Piiblisalmide päheõppimise kasu

02/2014
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Mis kasu on piiblisalmide päheõppimisest? Ma arvan, et kasu on kolmel tasandil. Esmalt, on vana kogemus, et kui me satume oma vaimulikus elus kuivuse teelõikudele, siis võime sukelduda päheõpitud piiblitekstidesse, mis sarnanevad jõele.
Teine kasu on õpitud teksti õnnestavast mõistmisest. Sageli arvatakse, et see on eelkõige intellektuaalne toiming. Kiiresti küsime ajaloolise tausta järele ja näeme vaeva tõlkenüansside pärast. Seda on olnud kõigil aegadel. Kuid Piiblist arusaamiseks on vaja enam kui tarka pead ja kommentaare.

Vana aja kristlased õppisid oma psalmid ja evangeeliumid pähe.

Kes tahab tungida Piibli tarkuse põhjani, peab selle sõnu südamega mõistma. Nii nagu Maarja „hoidis kõik need lood oma südames alal". Vana kiriku õpetajad nimetasid seda ruminatio, mälumine ehk jumalike sõnade kordamine. Ülekantud tähenduses viitab see Vanas Testamendis puhastele, mäletsevatele loomadele (3Ms 11:3; 5Ms 14:6). Vana aja kristlased õppisid oma psalmid ja evangeeliumid pähe. Neid korrati jumalateenistustel, teekondadel ja töö juures. See polnud üksnes mehaaniline, vaid süvendav tegevus. Pühakirja salme pähe õppides ja korrates läheneti nende tuumale.

Loe edasi: Piiblisalmide päheõppimise kasu

Tõeline Jumal sai tõeliseks inimeseks

12/2013
Ermo Jürma, toimetaja

"Armunud, kihlunud, abiellunud" on käepärane väljend, millega juba kooliõuel klassivenda-õde „tervitati". Samas iseloomustab see väga tabavalt kahe noore vahelise kaunima suhte kasvu. Esmalt armunud, siis kihlunud, siis abiellunud. Loodetavasti selles järjekorras. Inimestena oleme programmeeritud sellisteks, et meie suhted süveneksid. Kümne sekundiga nulli juurest saja peale on võimalik vaid motospordis.

Nii on ka kristiku usuga. Suhe inimese ja Jumala vahel on pidev lähenemisprotsess. Kümne sekundiga nulli juurest saja peale ei tööta ka siin.
Jõulud on igal aastal korduv meenutus sellest, et tõeline Jumal sai tõeliseks inimeseks. Jõuluööst võime aga öelda: saja pealt nulli – taevast sõime.
Meie inimstena vajame aga rohkem aega, et astuda sisse sellesse Jumala lähenemiskatsesse. Karjased „läksid rutates", Maarja „mõtiskledes nende üle oma südames" ja hommikumaa targad tulid, sest „täht käis nende eel". Kohtumine inimeseks-saanud Jumalaga oli neile kõigile lähenemise protsess.

Jõuluööst võime aga öelda: saja pealt nulli – taevast sõime.

Loe edasi: Tõeline Jumal sai tõeliseks inimeseks

Sissesaamine ja väljajäämine

11/2013
Erki Tamm, Teekäija peatoimetaja

Mul on kahju lastest, kes mardilaupäeval õue külmetama jäetakse. Hirmust üle saades vajutavad nad järgemööda uksekellanuppe ja ootavad. Enamasti jääb uks suletuks. Vahel lüüakse see laste kirjuid nägusid nähes pauguga kinni. Seda õnnelikumad ollakse, kui lapsed lahkelt vastu võetakse ning õpitud laulude ja esitatud mõistatuste eest ohtralt tasu antakse. Lugusid nendest õhtutest räägitakse aasta läbi. Kauemgi mäletatakse. Meenutatakse häid, aga ka kurje inimesi. Nii lihtne see laste silmade läbi ongi.

Inimeste siirus ja asjatundlikkus ei taga veel tõrgeteta koostööd ja tulemusteni jõudmist.

Loe edasi: Sissesaamine ja väljajäämine

Väga palju seadusi

10/2013
Ermo Jürma, toimetaja

„Kuigi ma kirjutan temale väga palju oma seadusi, peetakse neid võõraks asjaks" (Ho 8:12).
Jumala selgetele käskudele vaadatakse kui võõrale õpetusele, nii kaebas juba prohvet Hoosea Vana Testamendi päevil.

„Igal pühakul on oma minevik, igal patusel võib olla tulevik."

Viimaste aastate suurte finantskriisidega oli ka nii. Lehman & Co pankroti järel leiti korraga: panganduses on liiga vähe reegleid, liiga vähe eetilisi kriteeriume. Inimeste saamahimu on määratu, see ei tunne mingeid piire ja viib lõpuks krahhini.

Kas sina oled juba ärritunud rikaste üle, kes põgenevad näiteks Monaco maksuparadiisi või hoiavad oma raha Šveitsi pangas? Ja rõõmustanud, kui suured maksupatused vahele jäävad, ning mõelnud: see on neile paras. Kuidas küll tohib riiki nii külma kõhuga selliste hiigelsummadega petta.

Loe edasi: Väga palju seadusi

Vaade kõrgemast perspektiivist

09/2013
Ermo Jürma, toimetaja

See on alatu ja ebaõiglane. Joona passib kõrbes Niineve linna ees. Kiiskavas päikeselõõmas ootab ta linna hukkumist. Esmalt sai ta ennast ühe kiikajonipuu varju hoida, kuid see kuivas üleöö ära. Ja siis paiskub Joona suust protest: „Jumal, sa oled ebaõiglane! Sa võtad minult viimase, mis mul veel oli."

Sina nutad taga seda põõsast, mis täna õitseb ja homme närbub.

Kui paljud inimesed tunnevad, et nendega on toimitud ebaõiglaselt ja neile on tehtud liiga ning nad torisevad oma saatuse üle, riidlevad inimestega, nurisevad Jumalaga. Nad küsivad: „Miks minul pole seda, mis tol teisel on? Ja miks läheb teistel alati hästi? Miks jään mina hiljaks, samas kui nemad igale poole jaole jõuavad? Miks mind ei mõista keegi, isegi Jumal mitte?"

Loe edasi: Vaade kõrgemast perspektiivist