Detsember 2022

Armsad eestimaalased!
Taas on kätte jõudnud jõuluaeg. Üks aasta kaunimaid aegu, mil kodud ja linnaruum on kaunistatud. Paljud, nii suured kui väikesed, on täis ootusärevust. On see ehk jõulude taustal taaselustuv inimsüdame kustumatu õnneigatsus?
Meil on seljataga mitmed rasked aastad – Covid-19 pandeemia, sõda Euroopas ja neist kahest tulenevalt mitmed kriisid, mis meid kõiki mõjutavad. Jõulude saabudes on meil aga südameis ootus ja igatsus – ehk nüüd muutub midagi? See on loomulik, sest meid on loodud nii, et kogu eluaja jooksul igatseme üha enam ja enam midagi paremat ja ilusamat.

Oktoober 2022 
Küsitles Tõnu Lehtsaar

Kuidas Sinust sai Eesti Kirikute Nõukogu kaastööline?
Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) loodi, lähtudes Jeesuse käsust jüngritele, et nad kõik üks oleksid (Jh 17:21). Asutamine toimus 16. veebruaril 1989. Eesmärgiks oli kirikutega ühiselt kujundada kristlikku eluhoiakut, kõlblust ja eetikat ning ühendada oma jõupingutused evangeeliumi kuulutamisel ja halastustöö tegemisel.
EKB Liidu poolt kirjutas asutamisprotokollile alla vanempresbüter Ülo Meriloo. Töökoosolekutel asendasime tihti teda, kas Peeter Roosimaa või mina.

Mis oli täitevsekretäri töö põhisisu?
Esimeseks ülesandeks oli olla revident, seejärel täitevsekretäri I assistent ja ligi 14 aastat täitevsekretär. Nii kujunes minu tööperioodiks 33 aastat. Põhikirjas öeldakse: „Täitevsekretär vastutab igapäevaste asjaajamiste ja töökoosolekul talle pandud kohustuste täitmiste eest.“ Oluline on, et toimiksid kõik 11 töövaldkonda.
Minu tööks olid töökoosolekute päevakordade ning kõikvõimalike kohtumiste ettevalmistamine ja nendes vahetu osalemine. Paljud neist olid väga kõrgetasemelised, näiteks vabariigi presidendi, peaministri, riigikogu liikmete ja ministritega. Osalesin erinevates projektides, nt „Pühakodade säilitamine ja areng“. Töötasin kaasa ka seaduseelnõude ettevalmistamisel.
Sekretariaadi tööks oli tegevusaruannete koostamine, kirjavahetus ja ametisuhtlus. Täitevsekretär vastutas EKNi finantsmajandusliku seisukorra eest.

Märts 2022 
Ruudi Leinus, Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär

Eestis toimivad kaplanaadid Kaitseväes, Kaitseliidus, vanglates, meremeeste jaoks Eesti Meremeeste Misjonis, Politsei- ja Piirivalveametis, koolides (küll põhiliselt kristlikes koolides) ja Sotsiaalministeeriumi haldusalas.
Möödunud aasta lõpus ja selle aasta alguses toimusid mitmed muudatused kaplaniteenistustes. Nii muutus Kaitseväes usuline teenimine reservpõhiseks. Ametisse kinnitati peakaplanina Ago Lilleorg (EKNK). Teiste kaplanitega sõlmitakse teenistuslepingud uue kaplaniteenistuse kontseptsiooni alusel.
Kaitseväes toimunud muutuste tõttu kinnitati Kaitseliidu peakaplaniks Peeter Paenurm (EELK).
Vanglate kaplaniteenistuse poolt koostati koostöös Eesti Kirikute Nõukoguga „Usuvabaduse miinimumstandardid vanglas“. Kaplanaat tervikuna on väga intensiivse ja rohke usulise tegevusega.
Sotsiaalministeeriumis töötab 2022. aasta algusest vaimse tervise osakonnas nõunik-peakaplanina Katri Aaslav-Tepandi. Haiglates ja hooldekodudes töötavad hingehoidjad/kaplanid. Märkimisväärne on olnud ööpäevaringne hingehoiutelefoni 116 123 teenus, kus samuti töötavad hingehoidjad-kaplanid.

Märts 2022 

Eesti Kirikute Nõukogu kümne liikmeskiriku esindajad valisid 17. veebruari töökoosolekul Eesti Kirikute Nõukogule kolmeks aastaks uue juhatuse. Aprillist asub presidendina ametisse EELK peapiiskop Urmas Viilma. Kolmeliikmelisse juhatusse kuuluvad veel asepresidendid Rooma-Katoliku Kiriku piiskop Philippe Jourdan ja EKB Liidu president Erki Tamm. Senise juhatuse töö lõpeb 31. märtsil. TK.

Detsember 2021
Eesti Kirikute Nõukogu

„Rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud“ (Mt 4:16).
Jälle on kätte jõudnud jõulupühad. Peame neid pühi ajal, kui meie maad ja kogu maailma vaevab endiselt visa koroonapandeemia. Lisaks tõusevad hinnad ja paljudel inimestel pole kindlust oma tuleviku suhtes. Nii kohalikus kui ka maailmapoliitikas on mitmeid hirmutavaid märke. Maailm ja meiegi rahvas näib lõhestunum kui kunagi varem.
Muidugi, kõik oleneb vaatenurgast – maailma paljude paikade ja ka meie oma minevikuga võrreldes elame siiski küllalt jõukalt ja ohutult. Kuid kas see lohutab haigevoodis vaevlejat, tööst kurnatud arsti või perekonda, kes ots otsaga kokku ei tule?
Praegu on ka aeg, mil väline pimedus otsekui kinnitab paljude inimeste sisemist süngust. On aga hea meeles pidada, et jõulupühadeks on pööripäev möödas ja valgus on hakanud juba kasvama, ehkki meile esialgu märkamatult.
Ka sündmus, mille pärast jõulusid peame, on valguse ilmumine pimeduse keskele. Ühes väikeses lapsukeses, vaeses loomalaudas, poleks midagi iseäralikku, kui ta ei oleks „maailma valgus“ (Jh 8:12) ja „valgus valgusest“ (Nikaia usutunnistus). Juba tema ilmaletulek on täis rõõmsaid endeid, ja nii nagu nähtav valgus, hakkab ta kasvama. Tuleb aeg, mil tema imeteod ja õpetus säravad kõigile. Hoolimata kohutavast varjutusest suurel reedel, tõuseb ta uuesti hauast. Ent erinevalt päikesest, mis suvisest pööripäevast alates jälle madalamalt käima hakkab, jääb tema meie vaimutaevas igaveseks paistma.
Jeesus Kristus on vastus meie põlistele otsingutele. Tema on see, kelle „rahu Jumal ja halastuse Isa“ saatis maailma sisemist pimedust hajutama. Temas ei näe me üksnes Looja hiilgust, vaid tänu tema valgusele näeme selgelt nii olemise mõtet kui ka teed, mida meil tuleb käia. Aovalgus on juba mägedel ja me võime tõsta silmad siinsest hämarusest ning saada lootust uue päeva täiest särast. Kõigi südamesse, kes Petlemmas sündinud Lapsukese vastu võtavad, on antud lootus ja lohutus, et läbi selle ilma vaevade ja murede on tunginud tõeline valgus, mis annab meie elule mõtte ja sihi.
Saatku see valgus ja lootus meid jõulupühadel ja kogu meie eluajal!