Koos Jumalaga ja üksteisega edasi
Kõrgemal Usuteaduslikul Seminaril on olnud mu elus oluline tähendus. Õppisin taasavatud seminari esimeses lennus, astudes kooli 1989. aastal. Teise kursuse alguses abiellusin endast ainult natuke vanema Eesti kultuuriloo ja homileetika õppejõuga. Teenin Toivo kõrval meie ühisel teekonnal praeguseks juba viiendas koguduses. Seminaris õpetamist alustasin juba oma õpingute ajal – hümnoloogia ainega. Hiljem rahvusvahelises teoloogilises koolis, kõrvuti Lääne-Euroopa õppejõududega, magistriõppe üliõpilasi õpetades ja doktorante juhendades avastasin, et olin seminaris saanud hea hariduse. Viimastel aastatel olen osalenud kahes seminari ja laiemalt liidu arengut kavandavas töögrupis. Seepärast olen õnnelik, et mind on usaldatud järgmiseks viieks aastaks seminari juhtima.
See ülesanne – juhtida seminari ja arendada seminar välja liidu hariduskeskuseks – on väga suur, see on Jumala-suurune väljakutse. Neil kordadel, kui olen vaimulikus teenimises põrkunud endast suuremate väljakutsete otsa, on mind aidanud kaks mõtet – see on Jumala töö ja koos me suudame.
Mind on aidanud kaks mõtet – see on Jumala töö ja koos me suudame.