Tõtta mulle appi!
02/2013 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
„Aga sina, Issand, ära ole kaugel, mu vägi, tõtta mulle appi!" (Ps 22:20).
Eelmisel aastal olid minu elus mõned rõhuvad haigusekuud. Igapäevaseid toimetusi ei saanud kuidagi teha, sest mu käel polnud õiget liikuvust. Loomulik tugevus oli kadunud. Ma tundsin abitust ja sõltusin teistest.
Vahest tunneb selliseid olukordi iga inimene? Aga kui mitte, siis kujutage korraks ette, mida see tähendab, kui keegi ütleb: „Sina oled mu abi!" Sellega annab inimene ise päris suure osa iseendast ära ja muutub sõltuvaks.
Issand ei ole talle mitte lisatugevus, vaid elu esmatähtis osa.