01/2013 Erki Tamm, Teekäija peatoimetaja

Pärast jõule sirvisin koduses raamatukogus olevaid Teekäijaid. Vanim neist aastast 1908. Põnev lugemine. Omamoodi äratundmis(kahju)rõõmu pakkusid toimetaja pingutused ajakirja väljaandmisel.
1917. aasta esimene number ilmus alles juulikuus, sest katkestuse põhjustas valitsuse surve. Sama aasta juunis toimunud Rummu-Valkla konverentsil loodi Teekäija väljaandmise jätkamiseks „Eesti Baptisti Kirjanduse Selts". Senine ajakirja omanik, vastutav toimetaja ja väljaandja Andres Tetermann oli valmis koguni töö maha panema: „Teekäija asi läks järk-järgult nii keeruliseks, et ühe inimese jõud enam ei suutnud teda liikuma panna." Lisaks ajakirja toetamisele sai seltsi liikme ülesandeks Teekäija „laialilaotamise eest hoolt kanda".

12/2012 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

„Kus on see juutide vastsündinud kuningas?" (Mt 2:2)
Võiks arvata, et vastsündinud laps on täiesti abitu – aga see pole kogu tõde! Uuel ilmakodanikul on väge küll, kuigi see on sootuks teistsugune. Need, kellele on sündinud esimene laps, teavad, et sellel võsul on võim esimesest päevast peale kogu senine maailm pea peale keerata. Terve elu muutub, sest laps haarab oma vanemate elus keskse positsiooni, sageli isegi kõrgema kui vanemate oma elu. Ühtäkki hakkab kõik tiirlema selle pisipõnni ümber ja maailm paistab hoopis uues valguses – korraga ei seisa tsentris mitte enam mina, vaid see laps!

Vastsündinud lapse vägi seisneb selles, et ta kõnetab südameid.

11/2012 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

„Issand, anna mulle teada
mu elu ots ja mu päevade mõõt,
et ma tunneksin, kui kaduv ma olen" (Ps 39:5).

Kes on kordki olnud lähedase inimese surivoodi ääres ja elanud kaasa selle „tõetunni", ei unusta iialgi siit ilmast lahkumise iseloomulikke tundeid: käegakatsutavat vaikust, aeglustuvat aega ja meelte intensiivset teravust. Nendest silmapilkudest räägitakse harva, aga siiski meenutatakse neid kui pühasid kogemusi. Need hetked heidavad uue pilgu elule, mis näib seda rikkam ja sügavam, mida selgemalt me tema piiride erilisust mõistame.
Analoogselt kõnelevad ka ämmaemandad oma elukutsest. Sündi, seda inimese esimest piiriületust, tajutakse samuti kui üht erilise tegelikkuse hetke. Mõlemas on kogeda seda, mida sõnastab üks vana luulerida: „Kui püünispael rebeneb, saab lind vabaks".

„Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse." (1Kr 15:51)

10/2012 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Vagad inimesed vajavad oma käitumise kinnituseks Piibli kirjakohti. Õnnetuseks valitakse seejuures vahel valed salmid. Sageli võetakse lähtekohaks Jeesuse armastuse topeltkäsk: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast!" (Mk 12:30-31) Järgnevalt tehakse siit aga kiiresti armastuse kolmekordne käsk. Öeldakse, et juba Jeesus käskis: esiteks – armasta Jumalat, teiseks – armasta ligimest ja kolmandaks – armasta iseennast! Kuid kolmanda puhul Jeesus ei andnud käsku, vaid lihtsalt kirjeldas inimese loomuomast käitumist.

09/2012 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Kas Moosese Seaduses on käsku, mis oleks üle kõigi teiste? Oma vastuses kirjatundjale läks Jeesus nagu küsimusest pisut mööda: temalt küsiti üht, aga tema vastas kahe käsuga. „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast!" (Mk 12:30-31)
Jumala armastamise käsku leiame Moosese raamatutes 12 korda. Kuid Jeesus läheb edasi ja tõstab esile: „armasta oma ligimest nagu iseennast!" ja „armasta teda nagu iseennast!" (3Ms 19:18.34)
Seega ütleb Jeesus: armastada Jumalat ilma ligimest armastamata on kasutu ettevõte. See topeltkäsk ongi üldreegel, mis lahendab argipäeva raskused. Seda peaks jõudma rakendada ka kiiretes oludes ja vältida vähemalt suuremaid vigu.

Ligimesearmastust kirjeldas Jeesus nii lühidalt kui veel saab: „nagu iseennast".