01/2016 Erki Tamm, peatoimetaja

Aasta alguses hakkas mõtteis keerlema sõnapaar prohvetlik teekäija või miks ka mitte prohvetlik Teekäija. Seda seoses äratundmisega, et vahel on Jumal väga konkreetselt juhtinud millestki kirjutama.
Aastaid tagasi külastasin Hulda Sillartit. Sain teada, et nõukogude ajal vallandatud inglise keele õpetajana pühendus ta Billy Grahami raamatute eesti keelde tõlkimisele. Viimaseks tõlketööks kujunes „Surmaga silmitsi“. Ta lugu ja elutöö vaimustas mind ja otsustasin kohe sellest Teekäijasse (5/2007) kirjutada. Enne ajakirja ilmumist lahkus Hulda igavikku. Kui kahju, kui sellise isiku elutöö oleks jäänud vaid üksikute teada.

12/2015
Meego Remmel, EKB Liidu president

Jõulud on üllatuste aeg. Lapsena üllatusin, kuidas jõuluvana oma külastust ajastas. Ikka olime enne saanud jõulukirikust koju, kuuseküünlad süüdata, jõuluevangeeliumi lugeda ja palvet pidada ning laua ümber jõulurooga maitsta. Pärastpoole hakkas üllatama, kuidas isa ikka toast ära oli, kui jõuluvana sisse astus. Kui me lastena sellele tõsiasjale tähelepanu juhtides tema kommentaari küsisime, arvas isa, et see pole alati nii. Ja järgmine aasta üllataski vastupidiselt: isa oli kodus, aga ema oli kuhugi läinud... Ühel jõululaupäeval tundsime jõuluvana ära – ja see üllatas juba me vanemaid.

Mida suuremaks ja targemaks ma sain, seda enam hakkas üllatama tõik, et kinke teha on palju suurem rõõm kui neid saada.

11/2015 

Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Mida ütlevad selle kirjakoha kohta juudid? Neil on ju Piibli teksti mõistmiseks hoopis teine taust! Vahel on selliste arvamuste taga lihtsalt uudishimu, sageli aga austus juudi õpetlaste ees. Samas võib olla siin ka kriitikat, nagu oleks evangeelne teoloogia juutluse pärandiga liiga vähe tegelenud.
Mis puudutab Vana Testamendi teadust, siis on kristliku ja juudi mõttemaailmade vahel arvamuste vahetus. Näiteks on erialaajakirjades nende kaastööd sageli kõrvuti. Ka mõnes kaasaegses Vana Testamendi kommentaaride reas on mitmed köited juudi autorite koostatud. See on saanud teoks juudikristlikus dialoogis aktiivselt osalevate teoloogide läbi mõlemalt poolt.

Üldpilti vaadates on näha, et ka juutluses on analoogne teoloogiliste seisukohtade ja suundade rohkus kui kristluses. Keskajal tegelesid kristlikud teoloogid tekstide sümboolse tähendusega. Sama kehtis ka juudi kommentaatorite kohta samal ajastul. Uusajal kerkis esile kriitilisi arvamusi piibliteksti usaldusväärsuse suhtes. Ka see puudutas nii juute kui kristlasi. Kirjandusteaduse meetodite, piibliraamatute stiiliilu ja sisemise ühtsuse hindamine avaldub nii juudi kui kristliku poole esindajail.

10/2015 

Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Me kuritarvitaksime osadust teiste inimestega, kui valiksime ainult nutulaule maailma kurbade olude ja raskuste üle oma eluringis. Selline hoiak kisuks alla ka teiste julgust. Piibli Nutulauludes kõlab: „Tõstkem oma südamed ja käed Jumala poole taevas!" (Nl 3:41).

Iga tänulik ja Jumala poole suunatud süda leiab oma väljendusviisi armastuse tegudes.

Siin ei kõla sõnad vanemõpetaja kõrgelt positsioonilt – see tekitaks kohe teatud vastuseisu. Püha laulik peab silmas ka ennast, kui ta ütleb: „Tõstkem!" Kui on tegu Jumala poole sirutamisega, ei saa keegi öelda, et ta oleks jõudnud sellel teel juba eesmärgile. Jumala poole tuleks sirutada koos kogudusega.

09/2015 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Minu lapsepõlve kaunid tunnid olid need, kui ma sain kuulata isa ja teiste suurte inimeste jutustusi vanadest aegadest. Seal oli põnevaid pajatusi, kus oli nii õnne kui õnnetusi, nii vastuseid kui küsimärke. Kui ma vanemaks sain ja mu arusaamine kasvas, siis lisandusid sinna minu vanemate ja lähedaste arusaamad ning selgitused.

Alles loo kangelasega kohtudes saab tekkida tõeline dialoog.

Hiljem tudengipõlves Tartus onu Johannese juures elades imetlesin, kuidas tema tõi Piibli valgel suurest maailmaloost esile paljude inimeste elutarkusi.

Nii sai mulle järjest selgemaks, millist eluviisi Jumal õnnistab ja millist mitte.

Jutustada lugusid ja anda edasi kogemusi, jagada üksteisega elamusi ning arutleda nende tähenduse üle – see on inimesi alati ühendanud (vahel ka lahutanud).