Kui palju on „raudseid eesriideid“?

09/2011 Dr.phil. William Yoder

Kahel maailma kristlaskonnale olulisel lahutusel oli 13. augustil 50. sünnipäev – Berliini müüri ehitamine ja Evangeelsete Kristlaste Üleliidulise Nõukogu lõhenemine.

Tekkinud baptistlikku põrandaalust kogudust („initsiativnikud"), kirjeldatakse kui vaimulikult tugevat ja radikaalselt reformatoorset liikumist. Keegi ei oodanud, et üks antikiriklik direktiiv vallandab kohaliku koguduse tasandil niivõrd massiivse vastuhaku. Ei osatud mõelda, et lihtsad, ilma hariduse ja kogemusteta pastorid kaugetelt ääremaadelt suudavad rajada vastupanuliikumise, mis hõlmab peagi kogu riiki. Neid on võrreldud kristlike esiisadega, kes, „Jeesus on Issand" huultel, läksid surma. Nad olid aga ka lahti-Moskvast-liikumise väljendus, mis elab Venemaa avarustes tänini.

Initsiatiivliikumine võitles ägedalt teiste baptistidega. Kuid juba kaks aastat pärast rindejoone teket hakkasid nende oma read mõranema. Vastsele opositsioonile tekkis omakorda opositsioon ja paljudes vene linnades kujundavad tänagi protestantlikku pilti autonoomsed grupid.

1965. aastast kuni surmani juhtis Venemaa põrandaalust kogudust Gennadi Krjutškov (1926-2007).

Oma ülemaailmseks liikmeskonnaks nimetab tänane „Rahvusvaheline Evangeelsete Kristlaste Baptistide Nõukogu" (IUECB) 78015 ning massiivse väljarännu järel on neid Venemaal ca 20000. Algaastail oli neid 155000.

Lahutusega kaasnenud valu ja hind oli suur. Mitmetel andmetel mõisteti alates 1961. aastast 1500 baptistile (s.h ka registreeritud ja mitteregistreeritud nelipühilased ning mennoniidid) 5000 aastat vanglakaristusi. Seega keskmiselt 3,33 aastat; vanglais hukkus 30 usutunnistajat.

„Initsiativnikud" kujutavad endast võimsat tunnistust inimvaimu vastupanuvõimest määratule ülemvõimule. Kuid sõdadel – ka ususõdadel – on veel kõrvalkahjud. Patriarh Krjutškov oli 1970-90 nõukogude võimude eest põranda all, aga ükski tema üheksast lapsest pole kristlane.

Antisemitist Aleksander Prohhanov on ilmselt Venemaa tuntuim paremäärmuslik publitsist ja rahvuslane. "Wikipedia" teatab, et 1999 oli ta üks USA-natsiliikumise aktivisti Donald Duke´i Venemaale kutsujaid. Ta on vene baptistide ja evangeelsete kristlaste juhi Ivan Prohhanovi lapselaps. Siiski ei saa Aleksandri veendumustes süüdistada vanaisa, kes suri kolm aastat enne tema sündi. See näide aga kinnitab, et „kord ja igaveseks baptist" ei vasta ka nõukogude ega vene tegelikkusele. Samas omavad paljud tänase Venemaa õpetlased ja poliitikud baptistlikke juuri.

Sügav lõhe aastast 1961 muutis vanad sõbrad ja sugulased „leppimatuteks vaenlasteks". Äkitselt leidsid abielupaarid endid vastaslaagritest; lapsed ei teadnud, kumma vanemaga kirikusse minna. Kodus nägid lapsed vanemate tüli, sirgudes läksid nad pettunult maailma. Paljud sellised perekonnad purunesid.

Tänane seis

IUECB liikmed, kes elavad valdavalt Saksamaal ja USA-s, näivad kuuuluvat ajas tardunud liikumisse. Agressiivse nõukogude vastase loojumine on nihutanud neid avalikkusest tagahoovi.

Sarnaselt oma kaugetele sugulastele, vene vanausulistele, kes aastal 1666 enamuskirikust eraldusid, seisavad nemadki vana korra eest, mis tänapäeva sekulaarset ühiskonda ei puuduta. Perekondlik järjepidevus suudab liikumist siiski elus hoida. Põhja-Ameerika mittevene misjoniorganisatsioonid, kes viimased kaks aastakümmet on Venemaal tegutsenud, on loobunud nendega koostööst.

Nende usuliikumise tuuma juurde kuulub vastupanu ülemustele. Siin leppimishoiaku võtmine paneks nende usuhoone kõikuma. Nad on kindlustanud oma juhtimisstrukruuri ja peaaegu kanoonilisi traditsioone oma kangelaste galerii ja märtrite ikonostaasiga. Kogu tervik on ümbritsetud kaitsva raudse eesriidega. Liikumises puudub sisemine dialoog, ei nähta oma veendumuste tänaseid ohte – see on ummiktee. Usuvabadust pole nad pakkunud väljasseisjatele. „On ajaloo iroonia, et väga harva väljub samast allikast reformatoorne impulss kaks korda."

Traagika

Isegi parimad kavatsused võivad viia kurbade tulemusteni. Initsiativnikud uskusid oma armastusse Kristuse ja tema sõna suhtes – kuid teised kogesid nagu juhiks nende tegusid viha. Nende püüdu puhta usu ja meelekindluse järele tõlgendati väljastpoolt kui teiste seisukohtade põlgamist.

Väljarännanute kogudused Saksamaal on hajutatud üle kogu maa. Ka nende väikseimad koguduslikud ühendused annavad aru vaid iseendale. Laiapõhjaline koostöö näib võimatu. Nad võivad oma veendumuste eest sirgelt seista, kuid palju vähem suudavad nad teistimõtlejatega rahulikult koos elada. Nad patustavad teisti kui lääne inimesed, sest neil on täiesti teistsugune sotsialiseerumine.

Külma sõja aastatel kirjeldas lääs neid kui vaimulikke hiiglasi – vähemalt selle ajani, kui nad hakkasid läände rändama. Sellest peale on nad näidanud, et ka nemad on vaid surelikud inimesed maa peal. See on müüt, et tagakius kasvatab automaatselt usklike vooruslikkust. Võib-olla oli see hirmuga segatud uhkus, mis nende tunnistuse summutas. Sajand tagasi oli Norras üks maadeavastaja, kes ei suutnud kelkimisest loobuda. Ta eelistas pigem õhupallisõitja arktika kindlasse külmasurma hõljuda. Tuleb ette, et mõned grupid pole piisavalt malbed, et oma elu päästa. Võib-olla tõi uhkus ka initsiativnikute allakäigu. (Õp 16:18)

Müürid ja lahutused on inimloomuses, vaid andestamine saab pöörata uue lehekülje. Kirikulõhe, mis tekkis riikliku surve ja sisemiste pattude tõttu, purustas muna. Nimetada patustajateks vaid teisi, teatud gruppe, kohti ja aegu, viib ummikusse.

.

EKNK 20 ehk naaberkirik läbi piiskopi silmade – eile, täna, homme

7-8/2011

Liis Borissenko

Kohtume Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku (EKNK) piiskopi Ago Lilleoruga Käsmus, EKNK suvelaagris. Meri loksub, päike paistab, linnukesed laulavad ... ja kiriku tulevik, ehk noored ja lapsed, tunneb elust kiikudes, joostes ja ujudes rõõmu (loomulikult ka nende vanemad ehk siis kõik laagrilised). Piiskopi silmad paneb särama, et selle aasta suvelaagris on erakordselt palju järeltulevat põlve: „Jaa! See on olnud üks nende laagrite korraldamise eesmärke – kaasata võimalikult palju noori ja lapsi. Et nad kasvaksid koos meiega, et kirik oleks osa nende elust ja et me teeksime koos nendega asju, mis on neile olulised ja millest nad aru saavad." Eks jah, vahel võime usklikena muutuda liiga vaimulikuks ning unustada tunda rõõmu elust ja inimestest meie ümber. Nelipühi kiriku laager on selleks ideaalne võimalus.

.

Loe edasi: EKNK 20 ehk naaberkirik läbi piiskopi silmade – eile, täna, homme

EKN täitevsekretäriks valiti Ruudi Leinus

03/2011

Eesti Kirikute Nõukogu (EKN), mis ühendab 8 kirikut ja 2 koguduste liitu, valis oma veebruarikuu töökoosolekul täitevsekretäriks Nõmme „Vabaduse" Baptistikoguduse pastori Ruudi Leinuse.

Eesti Kirikute Nõukogu on mittetulundusühinguna Eesti territooriumil tegutsevate kristlike kirikute ja koguduste liitude sõltumatu ja vabatahtlik ühendus, mille tegevuse eesmärgiks on ühendada kristlikke kirikuid ja koguduste liite koostööks Eesti ühiskonna vaimseks arenguks kristlike põhimõtete alusel.

Loe edasi: EKN täitevsekretäriks valiti Ruudi Leinus

EKN oikumeenilised aastapreemiad

01/2011 Meego Remmel, EKB Liidu president

Eesti Kirikute Nõukogu oikumeenilise aastapreemia 2010 omistati kristlikule juhtimiskonverentsile Global Leadership Summit, mille eesmärgiks on innustada nii kristlike koguduste, MTÜ-de, sotsiaalsete ettevõtete ja äriettevõtete juhte ning meeskondi mõistma oma organisatsiooni potentsiaali ning seda ära kasutama.

Eesti EKB Liidu juhatuse liige Meelis Kibuspuu kui juhtimiskonverentsi maaletooja ning toimkonna esimees väljendas preemiat vastu võttes tänumeelt kümnete vabatahtlike panuse ja kirikutevahelise koostöö suhtes. Samas avaldas ta lootust, et GLS jõuab tulevikus nendegi inimeste, koguduste, kristlike organisatsioonide ja konfessioonideni, kelleni see varem pole jõudnud.

EKN eripreemia 2010 anti välja religioonisotsioloogia valdkonnas sotsioloog Andrus Saarele, kes teiste uuringute seas on teostanud ka uuringu usust, elust ja usuelust Eestis, otsides vastust küsimustele eestimaalaste usulistest hoiakutest ja väärtushinnangutest.

Postuumselt andis EKN oikumeenilise elutööpreemia arhitekt Illar Kannelmäe (28.08.1936-30.10.2010), kes oli pühendunud Eesti erinevate konfessioonide sakraalhoonete restaureerimisele ja ehitamisele. Preemia võttis vastu ning omapoolsed tänusõnad Eesti kirikute juhtidele ütles lahkunu abikaasa. EKN annab tavakohaselt aastapreemiaid jõulukuul kahele-kolmele olulisemale isikule, organisatsioonille või algatusele, kes või mis on kehastanud kirikutevahelist ühtsust selle mitmekesisuses.

Teeliste kirikud

6/2010 Kaisa Kirikal, „Teeliste kirikud" projektijuht

Teatmik „Teeliste kirikud 2010" on EKN avatud kirikute projekt, tutvustamaks Eestimaal paiknevaid teelistele avatuid pühakodasid ja mõeldud teejuhiks nende pühakodade juurde.

"Pühakojad on palvekojad, jumalateenistuste ja ja sakraalsete talituste pidamise paigad. Hetkeks peatudes ja mõistes aja kaduvust, võid hoomata igavesi väärtusi ja saada vastus küsimusele: kust ma tulen ja kuhu ma lähen?"

Käesolev teatmik annab sulle, hea teeline, ülevaate avatud pühakodadest. Ole julge, asu teele ning saa osa meie maa rikkustest! Tere tulemast!" ütleb teatmiku eessõnas Eesti Kirikute Nõukogu president piiskop Einar Soone.

Rohke pildimaterjaliga teatmikust leiab teavet iga pühakoja kohta eesti ja inglise keeles. Märgitud on teeliste kirikute lahtiolekuajad, info jumalateenistuste ja/või palvuste kohta, samuti majutusvõimalused (sh telkimine); kirikute kontaktandmed, sh telefoninumber, kuhu võib helistada kui peaks olema soov pääseda kirikusse väljaspool lahtiolekuaegasid.

Teatmikud on saadaval eelkõige turismiinfopunktidest ja projektiga liitunud kirikutest. Tänavu osaleb „Teeliste kirikute" projektis 194 kirikut. Avatud kirikute hooaeg kestab septembri lõpuni.

Trükisele „Teeliste kirikud 2010" lisaks on avatud samasisuline veebileht www.teelistekirikud.ekn.ee, mis sisaldab infot eesti, inglise, saksa, soome, vene, prantsuse ja rootsi keeles.

EKB Liidust on tänavu liitunud projektiga 11 kogudust.

Kohtumine Eesti Kirikus

6/2010 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Eesti Kirik kolleegiumi kevadkoosolek toimus 26. mail ajalehe Tartu toimetuses, Ülikooli tn 1. Kolleegiumi esimehe Mihkel Kuke kutsel osalesid selles ka Teekäija peatoimetaja Erki Tamm ja allakirjutanu.

Esmalt sai sõna ajakirjandusõppejõud Sulev Uus, kes rääkis teemal „Olukord Eesti ajakirjandusmaastikul AD 2009-2010." Sisutihedast ettekandest siinkohal vaid paar märksõna. Masu on vähendanud ajakirjanike liikumist ja toonud kaasa nende maailmapildi kontoripildiks taandumist, vähenenud on uuriva ajakirjanduse osakaal, vähem on väljaannete lisasid. Tõusnud on käibemaks ja kojukande tasu – mitmed väljaanded tõstsid tellimishindu. Siiski, ajalehed jätkavad ning vanemate inimeste hulgas on lugejate % koguni tõusnud. Lõpetuseks tsiteeris ta selles kontekstis Juhan Peeglit: „Olukord on suurepärne, kuid mitte lootusetu."

Edasi räägiti kristlikust meediast. Kui 2001. aastal oli pea igal Eesti konfessioonil oma väljaanne, siis tänaseks on selliste kirikute arv vähenenud. Samas jätkavad oma väljaannetega mitmed kogudused. Lisandunud on internetiväljaanne Meie Kirik. On ka mõned kindlale sihtgrupile suunatud ajakirjad, nagu Kristlik Kasvatus.

Küsimusele: „Kuidas positsioneerib end Eesti Kirik" vastati julgelt, et see ei ole parteileht, vaid vaba ajakirjandus. Reklaamikasum on selles minimaalne. Kui kvaliteetajakirjandus ei ole ta kunagi olnud müügihitt. Väljaande suurus pole tiraažis, vaid milleski muus. Selle nädalalehe uudis on küll tihti sama, mis üldajakirjanduses, aga rõhuasetus on teine. Siin ei ole kriteeriumiks skandaali esitlemine. Negatiivsed uudised toodavad ju end ise, positiivsetega peab aga töötama. Väljaandele on üsna oluline emotsionaalne kokkupuude oma tellijatega – suhtlemine nendega. Jätkuvalt aruletakse selle üle, kuidas muuta seda liikmeleheks, s.t et kes on oma koguduses kiriku liikmemaksu tasunud, saab endale ka ajalehe. Mitmed kogudused on lehe juba tellinud oma juhatuse liikmetele.

Missiooniks peetakse oma lugejate toetamist nende usuelus. Jätkuvalt on soov olla nii inimese- kui ka institutsioonikeskne. Kirikule on oluline kajastada ka seda, kus nende peapiiskop käis ja mida ütles. Toimetus peab oma suhet allikaga heaks, samas on probleemiks auditooriumi väiksus ja autorite kordumine.

Põgusalt arutati ka kahe väljaande koostöö võimalusi. Küsiti, et kas Eestis võiks olla üks oikumeeniline väljaanne, näiteks Eesti Kirikute Nõukogu raames? EELK avalike suhete komisjoni esimees Tiit Salumäe arvas, et siin oleks küllaltki raske tulla vastu nii ortodoksidele kui nelipühilastele.

Kohtumine tõi esile, et mõlemad väljaanded – Eesti suurima tiraažiga kristlik ajaleht Eesti Kirik ja temast pisut vanem ajakiri Teekäija – ilmutavad elavat huvi teineteise töö tulemuste vastu.

Vastastikku sooviti teineteisele kordaminekut ja Issanda õnnistust.