Argo jõudis Seminari teisel katsel

7-8/2011 Teekäija intervjuu Argo Talleramaaga

Räägi natuke endast: kes sa oled ja millega tegeled?

Olen pärit Ida-Virumaalt. Siin olen sündinud ja kasvanud. Uuestisünni elasin läbi 1993. aastal. See oli üks kõige imelisemaid kogemusi minu elus. Käesoleval ajal teenin Kohtla-Järve koguduses diakonina ja täidan pastori kohuseid. 2010. aastal abiellusin Oksanaga ja tänavu 7. juulil sündis meie perre tütar. Sünni järgsetel esimestel päevadel oli lapse ellujäämine küsimärgi all. Kuid imede Jumal tervendas meie lapse. Väga paljud kristlased palvetasid selle lapse pärast. Armas väike Liilia-Angelika elab, hingab, tema ajud ja süda on korras. Kiitus Issandale! Oma igapäevast leiba teenin Viru Vanglas kriminaalhooldusametnik-sotsiaaltöötajana. Meeldib uurida Piiblit ja sealt ammutada hindamatuid aardeid, mis muudavad, suunavad ja kinnitavad mind igal päeval. Kuigi ma pole eriti suur muusik, laulan meeleldi. Mõni kõrv ei kannata minu viisipidamatust välja, aga Issandale on tähtsam, millise meelsusega me teda ülistame.

Kuidas sündis otsus tulla õppima seminari?

Südames oli kutsumus seminari õppima minna juba kuskil 18aastaselt. Aga siis polnud veel aeg küps ja mina ka polnud veel selleks valmis. Mulle soovitati ennem mingi muu eriala omandada ja alles siis seminari õppima tulla. Õppisin vahepeal sotsiaaltööd. Sel ajal tuli mulle lausa koju ametlik kutse tollase rektori Toivo Pilli poolt, tulla seminari õppima. See oli väga meeldiv üllatus, kaalusin küsimust väga tõsiselt Jumala ees. Tollel ajal vastasin siiski eitavalt, kuna mul oli üks kool veel pooleli. 2010. aasta sügisel helistas praegune rektor Margus Kask ja kutsus taas seminari. Jälle olin palves Jumala ees, arutasin seda küsimust ka abikaasaga ja tulin. Olen aru saanud, et Jumalal on mingi kutsumus minu jaoks. See, et ma õpin seminaris, on olnud selge Jumala juhtimine. Kui see poleks nii, siis arvan, et ma poleks praegu ka seminari tudeng.

On sul mingeid eelarvamusi Seminari osas?

Absoluutselt mitte mingisuguseid. Leian, et see on parim koht, kus vaimulikult areneda ja eluks kasulikke teadmiste pärleid koguda.

Milline oli sinu ettekujutus seminari tööst?

Ega polnudki suurt ettekujutust. Olen vaid kuulnud teistelt tudengitelt, kui soe ja ühtehoidev õhkkond on seminaris ja need, kes on juba sinna õppima läinud, pole seda kahetsenud. Õppejõud ja tudengid saavad omavahel hästi läbi ja kui on mingid probleemid, siis lahendatakse need ka ära nii, et sellest oleks kasu jumalariigile ja omavahelised suhted säiliksid headena.

Oled õppinud nüüdseks 9 kuud. Millised on sinu muljed?

Seltskond on muidugi väga eripalgeline. Õppima on tulnud väga erinevate elualade inimesed. Kuid hetkel õppivaid seminariste ühendab see, et kõik on kuskil jumalariigi viinamäel rakkes. Kõik seminaristid teenivad kuskil koguduses kaasa. See on tegelikult hea märk. Nii saame omandatud teadmisi kasutada koguduslikus töös. Lihtsalt õppimise pärast seminaris käia pole minu arust mõtet. Ühel hetkel tekib ikka ju see tunne, et mida ma nende teadmistega peale hakkan ja kus ma neid kasutan. Aga kui on olemas eesmärk, siis on ka õppimine palju tulemuslikum ja see valmistab üksnes rõõmus.

Kuidas kirjeldaksid Seminari õppejõude?

Innovaatilised, oma ala spetsialistid ja väga suurte kogemustega. Ei piirduta ainult teoreetiliste teadmiste õpetamisega, vaid üliõpilastele tehakse selgeks, kuidas on võimalik teadmisi ka oma igapäeva elus kasutada. Õpetamine on väga elulähedane ja avardab oluliselt silmaringi. Õppejõud on üliõpilasetele kui teekaaslased ja abimehed uute vaimulike sfääride avastamisel. Vähemalt minul ei teki seminaris sellist tunnet, et õppejõud on kui kõrgel asuvad kõiketeadjad, kellele tuleb alt üles vaadata. Ühesõnaga, need on parimad õppejõud, kellega olen seminaris kokku puutunud.

Kui vajalikeks pead neljapäevaõhtuseid mentorgruppe?

Väga vajalikeks. Seal saab rääkida asjadest, millest võib-olla teistele nii väga ei tahaks rääkida. Need kohtumised loovad sooja osaduse õppejõudude ja üliõpilaste vahel.

Mida muudaksid sina Seminaris, kui saaksid olla seminari rektor?

Enne tuleb rektoriks saada, et sellele küsimusele osata vastata. Minu meelest on antud hetkel kõik hästi. Kõrvalseisjale võib küll tunduda, et asjad pole nii, nagu tahaks. Olla seminari rektor on ikka suur vastutus ja mitte igaüks ei sobi selleks. Usun, et tänane rektor teeb seminari heaks palju. Kuid väga palju sõltub ressurssidest. Praeguste võimaluste juures toimib seminar minu arvates suurepäraselt. On klassiruumid, kus õppida; ühikas, kus ööbida; söökla, kus keha kinnitada; raamatukogu, kus saab head kirjandust laenutada; aula, kus suursündmusteks koguneda; tasemel õppejõud. Mina olen tänulik selle eest, mis on juba olemas!

Kellele julgeksid soovitada Seminari õppima tulla ja miks?

Kõigile, kes tunnevad oma südames kutsumust Jumala riigis töötada. Seminar annab palju laiema silmaringi ja avarama mõttetegevuse ümbritseva elu ja Piibli mõistmisel.

Mis on sinu elus see valdkond, milles kõige rohkem sooviksid areneda ja kasvada?

Nagu öeldakse, kuigi inimene õpib kogu elu, sureb ta ikka rumalana. Soovin areneda ja kasvada ikka Pühakirja tundmises ja oma palveelus. Seminaris õppides saab mulle üha selgemaks, kui piiratud teadmistega ma olen olnud. Pühakiri on kui sügav ookean, kust on võimalik alati midagi ammutada. Tundes Piiblit põhjalikumalt ja elades selle järgi saab olla kasuks ja õnnistuseks teistele inimestel ning heaks lõhnaks Kristusele.

Mulle soovitati ennem mingi muu eriala omandada ja alles siis seminari õppima tulla.

04_tallerma. Foto erakogu.

Alusta õppimist Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris

06/2011 Margus Kask, Rektor

Kelleks tahan saada? Seda küsimust on kõik endas vaaginud. Õige vastus on: saa jumalariigi töötegijaks! Igaüks saab vastata Jumala kutsele võtta vastu tema riigi töötaja ülesanded. Mõnikord on see kutse justkui varjatult olemas meis kõigis, vaja ainult natuke rohkem julgust õige otsuse tegemiseks. Kõrgem Usuteaduslik Seminar tahab selles aidata, sest Seminari missiooniks on valmistada ette jumalariigi töötegijaid ja olla seeläbi koguduste tööriist vaimulikul põllul.

Seminar valmistus üle aasta ette riiklikku kvaliteedihindamise läbimist. Sel kevadel külastaski vastav komisjon Seminari ja kohtus juhtkonnaga, õppejõududega, tudengitega, vilistlastega ja kooli omaniku esindajatega. Komisjon valmistas omapoolsed hinnangud Seminari kvaliteedi, ressursside ja jätkusuutlikkuse kohta. See oli aluseks Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri hindamisnõukogu otsusele. 27. mail toimunud hindamisnõukogu koosolek andis kokkuvõttes Seminari olukorrale positiivse hinnangu. Õppetöö kvaliteet sai maksimaalse hinde, ressursid ja jätkusuutlikkus vastavad osaliselt nõuetele. Nõukogu otsuse protokolli ja hindamiskomisjoni osahinnangutega on võimalik kõigil tutvuda EKKA veebilehe kaudu (ekka.archimedes.ee). Hindamisnõukogu langetas otsuse, mille järgi on Seminaril kolmeaastane õigus õpet läbi viia, mille järel tuleb järgmine hindamine. Sellel perioodil tuleb leida võimalused ressurside ja jätkusuutlikkuse suurendamiseks. Mai lõpus toimunud kohtumisel haridus- ja teadusministeeriumis ei osanud ka ametnikud vastata küsimusele, millised on lõplikud kriteeriumid, mida peab Seminar edaspidi täitma.

Tihedamast koostööst teoloogiliste koolide vahel on kõneldud juba aastaid, samuti ka võimalikust ühisest õppetöö läbiviimisest. Kõige olulisem on, et üliõpilased võidaksid endale paremaid võimalusi, st õppetegevuse kvaliteet peab tõusma. Kas ja millal midagi ühiselt koolide vahel tehakse, sõltub kirikute omavahelisest koostööst.

Seni on oluline, et õpe Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris jätkub ja juba sel sügisel ootame uusi üliõpilasi. Täpsemat infot vaata veebilehelt www.kus.tartu.ee. Tule sinagi õppima ja saa osa arenevast seminarielust!

Tarvo soovitab seminariõpinguid kõigile kristlastele

06/2011 Tarvo Luide

Tarvo Luide on 27-aastane Tallinna noor mees. Ta on olnud peaaegu 4 aastat abielus ja umbes sama kaua töötanud Eesti Kaitseväes instruktorina. Kodukoguduseks on tal Tallinna Elav Kivi Vabakogudus. Praegu õpib ta Kõrgema Usuteadusliku Seminari esimesel kursusel.

Kuidas sündis otsus tulla õppima Seminari?

See tuli mulle endalegi üsna ootamatult. Isa tutvustas mulle antud võimalust ja pärast mõningast kaalumist ning arutamist abikaasa ja ülemusega, sündiski otsus õppima asuda. Huvi enesetäiendamise osas oli olemas ja see ettepanek andis võimaluse reaalseks tegutsemiseks.

On sul mingeid eelarvamusi Seminari osas?

Millegipärast olin arvamusel, et enamik Seminari tudengitest on vanemapoolsed inimesed ja lisaks arvasin, et enamik õppijaist on pastorid.

Milline oli sinu ettekujutus Seminari tööst?

Ega mul mingit erilist ettekujutust olnudki. Arvasin lihtsalt, et igal kursusel on oma klassiruum ja oma tunnid, aga tuli välja, et enamasti võtavad kõik tudengid osa samadest loengutest samal ajal, vaatamata sellele, mis aastal õpinguid alustati. Kindlasti on Seminaris käimine minu jaoks olnud positiivsem kogemus, kui esialgu arvata oskasin.

Oled õppinud nüüdseks 9 kuud. Millised on sinu muljed? Kuidas iseloomustaksid praegu Seminaris õppivat seltskonda?

Muljed on väga positiivsed. Need neli päeva kuus, mis ma Tartus koolis veedan, on väga hea aeg, mil saab välja rutiinist ja olla koos lahedate inimestega. Olen kooli kaudu saanud palju uusi sõpru, kellega muidu poleks võib-olla kunagi tutvunud. Kooli atmosfäär on ülesehitav ja tekitab positiivse meeleolu. Õpitavad ained on väga huvitavad ning on soosinud minu igakülgset arengut. Kristlasena olen saanud palju uusi ja eelkõige just sügavamaid teadmisi oma usu kohta. Juba selle lühikese aja jooksul olen omandatud palju praktilisi oskusi: näiteks kasvõi jutluse kirjutamine.

Kuidas kirjeldaksid Seminari õppejõude?

Õppejõude hindaksin kui pühendunuid ja vastutulelikke inimesi. Kui on probleeme, siis leiab alati lahenduse. Samas on märgatav ka mõningane eristumine. Osa õppejõude annab väga põhjalikku ja konstruktiivset tagasisidet, kuid osa mitte. Ei oska öelda, kas takistavaks teguriks on liiga suur töökoormus või palju muid asjatoimetusi, kuid üliõpilase seisukohast on konstruktiivne tagasiside üks peamisi arenemise võimalusi.

Kui vajalikeks pead neljapäevaõhtuseid mentorgruppe?

Neljapäevaste mentorgruppidega seonduvalt on tunne positiivne. Isegi siis, kui enne gruppi minekut ei ole väga innukat tunnet, tekib see grupiarutluse käigus kindlasti. Käsitletavad teemad on alati võetud Piiblist, kuid õhkkond on väga vaba ja küsimuste esitamist soosiv. Kõik saavad valitud teemadel kaasa rääkida ja arvamust avaldada. Usun, et ka see on hea võimalus arenemiseks – kuulda teiste mõtteid, avardada oma maailmapilti, diskuteerida.

Mida muudaksid sina Seminaris, kui saaksid olla Seminari rektor?

Mõnikord on tunne, et kord võiks olla natuke rangem. Usun, et see motiveeriks rohkem pingutama.

Kellele julgeksid soovitada Seminari õppima tulla ja miks?

Kõigile kristlastele julgeksin soovitada. Seminar annab võimaluse saada tuttavaks mitmete uute ja huvitavate inimestega ning loomulikult saab koolitöö käigus palju uusi teadmisi, mis kindlasti kasuks tulevad.

Mis on sinu elus see valdkond, milles kõige rohkem sooviksid areneda ja kasvada?

Kindlasti tahan areneda ja kasvada oma usus. KUS on selles osas minu jaoks väga oluline, kuna leian, et saan sealt täiendust oma usuelu vundamendile. Pidev õppetööga tegelemine motiveerib enam mõtisklema ja arutlema kristlikel teemadel. Aeg-ajalt abikaasaga koolitöödest rääkides tekivad elavad diskussioonid Piibli, Jumala ja kristluse üle üldiselt, mis ehk tavatingimustes nii tihti esile ei kerkiks.

23_Tarvo Luide Foto erakogu.

Kõrgema Usuteadusliku Seminari täiendkoolitused 2011

01/2011

Seminaril on rõõm kohe aasta alguses pakkuda koguduste kaastöölistele kahte suurepärast ja väga praktilist koolitust:

"Eetika, spiritualiteet ja hingehoid koguduses", 21.-22. jaanuaril Tartus, Annemõisa 8.

Evangelismi koolitus "Kuuluta kartmatult Jeesust", 29. jaanuaril ja 05. veebruaril Tartus, Annemõisa 8.

"Eetika, spiritualiteet ja hingehoid koguduses" on kolmas osa täiendkoolitusest "Kogudus heade muudatuste algatajana". Seekordset teemat käsitlevad ja jagavad oma rikkalikke kogemusi Peeter Roosimaa ja Ermo Jürma. Koolitusele lisab vürtsi õhtuosadus Tartu Risttee Kogudusega.

Evangelismi koolitus rändab mööda Eestimaad koos koolitaja Justin Owens´iga. Koolitused on juba toimunud Pärnus ja Narva-Jõesuus, kus osalejad on koolitusega VÄGA rahule jäänud. Nüüd jõuab koolitus Tartusse ja annab võimaluse Lõuna-Eesti kogudustele osaleda. Järge on ootamas koolitused Kuressaares, Tallinnas ja Paides.

Mõlemad koolitused jõuavad teieni ka ülisoodsa hinnaga - 10 eurot.

Täpsem info ja registreerimine telefonil 744 66 31 ja 56 601 401 või e-posti teel: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Minu KUS, september 2011

10/2011 Kaarel B. Väljamäe, Tallinna Allika Baptistikogudus, KUSi 1. kursus

Minult telliti muljekirjeldus KUSi avanädalast. Niisiis – mis ma seal tegin, mida nägin ja kuidas tundub? Vastan lühidalt, eestlaslikult ja positiivselt – pole viga.

„Kuidas siis tundub?" oligi muuseas põhiküsimus, mida nädala jooksul mitmel korral esitati. Täiesti tavaline küsimus ju iseenesest, aga ilme oli küsijal seejuures enamasti kuidagi kõhklev ja ärev. Nii mulle tundus. Justkui küsimus kõlaks tõlkes: „Kas lased juba jalga?" Mina ei saa ärevusest aru ja ütlengi tagasihoidlikult, et pole viga. Ega ma teagi, kas küsijad niimoodi kõhklesid. Ma lihtsalt kirjutan, kuidas paistis.

Kas lasta jalga, sest on raske? Jalga tuleb lasta koolist, kus sa ei tunne end rumalana. KUSis tunned end parajal määral ebamugavalt. Saime kohe selgeks, et kreeka keelt omandatakse „kuidagi emapiimaga ja kõrvade kaudu" (tsiteerin õppejõudu), nii et rong on üsna ammu ja väga põhjalikult lahkunud. Vähemalt selles osas, mis kreeka keelde puutub. Aga muidu pole viga. Saame edasi, Jumala abiga.

Pidulik aktus oli meeldivalt hillitsetud, lihtne ja julgustav. Muusika „tuli taevast" (nõnda kõlab esinenud vanamuusika ansambli nimi) ja sõnum Kohilast (tervitan, käe tõstmisega). Pastor Viljar Liht rääkis kõheda, kuid kosutava loo Hesekieli kutsumisest, kui talle öeldi: „Söö ära see rullraamat..." Prohvet sõi ja see oli talle magus nagu mesi. Selle pildiga on meid tänavu õppima läkitatud.

Rebaseid, keda tänavu tervelt kümme kutsikat, selles koolis ei ristita, vaid vaktsineeritakse. Ma ei püüagi seda südamlikku tseremooniat täies mahus edasi anda, kuid väikese vihjena võib mainida, et kulminatsiooniks sain piraka Piibliga maksahaagi ja pisikese muhu pähe. Ema, ära muretse, mulle ei tehtud haiget. See muhk tundus lihtsalt kohane liialdus. Tegelikult hakkas mulle see Piibliga pähe virutamise kujund täitsa meeldima. See võiks olla kujund usuliikumisest, kus vaadatakse ausalt enesesse ja ollakse vahel valmis enda üle elutervelt naerma. Sest tegelikult me niimoodi kedagi ei löö. Või kuidas?

Olen kohanud eelarvamust või pelgu KUSi suhtes, justkui sealne töö oleks miski kuiv vaimu närimine. Ei vasta sugugi tõele. Nii loengud kui üldine atmosfäär on üsna elav ja eluline; otsiva vaimuga. Heaks näiteks olid külalisõppejõu dr Keith Jonesi loengud, kus ta kirjeldas erinevaid kogudusliku elu külgi, tuues välja põnevaid seoseid kiriku ajaloost. Tema käsitlust erinevate vaimulaadide kujunemisest oli huvitav jälgida, samas tõstis ta üles konkreetseid küsimusi meie olukorra kohta. Rõõm oli näha, kuidas ta torkis ja provotseeris parasjagu neid väljakujunenud arusaamu, millel rohkem pistmist meie päritolu ja harjumustega, kui Jeesuse õpetusega. Ühe dr Jonesi väga konkreetse nõuande abielumeestele, mis meie kontekstis väga oluline, tooks eraldi välja ja kirjutaks sellele alla: „Minge koju, leppige prouaga kindel aeg kokku, mille veedate ainult kahekesi. Ja pidage sellest kinni." Me võtame liiga vähe aega selleks, et ehitada üles kõige olulisemaid suhteid. Tuleb teha esimese armastuse tegusid. Seda vajab iga abielu ja iga sõprus. Seda vajavad tegelikult kõik kogudused.

Kuidas mulle veel tundub? Mulle tundub, et KUS otsib oma nägu. Mingi muutus või selle ootus on õhus. See võib olla minu rutakalt subjektiivne hinnang, ehk oli see lihtsalt koolidele tüüpiline sügisärevus, mis sellise mulje jättis. Kuid mine tea ... Ja kui konkreetseks minna ja vennalikult torkida, siis võiks kasvõi kooli hümnist alata. Laulud on muidugi maitseasi ja KUSi „hümn" on tegelikult üks muhe ja vaimukas pala, aga Kristusest pole selles paraku ridagi. Võiks ju olla... Nii mulle tundub.