Mis hoiab usuelu värskena?

06/2014
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Kui Jeesuse populaarsuse kasvuga hakkasid rahva arvamused tema suhtes lahknema, siis tegi ta oma jüngrite ringile – tulevase koguduse alusele – väikese gallupi: "Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat?"

Levivad vaated võeti kiiresti kokku: "Mõned ütlevad Ristija Johannese, teised aga Eelija, teised aga Jeremija või ühe prohveteist." Need vastused veel ei ütle, kes Jeesus on, vaid püüavad teda üksnes senituntuga võrrelda.

Piibel räägib kaljust, aga jutustab samas inimesest.

Oma jüngritelt ootas Jeesus enamat. Peetrus ütles selle välja: "Sina oled Messias, elava Jumala Poeg." Jeesus vastas, et selle selguse on Peetrus saanud taevast. Samas vastas see Peetruse kogemustele, kohtumistele, imedele, mida ta Jeesuse juures oli näinud. Siimon oli olnud lihtne kalur ja tema maailmaks Galilea järv. Seal töötati öösel, päeval puhati. Nii kogu elu – kuni tuli Jeesus, kelle kutse peale ta kaasa läks. Nüüd kõnetab Jeesus teda: "Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse."

Loe edasi: Mis hoiab usuelu värskena?

Ilma tasuta eluvesi

05/2014
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

80ndatel jooksis läbi maailma ajakirjanduse teade, et Paapua Uus-Guinea üksildases mägipiirkonnas avastati senitundmatu suguharu. Kohe kiirustasid käitumiseuurijad ja etnoloogid kiviaja tasemel olevate inimeste juurde, et seal oma uurimusi läbi viia. Ühe pärismaalase võtsid nad kaasa ja näitasid talle tänaseid kõikvõimalikke tehnikasaavutusi. Nad võtsid ta lennukisse ja autosse, filmisid teda ja üllatasid siis teda kaadritega televisioonis. Pärast üht 20. sajandis veedetud nädalat küsiti sellelt mehelt, mis on avaldanud talle kõige suuremat muljet? Vastus kõlas: „See, et seinast voolab puhas vesi." Puhas vesi – looduslapsena ta teadis, millest räägib.

Vastus kõlas: „See, et seinast voolab puhas vesi."

Tulevikuuurijad ütlevad täna, et vesi saab meie maailmas veel kõigile suureks probleemiks ja et selle pärast hakatakse pidama sõdasid. Mitmes piirkonnas ollaksegi juba niikaugel, sest eluks hädavajalikku vett ei jätku. Kes on pidanud kolm päeva ilma vedelikuta elama, ei pea enam kaua vastu ja puhta joogivee saamine on maakera paljudes paikades väga suur probleem.

Loe edasi: Ilma tasuta eluvesi

Ülestõusmine ootab ka mind

04/2014 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Juutlus ootas imet, et mulla põrmus magajad ärkavad üles lõpuajal (Tn 12:2). Kreeklased on uskunud hinge surematust. Reinkarnatsioonist räägivad tänini mitmed voolud. Jeesus üksi tõusis surnuist üles ihulikult. See oli Jumala päästelooline otsustav tegu.

Kuna Jeesus on üles tõusnud, saab see ühel päeval osaks ka tema järgijatele.

Inimestel on olnud palju ettekujutusi sellest, milline peaks olema Messias. Vana Testamendi mitmete tõotuste ja muude uskumuste pinnalt on oodatud täiuslikku ülempreestrit, õiglast kuningat või võitmatut vabadusvõitlejat. Messia kohta oli seal käibel hulga tiitleid: Taaveti poeg, Taaveti juur või Võsu, Jumala Poeg, Õiglane, Võitu ja vahel ka Inimesepoeg. Kuid prohvet Jesaja raamatus, Iiobis ja kaebepsalmides on olemas ka arusaam kannatavast Messiast.

Loe edasi: Ülestõusmine ootab ka mind

Paastuaja õppetunnid

03/2014
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Pea kõigi muistsete kultuuride meditsiiniteadmises on paastumisel oluline koht. Vaimulikus mõttes teenib see kogu inimese usulist täiustumist. Jeesuse 40-päevane paastumine kõrbes tõstatab kiusatustega toimetuleku teema.
Sageli kogetakse kiusatusi just kõrbeaegadel. Välisel vaatlusel näib liivameri üksildane ja tühi. Kuid kõrbet läbinud inimesed tunnistavad, et see pole sugugi nii. Kõrbed pakuvad üllatavaid kohtumisvõimalusi – esmalt iseendaga. Kes me oleme ja mida me eluks tegelikult vajame, mõistame siis, kui me vähemalt aeg-ajalt teisejärgulisest ja üleliigsest loobume.

Korrapärase piiblilugemise ja palveelu oluline mõte on hoida südametunnistus tundlik.

Kiusatusi ei soovi meist keegi, aga meid ei säästeta nendest. Mõistagi on kiusatused niisama erinevad kui inimesed. Nii pole ka ühemõttelisi kriteeriume selle kohta, mis on kiusatus. See, mis on kiusatuseks ühele inimesele, ei tarvitse olla teisele. Tihti võin ma kiusatust siiski ära tunda sellest, et see tahab ahvatleda mind tegudele, millest ma juba ette aiman, et head sealt ei tule.

Loe edasi: Paastuaja õppetunnid

Piiblisalmide päheõppimise kasu

02/2014
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Mis kasu on piiblisalmide päheõppimisest? Ma arvan, et kasu on kolmel tasandil. Esmalt, on vana kogemus, et kui me satume oma vaimulikus elus kuivuse teelõikudele, siis võime sukelduda päheõpitud piiblitekstidesse, mis sarnanevad jõele.
Teine kasu on õpitud teksti õnnestavast mõistmisest. Sageli arvatakse, et see on eelkõige intellektuaalne toiming. Kiiresti küsime ajaloolise tausta järele ja näeme vaeva tõlkenüansside pärast. Seda on olnud kõigil aegadel. Kuid Piiblist arusaamiseks on vaja enam kui tarka pead ja kommentaare.

Vana aja kristlased õppisid oma psalmid ja evangeeliumid pähe.

Kes tahab tungida Piibli tarkuse põhjani, peab selle sõnu südamega mõistma. Nii nagu Maarja „hoidis kõik need lood oma südames alal". Vana kiriku õpetajad nimetasid seda ruminatio, mälumine ehk jumalike sõnade kordamine. Ülekantud tähenduses viitab see Vanas Testamendis puhastele, mäletsevatele loomadele (3Ms 11:3; 5Ms 14:6). Vana aja kristlased õppisid oma psalmid ja evangeeliumid pähe. Neid korrati jumalateenistustel, teekondadel ja töö juures. See polnud üksnes mehaaniline, vaid süvendav tegevus. Pühakirja salme pähe õppides ja korrates läheneti nende tuumale.

Loe edasi: Piiblisalmide päheõppimise kasu