Ma olen tulnud surmast ellu
September 2021
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Kristlased on usuinimesed, kelle elu keskmes on palju suurt, mida ei saa kõigile ette näidata, mõõta, kaaluda, hinnata ega tõestada. Neilgi on vastamata küsimusi ja teadmatust. Samas tunnistavad nad, et nende elus on asju, mida nad teavad.
Ühe sellise kardinaalse teadmise sõnastas apostel Johannes nii: „Me teame, et oleme tulnud surmast ellu, sest me armastame vendi“ (1Jh 3:14). Selle lause teises pooles on formuleeritud eriline tõend igavese elu omamise ehtsusest. Elujanu on üldinimlik ja selle poole sirutavad kõik. Surmakartusest väljatulemine ja igavesse ellu astumine ongi Jumala plaan kõigile inimestele. Selle teadmise tõendus on vennaarmastus ja see on paljuütlev tunnus.
Tema silmad on avatud ja ta tunneb ära: mul on palju vendi.
Vennad (ja õed) on siin need inimesed, kes järgivad Kristust. Jeesus ise kujundas selle väljendi, kui ta ühel suurel rahvakogunemisel käed oma järelkäijate poole välja sirutas ja ütles: „Ennäe, mu ema ja minu vennad!“ (Mt 12:49j).
Maailmas on Jeesuse vendi sageli põlatud ja pilgatud. Variser Sauluse erakond arvas, et seda tuleb teha isegi Jumala innukaks teenimiseks.