09/2012

Allikas: Plussmeedia
Signe Reinaru, Agape misjonär

"Heartbeat Tallinn" nädala raames toimus Olümpia hotelli konverentsisaalis üks erakordne päev. Valminud oli eestikeelne väikegrupi materjal naistele, kes otsivad oma elule sügavamat tähendust. Selleks sündmuseks oli kokku tulnud üle 100 naise üle Eesti, et saada osa pidulikust lõunasöögist ja „Erakordne naine" materjali esitlusest.

Päeva üks peakõnelejatest oli Vonette Bright USAst, kes on oma elu pühendanud Jumala teenimisele. Ta tõstis esile, et eesti inimesed on väga palju muutunud. Kui ta nõukogude ajal siin viibis, siis oli inimeste pilk peamiselt suunatud maha, näoilmed tõsised ja sammud rasked. Nüüd näeb linnapildis rõõmsamaid ja lootusrikkamaid nägusid ning isegi liikumises on märgata kergust ja vabadust. Tänu Jumalale selle eest!

Esitlust juhtis Kristel Jürgens, kes on „Erakordne naine" materjali Eesti-poolne eestvedaja. Ta selgitas: „Erakordse naise kursus annab meil võimaluse avastada, kuidas elada senisest efektiivsemalt tähendusrikast elu, et me saaksime olla need, kelleks Jumal on meid loonud ja teha seda, milleks ta meid on kutsunud."

09/2012

Maarit Thetloff, Valguse ÖÖ koordinaator

Agape Eesti ja Euroopa eestvedamisel sai teoks ligi sajast projektist koosnev kirikute nädal „Heartbeat Tallinn", mis tõi kokku kristlasi nii Eestist kui üle maailma. 23.-29. juulini toimusid pealinna erinevates paikades kontserdid ja etendused ning hulk heategevusprojekte. Nädala kõrghetk oli laupäevane Kristuspäev koos õhtuse galakontserdiga „Believe" Lilleküla staadionil. Lisaks külastati mitmeid Eestimaa haiglaid ja vanglaid, kus palvetati ning jagati evangeeliumi.Nädala vältel toimunud sündmusi külastas üle 15000 eestimaalase.
Ettevõtmist võib nimetada sügava mõtte ja evangeelse sõnumiga kultuuri- ning heategevussündmuseks, kus paljud jagasid oma isiklikke kogemusi Jeesusega. Ettevalmistustesse tuli appi ka inimesi, kel puudus suhe Jeesusega, kuid kes kindlasti said Jumala armastusest puudutatud. Näiteks üks hakkaja noormees, kes osales Valguse ÖÖ abistajana. Temale oli eriline hetk Dominiiklaste kloostri meditatsioon ja palvus. „Sain tunda, miks need suurepärased inimesed seda kõike teevad," jagas noormees oma kogemust, „seal kogesin esimest korda nii siirast ja puhast tunnet."
Valguse ÖÖ vabatahtlike meeskonnaga liitus 15-aastane tüdruk, kes vastandus igati kristlike põhimõtetega. Imeline oli aga jälgida, kuidas ta soovis kogu aeg rõõmsameelselt ja väsimatult kasvõi lihtsamates asjades kaasa aidata. Ta sai väga positiivse kogemuse. Kristlaste puhul peaks olema säramine loomulik osa tööst, mida tehakse ja seda saab nimetada kompromissituks iluks.
Beat Rink, Crescendo International'i juht, kirjutab kristlaste ilust portaalis „Artway" järgmiselt: „Uus Testament kasutab selle väljendamiseks ka sõna doxa. Jumala täiuslik ilu on täis energiat ja jõudu." Inimesed, kes on valmis panustama evangeeliumi jagamisse ja teevad seda särades, on kindel märk Jumala tegutsemisest, tema soovist päästa oma kadunud lapsi.
Nädala kõige erilisemaks hetkeks mulle isiklikult oli 26. juuli 15 sündmusest koosnev Valguse ÖÖ. See ei olnud mitte ainult imeline kultuuripidu, vaid see öö muutis mu elu. Ma avastasin võimaluse luua Jumalaga suhet ja minust sai Jeesuse Kristuse järgija.
Kontsertide ja etenduste kaudu jagati rõõmusõnumit tuhandetele inimestele. „Muusika on vägev vahend, mille kaudu saame kuulutada evangeeliumi, väljendada Jumala armastust ja kutsuda inimesi Jeesuse juurde," kommenteerib Merle Liblik, Crescendo Eesti produtsent ja loomeinimene.

12/2011

Head sõbrad! Tasub endalt küsida: miks on jõulud üldinimlikud rõõmupühad? Jõule peavad ka need, kes ei kuulu ristirahva hulka. Miks?

Põhjusi on palju, ent üks on kindlasti see, et iga laps on kehastunud lootus, temal on kõik veel ees. Olgu oma või võõras – laps tekitab sooje tundeid, paneb heldima ka karmi südame.

Kes aga süveneb jõulusõnumisse, avastab veel suurema rõõmu tekitava tõiga: kui Jumal sünnib inimlapseks, siis tõstab ta selle sündmusega inimese kui sellise ääretusse kõrgusesse.

Jah, Piiblis on öeldud, et inimene ongi loodud Jumala näo järgi. Aga on üsna raske kujutleda, mida see siis tegelikult tähendab. Pealegi on paljude inimeste teod nõnda koledad, et ei tee kuidagi inimkonnale au. Ent kui Jumal võtab inimese kuju, saades meie sarnaseks, kui ta tõepoolest laskub meie hulka, siis on see inimese uskumatu ülendamine. Inimene kõlbab Kõigekõrgemale kojaks! Isegi siis, kui me tunneme oma armetust ja poolikust, aga võib-olla just seda taibates mõistame: siin on sõnum, mis puudutab igaühte meist – inimene, selline nagu sina ja mina, võib olla Jumala eluasemeks Vaimus.

Jumal saab inimlapseks, et meie tohiksime ja julgeksime uskuda – meie võime saada Jumala lasteks. Kristus on meie vend. Jõuluöö rõõmusõnum oli teadaanne kõigile inimestele ja rahvastele, kõigile: meile on sündinud Päästja, Õnnistegija. Taevast kõlas, et Jumalal on "inimestest hea meel". Uskumatu, et tal võib meiesugustest hea meel olla, aga jõulud kuulutavad just seda.

Ja rõõm täidab selle südame, kes kogeb, et võimatu on võimalik. Nagu ütleb jõululaul: "Vaata, hing, imet, kuis Kõrgeim end alandab põrmu, vaata ning kummarda ilmunud igavest armu. Lapseks saab nüüd Jumal ja lepitab süüd – hävitab ära kõik hirmu."

Jäädavat jõulurõõmu teie kõigi südamesse soovib

Eesti Kirikute Nõukogu!

09/2011 Dr.phil. William Yoder

Kahel maailma kristlaskonnale olulisel lahutusel oli 13. augustil 50. sünnipäev – Berliini müüri ehitamine ja Evangeelsete Kristlaste Üleliidulise Nõukogu lõhenemine.

Tekkinud baptistlikku põrandaalust kogudust („initsiativnikud"), kirjeldatakse kui vaimulikult tugevat ja radikaalselt reformatoorset liikumist. Keegi ei oodanud, et üks antikiriklik direktiiv vallandab kohaliku koguduse tasandil niivõrd massiivse vastuhaku. Ei osatud mõelda, et lihtsad, ilma hariduse ja kogemusteta pastorid kaugetelt ääremaadelt suudavad rajada vastupanuliikumise, mis hõlmab peagi kogu riiki. Neid on võrreldud kristlike esiisadega, kes, „Jeesus on Issand" huultel, läksid surma. Nad olid aga ka lahti-Moskvast-liikumise väljendus, mis elab Venemaa avarustes tänini.

Initsiatiivliikumine võitles ägedalt teiste baptistidega. Kuid juba kaks aastat pärast rindejoone teket hakkasid nende oma read mõranema. Vastsele opositsioonile tekkis omakorda opositsioon ja paljudes vene linnades kujundavad tänagi protestantlikku pilti autonoomsed grupid.

1965. aastast kuni surmani juhtis Venemaa põrandaalust kogudust Gennadi Krjutškov (1926-2007).

Oma ülemaailmseks liikmeskonnaks nimetab tänane „Rahvusvaheline Evangeelsete Kristlaste Baptistide Nõukogu" (IUECB) 78015 ning massiivse väljarännu järel on neid Venemaal ca 20000. Algaastail oli neid 155000.

Lahutusega kaasnenud valu ja hind oli suur. Mitmetel andmetel mõisteti alates 1961. aastast 1500 baptistile (s.h ka registreeritud ja mitteregistreeritud nelipühilased ning mennoniidid) 5000 aastat vanglakaristusi. Seega keskmiselt 3,33 aastat; vanglais hukkus 30 usutunnistajat.

„Initsiativnikud" kujutavad endast võimsat tunnistust inimvaimu vastupanuvõimest määratule ülemvõimule. Kuid sõdadel – ka ususõdadel – on veel kõrvalkahjud. Patriarh Krjutškov oli 1970-90 nõukogude võimude eest põranda all, aga ükski tema üheksast lapsest pole kristlane.

Antisemitist Aleksander Prohhanov on ilmselt Venemaa tuntuim paremäärmuslik publitsist ja rahvuslane. "Wikipedia" teatab, et 1999 oli ta üks USA-natsiliikumise aktivisti Donald Duke´i Venemaale kutsujaid. Ta on vene baptistide ja evangeelsete kristlaste juhi Ivan Prohhanovi lapselaps. Siiski ei saa Aleksandri veendumustes süüdistada vanaisa, kes suri kolm aastat enne tema sündi. See näide aga kinnitab, et „kord ja igaveseks baptist" ei vasta ka nõukogude ega vene tegelikkusele. Samas omavad paljud tänase Venemaa õpetlased ja poliitikud baptistlikke juuri.

Sügav lõhe aastast 1961 muutis vanad sõbrad ja sugulased „leppimatuteks vaenlasteks". Äkitselt leidsid abielupaarid endid vastaslaagritest; lapsed ei teadnud, kumma vanemaga kirikusse minna. Kodus nägid lapsed vanemate tüli, sirgudes läksid nad pettunult maailma. Paljud sellised perekonnad purunesid.

Tänane seis

IUECB liikmed, kes elavad valdavalt Saksamaal ja USA-s, näivad kuuuluvat ajas tardunud liikumisse. Agressiivse nõukogude vastase loojumine on nihutanud neid avalikkusest tagahoovi.

Sarnaselt oma kaugetele sugulastele, vene vanausulistele, kes aastal 1666 enamuskirikust eraldusid, seisavad nemadki vana korra eest, mis tänapäeva sekulaarset ühiskonda ei puuduta. Perekondlik järjepidevus suudab liikumist siiski elus hoida. Põhja-Ameerika mittevene misjoniorganisatsioonid, kes viimased kaks aastakümmet on Venemaal tegutsenud, on loobunud nendega koostööst.

Nende usuliikumise tuuma juurde kuulub vastupanu ülemustele. Siin leppimishoiaku võtmine paneks nende usuhoone kõikuma. Nad on kindlustanud oma juhtimisstrukruuri ja peaaegu kanoonilisi traditsioone oma kangelaste galerii ja märtrite ikonostaasiga. Kogu tervik on ümbritsetud kaitsva raudse eesriidega. Liikumises puudub sisemine dialoog, ei nähta oma veendumuste tänaseid ohte – see on ummiktee. Usuvabadust pole nad pakkunud väljasseisjatele. „On ajaloo iroonia, et väga harva väljub samast allikast reformatoorne impulss kaks korda."

Traagika

Isegi parimad kavatsused võivad viia kurbade tulemusteni. Initsiativnikud uskusid oma armastusse Kristuse ja tema sõna suhtes – kuid teised kogesid nagu juhiks nende tegusid viha. Nende püüdu puhta usu ja meelekindluse järele tõlgendati väljastpoolt kui teiste seisukohtade põlgamist.

Väljarännanute kogudused Saksamaal on hajutatud üle kogu maa. Ka nende väikseimad koguduslikud ühendused annavad aru vaid iseendale. Laiapõhjaline koostöö näib võimatu. Nad võivad oma veendumuste eest sirgelt seista, kuid palju vähem suudavad nad teistimõtlejatega rahulikult koos elada. Nad patustavad teisti kui lääne inimesed, sest neil on täiesti teistsugune sotsialiseerumine.

Külma sõja aastatel kirjeldas lääs neid kui vaimulikke hiiglasi – vähemalt selle ajani, kui nad hakkasid läände rändama. Sellest peale on nad näidanud, et ka nemad on vaid surelikud inimesed maa peal. See on müüt, et tagakius kasvatab automaatselt usklike vooruslikkust. Võib-olla oli see hirmuga segatud uhkus, mis nende tunnistuse summutas. Sajand tagasi oli Norras üks maadeavastaja, kes ei suutnud kelkimisest loobuda. Ta eelistas pigem õhupallisõitja arktika kindlasse külmasurma hõljuda. Tuleb ette, et mõned grupid pole piisavalt malbed, et oma elu päästa. Võib-olla tõi uhkus ka initsiativnikute allakäigu. (Õp 16:18)

Müürid ja lahutused on inimloomuses, vaid andestamine saab pöörata uue lehekülje. Kirikulõhe, mis tekkis riikliku surve ja sisemiste pattude tõttu, purustas muna. Nimetada patustajateks vaid teisi, teatud gruppe, kohti ja aegu, viib ummikusse.

7-8/2011

Liis Borissenko

Kohtume Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku (EKNK) piiskopi Ago Lilleoruga Käsmus, EKNK suvelaagris. Meri loksub, päike paistab, linnukesed laulavad ... ja kiriku tulevik, ehk noored ja lapsed, tunneb elust kiikudes, joostes ja ujudes rõõmu (loomulikult ka nende vanemad ehk siis kõik laagrilised). Piiskopi silmad paneb särama, et selle aasta suvelaagris on erakordselt palju järeltulevat põlve: „Jaa! See on olnud üks nende laagrite korraldamise eesmärke – kaasata võimalikult palju noori ja lapsi. Et nad kasvaksid koos meiega, et kirik oleks osa nende elust ja et me teeksime koos nendega asju, mis on neile olulised ja millest nad aru saavad." Eks jah, vahel võime usklikena muutuda liiga vaimulikuks ning unustada tunda rõõmu elust ja inimestest meie ümber. Nelipühi kiriku laager on selleks ideaalne võimalus.