12/2015
Andres Põder, EELK piiskop emeeritus
Kui kõlab nimi Joosep Tammo, poeb mu hinge alati midagi helget ja ühtaegu segadusse ajavat: Milliselt leheküljelt läheb lahti mu mälestuste paks pildialbum? Milline assotsiatsioon mu sõpra hetkel paremini iseloomustab? – Pinginaaber, alates teisest klassist põhikooli lõpuni. Joosepi pastorist isa põnev raamatukapp ja hulk armsaid õdesid. Ühised mängud, matkad ja kalalkäigud. Lõputud vaidlused sõprade ringis. Loominguline tegevus – lood ja luuletused, millest jõuludeks valmis almanahh, mida ulatada üllatunud õpetajale. Üks asjakohane tsitaat: „See uus ja suur, mis meid aitaks ja mis näib meile nii kauge ja kättesaamatuna, on äkki täna, jõuluõhtul, meie kõrval, meie seas, et ulatada meile käsi ning aidata meid läbi selle rusuva võrgumaailma, millega oleme märkamatult end ümbritsenud, ja millest vabanemine on nii raske, aidata meid tagasi iseenda ja igatsetud puhta maailma juurde, mille me tihtipeale ammugi oleme kaotanud, sest „inimese poeg on tulnud õndsaks tegema, mis on kadunud,“ nagu kuulutab evangeelium“ (Käsikirjaline almanahh „Jõulud 1968“, lk 3).
Joosepiga kohtudes kuulen alati uutest ja põnevatest raamatutest, mida ta just äsja on lugenud.