August 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Väikesed lapsed ei ole just vaimustuses, kui isa ja ema õhtul välja lähevad ning nemad peavad üksi koju jääma. Ka siis mitte, kui samas majas elavad vanavanemad, kelle poole võib probleemide korral alati pöörduda. Ei rahulda ka see, kui kodus on suur koer, kelle kohta öeldakse, et tema suudab kõik sissetungijad eemale peletada. Ikka ütlevad nad, et oleks palju parem, kui isa-ema oleks lähedal. Siis uinuvad nad palju paremini ja tunnevad end hästi.

Nii on Ta mulle ju tõotan’d: iial ei jäta sind ma!

Eks täiskasvanutelegi ole ebakindlus, hirm ja üksindus tuttavad. See ei kao päriselt ära ka vanemaks saades. Meiegi ei tea, oska ega suuda kõike ja abi pole alati kuskilt saada. Jeesuse noortel jüngritel oli samuti arvukalt olukordi, kus neid valdas nõutus ja hirm. Isegi siis, kui Jeesus ise oli veel nende juures – näiteks samas paadis tormisel Galilea järvel. Kuid tõeline surmahirm haaras neid siis, kui nende Issand nad üksi jättis (tegelikult põgenesid nemad Jeesuse juurest). Vastased olid Jeesuse brutaalselt risti löönud. Nendel hirmsatel tundidel tundsid jüngrid endid kaitsetute ja abitutena. Nad kartsid, et nendega võib minna samuti kui Õpetajal.

Juuni 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Argipäev võib ära väsitada. Kaasaeg oskab siin lõputult põhjuseid üles lugeda: koormavad konfliktid, lahendamata probleemid, ärritavad naabrid, arusaamatused kodus, rahulolematus ka iseendaga. Kõige selle juures tuleb ülesanded täita, kohustused sageli ei oota ja nii tuleb väsimus.

Usul Jeesusesse Kristusesse on nii igavikuvaade kui juhised argipäevaga toimetulemiseks.

Loomulikult on argipäevas ka valguskiiri: ma võiksin üles lugeda – vast lõputult – päris ilusaid asju, mis minu, meie elu rikkaks ja täisväärtuslikuks teevad. „Vast lõputult“ – kas märkasite väikest erinevust avalõiguga? On fenomen, et probleemidel on meile sügavam mõju kui headel asjadel. Viimaseid võtame kiiresti kui midagi enesestmõistetavat ja unustame.
Milline koht on kõige selle juures isiklikul usul? Ma räägin muidugi kristlikust usust ja ei mõtle kohe usu kindlusele või tugevusele. Otsustav on esmalt see, kellesse me usume.
Tänasel vabaturul pakutavad moodsad eduretseptid piirduvad sageli tervise, materiaalselt hea käekäigu ja meelelahutusega. Elu, kus usaldatakse vaid iseennast või tugevama õigust, kujundab loomulikult suhtumisi ja hoiakuid, kuid sellel on hoopis teised tulemused kui usul Jumalasse. Ei ole ükskõik, mida või keda usutakse. Usul Jeesusesse Kristusesse on nii igavikuvaade kui juhised argipäevaga toimetulemiseks.
Milline on siis Jumala meistriplaan meie elu jaoks? Ühe kauni viite annab Paulus: „Jumala riik ei ole ju söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus. Sest kes sel kombel teenib Kristust, see on Jumalale meelepärane ja tunnustatud inimeste poolt“ (Rm 14:17j).

Aprill 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Mõni põlvkond tagasi oli oodatav eluiga 30–40 aastat + igavik. Täna elatakse 70–90 aastat, aga igavesele elule pööravad tähelepanu vähesed.
Võib-olla oli inimestel varem suurem lootus taevale ka seepärast, kuna maa pakkus neile liiga vähe. Tänases heaoluühiskonnas on siinpoolsus paljudele „viimaseks võimaluseks“, millest tuleb võtta võimalikult kiiresti ja võimalikult palju. See teeb elu väga stressirohkeks. Midagi ei tohi maha magada!

Meie elu on vaid siis tõene, kui selles on momente, mis on eelmänguks igavesele elule.

Meie kristlik usutunnistus suubub aga lausesse: „Mina usun igavest elu!“ Me ei salga ega tõrju surma, rist on selgelt meie silme ees. Kuid sellega ei lõpe kõik: üle surmakuristiku viib sild ellu – see pole meie leiutis ega progress, vaid Jumala tegu. Jeesus elas ja kannatas läbi selle elu kõik kõrgused ja sügavused. Ta tuli lunahinnaks inimeste eest ja Jumal äratas tema üles.
Inimloomuses on elujanu: lust söömisest ja joomisest, ilust ja armastusest, käepigistusest ja kallistusest – need on hetked, mil me aimame: see on päris elu. Neid hetki ei saa aga kinni hoida. Tänapäeval on püüd ‒ teha mõnuhetked pikemaks, leiutada uusi võlusid, tarbida. Pisut jalgpalli ja autojuhiluba jäävad aga varsti väheseks. Kõigest tuleb ikka midagi puudu ‒ ja mitte ainult väliselt, vaid eelkõige sisemiselt.

2021 Märts 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Piibel annab olulisi teateid aegade hommikust ja ajastute õhtust. Viimasest räägivad Jeesuse lõpuaja kõned. Matteus, Markus ja Luukas pühendavad neile mitmed peatükid, mis seisavad kõigis kolmes evangeeliumis enne Jeesuse kannatuslugu. Verdtarretava pildi tulevikust joonistab Johannese Ilmutusraamat, öeldes, et maailm valmib lõikuseks. Sõltumata sellest, kuidas viimsed päevad konkreetselt välja näevad, on siis midagi vääramatut, mis tuleb üle selle maailma. Me märkame, et meile teatatud ajamärgid sagenevad ja selginevad.

Inimpingutused siin 100% lahendust („laitmatut puhtust“) ei anna.

Apostel Paulusel on selle ooteajaks selge sõna: „Tema kinnitab teid ka lõpuni, et te oleksite laitmatult puhtad meie Issanda Jeesuse Kristuse päeval“ (1Kr 1:8). Siis on vaja püsikindlust! Seda hoiakut vajame juba täna, sest „lõpuaeg“ algas Jeesuse ülestõusmisega, mis oli ka uusloomise algus. Kuniks uus loodu end lõplikult ilmutab, kulub vajalik küpsemise aeg. Keegi meist aga ei tea, millal kell lööb. Oma maise elu päevadel ei teadnud seda isegi Jeesus, teab üksnes Jumal, Isa ja Looja või vastavalt Uuslooja.

Detsember 2020 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

„Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud...“ See lapsepõlvemängudest tuttav lause meenus mööduval aastal paljudele, sest lisaks end eraldavale Ühendkuningriigile olid suurtel reisimistel tõkkepuud ees. Koroonakriis raputas 2020. aastal kogu planeeti.
Piibel annab omaaegsest maailmast avara pildi. Usuisa Aabraham tuli kaugelt Kaldea Uurist, Iisrael väljus Egiptusest, juudid meenutasid õudusega Paabeli vangipõlve. Uusi uudiseid tõid läbirändavad kaupmehed ja Jeruusalemma külastavad palverändurid. Prohvetlik hinnang meie ajaarvamise algusele oli: „…pimedus katab maad…“ (Js 60:2). Sellisesse maailma saatis Jumal oma Poja.

Koduteed käies on vaja jätkuvalt kasvada Jumala väes, et kuulutada päästesõnumit paljudele!

Saabunud jõuluaeg on perekonnaaeg, tänavu isegi suuremal määral kui aastaid varem. Jõulupäevi veedetakse rohkem oma kodus. Lähedastega koos olemine on väga ilus. Kui aga õhus on mõni lahendamata konflikt, võib see ka pühade ajal teravneda. Muidugi on asju, mis kuuluvad pereringi ja neist ei räägita tänaval. Nii on see riikides ja firmades, kus sõna lubatakse vaid pressiesindajale. Vahel on aga vaja lepitajat väljast.