02/2015 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Elas kord noor mees, kes külastas kauget Idamaad. Seal kohtas ta üht noort naist, kellesse ta armus esimesest pilgust. Kodumaale tuli ta tagasi teise mehena, sest sisimas teadis ta, kellele kogu ta elu ja tulevik kuuluvad.
Mõne nädala pärast tuli Hiinast armastatud neiu esimene kiri. Loomulikult ei osanud mees lugeda ühtegi hieroglüüfides kirjutatud sõna, aga juba kiri ise ütles, et talle mõeldakse. Ühe tõlgi abil sai ta teada, mida ta juba niigi teadis: ka neiu armastas teda!

Seepärast mees õppis, mis ta veel suutis, ja kiri ootas...

Viivitamatult asus ta kirjale vastama. Kuid teda rõhus mõte, et ta saab armastatuga üksnes tõlgi vahendusel kontakti astuda. Seepärast otsustas ta õppida ära hiina keele ja kirjutada armastuskiri ikka oma käega. Ta õppis igal vabal minutil. Ta neelas endasse võõra keele iga sõna ja märgikest, sest need kõnelesid talle kallimast.

12/2014 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Üks fotograaf otsis ajakirja esikaanele kaunist motiivi. Seejuures köitis ta tähelepanu üks vana, aga muinasjutuliselt ilus loss, mida ümbritses imekaunis park. Ta tegi kaks ülesvõtet. Esimesel korral teravustas ta oma kaamera täpselt peaväravale, mis asus lossi lõunaküljel. Teise vaate puhul seadis ta fookuskauguse asendisse „lõpmatus". Ta saigi kaks toredat pilti. Esimene foto tõi väga selgelt esile uhke peavärava koos selle detailide ja kaunistustega ning tagaplaanil paistsid pisut udused lossikontuurid. Teisel pildil oli auväärne värav veidi udune, aga lummav iluaed ja majesteetlik loss oma tornidega särasid täies ilus.

On inimesi, kes imetlevad jõuludes Jumala lõpmatusest säravat tõelisust.

Jõulud köidavad väga paljude inimeste tähelepanu. Kuid ka jõuludest on inimeste keskel levinud kahesuguseid vaateid. Ühed elavad oma jõulud läbi vaid pealiskaudselt (võiks öelda lühinägelikult). Samas on inimesi, kes imetlevad jõuludes Jumala lõpmatusest säravat tõelisust.

10/2014 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Milline elu oli Piibli Taavetil! Küps filmistsenaarium – ja neid ongi temast tehtud!

Algul oli ta unustatud karjapoiss, kes mägedel oma lambaid hoides kannelt mängis. Otse üleöö sai ta rahvuskangelaseks, keda Iisraeli naised vastastikku lauldes ülistasid. Taavetist kujunes geniaalne poliitik, kes vormis nõrgalt seotud suguharude liidust stabiilse keskvalitsusega Iisraeli riigi.

Kellegi hea algus ei garanteeri automaatselt veel head lõppu.

11/2014 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Iga laps sooviks endale unistuste isa. Emadel on ühistele lastele mõeldes soov unistuste-isa järele vahest veelgi tugevam. Lihtne on koondada unistuste-isa omadused üheks ideaalpildiks, aga elust me neid ei leia.

Vaatame pigem piibellikku unistuste isa – Jeesuse isa Joosepit. Aga kas ta pole kõrvaltegelane? Vanadel jõulupiltidel paistab ta tihti lapse sünnist pisut üllatunud raugana. On veel pilte, kus ta jagab loomadele sööta – kas sellest piisab unistuste-isaks?

Joosep osakas pöörata tähelepanu unenägudele.

Küllap on Joosep unistuste-isa seetõttu, et ta oskas pöörata tähelepanu unenägudele. Meie seostame unistajatega neid, kelle igapäevane tegutsemine jätab soovida. Ka Pühakiri hoiatab pinnapealsete ja mittemidagi ütlevate unenägude ja soovunelmate juures meelisklemise eest.

Kuid Piibli unistajate hulgas on ka teednäitavad kujud, usu eeskujud, sageli prohvetid. Siin mõtleme vanatestamentlikule Joosepile, Saamuelile ja Taanielile. Nende prominentide kõrval on Jeesuse isa võrdlemisi tagasihoidlik.

Joosep oli õiglane mees, kuid mitte juhtfiguur. Visioonid polnud tema rida, aga unistusi tal oli – mitte võimust ja rahast, vahest ehk Maarjast. Kuid seal juhtus midagi, mis tema mõtlemise ja tunnete horisonti ületas. Maarja ootas tema teadmata last. Nii soovis Joosep oma kihlatu vaikselt maha jätta.

08/2014 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Tuleme imeilusast, päikeselisest ja palavast suvest. Paljudel on puhkus möödunud vee ääres. Päevitada, ujuda, purjetada või surfata, lasta südamel puperdada – see oleks nagu see õige puhkus. Kes on aga sattunud merel tormi kätte, tunneb ka mere teist poolt: lainetemöllu, vastutuult ja põhjahoovusi.

Kui vaadata praegusi sündmusi maailmas, siis on päiksepaistet vähe. Pigem on ängistavat lainetemöllu: võitlused Ida-Ukrainas, sõda Süürias, Iraagis, Iisraelis, Liibüas, Nigeerias. Need pinged meenutavad olukorda 100 aastat tagasi, mis viis 1. maailmasõjani.

Vahel küsime, kas Jeesus poleks võinud siis varem tulla?

Elus puhub sageli vastutuuli. Argipäev muutub väsitavaks võitluseks iseenda, oma materiaalsete probleemide, oma kiusatuste, oma kurbuse, oma otsingutega.

Evangeeliumist loeme, kuidas jüngrid sattusid teel Galilea teisele kaldale merehätta (Mt 14:22–33). Sealt võime õppida, et usurahvas ei jää tormides üksi, sest Jeesus tuleb omade juurde ka läbi marutuule. Ta ei tule küll meie vaeva lõpetama kohe, sageli alles viimasel öövahikorral. Vahel küsime, kas Jeesus poleks võinud siis varem tulla?