September 2022 
Einike Pilli, KUSi rektor

Tahan jagada teiega ühte imet. Juba mu abikaasa Toivo rektoriks-olemise perioodidel 1990ndate lõpus otsisime koostöövõimalusi Eesti rakenduskõrgkoolidega. Takistusi oli igasuguseid, raha neist kõige suurem. Eelmisel sügisel läksin uuele ringile ja võtsin kontakti ühe tuttava rektoriga rakenduskõrgkoolide ringist. Uurisin, kas on võimalik liituda Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukoguga. Sain jaatava vastuse ja soovituse avaldus esitada. Kui me aga aastast osalustasu hinda kuulsime, sain aru, et see pole meile – nõukogu aastamaks oli umbes neljandik kogu Seminari eelarvest. Ütlesime siis kurvalt, aga kindlalt, et nii väga, kui me ka liituda tahaksime, see pole lihtsalt võimalik.

August 2022 
Einike Pilli, KUSi rektor

Suvel võetakse Seminari uusi üliõpilasi. Kõik alustavad innuga, tunnevad rõõmu üheskoos õppimisest, arutamisest ‒ ja mis siin salata – lihtsalt heast osadusest. Peagi hakkab õppimine tähendama pingutust. Igas tõsiseltvõetavas koolis õpitakse kõige enam tundma ja juhtima iseennast.
Lõpetamine on olulisem kui alustamine. Lõpetajad on rikkamad teadmiste, enesedistsipliini, pingutamise ja tõelise pühendumise võrra. Seminar on Jumala riigi töökultuuri ja motivatsiooni õppeasutus. Ütlust „Raske õppustel, kerge lahingus“ parafraseerides võib öelda „Raske Seminaris, kerge(m) koguduses“.

Valve F: Kodutöödele eelnes raamatukogude külastamine, teatmeteoste ja Piibli kommentaaride lugemine, võtmesõnade märkimine ja loengute kuulamine. Kui oleks kasvõi üks kuu vahele jäänud, oleks n-ö ree pealt maas. Kool õpetas hindama meeskonnatööd. Üks hammasratas – Einikesega eesotsas – lükkas käima kogu süsteemi; ja mehhanism töötas (1Kr 12). Sama mudelit tuleb jätkata perekonna- ja töökollektiivis, kogudusest rääkimata.

Juuni 2022 
Michael Kißkalt, Elstali Teoloogilise Kõrgkooli rektor, jutlus Olevistes 6. märtsil 2022

Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti; kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga! Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees (2Kr 5:17–21).

Kallid vennad ja õed, ma usun, et need sõnad näitavad meile Jumala südant. Tahan, et me mõtleksime Jumala südamelöökidele.

Jumala südamelöögid on topeltlöögid. Kõigepealt tugevam löök ja siis veidi nõrgem. Esimene löök on Jumala kuulutus meile: „Ma olen sind lepitanud.“ Ja siis tuleb vaiksem järellöök: „Mina läkitan nüüd sind lepitustööd tegema.“

Soovin, et täna kuulaksid sa hoolega neid Jumala südamelööke, nii et neist saaksid ka sinu südamelöögid.
Kristlastena usume lepituse Issandasse, kes tuleb meie juurde armastusega ja läkitab meid välja armastuse saadikutena. Iga inimene tahab elada harmoonias, lepitatud olekus. Meie Looja teab, et meil on sellega suuri raskusi, ja seepärast tulebki Jeesus meie keskele, et saaksime lepitatud Jumala, üksteise ning iseendaga.
Kui kõneleme lepituse teemal, mõtlevad mõned inimesed, et meie peame Jumala ära lepitama. Jumalast mõeldakse siis kui pahasest vanamehest kuskil pilve peal, kes kurjustab meiega, kuna me ei täida tema tahet. Ta on justkui solvunud, et mehed ja naised ei tunne ta vastu huvi, ning saadab karistuseks meie pihta piksenooli. Meie peame omakorda tegema midagi, et teda maha rahustada. Kas see on Piibli sõnum? Kas see on evangeeliumi tuum? Jeesuse sõnum Jumalast loob hoopis teise pildi lepitusest. Lepitus ei tähenda seda, et me peame vihase Jumala maha rahustama.
Olen teeninud viis aastat misjonärina Kamerunis. Seal ma nägin, kuidas kohalikud kardavad oma esivanemaid. Nii nagu kõik inimesed, tahavad ka nemad elada rahuga südames, aga nad pelgavad, et esivanemad – kus iganes nad ka ei asuks – on nende peale kadedad ega lase neil siin maa peal õnnelikud olla. Niisiis tuleb nendele esivanematele ohvreid tuua. Muidugi, tänapäeva Kamerunis ei ole ohvrid enam samad mis muistsel ajal. Sellegipoolest, kui me tulime kokku ja jõime midagi koos, valati esimesed limonaadi piisad esivanemate austuseks põrandale. Niisugused rituaalid olid küll mängulised, aga need näitasid, et elus tuleb säilitada harmooniat lahkunud põlvedega. Lepitus tähendas nende jaoks esivanemate rahustamist –, et nad ei oleks pahased ega kadedad. Ka oma elust teame, et peame sageli moosima inimesi, kes seisavad meist kõrgemal.

Juuni 2022 
Einike Pilli, KUSi rektor, jutlus Keilas, 6. märtsil 2022

Seda suurt Keilast alanud kooli juubelisünnipäeva peame nii keerulisel ajal (Venemaa on koos Valgevene sõjaväega ründamas Ukrainat), kus isegi ei tea, kas sobib rõõmustada. Õnneks tänulik olla sobib. Seda oleme täna teinud ja teeme veelgi. Aga kuidas minna siit edasi? Martin Lutherile omistatakse ütlust, et isegi kui ma teaksin, et homme puruneb maailm kildudeks, istutaksin ma ikkagi oma õunapuu.

Puud elavad kauem kui inimesed. Meiegi koduaias on vana õunapuu, mis on sinna istutatud ilmselt maja ehitamise aegu 1930ndatel aastatel. See vana puu õitseb igal kevadel ennastunustavalt ja kannab vapralt imelisi õunu. Ma ei mäleta, et tal viljatut suve oleks olnud. See ja veel kolm nooremat õunapuud on meie aeda istutatud enne meid. Meie ei ole nende pärast eriti vaeva näinud, me vaid sööme nende vilju.

Teoloogilist kooli võib võrrelda õunapuuaiaga. Siia on erinevatel aegadel istutatud ja selle vilju on söödud näljaaegadel. Vilja ei näe ega maitse alati need, kes istutavad. Ja see, mida meie istutame, jääb paljuski järgmistele. Mineviku, oleviku ja tuleviku Jumal tegutseb pika perspektiiviga.

Vaadates tagasi Seminari sajale aastale, oleme täna tänulikud mitmete inimeste, „õunapuude istutajate“ eest. Mõtleme tänulikult Keila koguduse vanemale ja seminari esimesele juhile Adam Podinile, kellel oli julgust ja ettevõtlikkust Esimese maailmasõja järgsed vähesed võimalused Jumala kätte usaldada, nii et need suuremaks kasvasid. Ta panustas oma andidega ja teised aitasid kõrvalt.

Oleme tänulikud Seminaris õppinud Osvald Tärgile ja Evald Männile, kes kumbki omal viisil õpituga teenisid – üks Eestis, teine teisel pool maakera. 1940. aastal suletud Seminari õpilaste ettevalmistus kandis meid läbi nõukogude aja segaduste – Osvald Tärgile lisaks nimetan veel Albert Tammo, Kalju Raidi, Rudolf Veevo, Artur Eimani ja Imant Ridaliste nime. Eestlaste head teoloogilist arutlusvõimet tunnustati korduvalt ka vene baptistide hulgas. Kui nende juhtide järeltulijad 2003–2004 meie pere Praha-kodus külas käisid, küsisid nad vahel, kus on nüüd need Eesti Arpad Arderid, Osvald Tärgid ja Robert Võsud, kellelt head nõu saaks.

Juuni 2022 
Erki Tamm, EKB Liidu president

Jeesus aga, vaadanud talle otsa, tundis armastust ta vastu ja ütles talle: „Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule järgne mulle!“ (Mk 10:21).
Mind puudutavad lood, kus jutustatakse Jeesuse kohtumistest inimestega – naine Samaaria kaevul, Naatanael, Nikodeemos, Peetrus jne. Kuidas ta kohtab neid, räägib sellest, kuidas Jumal inimeste peale vaatab, mis ta neist mõtleb. See on ju oluline.
Oleme möödunud paaril aastal misjoni üle arutades tajunud, kui nihkesse võib meie arusaam misjonist minna. Vaid üks näide vabandusest, mida ühel kohtumisel kuulsin ja mis mu hinge eriliselt kriipima jäi: „Meie kogudusel ei ole vahendeid misjoni jaoks, meil vaevalt jätkub enda elushoidmiseks.“ See on näide mõtteviisist, kus misjon on koguduse üks paljudest tööharudest.
David Bosch, keda oleme korduvalt tsiteerinud oma aruteludes, on öelnud: „Kogudusel ei ole missiooni. Missioonil on kogudus.“ Nõustun sellega kogu südamest. Meil ei ole oma agendat. Oma meelisvaldkondi, millega kogudustena tegeleda. Me oleme kaasatud Jumala kogudusena Jumala missiooni. Täpselt nii, nagu Peetrus ja Andreas said kaasatud: Järgnege mulle ja ma teen teist inimesepüüdjad! (Mt 4:19). Ja suures plaanis on see kirjas Uue Testamendi kuldsetes salmides: Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks (Jh 3:16j).
Apostel Paulus kirjutab selle harukordse lihtsuse ja aususega lahti, et mõistaksime, kuidas see päriselus ja meie maailmas toimub? Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse. Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata? Kuidas aga saadaks kuulutada, kui ei olda läkitatud? (Rm 10:13–15).

See on meie ainuke motivatsioon teha seminaritööd. Kutsuda inimesi ühinema Jumala missiooniga, luua keskkond, kus nad saavad avastada oma kutsumuse fookust ning varustada neid parimate vaimulike töötegijate kogemuste ja teadmistega. Ning pakkuda neile sõprust, et koos seda teed käia.