskonnaliikmeid magistriõpet kokku pannes, palvetan tarkust mitmetes muudes küsimustes ‒ ja tihti vastab Jumal olukordade või inimeste kaudu. Mõnikord on asi tegemises või mittetegemises, teinekord ajastuses.
Teha ise või delegeerida? Juhiks valitakse tavaliselt seetõttu, et inimesel tuleb miski hästi välja. Kui kellelgi tuleb välja, siis las ta teeb? Olen juhina õppinud, et mu kõige suuremad õnnestumised on just seal, kus teen kellelegi teisele ruumi ja julgustan teda proovima. Eriti tore on märgata potentsiaali noortes, kes seda veel endas aimatagi pole julgenud. Ilmselt tundis sama Paulus, kui ta oma „usupojale“ Timoteosele mõtles ja kirju kirjutas. Juht on treener väljaku ääres, mitte mängija platsil. Üks mu sõber tavatseb öelda, et me ei peaks tegema midagi, mida keegi teine suudab teha. Olen temaga peaaegu nõus.
Kui siis selgub, et on asju, mida tuleb teisiti teha, on juhi ülesanne seda sõnastada.